Esmaspäev, 31. detsember 2007

Universaalselt kompetentne

Mõnikord on minu jaoks mõistetamatu, et kaasinimesed arvavad mul olevat oskusi ja võimeid, kida mul tegelikult ei ole. No näiteks sain jõulude ajal kokku oma hea tuttavaga, kes oli parasjagu väljamaalt Eestis käimas. Jutu käigus ta tegi järsku ettepaneku, et kuna tal on soov läpakat osta ja mina arvutitest kõike tean (just niimoodi ütleski :) ), siis võiksin ma koos temaga miski päev seda ostma minna.
No mõeldud-tehtud. Mind ajendas minema pigem soov inimest aidata, kui see, et ma arvutitest kõike tean.
Šoppingutuur pikaks ei kujunenud. Muidugi soovitasin esialgu talle kui naisterahvale roosat tooni läpakat, ent ettepanekule järgnes naerulagin. Kolmandas poes nägin aga ma umbes täpselt sellist arvutit, mis võiks absoluutselt hästi talle sobida ja soovitasingi tal kaupa teha. Patsiga poisid said oma müügimehe oskusi samuti demonstreerida. Lasin neil pikalt kõneleda ja kiita, kuigi otsus oli ilma selletagi tehtud. Minu kasutegur ostmisel seisnes tõesti selles, et ma üht läpakat silmitsedes ütlesin, et see paistab suhteliselt normaalne. Seda tausta, et mul iga läpaka suhtes reaalsed teadmised on, mul loomulikult pole. Pärast tuli meelde ka, miks ma vaistlikult selle läpaka kasuks otsustasin - ma puutun seoses tööga taolisega kokku. Kindla peale minek!
Järelikult oli debüüt arvutikonsultandina päris edukas! Vähemalt oli sõber rahul. Lõpp hea, kõik hea.
Aga aastagi lõppemas. Ilusat sellegi lõpetamist. Ja neile, kellel täna sünnipäev (ma mõnda isegi tean ;) ), palju õnne sünnipäevaks! Igal juhul - pidutsegem!

Pühapäev, 30. detsember 2007

Mis pleieris kuulukse?

See töö on massiivne ja pikalt ette valmistatud. Vaatasin üle oma muusikalised lemmikud ja otsustasin nendest koostada blogisse kommenteeritud loetelu. Lihtsalt nagu igasuguste edetabelite-aastahittide vaimus, aga kindlasti ei ole tegemist edetabeliga, vaid lihtsalt loeteluga.
Ja alustagem:
1) Foo Figters - Nirvana järel ei jäänud Dave Grohl niisama tühja panema, vaid tegi uue bändi. Selline mõnus staadionirock. Kuigi ma pole neid kunagi lives kuulnud. Viimasel ajal küll tüütuvõitu, viimane album pole märkimisväärne. Aga nende loo Everlong video on üks maailma lahedamaid muusikavideosid üldse.
2) Jefferson Airplane - hipiajastu üks vingemaid tegijaid. Ja nende lugu White Rabbit lihtsalt lõikab otse hinge.
3) Korn - nu-metal. Praegu mitte enam nii oluline, aga omaaegne vaieldamatu metallemmik.
4) Manu Chao - pöörane ja lõbus latiinomuusika. Aga sõnad... Väga teravalt ühiskonnakriitilised. Ilmselt ongi sõnum Manu Chao juures tähtsam kui muusika.
5) Ryuichi Sakamoto - poleks uskunud, et mulle võiks meeldida jaapanlase tehtud muusika. Sakamoto avardas mu muusikamaitset. Lummav, õrn jne. Seda peab kuulma!
6) Nightwish - nemad avastasin ma enda jaoks suhteliselt hiljuti, aga ei saa neist enam kuidagi üle ja ümber. Samas pole ma nende uut plaati uue lauljaga kuulanud. Aga see ei muudaks ilmselt miskit. Instant classic!
7) White (Rob) Zombie - kunagi ühes eelmises üürikorteris olin äratuskellaks sättinud muusikakeskuse, mis alati lükkas hommikul mängima White Zombie remikside plaadi. Ütleks et... Jõuline, ent meeldiv äratus :). Praegu enam mitte nii oluline.
8) Massive Attack - paar aastat tagasi ühel sõbral külas käies kuulsin nende plaati Mezzanine. Väga tuttavad palad, ent esitajat ei teadnud. Ka sõber mitte. Küll ma alles otsisin, et sellele jälile saada. Ja milline rõõm, kui lõpuks leidsin. Suur-suur lemmik.
9) Biitlid - kommentaare pole vist vaja. Minu lemmik neilt on lugu Tomorrow Never Knows. Selline lugu võiks olla tegija ka aastal 2008. Sedavõrd tänapäevaselt kõlab.
10) System of a Down - nüüd küll talveunne vajunud punt ning nende ninamees Serj Tankian teeb soolot (tema plaat Elect The Dead on kindlasti üks 2007.a. parimaid). Karm rokk, võrratu mitmehäälne laul.
11) Clawfinger - see armastus käib mul peal lainetena. Avastan ikka ja jälle, kui hea Clawfinger tegelikult on. Ja kui head nad veel live'is on. Kahjuks ei käinud Rabarockil neid vaatamas, aga kuuldavasti olla olnud mega.
12) Killers - mainstream rock ruulib! Mõnikord... Killers ruulib iga tuju ja ilmaga.
13) Arvo Pärt - geniaalne. Geniaalsus peitub lihtsuses. Minu lemmik on Spiegel im Spiegel. Mul on siiras rõõm, et ma elan ühel planeedil sellise inimesega.
14) Manic Street Preachers - määnikud :). Arkolt saadud pisik, mis vaatamata igakülgsele ravile keeldub mu kehast lahkumast.
15) Fiona Apple - kui see naine laulab, käivad tulised jutid üle selja. Nii võimas ja äge!

Jätkub... Kunagi hiljem! Kes viitsib omadest lemmikutest kirjutada? Loeksin meeleldi!

Melomaani mõnud

Mulle meeldib muusika. Eriti meeldib mulle seda kuulata. Ja ma kuulan väga erinevat muusikat. Mul on seda arvutis ja mujal ikka üksjagu. Pidevalt lisandub muidugi uut ja vana juurde. Ja ühtteist kustutan-hävitan ära ka. Asjade loomulik ringkäik. Aga on ka kindlad lemmikud, mis või kes on ja jäävad.
Külastasin hiljuti plaadipoodi ja ostsin üle tüki aja CD-plaadi. Valikuks osutus Mr. Lawrence'i parimate lugude kogumik. Valik võib tunduda naljakas, ent 1990. aastatel oli see bänd raudselt üks lemmikutest. Aga nende muusika jäi koju soetamata ning seetõttu sai nüüd täidetud suur ja oluline tühimik.
Miks see ansambel mulle meeldib? Miks üldse asjad ja inimesed mulle meeldivad? Kindlasti väga professionaalne muusika ja muusikud. Mihkel Raud on andekas. Kriitikuna meeldib ta mulle ka - see kuidas ta noori lauljawannabe'sid peedistab, on lihtsalt superlahe. Aga lauljana ja kitarristina on ta Eestis samuti üks parimaid. Mr. Lawrence'i muusika jääb meelde. Võib küll öelda, et mõttetu mainstream jne. (no kamoon - The Smithsi kaverdamine ei päris mainstream siiski), aga aegajalt on seda peavoolu ka hea kuulata. Ja Eestis olid nad ajast ees. Kuskilt on meelde jäänud fakt, et nad olid ühed esimesed, kes said lepingu väljamaise plaadifirmaga.
Aga natuke muusikat on iga kell parem kui sõnamulin. Seetõttu sebige endale ka selle bändi muusikat (juhul kui juba ei ole) ning kuulake-nautige. Kui mujalt ei oska sebida, küsige minult.

Nõutus keset kaubaküllust

Eile astusin suure sammu nii enda kui ka inimkonna jaoks ja vormistasin lõpuks ometi partnerkaardi. Olin lihtsalt väsinud, et müüjad minu käest kogu aeg seda küsivad ja mina pean neile andma eitava vastuse.
Kaardi vormistamine käis imelihtsalt ja -kiiresti. Justnagu oleks see kogu aeg mind oodanud. Kaart käes, tuiskasin poodi kohe suurt soodusvõimalust kasutama, kuid... Pärast 10 minutit olin tülpinud ja endiselt tühjade pihkudega. No kohe midagi ei mõistnud osta. Ja kui kord juba siiber saab, siis tuleb lahkuda. Nii juhtunudki.
Aga kindlasti on sellest kaardist kasu kunagi tulevikus.
Siiani olen vägagi valinud poode, mille püsikliendiks hakata ning pole siiani pettuma pidanud. Kuigi mis püsiklient mina. Ostan suhteliselt harva ja väikestes kogustes. Minu juhitavas maailmas oleks šoppingul tunduvalt väiksem roll, kui praeguses maailmas. Aga see on juba teine teema.

Reede, 28. detsember 2007

Näedsasiis

Vabandan püsilugejate ees toimunud muutuste pärast. Tuli tahtmine ja tegin blogile iluravi. Tundub parem. Vähemalt endale. Kui miski asi silma riivab või natuke ähmaseks jääb, andke teada.
Päismikusse pandud pilt on tehtud New Yorgis Empire State Buildingi 102. korruselt. Vaade on võrratu! Muidugi ainult murdosa sellest, mis live'is oli. Siis oli hing kinni ja silmad pärani. Aga sobib selle blogi üldise meelsusega. Tõusen justkui pilve piirile ja vaatan alla, mis huvitavat näikse. Ja kui miskit huvitavat ongi, siis sellest ka miskit kirjutan.
Eks ma ühtteist veel muudan ringi ka. Ja miskil hetkel võiks tulla siia pildid ja lingid ja muu kraam ka. Aga iga asi omal ajal. Või natuke hiljem.

Naarits annab riigile maa ostueesõiguse

Vot nii kõva mees olen. Loomulikult ei tee ma seda ilusate silmade eest, vaid riik annab mulle ilgelt pappi. Ja minul mõnus elu pikkadeks aastateks. Heh... Hall kardinal olen...
Kui nüüd tõsiselt kirjutada, siis guugeldasin natuke ja leidsin Postimehest just sellise endaga haakuva artikli pealkirja. Muidugi oli juttu minu haruldastest nimekaimudest. Aga elevust selline pealkiri kahtlemata minus tekitas.
Muidu pole mul aga miskit maad, mida riigile müüa või anda. Ja parem ka. Selle aasta teemaks niikuinii mingite sellide kahtlased maavahetused. Ning oi kui ilmsüütu ilmega nad seejuures on. Lihtsalt tülgastav!
Liigne ahnus ja parseldamine teeb kellegi õnnelikuks või? Võibolla teebki, aga ma leian, et tegelikult nad õnnelikud ei ole. Nad on oma ahnuse orjad. Pidevalt on tarvis midagi juurde sebida ja see sunnib vaesekesi välja mõtlema üha uusi skeeme ja nippe. Ja see pidev sahkerdamine võtab neilt järjest rohkem elujõudu. Haledad olete, sõbrakesed! Aga ise nad selle tee valinud on ning tuleb see ka lõpuni käia.
Kusjuures - ausa inimese elu on palju huvitavam. Mina küll ei kahetse.

Neljapäev, 27. detsember 2007

Pisipoed puhta hädas

Viimasel ajal pasundab ajakirjandus ühtelugu väikepoodide raskest saatusest. Ei kahtlegi. Kindlasti ongi nende elu raskevõitu. Suured maksi-, super- ja hüpermarketid pressivad peale ja suretavad pisemaid välja. Linnas pole see veel lõppude lõpp, aga maal kindlasti. Kuigi linnaski on minu lemmikuteks minu majast 50 meetri kaugusel asuvad paar pisipoodi. Kasvõi põhimõtte pärast külastan. Aga loomulikult teen oma suuremad ostud suurest poest. Inimene on ju laisk ja selle need suured poed on kenasti ära jaganud.
Okei, see selleks. Maal on aga see värk, et paneb kohalik külapood uksed kinni, pole paljudel enam kuskil poes käia. Või on oluliselt raskem. Kõige tugevamalt on löögi all loomulikult vanainimesed, kel liikumisvõimalused piiratud. Võib ju öelda küll, et minge sinna 5 km kaugusel asuvasse poodi, aga ega see nii lihtne polegi, kui oled vana ja väsinud.
Maapoodide hääbumist ma päris omal nahal ei tunneta, sest enda ainuke side päris maapiirkondadega on ühes alevikus asuv maakodu. Aga see alevik on ju 1000+ elanikuga. Ent siiski. Veel paar aastat tagasi oli seal mitu erinevat poodi, millest nüüdseks järel vaid üks. Selle tulevik on vast suhteliselt muretu, kuna on nn. ketipood.
Vaatamata monopolisti seisusele on see pood ikkagi minu jaoks selline armas külapoeke. Sageli kohtab tuttavaid ja saab paar sõna juttugi puhuda. Ja üldse on mõnusalt kodune tunne. Nostalgia... Hüpermarketist seda juba ei saa.
Maapoodide üks kirstunael on kindlasti kaupade kõrged hinnad. Arusaadav. Eriti kui kuskile ketti ei kuulu. Pole lootustki hulgimüüjatelt soodsamat hinda saada. Mäletan sellest ajast, kui ise müügimehena töötasin, et raudselt oli suurtel poodidel eelis. Spetsiaalselt nende jaoks tehtavad allahindlused jms. Väikses maapoes sain ainult käsi laiutada, kui sealne müüja minult soodsamat hinda küsis.
Aga just kõik see kallutab südant üha rohkem sellise pisikese poe poole. Nad peavad ellu jääma. Kui nemad surevad, sureb muu elu koos nendega ja inimesed koonduvad järjest rohkem anonüümsetesse kivikarpidesse või näotutesse uuselamurajoonidesse. Ja selline perspektiiv on oi kui ahvatlev. Jõudu võitlemiseks!

Jõuluimed

Üleeile oma elamisest tolmuimejaga üle käies tabas mind ootamatu ja väga meeldiv üllatus. Või peaks ütlema - taaskohtumine. Kuna tolmuvõtt oli sedakorda põhjalikum, siis nihutasin paigast ka diivanvoodi ning ühe selle jala juures märkasin miskit tumedat mügarikku, mis lähemal vaatlusel osutus mu mõnda aega kadunud kindaks. Jehhhuuuuu!
Poleks uskunudki, et nii tühine asi nagu üks väike kinnas, võiks nõnda suurt rõõmu valmistada. Aga olin selle otsimisele kulutanud palju aega ja selle kadumajäämine oli mind tõsiselt ärritanud. Eks vahepeal olin juba uued kindadki ostnud, aga need uued olidki liiga umbsed ja paksud. Taaskohtunud paar on aga justnagu loodud nullilähedase ilmaga kandmiseks.
Imestama paneb asjaolu, et ma küll nihutasin sedasama voodit ka otsimise ajal, aga siis ei märganud seda kinnast. Huvitav. Ju ma olin vajaliku riideeseme kadumisest sedavõrd tigedaks läinud, et vihast pimestunud silmad seda lihtsalt ei märganud. Või olid mängus äkki päkapikud? No et sebisid salaja kinda ära... Ei tea. Sellisel juhul oleks võinud kinda sees ka miskit olla, aga polnud midagist. Ei kommi ega pommi.
Aga - lõpp hea, kõik hea. Kuni järgmise kadumise-kaotamiseni.
Teine jõuluime oli loomulikult eilseks hommikuks tänavatele tekkinud õrn lumekiht. Saimegi oma valkjad jõulud, nagu ilmajaam enne jõule oli lubanud. Aga tuju läks küll hoopis paremaks.

Teisipäev, 25. detsember 2007

Lotoõnnest - ja õnnetusest

Liigses lotoõnnes ma end süüdistada ei saa. Pole isegi eriline mängijagi. Ja kes ei mängi, see ka ei võida. Ei tunne selle lotonduse vastu mingit erilist tõmmet. No pole miskit põnevat selles ning kõigi nende numbrite kontrollimine kulutab omakorda aega. Seetõttu ostsin lotopileti viimati vahest kuskil 5 aastat tagasi. Päris viimane kord oli siiski eelmisel nädalal. Tekkis ühel hetkel lihtsalt tahtmine.
See, et lotoga mul ei vea, oli selge juba ammu enne seda ostmist. Nüüdki oli tulemuseks mott. Tõestasin jällegi. 150 krooni kulutasin ja 25 krooni teenisin tagasi. Aga suur kahjum oli sellesse ostu juba sisse planeeritud.
Huvitaval kombel on mu ema samas väga hea lotoõnnega inimene. Kuigi ta kogu aeg kurdab, et ei vea kohe kuidagi. Aga juba nõukaajast mäletan, kuidas ta stabiilselt raha ja asju võitis. Väiksemat sorti need võidud olid, aga vähemalt oli asi plussis. Ja edaspidi on õnn püsima jäänud. Paar priskemat (loe: mõnetuhandest) võitu ja hulgaliselt pisemaid.
Järeldus - selles osas on käbi kännust ikka väga kaugele kukkunud.

Esmaspäev, 24. detsember 2007

Käitumispsühholoogiast

Vaatasin paar päeva tgasi telekast Pealtnägija kordust. Ainuke erinevus originaalsaatest on see, et saade on varustatud subtiitritega. Ja nagu nõiaväel läheb pilk nendele subtiitritele ja silm asub vilkalt lugema. Kuigi mingit vajadust selleks ei ole, sest enamik jutust ju niigi arusaadav. Püüan küll teha nii, et teksti ei jälgiks, aga mingil hetkel taban end ikkagi tähti jõllitamas. Järelikult puhas laiskus - nii kui võimalus avaneb, kukub aju kohe viilima.

Laupäev, 22. detsember 2007

Tühi tunne

Eilsega sai tööaasta selleks korraks läbi. Tõesti-tõesti. Pole vist enam ühtki tegevust, mille eest mingit tasu loota oleks. Tegelikult muidugi on ikka, aga need tasud laekuvad alles kauge aja pärast. Seetõttu tööd ma järelikult üle pika aja ei teinud.
Aga erilist rõõmu ka ei olnud. Tühjus oli ja on hetkel ka. Ilmselt on sellest sahmerdamisest nii väsinud, et ei suudagi midagi korralikult teha. Isegi puhata ei suuda.
Mnjah. Kunagi rääkis üks kolleeg, et kui tunned end nagu tühjaks pigistatud sidrun, on see minu ameti juures õige tunne. Ma ei tea. Mis sidrun? Minu puhul on tegemist pigem selle selliga, kes teerulli alla jäi. Ja kelle võib lihtsalt kokku rullida.
Rabelemist oli tõesti meeletult... Eile seadsin eesmärgiks, et lõpetan kõik oma tööd hiljemalt lõunaks. No päris ei õnnestunud. Ütleme, et lõpetasin pärastlõunaks. Midagi jäi kindlasti tegemata ka, aga mis parata. Need tööd ei kuulu pakiliste hulka.
Koju jõudes ei osanud oma kohustustevaba eluga midagi peale hakata. Püüdsin netis surfata - ei viitsi... Lugesin miskit - ei viitsi... Vaatasin telekat - uinusin... Magasin - isegi seda ei viitsi. Seetõttu otsaga netis tagasi. Ja ikka ei viitsi miskit.
Eelseisva kahe vaba nädalaga ei plaaninud miskit peale hakata. Palmi alla ei lähe. Olen käinud. Ei ahvatle. Nädalake kuumas Lõuna-Carolinas oli küll tore, aga niipea sellistesse tingimustesse tagasi ei tahaks. Mõtlesin seega, et lebotan niisama. Kaks nädalat olesklemist. Isegi ei suhtle ka ühegi inimesega.
Optimistlik plaan. Vägagi. Selle nädala algul see plaan purustati. Mitmed inimesed kutsusid külla. Või tekkis ühiselt miski kokkusaamise idee. Et oleks, mängiks, naeraks, sööks ja jooks, vaimutseks jne. Nohjah... See juba on...ahvatlev. Ja siis saab tühjast tundest ka kenasti lahti. Mitte kuskile eraldi hoides, vaid ikka aktiivselt suheldes. Ühiskondliku looma asi. Eks kui miskit põnevat juhtub, siis kirjan ka.

Neljapäev, 20. detsember 2007

Elektrooniku seiklused, vol. 2

Vaatasin nädalavahetusel ära pealkirjas mainitud lastefilmi. Tõsi küll mitte kahes volüümis, vaid kolmes. Üllatavalt pikk oli see film. Tublisti üle kolme tunni. Lapsena ei tundunud film sugugi nii pikk, aga vist oli nii, et seda näidati pühapäeviti kolmes osas.
Nostalgiat miskipärast ei tekkinud. Ma ei tea miks. Ilmselt on aeg, koht ja ruum nii palju muutunud, et ei jõudnud elamus enam 100 % kohale. Aga ma olen varemgi täheldanud, et saated-filmid, mida lapsena sai fännatud, ei tundu nüüd enam kuigi huvitavad. Näiteks sai hiljuti vaadatud Kitsa Kinga mitut osa ja üsna mannetu ja lahja oli. Ja omal ajal oli see jällegi ikka megakõva ning nii naljakas, et midagi paremat ei saanuks välja mõeldagi.
Ju siis on valikud läinud küllastumiseni avaraks. Ja see vana hea mattunud nende uute valikute alla. Ning ei kujuta ette, et vene kultuuriruumi asjad tänapäeva noortele üldse kuidagi peale läheks. Arvestades kasvõi seda, kui vastumeelsed ollakse vene keele õppimise osas. Õpetajad võivad küll rääkida, et kui oluline see on, aga ega paljud seda ei usu.
Kui ma näiteks neidsamu Elektrooniku seiklusi oma õpilastele näitaks, oleks tegemist tõelise kannatuse testiga, sest uni võtaks võimsalt võimust. Paraku ma olen pessimist.
Aga vaatamata sellele, et film ei tekitanud erilist õhinat ja elevust, oli seda siiski täitsa mõnus vaadata. Pealegi tuli kohe meelde palju häid ja helgeid asju lapsepõlvest ning selle taustal sobis see film üpris hästi. Meenusid kasvõi muud samalaadsed lapsepõlvekangelased - Buratino, Neli koera ja tankist (vist oli vastupidi), koer Ciwil, kapten Tenkeš jne. jne. Ja oli vist ka mingi pisike paharetist poisike. Deniss või Deniska. Vaat see film meeldis mulle neist kõige rohkem omal ajal. Ja seda vaataks tänagi. Saaks teada, kas lapsepõlve kõigekõigem ikka avaldab miskit mõju või on sama jama nagu Elektroonikuga.
Aaa... Muidugi suured tänud Siljale laenamise eest. Heategusid peame ikka meeles. Ja filmi tagastame varsti :).

Pühapäev, 16. detsember 2007

Kinkide tegemisest

Käisin eile õepojal sünnal. Ta sai 2-aastaseks. Aga loomulikult ei saanud minna ilma kingita. Seetõttu väisasin mänguasjapoodi. Kui eelmisel aastal oli kingi otsimine aastasele meeletu vaev, siis nüüd läks juba kergemalt. Eelmisel aastal pingutasin ka üle ning sain kinnituse, et vanarahvas ei öelnud oma ütlemisi ilmaasjata. Põrsast kotis ei maksa tõesti osta. Võib vasikaks või kassipojaks osutuda. Eelmise aasta kingitus, värviline pehme ussike, mis pidi ka rõõmsalt laulu lööma, osutus tegelikult vaikselt pinisevaks sardellilaadseks olevuseks. Ei olnud rõõmu sest lapsel ega minul. Ja raha läks see päris kenasti maksma.
Seekord ostsin lihtsa kallurauto. Poiss hakkab juba mehisemate teemade vastu huvi tundma ja miks mitte. Täienduseks neljarattaliste liikurite kollektsioonile, sest New Yorgis tõin ma talle politseiauto.
Muidugi pakkusid talle rohkem huvi õe kingitud norskavad ja tantsivad kutsud, aga mis sellest. Vähemalt jääb asi aktiivsesse kasutusse.
Sünnast... No ilmselt viimane, millest poiss ise veel muhvigi aru ei saa. Sünnipäevalaps ajas omi väikelapse asju ja tundis end suurema osa ajast hästi. Ja söime ja söime ja söime :).

Neljapäev, 13. detsember 2007

Busykiskja juhtumised: blondiini-eri

Avastasin mõni päev tagasi, et olen ühe oma õpilase nime juba pikemat aega valesti kirjutanud ja hääldanud. Ekstaole. Nobody's perfect!

Laupäev, 8. detsember 2007

Elektrooniku seiklused

Kuskilt lapsepõlvest tuleb meelde sellise pealkirjaga venelaste poolt tehtud film. Lastele suunatud seiklus. Minagi olin selle fänn. Oli miski tavaline koolipoiss, kellele tekitati robotist teisik. Ja loomulikult olid pahad tegelased ka ja siis oli palju sekeldusi. Aga end oli ikkagi happy. Ei tea, kas seda filmi tänapäeval ka kuskilt kätte saab? Värskendaks mälu...
Aga mitte sellest ma ei taht' rääkida. Hoopis sellest, et tuli siis see DVD-kirjutaja ka ära paigaldada. Kahtlesin endas tõsiselt. Kujutasin seda vahetust ette hirmus keerulise ja arusaamatu tegevusena, millega ainult kõige pühendunumad profid hakkama saavad. Aga kuna sõber oli mind rahustanud, siis võtsin töö ikkagi omal käel ette.
Kõige raskemaks kujunes arvuti sisemuse puhastamine sinna sattunud tolmust. Kirjutaja paigaldamine ise oli väga lihtne töö. Sellega saavad vist isegi lasteaialapsed hakkama. Minust rääkimata. Nüüd tunnen end nii kindlalt, et võiksin samasuguseid asju ka tesitele teha. Ma olen hea ja osav. Ja palju raha ka ei küsiks. Ainult natuke. Ja tuttavatele teeks üldse tasuta. :)
Igatahes sain arvuti poole tunniga korda ja nüüd on hoopis laiemad võimalused. Progress missugune.

Kes ütles, et kõik läheb ainult kallimaks?

Ütles, kes ütles... Igatahes meelevaldne tõlgendus. Ma sain paar päeva tagasi kinnituse, et mõned asjad on ikka odavamaks läinud. Mõni aeg tagasi leidsin, et DVD-kirjutaja ost on vältimatu ja suhteliselt edasilükkamatu. Olin küll ostmist edasi lükanud, aga mingil hetkel tekkis just paras ajaauk, mida sai kasutada arvutipoe väisamiseks. Helistasin siis sõbrale, kes ühes vastavas firmas ametis ja küsisin nõu. Ta oli täitsa kohal ja soovitas mul läbi astuda. Leidsimegi lõpuks sobiva kirjutaja ning makstes selgus, et tahetakse kõigest 450 raha. Olin üllatunud. Mõni aasta varem olin lasknud teisel itimehest sõbral endale arvutisse paigaldada CD-kirjutaja ja see maksis minu mäletamist mööda üle 1000. Hämmastav...
Ma kusjuures olingi arvestanud samas hinnaklassis väljaminekuga. Nüüd on aga ülejäänud raha jällegi võimalus kuhugi mujale ära kulutada. Näiteks lähedastele jõulukinkide tegemiseks. Või siis panna see kõrvale uue itialase ostu tegemiseks. Kõne alla tuleks väline kõvaketas. 500 GB-le saab panna kogu oma arvuti kõvaketta sisu ja jääks veel ülegi.
Hmmm... Kuna meeleolud on tänagi üsna morbiised, siis tuli pähe huvitav seos. Ilmselt juba lähimas tulevikus hakatakse meie hulgast lahkunud inimeste kohta nentima stiilis: "Temast jäi maha 320 GB erinevat infot". Mnjah... Elu, mis mahub arvuti kõvakettale. Parata pole midagi, elu ongi ju 21. sajandil selline.

Andekate inimeste tegemistest

Loomulikult kirjatan ma jällegi endast. Irooniliselt. On põhjust ka. Et inimesed ikka õppust võtaksid ja eelkõige ma ise.
Kolmapäeval oli ikka hullult libe. Minu jalanõud olid aga teisipäeval korralikult märjaks saanud ja seetõttu panin teised. Unustades, et need on väga libeda tallaga. Teekond tööle ja töölt tagasi kujunesid tõeliseks ukerdamiseks. Hetki, mil oli tunne, et nüüd käin kohe käna, kogunes vähemalt paarkümmend. Jääballett... Jalad olid lõputust pingutamisest täitsa kanged. Uhh... Õhtul tundsin suurt naudingut, kui sain need sobimatud jalavarjud ära võtta.
Ma olen ikka andekas... :P

Kolmapäev, 5. detsember 2007

Knock-down

Sain just mõni minut tagasi teada, et Aarne Steinbach on surnud. Otepää mees... Mälumängur, sõber. Muidu tore inimene. Kohe väga tore. Hea huumorisoonega ja puha. Rääkides just ühe sõbraga, mainis tema, et Vanal Bachil (nii me teda kutsusime) polnud isegi vaenlasi. Nii mõnus ja vahva inimene.
Aga surm ei vali. Võtab meid kõiki. Kahjuks väga sageli neid kõige paremaid. Ja ülekohtuselt vara - alles see oli, kui tema 50. sünnipäeva peeti.
Oi bljäääd... Ei oskagi rohkem midagi öelda... Kurat-kurat-kurat...
Avaldan siinkohal kaastunnet kõigile, kes Vana Bachi tundsid ja temast lugu pidasid. Jää hüvasti, hea sõber! Sinust hakatakse puudust tundma!

Kiri peatoimetajalt

Sain päätoimetajalt huvitava maili. Minu jaoks hullupööra naljaka. See, mis naljakaks asja tegi, olgu siinkohal nimetatud.

FHM: "Liis, kas sind on palutud ka näiteks mõne ristsõnaajakirja
kaanele?"
Liis Lass: "Palutud ei ole, aga salaja on pandud. Mingi Ristik või
Lõbusad Ruudud või midagi taolist… Hahaa!"

Et mina otsapidi selle mingi Ristikuga seotud olen, siis kuulun ka mina megatibi salaja panijate hulka. Hahaa! Hihii! Jippiiiii! Kes küll minusugusest korralikust inimesest seda oodanuks! Ja veel keda, eksole? Aga need ongi siis järelikult minu varjatud võimed... :)

Esmaspäev, 3. detsember 2007

Mälu vimkad

Eelmise nädala neljapäeval õnnestus osaleda iseenda mälu korraldatud mälumängus. Hommikusöögiks sõin ikka putru. Aga kodunt välja tulles oli nagu peast pühitud, et kas elektripliit sai välja lülitatud või mitte. Ja niimoodi see küsimus peas ennast kerima hakkas. Lülitasin? Ei lülitanud? Lülitasin? Ei lülitanud? Blaaahhh... Justnagu mingi krdi karikakramäng.
Aga koolis töötamisest on kasu küll. Niipea kui tööga pihta hakkasin, polnud lollidel mõtetel enam peas kohta ja pseudoprobleem kadus nagu tina tuhka. Õhtul koju jõudes võisin muidugi veenduda selles, mida ma kogu aeg olin tegelikult arvanud - elektripliit oli iseenesestmõistetavalt välja lülitatud. Aga ju need asjad käivad mul nii automaatselt, et aju ei jõua seda käeliigutust ära fikseerida. Ja siis miski keskus kuskil peakolus hakkabki signaale saatma.
Õnneks on elektripliit ka ainuke elukas, mille suhtes mul vahel kahtlusi tekib. Muus osas ma oma pead vaevata ei viitsi. Mälumahtu niigi piiratud hulk.

Pühapäev, 2. detsember 2007

Harime keha ja harime hinge

Meil on kombeks kolleegidega käia paar nädalat enne jõule väljasõidul. Tavaliselt organiseeritakse see kuhugi spaa või sanatooriumi moodi asutusse, kus saame lihtsalt lõõgastuda, aga samas on kutsutud kohale mõni lektor vms.
Selleaastane käik oli Värskasse. Sealne spaa on suhteliselt uus ja moodne. Samas ei midagi erilist, kui uskuda neid inimesi, kellel ka mujal käimise kogemusi. Aga mulle oli sellest rohkem kui küll. Mitteujujana kasutasin niikuinii vaid ainult teatud osa pakutavatest võimalustest.
Enne kohalejõudmist põikasime läbi Räpinast. Käisime kohalikus paberivabrikus. Tegemist peaks olema Eesti vanima järjepidevalt tegutseva ettevõttega. Uhke ajalugu, suhteliselt kindel olevik ja tulevik. Mulle meeldis (üks asi, mille pärast ma pidevalt muretsen, on keskkond ning selle keeruline olukord), et nad teevad paberit vaid vanapaberist ning uue paberi tegemiseks ühtki kasvavat puud maha võtma ei pea. Töötingimused paberivabrikus on mulle muidugi harjumuspärasest erinevad. Müra, mõnes ruumis välistemperatuur jne. Ei kutsu eriti. Olen lihtsalt toaga ära harjunud.
Nende toodang on aga ilus, kutsub ostma. Kuivõrd näidiste saal uputas õpsidest üle (eksole ju tark väikesesse tuppa viiekümnekesi minna!), siis ma ostma ei hakanud. Polnud mõtet trügida!
Spaas vedelesin terve õhtu. Tervelt kolm tundi tegelikult. Kui ma algul mõtlesingi, et mida sellise ajaga peale hakkan, siis tegelikkuses kulges see peaaegu märkamatult. Basseini ei kibelenud, ainult jalgu sulistasin, aga olid saunad ja mullivannid. Muidugi oli koht suhteliselt ülerahvastatud, ent seegi polnud hullu. Suurt valikut polnud - peamise aja kulutasin soome ja aurusaunas. See viimane oli muidugi leid. Ma olen aurusaunas varemgi käinud, ent olin suutnud juba unustada kui mõnus see võib olla. Mullivannidest oli parim see, mis oli 17 kraadise veega. Mõne minutiga hakkasid hambad plagisema :). Samas meeldivalt värskendav (või siis värskandav).
Pärast sauna oli suur roidumus ja pingelangus ning edasist aega kasutasin unevõla kustutamiseks. Kipub teine reede õhtuks juba üsna suureks minema. Mingist ohtrast pidutsemisest ma siinkohal tõesti ei saa rääkida, isegi saunaõlled jäid ostmata.
Järgmisel hommikul, pärast maitsvat hommikusööki ja karget jalutuskäiku maalilises ümbruskonnas, oli meile loeng võru keelest ja kultuurist. Asi läks huvitavaks alles siis, kui lektor meie palvel võro kiilen kõnõlõma nakass. Aga üldiselt on tore, et on inimesi, kes on võtnud südameasjaks ühe piirkondliku eripära elushoidmise ja propageerimise. See üleilmastumine on niikuinii paljudele vastuvõetamatu.
Tagasiteel käisime veel Seto talumuuseumis. Oli väga põnev näha, milline nägi välja üks jõukas talu, mida seal tehti ja kuidas elati. Meie võõrustaja suutis meile palju põnevat ja huvitavat pajatada. Ja kui palju üllatavaid uusi teadmisi - näiteks kuidas võttis setu naine mehel jalast saapaid, kuidas andsid setu tüdrukud kosilastele "korvi", millised olid vallaliste ja abieluinimeste erinevused riietuses, mida tähendas "kõivusõira" saamine jne.
Väljasõidu lõpetas pidulik lõunasöök sealsamas asuvas tsäimajas. Pakutud puder jm. olid väga maitsvad. Eriti maitsev oli sealne sõir. Ei jäänud alla oma maitselt hõrkudele juustusortidele. Nämma...
Igatahes oli väljasõit vajalik. Sai lihtsalt niisama olla ja tšillida. Ja samal ajal natuke targemaks. Ja kolleegidega niisama juttu puhuda. Nad ju küll väga erinevad inimesed, aga siiski suuremalt jaolt väga toredad inimesed.

Häirivatest pisiasjadest

Paar päeva tagasi koju tulles otsustasin võtta (nagu tavaliselt) esimese asjana trepikojas asuvast postkastist ära sinna päeva jooksul pandud reklaamid, kirjad jne. Avasin võtmega kasti ukse ja see jäi kuidagi imelikult lääbakile rippuma. Et mis nagu toimub? Arusaadav... Eks keegi oli ilmselt käinud kaste inspekteerimas ning minu kast, kui kõige kindlamini lukus püsiv, sundis kasutama ultimatiivseid abinõusid. Ju siis aeti sõrmed pilust sisse ning tõmmati lihtsalt uks hingedelt. Õnneks mitte küll täiesti katki, aga ikkagi ja postkasti sisu (vähemalt üks tellitud ajaleht) oli ka koos "kontrollijaga" lahkunud.
Ehhh... Loomulikult polnud mul midagi targemat teha, kui seda õnnetut postkasti remontida. Käik majaomaniku juurde, et informeerida teda majas toimuvatest sigadustest, ei olnud ka kuigi tulemuslik. Mis see vanainimene ikka peale oskab hakata.
Täna tegelesin tunnikese kasti lappimisega. Vähemasti on see nüüd jällegi enam-vähem korras. Muidugi mingite Heraklese trikkide suhtes on ta endiselt kaitsetu. Mis see siis nüüd tähendab, et ma ei või kindel olla, et kirjad või muu post kohale jõuavad. Eks tuleb igasuguste tellimistega tõesti otsad kokku tõmmata. Sest varastele pole ka mõtet sponsoriks olla.

Padulumi

Eesti keel on küll väga suure sõnavaraga ning nüansrikas keel, aga igaks elujuhtumiks ikkagi sõnu ei jätku. Kui tulin hommikuselt kaubaretkelt Rimi poest välja, siis avastasin, et vahepeal on sadama hakanud eriti tihedat lund. Eesti keeles polegi selle kohta vist õiget väljendit. Sajab laia lund?
Mulle meeldib rohkem pealkirjas esitatud kombinatsioon. Lihtsalt assotseerub kohe, et kui sama tihedat vihma tuleks, oleksin hoobilt läbimärg. Lumel õnneks seda vastikut omadust ei ole. Ilus on selline padulumesadu. Selline talvgi võiks kogu aeg olla. Lumi jah, külm ei.

Kolmapäev, 28. november 2007

Pealtnägija tunnistused

Nägin eile pealt liiklusavariid. Inimene jäi auto alla. Sündmuspaik: Tartu linn, Võru-Eha tänava rist. Siirdusin igaõhtuse rutiini käigus raudteejaamast kodu suunas. Ületasin pitsapoe juures sebra. Minuga koos ületas selle keegi meesterahvas, käes pudel kange õllega. Siirdusin Eha tänavale, mees ületas Eha tänava, et minna mööda Võrut edasi. Selle ületamise käigus asi temaga juhtuski. Olin saanud paar sammu edasi astuda, kui kuskil üsna minu kõrval käis tuhm, ent piisavalt tugev mürtsatus. Sekundi murdosa jooksul ei saanud mitte miskit aru. Siis vaatasin külje peale ja nägin, et üks auto on peatunud ja selle auto kõrval on pikali seesama mees. Pudeli asukohta ei tuvastanud. Eks auto oli üritanud tiheda liiklusega Võru tänavalt siva ära pöörata, aga kahjuks otse inimesele otsa. Peatusin korrak ning vaatasin kas midagi hullu on juhtunud. Õnneks siiski mitte. Mees ajas ennast teelt üles ja kukkus ropult sõimama. Ilmselt sõimaks suure vihaga isegi. Minu käsi oli haaramas telefoni, et vajadusel kutsuda abi või kui autojuht vehkat peaks tegema, siis politseisse helistada. Antud juhul ei läinud kumbagi vaja. Hakkasin edasi liikuma, aeg-ajalt tagasi vaadates. Tundus, et inimesed said siiski omavahel asjad lahendatud.
Kuigi midagi väga hirmsat ei juhtunud, hõljub pilt õnnetuskohalt siiani silme ees. Vastik! Paraku sellised asjad juhtuvad. Kuigi olen ise suhteliselt ettevaatlik, on minulgi paaril korral sebral peaaegu üle varvaste sõidetud. Kahjuks on autojuhte, kes jalakäijat kellekski ei pea.
Kuigi inimesed ei peaks selliseid asju kunagi nägema, olen juhtunud tunnistajaks ka õnnetusele, kus jalakäija oli surma saanud. Tallinnas kümmekond aastat tagasi. Detailidesse laskuma ei hakka. Mäletan, et oli palav suvepäev, õnnetus juhtus kuskil bussijaama kandis ja nähtust hakkas mul bussis ikka väga halb. Toonitan - seda ei tohiks ükski inimene kunagi näha. Ja kuigi võib vastu vaielda, et filmides näidatakse kogu aeg sihukesi asju, siis seal ma sain selgelt aru, mis on vahet filmil ja tegelikul elul. Ja aru ma ei saanud neist inimestest, kes seal suud ammuli pealt vahtisid. Mul piisas vaid hetkelisest pilgust (lihtsalt tahtsin näha, mida inimesed küll vaatavad), et sedasama pilti veel aastaidki hiljem unes näha.
Karm asi see liiklemine ja liiklus. Hoidke silmad lahti ja olge ettevaatlikud!

Esmaspäev, 26. november 2007

Teiste inimeste elud

Ma pole üliaktiivne blogosfääri kasutaja ja tarbija. Neid päevikuid, mida loen ja jälgin, on paarkümmend. Enamik nendest blogijatest on mulle vähem või rohkem tuttavad. Siiski on ka erandeid. Paari blogi autorit ma isiklikult ei tunne. Ei tea isegi seda, kes ta selline päriselus on jne. Väljanägemise kohta on tänu blogis leiduvatele fotodele ettekujutus olemas. Sattusin nende blogidesse läbi tuttava tuttavate. Inimestel ju kombeks panna enda blogisse teiste blogide linke jne. Minugi blogi on ju sedamoodi lingitud. Loen neid blogisid, sest tegemist on haritud inimestega, kes on palju lugenud-kogenud ja kellel on palju teistelegi öelda. Ja nende blogides on selline kuidagi soe alatoon, mis endagi jäätunud südame üles soojendavad.
Vaatamata sellele, et tegemist on mulle võõraste inimestega, olen nende elu ja tegemistega üsna hästi kursis. Päris kõhe mõelda, et kui me päriselus kuidagi kokku juhtuksime, siis ma teaksin neist üsna palju, aga mina oleksin nende jaoks tõeline tabula rasa (muidugi kui nad mu blogi salaja ei loe :P ).
Samas on fakt see, et siinkohal saavad paralleelid minu ja mõne maniaki vahel otsa. Ma ei kasutaks seda infot kuidagi nende vastu. Minu arust pole lahe neile kõrva sosistada: "Ma tean, mida sa tegid möödunud suvel!". Mul on austus nende elu ja privaatsuse suhtes. Nende elu on tore ja ma loen nende tegemisi nagu mõne hea sõbra omi, aga ma kavatse sinna kuidagi sekkuda. Isegi kommenteerida ei kavatse. Milleks?
Mingil määral meenutab võõraste inimeste blogide lugemine lukuauguperverdi tegevust, aga suur erinevus on ju see, et blogijad on oma hinge ise paljaks kiskunud. Ja siis ei saa neil olla midagi ka selle vastu, kui igasugused nende blogi loevad.
Üks tendents on viimasel ajal imelik. Üha rohkem tekib suletud blogisid. St. neid, kuhu pääseb ligi ainult "kutsega". Minu arvates on asjad nii - kui juba blogid, siis julge ka oma kirjatükkide eest avalikult vastutada. Kui kardad võõraid pilke, siis pea paberkandjal päevikut. Vot!

Pühapäev, 25. november 2007

Jälle juubel

Etskae. Vaatasin oma postituste arhiivi. Avastasin, et esimene postitus on tehtud täpselt aasta tagasi. Täiesti üllatav on see, et vaatamata oma laisale loomule olen aastakese kenasti vastu pidanud. Ja hoog pole ka raugenud, vaid viimasel ajal on energiat juurdegi tulnud. Tundub, et blogin ka teise aastakese julgelt edasi. Tänan siis püsi- ja muidu lugejaid, et olete pidanud kenasti vastu. Et pole mu lootusetust mölast veel väsinud jne. Palju õnne!

Muusika...Muusika? Muusika!

Eile lõuna ajal, olles terve hommiku asjatanud, viskasin natukeseks diivanile külili ning klõpsisin puldiga telekanaleid. Sattusin kanalile Mezzo, mille jälgija ma tavaliselt ei ole. Aga jäin vaatama. Nimelt algas sealt just siis üks Eesti muusikaelu tutvustav film. Tekkis huvi, kuidas siis tutvustatakse. Ilmselt on kanali keskus Prantsusmaal ja seeõttu oli proovitud leida seda keelt rääkivaid muusikuid ka. No näiteks perekond Tulved (ikka Jaan-Eik ja Helena :) )...
Päris ilus ülevaade. Laulupeod, setude leelotamine, tuntumad heliloojad jne. Pärti ei näinud, aga ilmselt on ta juba palju rohkem kui lihtsalt ühe kohaga seonduv nähtus.
Pole tõesti midagi põdeda. Eestlased on muusikarahvas. Kahjuks ei kehti see mu enda kohta. Vähemalt ses osas, et ei mängi ma ühtki pilli ega laula. Mis võib-olla on isegi imelik, sest suguvõsas on mitmeid häid pillimängijaid-lauljaid ning isegi üks vääääga kuulus helilooja. Enda lihane isagi laulis enne pensile jäämist mitmetes koorides ja mängis ansamblites kontrabassi.
Mind on proovitud panna klaverit õppima. Mäletan, et olin vast 8-9-aastane. kui ema võttis mind kaasa ja viis muusikaõpetaja juurde. No miskit head esimesest tunnist välja ei tulnud ja sinnapaika see asi jäi. Millest on isegi kahju, sest klaver on lummav pill ja klaverikontserdid väga huivtavad kuulata. Aga ju oli siis sõpradega lolluste tegemine ja muidu tühja panemine märksa lihtsam.
Muid pille pole minu kätte usaldatud. Kitarri olen küll aeg-ajalt plõnninud, aga mänguks seda nimetada ei saa.
Laulmisega on asi sama halb. Ma ei tea isegi seda, kas ma pean viisi või mitte. Muidugi olen ma laulnud. Mäletan selleaastaseid mälumängurite suvepäevi, kus me mitmehäälselt "Veskimeest" laulsime. Aga kell oli juba 5 hommikul ja tormiline öö selja taga. Igaüks on sellisel hetkel lauluvõimeline ja -himuline. Kuid tavaolukorras hoian suu kinni. Isegi kooli laulu (üks ütlemata lihtne ja samas kallis laul) laulan pigem mõttes kaasa või siis huuli liigutades.
Millest selline ebamäärasus? Aga piisab vaid sellest, kui muusikaõpetaja teismelised poisid kenasti paika paneb. "Teie ei oska laulda, hoidke oma nokad kõvasti kinni!" vms. Ja kui tegidki uuesti lahti, anti sama mõte edasi palju ebaviisakamalt. Väga piinlik ja alandav. Ja kui rääkida, et mis sellest vanast asjast ikka rääkida, siis palun lugejal mõelda samasugustele asjadele enda kooliajast (pole vahet, kas see juba ammu möödas või alles kestmas). No vot... Ma olen kogenud ka seda, mida tähendab kui õpetaja sulle kätega kallale tuleb. Ma tean... Ma oleks võinud vastu hakata. Aga ma tean ka seda, et kui ma oleks tal ninaluu purustanud, oleks mind erikooli saadetud. Pikema jututa. Nii et... Kõik alandused tuli lihtsalt alla neelata. Ja muusikatunni piinlikud hetked polnud kaugeltki kõige hullemad.
Aga vaatamata aegade möödumisele ma suud väga sageli lahti ei tee. Ja kindlasti mitte solistina. Kuigi keegi võiks mu ju kunagi üle vaadata ja kuulata. Äkki saab asja. Võib-olla siiski on geneetilisi soodumusi.
Üht muusikaga seonduvat asja ma ei oska veel. Nimelt tantsida. Muidu hööritamise ja väänamisega saan hakkama. Seda on korduvalt ööklubideski tehtud. Aga kontakttants partneriga. Huuuuu... Partnerist on kahju. Sest reeglina on ta minust pisem ja õrnem ja osavam.
No kuidagi ei ole nagu koordinatsiooni. Või mida iganes. Ja pealegi on ülekaaluliste tants lihtsalt väga kole asi. Tantsija peab olema heas kehalises vormis. Mitte sumomaadleja kehaga. Maksimalisti asi. Aga samas tantsida mulle meeldib. Isegi väga. Omal ajal sai koolis tantsukursustelgi käidud. Ent ununenud kõik. Eks kui keha enam-vähem vormi saan, tuleb kursused kavva võtta. Leida mõni samal tasemel partner ja ABC-ga peale hakata.
Tulevikuks plaane kui palju :) . Hei... Kes see ütles, et unistada ei tohi?

Reede, 23. november 2007

Abitus ilma elutähtsate asjadeta

Minu ja meie kõigi ümber on palju asju, mille olemasolu on loomulik ja lausa hädavajalik. Tuled koju, paned tule põlema, surfad internetis, vaatad telekat, käid pesemas jne. Ja ei kujuta ettegi, et miski neist võiks puududa su elus.
Kohati pakub aga suur elu parandusi sinu maailmapilti. Ja siis tunnetad oma nõrkust ja abitust. Eile koju tulles avastasin, et veekraanidest ei tulnud peale kurjakuulutava sisina ja korina miskit. Natuke ootust ja siis majaomaniku juurde aru pärima. No teada jutt. Keegi hooletu üüriline oli lasknud oma torud lõhki ja neid lapitakse. Ei tulnud vett õhtu ega öö jooksul tagasi. Ja just sellistel hetkedel on kõige suurem soov võtta joogivett, pesta jne. Minu õnneks on majas olemas ühisvetsud ja -vannitoad, nii et lootusetusse hätta ei jäänud. Aga samas oli olukord tõsiselt murettekitav.
Hommikul tabasin end iga paari minuti tagant kraani keeramas. Lõpuks saadi torud korda ja normaalne elurütm taastus. Aga jah, mugavustega elu on nii mõistetavaks muutunud, et vähimgi kõrvalekalle viib endast välja. Jõudsin juba pikalt ette mõelda, et mis siis saab kui terve nädal näiteks vett ei ole.
Ja kuidagi ei saa aru inimestest, kes elavadki sellistes tingimustes kogu aeg. Tundub juba täiesti ilmvõimatu. Aga inimene pidada kõigega harjuma.

Mängupisik minu sees

Kurtsin siin natuke aega tagasi mälumänguisutuse üle. Et pole seda sädet mu sees. Aga tegelikult on. Selleks on lihtsalt vaja õiget seltskonda, mängu jne.
Viimati oli selline hea mängutunne üleeile TÜMK-is. Koht iseenesest mõjub juba väga rahustavalt ja inspireerivalt. Rõhutan jällegi neid sealseid positiivseid väärtusi: inimesed tulevad kohale, suhtlevad mõnuga, söövad (kui soovivad), tarbivad jooke (kui tarbivad) jne. Keegi ei ole kuri ja torssis. Tavalisel mängul võib seda küll ka olla, ent reeglina on õhustik palju pingelisem.
Mängu läbiviijad olid mulle suureks ja meeldivaks leiuks. Võistkond Lihtsalt L. Tavaliselt mängin ma koos nendega. Lihtsalt meeldivad inimesed. Sellepärast. Aga seekord olid nad teinud lihtsalt leidliku mängu. Päris palju muidugi triviaalseid küsimusi mu jaoks (aga kes see käseb mul nii tark olla), aga samas ka palju tuletamisrõõmu ja põnevaid uusi teadmisi. Ja muidugi ka asju, mida ei teadnud ja ei saagi teadma.
Mängu võlu seisnes selles, et see oli lihtsate asjaarmastajate tehtud. Seetõttu ei olnud see mäng viimse detailini paika timmitud, vaid selline mõnusalt omas voolusängis kulgev. Proffide mängud on ilmselt küll paremad, aga samas ei ole nad sageli üldse nii huvitavad. Loominguline vaim on asendatud puhta robotimajandusega. Kiitus teile, kallid sõbrad! Ma olen küll väga rahul.
Mäng oli ka hea, kuna võistkond oli just see, mis ta olema pidi. Sandraga koos mängimine oli tegelikult päris hea lüke. Vähemalt on inimesel olemas korralik mängutaust, kuid samas rikkumata pidevast mängimisest. Seetõttu oskab inimene midagi pakkuda, kaasa arutada ja nii edasi. Võib küll väita, et mina tõin suurema osa punktidest, ent samas poleks ma pildilt tundnud ära Politkovskajat, osanud pakkuda laulusõnade autoriks Ott Arderit jne. Ja ei maksa unustada Blondiinide Liiga naisliikmete veel üht vajalikku funktsiooni - lihtsalt ilus olla. Ka sellega sai mu kaaslane eeskujulikult hakkama. Ja enne mängu ilmutatud kartus, et ma saan teada, kui loll ta tegelikult on, ei leidnud kuidagi kinnitust. Tnx, my friend! Ja kogu julgust järgmisteks kordadekski.
Igatahes oli tuju pärast mängu päris hea. Kordaläinud õhtu. Ja see, et lõppkokkuvõttes teiseks jäime, ei olnud sealjuures mingi näitaja.

Teisipäev, 20. november 2007

Teiselt planeedilt

Olgu täna blogilugejatel hea päev. Sama raha eest rohkem. Kaks ühe hinnaga :).
Käisin täna väga kummalises kohas. Vähemalt enda jaoks. Nimelt kangapoes. Niiti oli vaja. Poolmantlil, mis muidu igati šeff, hakkasid nööbid järsku eest pudenema. No ei saa nad sindrid siis neid korralikult ja kõvasti ette õmmeldud! Aga see selleks.
Poodi sisenedes ol tõesti täiega imelik tunne, sest tundsin end seal paelade, niitide, kangaste jne. vahel tõelise võõrkehana. Lisaks kõigele pole vaja mainida, et olin ainus meesklient (ja ma ei olnud kaugeltki ainus klient). Õnneks leidsin niidiriiuli kenasti ja kiiresti üles. Aga kuidas leida õige niit. No ega lõpuks tuli ikka lahke müüjatädi appi paluda. Eks leidsime üheskoos enamvähem sobiva tooni. Nüüd saab vähemalt nööbid kindlalt ette. Ilma, et peaks kartma iseeneslikku pudenemist. Aga millal jälle kangapoodi satun, seda küll ei oska öelda.

Inimene ja karjainstinkt

Inimesed on ikka määratud üheskoos elama. Juba vana Aristoteles ütles midagi ligilähedast. Et vaid kambas ollakse õnnelikud. Kambas ehk karjas elamine tähendab ka karjainstinkti olemasolu. Eks ikka püüame teha nii, nagu teised seda teevad.
Mõnikord saad sellise karjakäitumise kohta signaale üsna kummalistest kohtadest.
Minu igahommikune (argihommikune) rutiin on rongi peale vantsimine. Lähen kodunt välja selge arvestusega, mis võimaldab mul jõuda kerge ajavaruga kohale, et ei peaks liigselt rabelema jne. Tavaliselt jääb selleks ajavaruks nii 5-7 minutit. Paras aeg, et maha istuda, end mugavalt sisse seada jne.
Nagu öeldud - kiirustamiseks pole mul mingit põhjust. Samas märkan aga igal hommikul mööda Vaksali tänavat kulgedes, kuidas keegi (või keskid) hirmsa spurdiga jaama poole kimab. Ise mõtlen, et kuhu küll nii hirmus kiire, aga noh... Igaühe oma asi. Aga siin käivitub karjainstinkt. Nii mõnegi minuga sama teed astuva inimese närvid ei pea vastu ning spurtijat nähes hakkab ta samuti jooksma. Ja on olnud juhtumeid, kus neid jooksjaid on lõpuks päris mitu. Tekib juba kerge rahvajooksu tunne.
Raudteejaama juures läheb asi veel põnevamaks. Praeguse renoveerimise staadiumis sinna suurt ligipääsu ei ole, tuleb kasutada ajutist peatus- ja pealeminemispaika. Eelmise nädala talveilmadega oli see vastikult libe (praeguse kevade tingimustes vastikult sopane) ning seetõttu oli äärmiselt ärev tunne vaadata inimesi, kes üle selle konarliku jäävälja joostes sööstsid. Võimalik, et oleksin asja jälle unustanud, aga minu valulävi sai ületatud eelmise nädala lõpus.
Läksin jällegi rongile, kui nägin endast sadakond meetrit eespool kaht kiirustavat naisekuju. Kui jõudsin vaksalini, oli neil õnnestunud tungida kuidagi piirdeaia vahelt ehitusplatsile. Veendunud, et sealt nad rongile ei pääse, tulid nad tagasi ja sööstsid vahetult minu ees edasi. Jõudnud sellele jääväljale, oli mul kange tahtmine neile noortele naistele hõigata, et võtke hoogu maha, väga libe on. Aga veel enne kui suu suutsin avada, käis üks neist üsna kurjakuulutava matsuga külili. Ai! Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Siis ei hakanud enam suud lahti tegema, sest see oleks kõlanud sulaselge tänitamisena.
Aga rongi väljumiseni oli veel kümmekond minutit aega ja ma tõesti ei tea, kas nemad ja kõik muud mõttetud kiirustajad on mõnikord mõelnud seal rongis, et tasus see jooksmine (kasvõi valutava külje hinnaga) ära. Ega vist.
Eelnev tekst ei olnud mõeldud sellise üleoleva laiamisena. Ma ise käitun sageli samamoodi. Aga teiste tegemised paistavad lihtsalt paremini silma.

Pühapäev, 18. november 2007

Ökoretk

Viisin oma vanad ajalehed-ajakirjad ning ilma maksumärgita klaastaara ära. Mitte tavalisse, vaid ikka spets prügikasti. Õnneks on need kastid minu kodust umbes sajakonna meetri kaugusel, mistõttu oli see lihtsalt üks meeldiv lühike jalutuskäik.
Tegelikult ma eriti öko ei ole. Aga kindlasti ei jää minust ka kõige suuremat ökoloogilist jalajälge siia ilma maha.
Prügi ma eriti ei sorteeri. Ahju olemasolu pakub võimaluse kõik põlev ja mürke mittelevitav kraam tulle pista. Orgaanilised jäätmed, plastkarbid, kilekotid, toidupakendid jms. lähevad otse prügikotti. Prügikotina ei kasuta ma siiski spets kotti, vaid kõige tavalisemat kilekotti. Neid sigib üldreeglina kodusesse majapidamisse suurel hulgal ja nii saabki neile leida taaskasutuse funktsiooni. Kilekottide kontrollimatu paljunemise vältimiseks võtan tavaliselt kõige tervema ja puhtama kilekoti uuele kaubaretkele minnes kaasa. Aga samas ei ole see igakord meeles. Ning nii mõnigi pood topib vägisi mu ostud kilekotti.
Teine loodusesõbralikku mõtlemist paigast nihutav asjaolu peaks mul korras olema. Nimelt asjade küllus või nappus. Üleliigseid asju eriti ei ole. Mul pole kombeks soetada asju mõttega, et äkki läheb tarvis. Paari aasta pärast avastad, et ei läinud ja siis on need lihtsalt sul risuks jalus. Muidugi on mul kodus palju raamatuid ja DVD-sid, aga nende puhul lohutan ma ennast hädavalega, et ehk läheb kunagi lugemiseks-vaatamiseks. Kuigi nii ei pruugi minna, olen ma vähemasti optimistlik.
Kodu on aga ilmselt liiga tilluke, sest ruumipuudus on kohati täitsa tuntav. Eks siis tuleb asju jälle ümber paigutada ja luua ruumikuse illusioon.

Laupäev, 17. november 2007

Bränditruu inimeseloom

Ei. Ma ei hakka kirjutama sellest, et mulle maitseb brändi. Ei maitse. Kui juba üldse midagi juua, siis mõnda peent ja ülihead konjakit.
Kirjutan hoopis kaubamärkidest ja nende eelistamisest. Käisin just koridoris pirni vahetamas ja avastasin, et pirn, mille ma soklisse keerasin, on Philipsi oma. Siis jäingi mõtlema, et olen vist täielik selle firma fanaatik. Veider isegi... Aga tõesti, viimasel paaril aastal on tehnikapoes enamvähem kõik ostud tüürinud välja selle kaubamärgi eelistamiseni. Eelmine nädal käisin elektrikaupade poes taskulampi ostmas ja seegi on samalt firmalt. Eelmisel kuul ostsin uued kõrvaklapid - sama lugu. Digipleieri kõrvaklapid ostsin ka Philipsi omad. Digipleier ise kannab ka sama kaubamärki. Jne.
Kindel kvaliteet ja usaldusväärsus sunnivad eelistama. Pole kunagi ostuga alt läinud. Järelikult võib üha uusi tooteid osta. Ma küll ei usu, et teised ja sama kõlava nimega firmad kehvemat toodangut välja laseks, aga minu eelistus on ilmselt juba alateadlik. Meeldib ja kogu lugu. Ja poes on valikuid kerge teha, sest vaatad ainult ühe firma toodangut.
Eelnev kõlas nagu reklaamtekst, aga antud juhul on tegemist promoga kodanikualgatuse korras. Suurkontsern mind mõjutanud pole ja kui püüakski, jääks nad lojaalsest fännist lihtsalt ilma.

Kolmapäev, 14. november 2007

Progress?

Viimasel ajal on sügiseti välja ilmunud uutmoodi masinad. Nimetatakse neid vist lehepuhuriteks. Vat on riistapuud, mille mõttekusest minu suur, aga see-eest loll pea aru ei saa. Ei tundu ta olevat üleliia efektiivne, teeb koledat lärmi ning töö tegija on pidevalt bensiinivingu sees. Hoopis lihtsam oleks haarata reha ning lehed saavad palju kiiremini kokku riisutud. Paraku tundub see vidin olevat jällegi sellise Lääne mugavusühiskonna produkt - et jumala pärast ei peaks oma keha liigse füüsilise pingutusega vaevama.
Kui nüüd järgi mõelda, siis enda koduses majapidamises eksisteeriv murutrimmer on sama kategooria riist. Aga noh, siin on vähemalt vabanduseks, et sellega pääseb ka nende rohututtide kallale, kuhu vikatiga ei saa või pole mõtet.
Ja eks selliseid mõttetuid riistapuid ole teisigi, aga vähemalt ei tee neist suurem osa sellist koledat ja valju lärmi.
Rehad pihku, seltsimehed! :)

Teisipäev, 13. november 2007

Loominguline madalseis

Tegelikult oleksin pidanud olema nädalavahetusel Inglismaal. Toopärast, et seal toimusid EM-võistlused mälumängus. Aga ei leidnud endas kuidagi seda energiat, et ennast sinna organiseerida. Midagi hullu ju poleks olnud. Paketi bronn, lennupiletid jms. Ja selle 10k raha kokkukraapimine poleks ka raske olnud. Aga tahtmisest jäi puudu. Samas on kerged süümekad, et ei läinud, kuna koondis oli seeläbi üsna puudulikult komplekteeritud ning abi oleks kindlasti vaja läinud.
Aga.. Kuidagi närtsinud ja väsinud olemine on. Pole seda sädet ja õhinat, millega veel paar aastat tagasi mälumängudes osalesin. Kuidagi nagu rutiinist käib kogu asi praegu. Seetõttu polnud ka Euroopasse mõtet uimerdama minna.
Aga vaim peab saama värskendatud. Ja võistlustahe taastatud. Ja siis uuesti lahingusse. Ilmselt juhtub see peatselt. Järgmisel aastal ootavad meid norrakad ja Oslosse tahan ma igatahes minna.

Pühapäev, 11. november 2007

Mängud minu ümber

Mina võin ennast nimetada mängivaks inimeseks. Mõttemängude armastajana on mul see õigus. Viimasel ajal on minu meeli hakanud köitma ka erinevad lauamängud. No eks lapsena sai "Reisi ümber maailma" ja "Tsirkust" lõpmatuseni mängitud. Ja sõpradega sai ise kokku meisterdatud "Monopoli" mäng. Mäletan siiani, kuidas lõikasime välja kaarte, tegime tugevast papist mängulauale aluse jne. Polnud ju tol ajal miskit ametlikku "Monopoli".
Vahepealne aeg oli suhteliselt mängudevaene (kui mitte pidada mängudeks arenemist õpingutel, erinevate tööde katsetamist jne.). Huvi erinevate mängude vastu kasvas hoobilt seoses mälumänguhuvi tekkimisega (miski eelmise kümnendi lõpus äkki).
Mälu kõrvalt olen püüdnud ka teisi mänge avastada (malet ja kabet olen muidugi ka lapsest saati mänginud, kuigi ilma igasuguse eduta).
Paari aasta tagune katsetus bridžirindel ei lõppenud kuigi hästi. Pole minus sellist süvenemist, mis selle mängu hea oskamine nõuab. Ja halvasti mängida on lihtsalt piinlik. Maksimalisti asi. Teised kaardimängud (näiteks kasvõi turakas või sibikunn) pole bridži kõrval midagi. Ja pokkeri puhul häirib see asjaolu, et seda reklaamitakse kui soodsat rikastumise võimalust. See annab aga mängule kasiinomaitse juurde. Ja see pole eriti cool.
Lauamängud on aga tõeliseks avastuseks. Lihtsaim ja lollikindlaim on kindlasti "Alias", aga samas on igasugu muud toredat kraami. Näiteks "Scrabble", mida mõnel korral on mängitud ning mida kindlasti veel mängida tahaks.
Eelmise nädala suur avastus oli aga "Katani asustajad". Algul tundus täiesti arusaamatu, kuidas seda mängitakse, aga kahe mängu järel oli asi juba palju selgem. Okei-okei. Punktijagajaks ja nooremate koolitajaks veel ei hakkaks. Aga sellised linnade ja tsivilisatsioonide ehitamised on lihtsalt põnevad. Prooviks veel ja veel.
Pean enda puhul kindlasti märkima, et minust ei saa ükskõik mis mängu puhul päris tippmängijat, sest sageli ma ei viitsi mõelda mitut sammu ette. Hoopis põnevam on neid nuppe niisama liigutada. Ja mängimise puhul on alati number üks faktor hea seltskond, kellega neid mänge mängida.
Igatahes kavatsen tõsiste kavatsustega külastada vastavaid poode ning endalegi mõningaid põnevaid asju soetada. Väga hea investeering minu arvates.

Laupäev, 10. november 2007

Jubileum

Nagu just hetk tagasi vaatasin, oli eelmine postitus täpselt sajas minu blogis. Väike juubel järelikult. Ise ka imestan, et sellise tähiseni jõudsin, aga nüüd annab see ainult innustust edaspidiseks. Uute kirjutamisteni!

Järeleaitamistunnid itinduses

Sain ühelt healt sõbralt vajaliku arvutiprogrammi. Soojendasin seda plaati tükk aega niisama, aga paar päeva tagasi võtsin end käsile ja otsustasin selle lõpuks installida.
Vajutasin nuppu, panin plaadi lugejasse ja uuesti vajutus nupule. Paari sekundi pärast aga lugeja avanes, keeldudes plaati omaks tunnistamast. Proovisin uuesti. Sama lugu. Veel kord. Ikka sama seis.
Lõpuks vaatasin plaati lähemalt. DVD. Selge pilt. Mul aga arvutil ainult tavaliste tseedeede jaoks mõeldud romm. Pikka aega olen moodsama lugeja ostmist edasi lükanud arvestusega, et niikuinii ei lähe ju vaja.
Järeldus - tuleb vajalikke sisseoste sooritada üsna peatselt.

Kolmapäev, 7. november 2007

Magnetöö

Esmaspäeval algas uus veerand. Raskelt. Ilmselt kõigile. Kuidagi väsitavalt oli vahepealne talve saabumine mõjunud.
Esmaspäeva õhtul ei tulnud kuidagi und. Jäin vaatama Black Hawk Downi ja kuigi sisendasin endale, et unenägusid vaadata oleks mõistlikum, vaatasin ikkagi lõpuni. Kes ei tea, mis filmiga tegemist, siis siinkohal lühike sisukokkuvõte: rat-tat-tat-taa-põmmm-põmmm-pahhhhhhhhh.
Igal juhul tuli uni alles pärast 1 ja äratus oli teadupoolest juba pool 6. Hommikul kurtsid aga mitmed teisedki kolleegid, et kuidagi lühikeseks ja rahutuks jäi see uni. Vestluse käigus pakkus üks kolleeg, et äkki oli see magnetpäev, mis meie elusid kipub vussi keerama. Teine kolleeg torkas vastu, et äkki juba siis magnetöö. :) Yes, indeed!

Kas on kerge olla abielus kuulsa inimesega?

Käisin kinos. "Georgi" vaatamas. Vaatamata sellele, et kriitikute kiunakoor oli selle filmi juba ammu peadpidi mutta tagunud. Mulle meeldis. Ja pole ma miski 50+ naisterahvas. Ilmselt haakub see meeldimine sellega, et mul on parasjagu klassikalise muusika avastamise periood ja nüüd ma hakkan alles aru saama, milline tähendus oli Otsal.
Kriitikute häda oli vist see, et pideva kunstitaotluse otsimise tuhinas ei pannud nad tähele, et selle filmi eesmärk oli muu - storytelling. Ja oma loo rääkis Otsa teine naine kenasti ära. Karm lugu oli muidugi. Aga selline see elu kord juba on.
Peamine küsimus, mis mul filmi vaadates tekkis, on pealkirjas olemas. Ja mulle jäi mulje, et ei ole kerge elu. Asta Otsa puhul oli takistavaks teguriks suur ports (armu)kadedust, sest pole lihtne taluda, et mees on pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ja lisaks vaatavad teda tuhandete naiste silmad. Raske on sellise koorma all sirge seljaga seista. Ja selle mehe asemel võinuks ju ise kuulsaks saada.
Loomulikult kiskus suhteid kiiva ka asjaolu, et suurel staaril polnud sageli aega (või ka tahtmist) pühenduda piisavalt perele. Lapse sünnipäeva unustamine jms. on üsna kurvad asjad. Samas pole Ots ju mingi erand, terve Eesti on tänagi selliseid töllmokkasid täis.. Ja neil pole erinevalt Otsast kohe mittemingisugust vabandusi tuua.
Nojah. Lõpuks lahutus ja unustamine jne. Aga nagu öeldud, mulle film meeldis. Kuigi paljud küsimused jäid vastuseta, said paljud asjad hoopis selgemaks. Staaril on siiski ka inimlik mõõde ja see isegi suurendab tema väärtust. Kel huvi vaatama minna, kasutage juhust, veel on eeskavas siin-seal.

Teisipäev, 6. november 2007

Tervitusi tarkade maailmast

Eelmisel nädalal soetasin endale uue ajakirja Tarkade Klubi. Miks? Teadusringkondades on selle kohta lausa oma kõnekäänd: "Veri on paksem kui vesi." Tegelikult oli sellist ajakirja juba ammu vaja ning seetõttu oli huvi suur, et kuidas ollakse ülesandega hakkama saadud.
Tulemus väga paha polegi. Tuleb arvestada sellega, et tegemist on ikkagi esimese numbriga ning arenguruumi veel küllaga. Huvitavat lugemist on parasjagu - ükski artikkel ei ole selline, mille peaks selle keerukuse tõttu ära põlgama. Olen kuulnud vastukajasid, et kohati kirjutataks just nagu 10-aastastele... Aga teadusega ongi nii, et kui kirjutada täiskasavanutele suunatud juttu, siis ei saaks keegi peale friikide sellest aru. Mälumängurina leidsin küllaldaselt põnevaid fakte, millest tulevikus kenasid küsimusi annaks vorpida. Üle pole pingutatud rubriikidega, mida juba paljudes kohtades niikuinii on - autod, arvutid jms.
Vinguks ka. Kohati on ajakirjas väga imelikke (koha)nimesid. Aerobus = Airbus? Lucerne = Luzern? Vat ei saa täpselt aru.
Ajakirja maht on siiski ka liialt väike. Võiks rohkem lehekülgi olla. Materjali on ju küllaga.
Üks idee-ettepanek ka. Ajakirjas võiks olla eraldi leht rubriigiga "Järgmises numbris". Kui on miskit põnevat tulekul, on kohe eriline tunne oodata.
Boonusena kaasas olnud DVD "Dinosauruste radadel" oli muidugi päris lõbus vaatamine. Ma olen selliste asjade fänn ning seetõttu oli see DVD üks peamisi stiimuleid ajakirja ostmisel üldse. Seda, et tellijatele DVD-sarja näol kena kompu pakkumises, sunnib mõtlema. Peab vist ikka tellijaks hakkama.
Igatahes - nice try, Arko! Natuke tööd ja pingutamist ja see ajakiri saab rokkima. Ega nimelgi midagi häda pole. Nõuab lihtsalt terake harjumist. :)

Esmaspäev, 5. november 2007

Kuhugi on kadund Kuu...

Aga ei ole Kuu kuhugi kadunud. Ja kui ongi, küll varsti uuesti välja ilmub. Jäin mõtlema lihtsalt selle üle, et mis asjad armastavad mul ära kaduda. Ning ära sa märgi - välja mõtlesin...
Kõige tavalisemalt on kadunud erinevad puldid, aga nende kaotsisolek ei kesta kuigi kaua, sest paari minuti jooksul leian ma nad kuskilt riiuli pealt, diivani vahelt vm. uuesti üles. Aga nende asjade edetabelis, mis kaovad ja jäävadki kadunuks, on raudselt esikohal kindad. Alates eelmisest sügisest on mul kaotsi läinud vähemalt kolm paari.
Esimese paari tõmbasin kuhugi vastu katki ja unustasin nad meelega kuhugi maha. Teine paar jäi ühel talvisel hommikul Tartu-Tallinn kiirrongi. Tüüpiline värk... Hommikul oli kergelt krõbe ilm ja panin kindad kätte. Rongis võtsin nad käest ja panin kõrvalistmele. Läksin rongist maha ja sinna need kindad jäid. Alles paar päeva hiljem tuli meelde, kui külm jälle sõrmeotsi näpistas.
Viimasest kindapaarist otsutas plehku panna üks. Kuhu ta küll jääda otsustas, ei tea. Aga plehku ta pani.
No ja muud pole üle jäänud, kui jälle uued osta. Kuni järgmise müstilise kadumiseni. Mina kusjuures kindaid armastan, aga mina järelikult neile ei meeldi. Miks nad muidu mu juurest ära tahavad.

Kolmapäev, 31. oktoober 2007

Mälumängubuum

Nädal tagasi toimus koolis maakonna koolide ajalooteemaline mälumäng. Tegelikkuses on see kujunenud meie ja naaberkooli vaheliseks ragistamiseks, kuna teistel on ilmselt ennast määratult raskem kohale venitada (noh, paar kooli küll lubasid tulla, ent ilmselt oli see niisama välja käidud lubadus). Kokku aga osales jahmatamapanevalt suur arv võistkondi - 22. Jahmatus muidugi meeldivas astmes. Ise eeldasin max. 15 võistkonna osalust. Hullu polnud. Muidugi tuli kiiresti küsimuste komplekte juurde paljundada jne., aga sai hakkama. Ilmselt oli oma kooli puhul ka tugevaks asjaoluks see, et sai tunnist ära. Ja tunnist ärasaamise nimel on nii mõnigi nõus kasvõi pea peal seisma. Rääkimata mälu mängimisest. Teadmiste tase polnud küll hiilgav, aga mitte ka kehv. Kui võitnud võistkond saavutas ligemale 2/3 punktidest ja esikuuikusse trüginud võistkonnad vähemalt 50 %, siis pole see kuigi halb. Ja ega viimasekski jäänud võistkond nulli peale jäänud.
Võit läks seekord naaberkooli. Kuivõrd aga nemad õiendavad selle ürituse rahastamisega, siis on järgmisel aastal selle toimumine üsnagi kindel.
Samal õhtul käisin mängimas tudengite mälumänguklubis, kuhu oli kohale tulnud 19 võistkonda (kuivõrd seal ei ole võistkonna suurus oluline, siis oli kaunikestki kitsas). Seegi oli selline vägagi inspireeriv üritus - mõnus ja sundimatu õhkkond, head küsimused, ladus korraldus jne. Igatahes tekkis selle päeva põhjal tunne, et kui selline akadeemiline mälumäng hakkab mingil hetkel vaikselt hääbuma, siis noorte üritused jäävad küll kestma. Minu sõna selle peale!

Tülikatest inimestest, kes juhtuvad su naabrid olema

Lugesin hommikul Lauri postitust (zyxzewski-lauri.blogspot.com, ma ei viitsi linkida :) ) tülikate naabrite kohta, mõtlesin ise läbi, kuidas minul selles osas lood on olnud. Hullu pole. Olen suurema osa ajast elanud ikkagi eramajades, kus naabritega kokkupuutumine hoopis teisetasandiline. Praegu olen küll korteriinimene, ent naabrid häirivaks muutunud pole. Selliseid südaöiseid-varahommikusi mürgleid on üsna harva ette tulnud ja sageli on sellistele aru kiiresti pähe pandud (loe: mürgeldajate üürileping kipub peatselt lõppema).
Kõige stabiilsem rahurikkujast majanaaber mahubki aega, kui ma paar aastat Jõgeval elasin. Mingil hetkel (võimalik, et ta oli juba varem seal olemas, aga ühel hetkel asus tegutsema) ilmus majja minust korrus kõrgemale elama üks naisterahvas. Ja varsti oli peaaegu igaõhtune rutiin see, et võis kuulda pidevalt põrandale kukkuvate asjade, ühest kohast teise veetava mööbli, vastu seina tagumise jms. müra. Ei käinud see kogu aeg, aga sellise regulaarse intervalli järel kostus jälle tuhm mütsatus, kolakas vms. Kuna see tegutseja elas mu naaberkorteri peal, siis mind häiris see vähem, aga kõrvalkorteris elanud naabrid läksid sellest kolistamisest päris pöördesse (mees oli selline jota ja nõrganärviline), seetõttu hakkas kolistamist assisteeruma kõrvalkorterist kostev valjuhäälne ropp kisa. Üks kord kargas mees isegi minu ukse taha kolkima, pidades mind kurja juureks, ent ta sai kiiresti oma eksimusest aru. Paraku andis siunamine kolistajale veel jaksu juurde. Mõnel korral, kui teda keelamas sai käidud (näiteks alustas kolistamisega kuskil südaöösel), siis järgnes sellele tõeline lõhkumiskontsert.
Leebema vormina harrastas majanaaber korteriukse avamist ning selle suure pauguga kinnilajatamist. Ning kui talle seda pahaks sai pandud, saime kuulda temalt, kui kõrini tal meist on ja kuidas me tema selleni viinud oleme. Niuks!
Politseil polnud midagi teha, sest probleem oli selgelt meditsiiniline. Aga sama ootamatult kui see mürgel algas, see ka mõni kuu hiljem lõppes. Ilmselt suunati ta lõpuks sinna, kuhu vaja või sai ta head rohud, mis maailmapildi jälle natuke selgemaks tegid.

Teisipäev, 30. oktoober 2007

Connecting People

Sai Soomemaal käidud. 20. oktoobril toimus Tartu-Tampere ametlik linnavõistlus mälumängus. Sõpruslinnade kultuurikontakt seegi. Start oli aga juba eelneva päeva varahommikul. Üsna rutiinne - Tartust Tallinnasse, laevaga üle lahe, ning Helsingist Tamperre. Kokku oma 6-7 tundi sõitu. Aga ma olen Ameerikas käinud, seetõttu 6-7 tundi mind eriti ei heiduta. Rutiinivaba asi oli kahtlemata see, et meid Tallinnas ees oodanud ühe võistkonna asendusmängija Igor oli oma passi kodusele Raplamaale unustanud ja pool teed käis orgunn, et tee pealt pass üles korjata. No aga hästi orgunniti. Pass oli varsti olemas ja mured murtud.
Soome mulle üldjoontes meeldib. Ei mingit põdratamist või muud sellist. Selline mõnus rahulik põhjamaa. Tamperes polnud varem käinud, seetõttu oli laupäeva hommikul mängule eelnenud tuur kesklinnas täitsa omal kohal. Väga sarnane linn Tartule, sest keset linna on vesi. Seal vist küll rohkem järvedega tegu. Aga nagu öeldud - vaikne, rahulik ja muretu linn. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin enda ümber ning oli mõnus olla. Ilm oli ka päikeseline ning soojemapoolne.
Suurim avastus (kuigi ma olin selle olemasolust teadlik) oli linnas asuv Lenini muuseum. On üsna huvitav teada, et selline esinduslik muuseum ei asu kuskil Venemaal, vaid täielikult kapitalistlikus riigis. Aga seal ta on. Sisse astuda ei viitsinud, aga elamuse sain sellegipoolest.
Mälumängust ka. Toimus siis mäng - 4 võistkonda kummastki linnast. Küsiti 60 küsimust - 30 sommid ja 30 eestlased. Meie küsimustel polnud viga, Indrek Salis teeb normaalset tööd, aga sommide omad tegid kohati nõutuks. "Nimetage maailma viis suusahüpete lennumäge." "Millises kahes riigis on peetud kõige rohkem taliolümpiamänge? Nimetage mängud (kohad ja aastad)." jms. No meil ei ole tavaks küsida mälumängus küsimusi, kus nõutakse 5, 8 või koguni 10 elementi. Lauri käis välja idee, et järgmisel korral on asjakohane küsida Hiroshimas hukkunute täielikku loetelu. No mis see mõnikümmend tuhat nime ikka üles lugeda on. Sato, Sato, Sato, Sato ... ;P
Lõppkokkuvõttes suutis Tartu linn võita. Enda panusega rahul ei ole, sest vaim oli kuidagi väsinud ja mõte liikus aeglaselt. Aga vajalikud punktid tõime ära ja karikas tuli koos meiega Tartusse tagasi. Kuni järgmise sügiseni, mil me neid jälle võõrustame. Aga kõik tulemused, küsimused jms. on www.kilb.ee saadaval, seega pole mõtet pikalt jahvatada. Huvilised vaatavad ise.
Seega tore käik. Seltskond oli ka norm. Tüütuks muutus ühe nö. aktivisti pidev möla ja vaimutsemine, sest mees ilmselgelt ei adunud piiri, kuskohast natuke liiast saab. Aga enamik suutis selle mölaga harjuda ning püüdsid sellest mitte liiga välja teha. Meeldis mõne selli idee sellele vennale kondoom kinkida. Et saab endale pähe tõmmata ja näidata kõigile, kes ta tegelikult on. Aga suva, pisiasjadest ja mõttetutest meestest ei maksa ennast häirida lasta.
Lõpp hea, kõik hea. Tuleval aastal jälle.

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kas ainult eestlased omade pärast häbenema peavad?

Nagu juba korduvalt mainitud, siis vingumine ja halamine on eestlaste rahvuslikud spordialad. Kiunuda on nii tore. Aga ega ainult meil halvasti lähe. Mõnikord veab teistelgi nõnda halvasti, et midagist hullu. Jälgin ka mõnda võõrkeelset blogi ja üks nendest on Inglismaal elava mälumänguri Olavi thequizblogger.blogspot.com, kus peamiselt tiirleb jutt mälumängu ümber, aga mitte ainult. Näiteks kirjutas ta nädalakene tagasi sellest, kuidas üle-eelmine nädal oli inglastele sportlikus mõttes katastroof. Kas tõesti? Aga palun:
1. Jalgpallis saadi pähe venelastelt ja nüüd on inglastel head šansid jääda eemale EM-finaalturniirilt. Aga finaalturniir ilma inglasteta? Urrr...
2. Rugbys olid inglased finaalmängus favoriidid, aga saadi üsna kindlalt lakki lõuna-aafriklastelt (tõsi küll - enamikus valged mehed!). Nii et, maailmameistritest said eksid.
3. Lewis Hamilton ei pistnudki kotti kindlana paistnud võitu, vaid suutis kõik maha mängida. Vormel-1 maailmameistriks tuli "kuum suomen poika" Kimi.
Minu arvates on seda ühe nädala kohta isegi inglaste jaoks palju. Vaesekesed!

Pühapäev, 28. oktoober 2007

Insomniac

Ei tule und. Pole ka muidugi väga sügav öö. Aga tavaliselt sel ajal ma juba magan. Reeglina sügavalt. Kool on ses suhtes vinge uinutaja. Hommikuti tuleb ärgata väga (rekord on vist 5 hommikul). Sellele järgneb päev täis rabelemist ning õhtuks on sellise parajalt tühjaks pigistatud sidruni tunne. Hea on aga selle juures asjaolu, et miskit une ootamist ega lammaste lugemist ei ole. Enamasti on paari minutiga unenägudemaa käes.
Aga praegu on vaheaeg. Homme on küll esmaspäev, aga harjumuspärast hommikust ärkamist pole. Ei ole ka mingeid hommikusi kohtumisi-kohustusi. Ainult pärastlõunased. Seetõttu võib arvuti taga istuda ja töötada. Mitut jumalat teeniva inimese rõõmud :). Siiski on tehtav rohkem fun, kui mingi ränk kohustus. Ja pealegi võib asja lõdvalt võtta.
Südaöö. Vaikne on. Kõik valmistuvad juba uueks nädalaks vist. Tuba on soe. Meeleolu on hea. Kannutäiest joodud teest. Ostsin hommikul poest maitsmiseks uue Gurmansi tee (kunagi peaks oma teehullusest ka blogima!) ja selgus, et see on enamvähem see teeideaal, mida olen igatsenud. Lisaks oli selles natuke tšillipipart, nii et iga lonks oli kergelt vürtsikas. Aga vürtsid mulle meeldivadki. Mõnus.
Kaifin ööd edasi. Kui viitsin, blogin veel. Mõtteid ja juhtumisi on vahepealsest ajast küllaga.

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Hallpead austa, kõlupead kummarda...

Vahel pole elu vaja põnevaks elada, põnevaid asju juhtub ilma pingutamatagi. Viimase tõestuse ses osas sain eelmisel kolmapäeval. Olin ühe prominentse tartlasega (nimetagem teda HP - Hewlett Packard???) kokku leppinud, et ta annab mulle intervjuu minu leivaisa tarbeks. Ühesõnaga räägib oma kokkupuudetest ristsõnade, mälumängu jms.
Liikusin siis õigeks ajaks kohale ning märkasin auväärt härrat vestlemas miski oma tuttavaga. Noogutasin talle tervituseks ning tahtmata nende vestlust segada, istusin samasse õppehoone fuajeesse pingile ootama. Üllataval kombel jätkas isand oma vestlust ning ignoreeris mind täielikult.
Suur oli minu üllatus, kui saabus minu võistkonnakaaslane Leino (samas kohas algas natuke aega hiljem Tartu linna meistrivõistluste etapp) ning vana kõpsti talle ligi hüppas ning hakkas temaga rääkima. Seda saatis soovitus, et võta paber ja pane kõik kirja, sest kõik niikuinii meelde ei jää. No ja jutt, mida ta rääkima hakkas oli see minu intervjuu. :D. Blaaahhh...
Kui mulle kohale jõudis, et mis tegelikult toimub, haarasin ruttu paberi ja kukkusin juttu samuti üles kirjutama. Samal ajal võitlesin naeruga, sest see, et prominent mind ja mu võistkonnakaaslast segi ajas, oli ikka koom mis koom...
Aga vajaliku info ma sain ja loo ma sellest valmis teen. Kahjuks ei saa ma eelnevat juttu küll ametlikus artiklis avaldada, aga sõpradele-tuttavatele on see nüüd vähemalt olemas.
Aga kas me Leinoga tõesti nii sarnased oleme, et meid võiks sassi ajada? Noh, me mõlemad oleme mälurid, samuti ajaloolased, mängime ühes võistkonnas ja isegi jope on sama - seesama vana ja hea Kvardi roheline. Muus osas aga... Kaaluvahegi on vähemalt +35 minu kasuks... Aga ilmselt ei ole see vanahärra silmis mingi näitaja ning meie ikka üks ja sama isik tema silmis.
Kas on kerge olla vana? Ega vist... :P

Kolmapäev, 17. oktoober 2007

Bürokraadid küll, aga ikkagi inimesed

Paar päeva tagasi saabus mulle postiga kiri Hansapangast, kus jällegi midagist reklaamiti. Sageli läheb selline kiri ilma pikema süvenemiseta vanapaberiks, aga seekord paelus pilku asjaolu, et mulle soovitati soojalt liitumist pensioni teise sambaga jne. Imelik oli kogu asja juures fakt, et mul teise sambaga juba aastaid tagasi liitutud ja lisaks veel kolmaski sammas olemas. Rahad tiirlevad pikemat aega hiigelpanga kõhus. Reaktsioon oli nagu ikka sellisel puhul - mida kuradit? Kohe meenus juhtum, kuidas üks pank reklaamis aastaid surnud noormehele oma fonde. Ohjah...
Täna aga saabus uus kiri Hansalt ja kuigi tahtsin kirja pahaselt (kaua võib inimest lollide reklaamidega narrida!) küttealustuseks ära kasutada, avasin selle ja sain üllatuse osaliseks. Kirja kaunistas kõigepealt suur kiri "Hansapank ei tee kunagi viku." (Just nimelt nii!). Ja ülejäänud tekstis raputas suurkontsern minusuguse väikese könni ees tuhka pähe ja lubas, et sellised vead kunagi enam ei kordu. Lisaks veel natuke mett moka peale sellega, et kinnitati, et mu raha kasvab nende pangas endiselt mühinal.
No mis ma oskan kosta. Positiivne! Järelikult on mul kui Hansapanga pikaajalisel kliendil nüüd jällegi selgem, et miks mulle see pank täitsa meeldib. Võiks ju otsida pisema ja hubasema, aga siiani on kogemused vägagi head ja sellegi kogemuse võib ilusate hulka lugeda. Jõudu tööle, rahatuusad!

Ja just nagu kokku oleks lepitud, saabus täna teinegi kiri. Sedakorda ühelt teiselt pangalt. Ja ilmselt mingi suure sooduspakkumisega. Ilmselt sellepärast, et see kiri ei ole mulle, vaid minu korteri eelmisele elanikule, kes aga siin juba üle viie aasta enam ei ela. Ja kus ta elada võiks, ma tõesti ei tea. Ma võtsin paar aastat tagasi kätte ja helistasin sinna panka, et ärge saatke kirju enam siia. Lubati pühalikult. Tulemus, nagu veenduda võib, on ümmargune null! Ootan põnevusega uusi kirju!

Teisipäev, 16. oktoober 2007

Shopping&Shopping

Eelmisel nädalal oli siis sügisese ostuhulluse kulminatsioon. Igas poes, kus käisin, olid hullud päevad või laadapäevad või mis iganes. Samal ajal oli koolis teemaks 1930. aastate alguse suur majanduskriis ja seetõttu oli võimalus mõelda kõige selle peale. Paralleele on päris palju, sest inimestele on ometigi raha tekkinud ning seega saavad endale palju lubada. Samas ei oska ma öelda, kas see tarbimine on võrreldes toonaste aegadega arutu või mitte. Eks igaüks ise teab. Muidugi kauba pärast kisklemine ja purelemine on ka tobedus kuubis.
Mina olen seadnud mõttetu šoppamise tipuks aastaid tagasi ühest päevalehest loetud tibilaadse naisolevuse arvamuse, kes ütles, et seda ostsin ja teist ostsin ja lõpuks ostsin ka kala. Kala ta küll ei söö, aga kuna oli nii odav, siis ostis ikkagi.
Aga kas mina ostaks valimatult? Mulle meeldib ostelda, ei salga üldse. Aga ma ostlen nagu mees ikka - siuhti poodi, kõik vajalikud asjad korvi või näpu otsa, tasun nende eest ja siuhti välja tagasi. Sihuke vaatamine, proovimine, passitamine jne. mulle meeltmööda ei ole.
Osturalli sai seetõttu minu jaoks läbi 15 minutiga. Ostsin oma soovitud DVD-d, pesud, sokid jms ära ja leekisin minema. Ainuke tõsiselt mõttetu peatus oli lõhnaosakonnas. Viimasel ajal on mul tõeline parfüümihullus peal. Kohe pean endale lõhnu ostma. Seekord läks siis loosi Lacoste´i Red. No oli lihtsalt soodne... Ja lõhnab ka hästi. Ja nagu sellest veel vähe, ostsin ka sama sarja deosticki.
Ilmselt pean hakkama poes käima miski valvuriga, kes mul lõhnaosakonda siseneda ei lase. Vaatasin täna hommikul oma lõhnariiulit ja lugesin kokku 10 erinevat nimetust. See ei ole ju enam normaalne... Päästke mind mu hullusest :).
Samas pean ütlema, et mõttetult kaupa koju ei kuhja. Kõik, mille ostan, läheb kasutusse ka. Ei mingit odava kala sündroomi.
Uute rallideni!

Pühapäev, 14. oktoober 2007

Üllatused saadavad mind igal päeval

Täna hommikul vaatasin Tähelaeva saadet. Külaliseks oli Villu Tamme. Nagu arvata oligi, käidi ka minu teise leivaisa juures ehk siis Ristikus. Tuulekas sai natuke Villut kiita (asja eest loomulikult!) ning kogu melus käis minugi nimi jutust läbi. Nojah, need on need raamatud, mille järele ma koolivaheajal kindlasti lähen.
Tore oli seda saadet vaadata, kuna Villu on võrratult lahe tüüp. Tunnen teda küll ainult nurkapidi, ent see pole takistanud üldise positiivse hinnangu tekkimist. Omal ajal laulis terve meie klass vahetunni ajal superhitti "Tere perestroika!". Hilisemal ajal olen käinud paaril J.M.K.E. kontserdil. Uhkeim elamus oli vast 1990. aastal, kui minusugusel tollasel pubekal õnnestus Villult saada kontserdipileti tahaküljele autogramm. Pidin uhkusest lausa lõhkema! Ja alles on see autogramm!
Nüüdseks oleme kokku saanud läbi Ristiku ristsõnanduses. Mardika (see ta koostajanimi) sõnad on alati huvitavad ja vaimukad. Ise, kes ma peatselt ka koostajana hakkan oma esimesi samme tegema, võtan kindlasti ka temast snitti.
Aga ennekõike jään teda hindama kui kompromissitut võitlejat ja vingete laulude autorit. Punk ei ole veel surnd.

Miks ma miljonimängu ei lähe?

Kui tabasin ühel heal päeval end mõtlemast teemal "Mida on minult küsitud viimaste aastate jooksul?", siis mõningase mõtlemise järel valisin välja just pealkirjaks saanud küsimuse. Aga miks ma sinna ikkagi ei lähe, küsin iseendaltki. Alles eelmisel nädalavahetusel olid ju salvestused ning minagi ühe sõbra sõbra õlekõrs. Ja see õlekõrs ju oldud vähemalt 10 korda, kusjuures 3 korda on ka helistatud (1:2 minu kahjuks hetkel - pole vist väga abivalmis sõprade suhtes? Või liiga loll?).
Ei lähe ma sinna saatesse seetõttu, et see mind põrmugi ei huvita. Aastatega on kustunud ka iganädalane hasart oodata pühapäeva õhtuid ja teleka ees kaasa mängida. Üsna suva, mis seal saates toimub ja kas see saade üldse enam alles on. Kui saan kõnesid abipalvetega, järelikult see on alles.
Teiseks - pole mul mingit hirmu ei telekaamera (ega ka raadiomikri või fotograafi vms.) ees. Kui saan esineda, tunnen end nagu kala vees. Ning mida suurem ja võõram publik, seda rohkem pingutan, et endast mingitki (positiivset!) muljet jätta. Tavaliselt saadakse küll mu klouniolemusele kiiresti pihta, aga enamasti on inimesed nii viisakad, et ei võta minult mu rõõme koheselt ära, vaid taluvad mind mõnda aega. Ilmselt aga sai omaaegsetes telemängudes käimisega ennast juba nii ära proovitud, et mul pole enam midagi iseendale tõestada. Tean täpselt, kuidas asjad käivad. Pealegi - poolteist aastat tagasi käisime 9 E klassiga miljonimängu salvestust vaatamas. Tavaliselt vastan usutajatele just selle trumpässaga - muidugi olen käinud... publiku seas vaatamas.
Kolmandaks, mul ei ole kuigi suuri rahalisi ambitsioone. "Mõtle vaid, kui võidad miljoni...," on kiibitsejad argumendiks toonud. So what? Raha tuleb ja raha läheb. Kergelt tuleb ja kergelt läheb. Ainukesed kohad, kuhu ma investeerida viitsiks, oleks vanematekodu remont (no palju on küll tehtud, aga oi kui palju veel teha) ja reisimine (aga kaua sa seal palmi all ikka peesitad?). Ilmselt teeks ka parimatele sõpradele välja ja viiks õpilastele kommi (kuidas ma neidki ilma jätaks?). Muidu ei mõista ma raha üle ei rõõmustada ega kurvastada. Tore kui seda on, sest igapäevane elu tahab elamist, aga ainult materiaalset elu elada on ka kaunis jube.
Neljandaks, mulle ei meeldi Võrno saatejuhina ja küsimused on ka nagu nad on. Võrno on rohkem enesenäitaja, kui suur mentor. Küsimuste puhul on see salapära (kes ikkagi koostab?) ühelt poolt õige, teisalt on see jällegi natuke tobe. Tundub, et neil ei ole ikkagi täit ettekujutust, mis on kerge, mis keskmine ja mis raske küsimus. Seetõttu on need kohati segunenud ja kuskil 4000 krooni peal saab inimene mõnikord sellise pähkli, et jõuan ainult oiata teleka ees. OMG!!! Head konsultanti oleks neil vaja. Ise ei hakka, sest viriseda on parem!
Viiendaks, ma ei karda nobedate näppude vooru. Reaktsioon on mul suhteliselt kiire, seetõttu suudaks klõbistada piisavalt kiiresti küll, et mängima pääseda.
Võib-olla aitab ka nende põhjuste loetlemisest. Kõik lugejad on juba ammu niikuinii aru saanud, et ma sinna saatesse mingil juhul ei lähe. Vastus pealkirjas olevale küsimusele: "Ei lähegi!". Ja kui keegi küsib, et miks, siis soovitan seda lehekülge lugeda.

Esmaspäev, 8. oktoober 2007

Kodu keset põldu

Kinnisvaraarendus on viimastel aastatel käinud täistuuridel. Arendatakse arendatavat ja arendamatut. Üheks selle arendamise osaks on linnalähedaste asumite teke. Näiteks linnast väljuvate peamiste teede äärde ning nende vahetusse lähedusse. Kuna mina sõidan peamiselt mööda Viljandi maanteed, siis panen tähele sealtoimuvat. Ei ole ka see tee erand. Paaril viimasel aastal on sinna kerkinud kümneid uusi säästuelamuid. Mõni näeb välja kobedam, mõnes peaks teine mees oma koeri, aga olemas nad praeguseks on. Ilusti paistab silma inimeste rahaahnus. Muidugi eriti nende, kes neid piirkondi arendavad. Ehituskvaliteedi seisukohast sõna ei võta, aga oleks väga üllatav, kui seal oleks kasutatud või kasutataks kalleid ja häid materjale.
Põhiline mõte, mida ma sellist elurajooni vaadates mõlgutan, on see, et kas need inimesed tõesti mingitki privaatsust ei taha ega eelda. Majad on ehitatud tihedalt kobarasse kokku. Majade vahe on kõige rohkem 3-4 meetrit. Aknad nii lähestikku, et see, kes kardinaid ette ei tõmba, eksponeerib oma eraelu detaile ka naabritele (või õigemini saavad naabrid sellest täiesti tahtmatult osa, sest seda ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida). Nojah, inimesed on tulnud ilmselt kuskilt kivilinna karbist ning seetõttu ollakse harjutud, aga kas see on tõesti asja mõte. Ise kujutan ette, et mida kaugemal teisest, seda parem... Samas arendajale jälle kokkuhoid. Kujutage ette kui palju vähem tuleb kulutada raha trasside jms. rajamiseks, kui majad lähestikku.
Viimasel ajal on aga areng kängumas. Nii mõnigi põldude keskel asuv kodu ei taha enam jõudsasti sirguda. Langus vist???
Minu isiklik lemmik seriaalist Kodu keset põldu asub paar kilti linna piirist Viljandi poole. Esmalt kerkis sinna suur mullavall, mis nüüdseks on kattunud paksu maltsavõsaga. Valli taha hakkasid aga kerkima pisemapoolsemad eramud, mis kohe eriti tihedalt kobaras. Sinna tahaksin kodu küll... Mõtleks vaid - ärkad hommikul ja vaatad maltsamerd oma akna taga kõrguval vallil, hommikukohvi juues vaatad, kuidas naaber sama asja teeb jne. Tõeliselt armas tulevik! Sellist Eestit me ju tahtsimegi!

Kolmapäev, 3. oktoober 2007

Must Hate Dogs

Eile ühe tunni ajal kooli naabermaja õuest ulguvat koerakoori kuuldes tuli mul meelde, et ei salli ma eriti neid seesinaseid elukaid. Ilmselt olen ses osas paljudest inimestest oluliselt tundlikum. Aga Lõvi tähtkujus sündinuna ja muidu kiisuna kipub penisid nähes selg vägisi küüru tõmbuma.
Muidugi on enamiku kutsudega suhted täiesti normaalsed - ei häiri mina neid ega nemad mind, aga on ka erandeid. Kui hakkasin meelde tuletama juhtumeid, kus kutsudega on otseseid sõjakaid kokkupuuteid, tuli meelde kümmekond korda, kus mina olen lidunud ees ja koer lõrisedes järel. Ja ma ei teinud midagi selleks, et neid pahandada. Ainult sellest piisas, et ma nende vaatevälja ilmusin.
Meenub ka kümmekond korda, kus koer lidus ees ja raevunud väikene kiskja kannul. Need korrad on seotud ennekõike mu rattasõitudega. No on ju mõningatel elukatel kombeks rattureid taga ajama söösta. Mina sellest plaanist aga vaimustuses pole olnud. Viimane kord ajasin üht peni taga rattapumbaga. Ega ma siis teda nüpeldada kavatsenud, lihtsalt tuli kombeid õpetada.
Kõige koomilisem ja imelikum juhtum koertega oli aastat kümme tagasi sügistalvises Tartus. Kablutasin tööasjus mööda üht äärelinna tänavat, kui järsku tundsin, et üks jalg muutus ootamatult raskeks. Astusin veel sammukese ning siis peatusin ja viskasin pilgu maapinna suunas. Minu suureks hämmastuseks nägin üht pisikest nähvitsat, kes salamisi oli klammerdunud mu saapakanna külge. Kukkusin siis suurest ehmatusest seal tänaval mõõkade tantsu vihtuma ja suutsin niimoodi krantsi maha raputada ning suunata ta tagasi sinna aiaauku, kuskaudu ta minuvastase rünnaku ette võttis. Aga see oli vist päris lõbus vaatepilt - mina ühel jalal karglemas ning peni saapa küljest raputamas.
Kassidega on seevastu palju lõbusam (kuigi miskid isendid nendegi hulgast on väga tüütud). Lauri sünnipäevakassiga tutvudes oli kohe selline hää tunne. Ilus ja elurõõmus pisike kiisu... Aga siiski, leidke oma kassile nimi! Kui isegi koertele pannakse nimesid, siis on üks lahe kass selle igati ära teeninud!

Aga mõnikord tahaks kohe viriseda...

...nagu näiteks täna.
Juba mõnda aega levib blogides maania saata sõpradele igasugu ülesandeid, et need kirjutaks ka etteantud teemal ning saadaks siis sama palve edasi veel uutele inimestele jne. jne. Küll on teemaks inimlikud nõrkused, küll loetud raamatud või mis iganes.
Mulle meenutab aga see kõik miskit keskaegset katkuepideemiat või kaasaegset arvuti ussviirust. Pääsu sellest pole kellelgi...
No ei viitsi, kurat! Ja pealegi pole üldse mõtet kirjutada kellegi teise poolt ette antut. Minul tekib sellega seoses kohe miski vastik kramp. Justkui kirjutaks koolikirjandit. Mõtled ja punnitad ja ikka ei midagi. Ma muidugi polnud koolis ka miski asi kirjandikirjutaja. Kujutan ette, et mu vaene emakeeleõpetaja katkus nii mõnegi salgutäie juukseid enda peast mu kirjandeid lugedes.
Samas peab salakavalalt üles tunnistama, et selliseid ussjätkeid on täitsa tore lugeda ja jälgida. Teise inimese kohta on ikka vahva erinevaid uusi asju teada saada. Isegi mulle täiesti võõrate inimeste blogid on kohati vastupandamatult põnev lugemisvara. Eks tekib ikka sportlik huvi, kuhu see ussike ennast lõpuks välja venitab...
Üks põhjus, miks ma nii vastumeelne selliste etteantud ülesannete suhtes olen, peitub ilmselt minu ametis. Ju on siis nii, et teisi piinan ja koorman mõnuga, aga kui enda kallale tullakse, lasen hädakisa lahti. Ja kõva hääle tegemisega probleeme mul pole... Vist...
Jah... Aga need, kelle blogisid lugedes mul sellised mustad mõtted tekkisid, ärgu pahandagu. Teie olete endiselt toredad ja lahedad. Mina lihtsalt olen selline jäärapäine pujään. Teie usskirju loen endiselt mõnuga. Olge tublid!

Pühapäev, 23. september 2007

Filmielamusi seinast seina

Paar viimast päeva on pakkunud 3 suuremat elamust filmimaailmast, mida raske teiste eest varjata:
1) Kaljo Kiisa lahkumine - minu arvates üks parimaid filmimehi läbi aegade (Eesti tasemel muidugi)ning suurepärane näitleja. Meeldisid tema "Nipernaadi" ja "Hullumeelsus". Rollidest ei saa üle ega ümber Kristjan Liblest ja kingsepp Johannesest. Julgen avalikult tunnistada, et püüdsin Kaljo Kiisa pärast vaadata "Õnne 13" nii sageli, kui võimalik. Lihtsalt nii nauditav oli selle vana mehe mäng. Kui nii mõnigi on siin meenutanud oma mälestusi seoses Kaljo Kiisaga, siis minul tuleb meelde ainult üks paari aastakümne tagune juhuslik kohtumine Karla Katedraali meeste WC-s... Nojah, kohtumine seegi... Ja pealegi ei pea suurt meistrit mälestama nutuvõruga suu ümber, vaid pigem nukra naeratusega. Niivõrd positiivselt mõjus ta oma osatäitmistega.
2) "Sügisballi" vaatamine - neljapäeva õhtul sai kinos eestlaste uut sensatsiooni vaatamas käidud. Midagi sensatsioonilist seal ei olnud, sest film oli kohati tüüpiliselt eestlaslik. Veniv muusika, staatiline sündmustik jne. Samas oli seal filmis midagi sellist, mis teda paljudest teistest eristab. Mulle meeldis see kujutusvorm, kus tänapäeva oli toodud nõuakaegseid elemente (nõukaaegne restoran, üks tegelastest fännab igivana "Ogalindude seriaali jne.). Ühesõnaga raamat ja film ulatasid selleski osas teineteisele käe. Väga head näitlejatööd. Suurepärased killud. Ja pidev irvitamine selle praeguse ja nõukaaegse ühiskonna üle.
3) "Sopranod" said läbi. Vähe on seriaale, mida viitsiksin vaadata otsast peale kuni lõpuni välja. Sopranod oli üks erand oma 86 osaga. Kõiki osi ma kindlasti ei näinud, aga enamikku küll. Väga muljetavaldav... Sopranode võlu peitub pisiasjades, mis moodustavad terviku. Pole mõtet vaadata asja, et ah jälle mingisugune makaronisööjate maffialugu. Kogu lugu on vaimustavalt sisukam ja laiemahaardelisem. Seriaali väärtus avaneb kasvõi selle väga kummalises ja palju poleemikat tekitanud lõpus. See ju pole lõppude lõpp, kus deus ex machina tuleb ja lahendab olukorra. Kõik katkeb ootamatult ning suurem osa jääb vaatajale mõistatamiseks, et mis võinuks veel toimuda. Samas oli lõppu peidetud piisavalt vihjeid võimalike arengute kohta (tualetti siirduv restoranikülastaja jne.). Olin lõpust varem netist lugenud ning nüüd näinuna oskan ainult ühe sõna öelda - geniaalne!
Kindlasti soetan endale lisaks olemasolevale 1. hooajale ka teiste sesoonide DVD-d ja vaatan ikka ning jälle.

Pühapäev, 16. september 2007

Usk ravimitesse

Räägitakse, et suure osa ravimi toimest võib kanda selle arvele, et inimene usub sellesse. See, et ravimis on tegelikult probleemi kõrvaldavad toimeained, on juba üsna vähetähtis ja kõrvaline probleem.
Ise ma ravimitesse eriti ei usu. Minu arvates pole laia suuga tablettide vms suhukühveldamisel erilist mõtet. Jälgides oma lähedasi inimesi, kes arsti ettekirjutuse kohaselt peavad erinevaid ravimeid võtma, siis tundub, et äkki oleks ikkagi nende ilma pillideta, salvideta, kapsliteta lihtsam jm. Probleemid sellest sugugi kergemaks ei lähe.
Muidugi on minu kõigutamatus umbusus ka erandeid. Näiteks ostan juba aastakese apteegist loodustoodet nimega Citrosept. Head kamraadid soovitasid ning lubasid sinna juurde, et ma ei pea kahetsema. Ja üllatus-üllatus, toimibki. Eelnevatel aastatel olen olnud tervisega püstihädas. Küll on olnud angiinid, bronhiidid, tonsilliidid jne. Perearst saanuks mulle välja anda püsikliendi kuldkaardi. Mõnigi kord oli tema pilk juba etteheitev - you again! Kogu selle põdemisega käisid kaasas igasugu medikamendid. Üks vastikum kui teine... Mäletan siiamaani valu, mida väljakirjutatud antibiootikumid minu maos ja neerudes tekitasid.
Pärast Citroseptiga alustamist on asjad nagu pea peale pöördunud. Eelmisel talvel oli vaid korra kerge nohu ja kõik. Seegi oli hetkel, kui ma olin kuuri mõneks ajaks katkestanud. Lisaks on ka üldist energiat juurde tulnud. Tunne on hea ja tuju on mega... ja nii edasi. Aga äkki on siiski ka minu puhul tegemist sellesama usuga?

Eelnev jutt kõlas nagu miski ravimireklaam, aga no mis sa ikka oskad kosta, kui mõni asi sedavõrd hästi mu kerele mõjub. Pealegi on see meeldetuletus endale, et oli viimane uue kuuri alustamisega, sest sügiskülmad tungivad vägisi kaitsekihi alla. Hetkel vaevlen koolilaagrist saadud piinarikka nohu käes ning ei just kõige meeldivam. Eile aga ostsin uue annuse ning hetkel märkan positiivseid muudatusi. On juba kõvasti paremaks läinud. Hea on terveks saada ja veel parem sellena püsida.
Nii et - hoidke oma tervist, kodanikud-seltsimehed!

Teisipäev, 11. september 2007

Mis nad siis tulevad meie tänavatele jooksma...

Eelmisel nädalal sai tundides arutatud eestlase olemuse ja tema peamiste iseloomuomaduste üle. Ühe peamisena tuli meelde eestlase pidev komme vinguda ja halada. Ega isegi patust puhas pole, aga viimasel ajal püüan järjest rohkemaid asju ja nähtusi sügava rahuga võtta.
Aga halatakse ja vingutakse tõesti kõige üle ja peale. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll palk liiga madal, naabrid vastikud jne. Nagu öeldud, kuulan ma selle sageli külma rahuga ära, ent on juhtumeid, kus hing natuke täis kargab.
Vaatasin pühapäeval miskit uudistesaadet, kus praktiliselt peauudiseks oli tehtud see, et "tänu" Tallinna sügisjooksule ei saanud inimesed linnas liikuda ega liigelda. Kaamera näitas mõnuga ja pikalt räuskavaid vanainimesi, kes sajatasid jooksjaid ja ei mõistnud miks nad ometi metsas ei jookse, vaid selle asemel tänavaid ummistavad.
Üks pool on see, et ilmselt jätsid mingid ametnikud oma töö tegemata ja infot polnud piisavalt, kuidas sellises eriolukorras käituda. Ehkki, nagu insiderid väidavad, see info oli täiesti olemas. Nii et enamik inimesi ei viitsinud jällegi süveneda.
Teine mündi pool on see, et inimesed ei taha mingeid üritusi ega sündmusi ning rõõmu valmistamise asemel käivad need neile lihtsalt närvidele. Tore on ju elada klapid peas ja näha ainult seda, et buss ei sõida ega autoga ei saa otse sõita. Ning halada ja vinguda ... Mida kõvema häälega, seda parem. Ja nüpeldada esimesi ettejääjaid (antud juhul valati ju viha välja mitte milleski süüdi olevate jooksjate peale.)
Samas oli üritus igati fun. Väga lahe oli vaadata tuhandeid jooksvaid inimesi. Tore oli, et õnneks oli piisavalt pealtvaatajaid, kellele asi samuti väga meeldis. Ise plaanin ka sarnastel üritustel lähiaastatel aktiivselt osalema hakata ning selline vaatepilt mõjub ainult julgustavalt.
Järelikult - inimesed ärge halisege! Ja igasugune kollane meedia võiks ka kõrvaliste skandaalide puhumise asemel keskenduda hoopis vahvatele üritustele. Sellega jätaksime halajad-vingujad ilma meediaväljundist, mis lõppeks nende hulka ka vähendama hakkaks. Vot!

Kolmapäev, 5. september 2007

Vihm ja linn

Esmaspäeva hommikul (23. juulil) otsustas New York tervitada meid lausvihmasajuga. Paraku kadus hostelitoa aknast heietatud lootus, et ehk on ainult hetkeks seda vihma, üsna ruttu. Sadu ainult süvenes ja süvenes. Metrooga kesklinna suundudes ja tagasi maa peale siirdudes õnnestus paari hetkega üsna märjaks saada.
Starbucksis juba üsna tavapäraseks saanud hommikuteed rüübates oli üsna lootusetu tunne peal ning ei olnud mingit tuju suurlinna avastamiseks. Aga katkestada ka ei tahtnud.
Jällegi peab sellises kriitilises kohas meenutama eestlaste vanasõnu. Tõepoolest oli abi väga lähedal. Tõmmud tänavakaupmehed olid sealsamas tänavanurgal avanud vihmavarjuäri ja niimoodi sai 5 dollarit maksnud Aasia päritolu tootest minu päästeingel. Kuna vihma ladistas peaaegu õhtuni välja, siis olin ostuga vägagi rahul. Ja töötab teine siiamaani.
Esimene käik oli kesklinnas asuv kaubamaja Macy's, mis reklaamib end kui maailma suurimat. Kas see just suurim on, aga kindlasti midagi enneolematult suurt küll. Üheksa korrust kaupa paksult täis. Peamiselt pakuti rõivaid, mööblit, majapidamiskaupa jms. Sellises kaubamajas võiks veeta terveid päevi. Mina sain asjast ülevaate paari tunniga. Aitas küll. Väga lahedad olid ülemisi korruseid ühendavad puust astmetega eskalaatorid. Muidu nagu üks suur kaubanduskeskus ikka.
Kaubamaja külastatud, suund erinevate vahepeatustega Times Square'i poole. Tutvunud natuke NY tänavavõrgustikuga, hakkas koitma, kuhu tuleb täpsemalt minna. Times Squre oli selline nagu eeldatud - äärmiselt rahvarohke ning igal pool küütlevad-vilkuvad hiigelreklaamid-ekraanid.
Nagu kaasa võetud reisijuht teadis öelda, asus Times Square'il suur Virgin Megastore. Suur CD-DVD jne. müügiplats. Tõesti oli olemas muusikat igale maitsele ning rahakotile. Minu huviks olid "Oz'i" erinevad hooajad, millest suurem osa õnnestuski sealt leida ja seda üpriski mõistliku hinnaga. Indrek leidis sealt aga (peamiselt 10 dollarit tükk) suure hulga CD-plaate. Tõesti oli olemas peaaegu kõik, mida hing ihaldas.
Juba varem olime kokku leppinud, et USA-s võiks kindlasti kinno minna. Kuna Columbias asusid kõik kinod äärelinnas, siis jäi ainsaks võimaluseks NYC. Saanud Times Squre'i infopunktist vajalikud andmed, suundusimegi liikuvaid pilte vaatama. Valida oli peamiselt kahe kino ja kahe filmi vahel. Filmideks olid Harry Potter ja Juukselakk. Valisime viimase. Nojah... Muusikal. Kinno jõudsime viimasel hetkel, mis tähendas, et kohti oli veel kahes esimeses reas. Polegi kinos nii lähedal ekraanile istunud.
Film ise oli nagu oli. Ameerikalik muusikalilugu kuuekümnedate teemal. Peamiseks vaatamisväärsuseks supermõõtmetega naiseks kehastunud John Travolta. Ei usu, et tema eesmärgiks oli kedagi ära petta, sest mina küll ei näinud ekraanil hetkegi korpulentset mammit, vaid selleks kehastunud Travoltat. Publikule film meeldis. Naerdi, plaksutati, vilistati. Aktiivsemad lõid lõpuks tantsugi.
Valikus olnud filmidest olnuks seega Potter iga kell etem, aga see oli samas selline ehtne ja väga ameerikalik elamus.
Kinoskäigu järel oli õhtu lõpetuseks plaan vaadata ära ÜRO peakorter ning siis seal kusagil läheduses jõe äärde maha istuda. ÜRO peakorter oli ümbritsetud peaasjalikult SKANSKA kirju kandvate aedadega. Jõe äärde ei saanud me ka kuidagi, sest seda Manhattani äärt ümbritses kiirtee ning ületamisvõimalused puudusid.
Lõpuks tagasi kesklinna ja väike istumine ühes sealses pargis, kuskohast aga politseinik meid enne kella 11 minema ajas. Park lihtsalt suleti ööseks.
Aga meie koduhosteli lähedast Central Parki see-eest ööseks ei suletud...

Laupäev, 1. september 2007

Suurlinna tuled

New Yorki saabununa oskasime loomulikult liiga vara bussi pealt maha tulla. Ega mingit ettekujutust ei olnud, kus parasjagu asume ja kuhu suunas peaksime minema. Ainus, mida teadsime, oli tänava number, kus asus meie broneeritud hostel. Kontakteerumine kohalikega tõestas, et oleme oma sihtmärgist väga kaugel. Aga õnneks oli sealsamas metroojaama sissepääs ning 2 dollarit maksnud pileti lunastamise järel saime rongi peale. Tagantjärele mõeldes oli metroosüsteem suurlinnas üsna loogiline ja metroojaamu üsna tihedalt. Seetõttu pole imestada, et paljud inimesed eelistavad seda võimalust. Igatahes oli metroojaama peatus ka samas tänavas, kus hostel - 103. tänaval. Ümbruskond oli suhteliselt korralik, ent näha oli, et suurema osa kohalikest moodustavad mustad või latiinod (neid viimaseid oli seal kohe eriti palju).
Meie hostel oli paari sammu kaugusel Central Parkist ning oli üks täiesti tavaline hostel. Seltskond polnud ebameeldiv ning ega me teistega suurt kokku ei puutunudki, kuna hostel jäi peamiselt magamise paigaks. Pesemisvõimalused olid täiesti olemas ning erinevalt Euroopa hostelitest oli ka rätik, mis muutis elu oluliselt mugavamaks. Tuba oli küll pisike ja mitte eriti hubane, ent magamise seisukohast pole suurt vahet. Natuke rohkem kui 40 taala eest (ööpäeva hind!) käras järelikult igati hästi.
Esimene söögikogemus NY-s oli 103. tänava ääres asunud India restoranis, mis oli sellise klassikalise ja hea rahvusrestorani ideaal. Indiast pärit mehed köögis, leti taga ja teenindamas, hea söök, mitte üleliia kallid hinnad jne. Sinna juurde näpuotsaga hoolivust kliendi suhtes... Mida veel tahta?
Esimese NY õhtu pärliks jäi väikene istumine (sellest kujunes lausa igaõhtune traditsioon) Central Parkis. Kuigi seda parki ümbritseb mingi kahtlane oreool (justnagu kurjategijate pesa vms.), oli huvi selle vastu suur. Tegelikkus osutus lausa igavalt turvaliseks ja rahulikuks. Mitte väga palju rahvast, mõnus valgustus (pargilikult kergelt hämar) jms. Aeg-ajalt tuiskas mööda mõni jooksja või koerajalutaja. Neid koeri koos oma peremeestega oli seal tõesti palju ja neid liikus igal ajal. Koerad olid seal reeglina keskmist või suurt kasvu, kuid kaunis rahumeelsed ja võõraste vastu nad erilist huvi ei tundnud.
Pargipingil istudes mõlkus meeles see, et mida teha nende eelseisvate päevadega. Ebameeldiv ju teada, et linn on liiga suur selleks, et ta sulle kõik oma saladused nii lühikese aja jooksul paljastaks. Ent samas oli soov linnalt võtta võimalikult palju. Igatahes oli plaane meeletult palju, millest realiseerus muidugi murdosa. Ent ka see pisku oli muljetavaldav.

Teisipäev, 28. august 2007

Maailma naba hingus

Washingtonist ilma sekeldusteta minema ei saanud. Tagantjärele vaadates tunduvad need naljakadki, ent seal oli asi naljast kaugel. Pakkinud pühapäeva hommikul asjad ja jõudnud check out'i tegema, teatas hetk varem kohale jõudnud Indrek, et meil on tilluke probleem. Nimelt ööbisime hotellis võõrustaja kulul, kuid samas oli see asutus jätnud saatmata selle kinnituse, et nad meie eest hotelliarve tasuvad. Seetõttu ootas meid ees priske tšekk, mille tasumist meilt nõuti. Eks maigutasime suud ja tammusime nõutult, sest summa oli selgelt võimete piiril (kui mitte kaugelt üle selle).
Eestlased pole aga loll rahvas. "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!". Olete kuulnud ju küll ... Meie võõrustaja oli jätnud enda kontakttelefoni ja kuigi ta esimese hooga sellele ei vastanud, õnnestus meil temaga peatselt kontakti saada ja veel natuke aega hiljem oli faks maksmiskinnitusega hotellil olemas. Pääsemine!
Mõtlen õudusega samale stsenaariumile Eestis ja mõnes siinses hotellis. Ilmselt oleks ainus lahendus enda krediidi kasutamine.
Washingtoni Hiinalinnast bussi peale minnes kohtasime "mõnusat" nõukaaegset teeninduskvaliteeti (no vähemalt tekkis selline nostalgiline assotsiatsioon). Hiinlasest bussijuht otsustas meie küsimustele (muidugi olid need naiivsed) vastata haukuvas stiilis: "Hau-hau-hau!". Seda saatis veel kätega vehkimine, mis viitas selgelt sellele, et kadugem kiiresti bussi ja esitage vähem lolle küsimusi. Kuivõrd aga pilet maksis sigavähe - 20 dollarit, siis võtsin ma seda kui põnevat eksootikat. Mis seal ikka solvuda ja pahandada. Laske inimesel tööd teha!
Rohkem kui neljatunnise sõidu järel hakkasid ühtäkki paistma Manhattani pilvelõhkujad. Väga rahutu tunne tekkis, kuna kohe oli arusaadav, et miskit on hoopis teistmoodi. Kuskilt vilksatas Vabadussammas jne. Pidev kummaline tunne, kuna ei saanud täpselt aru, on see nüüd unes või ilmsi. Aga eks New York ongi selline linn, kus ilmsi on ulmsi ja ulmsi on ilmsi.
Paljud sõbrad-tuttavad on minult küsinud, et kuidas siis ka oli. Ma olen olnud kimbatuses, sest ma ei oska täpselt vastata. Igatahes on see väga teistmoodi ja eriline linn (saan rääkida ainult Manhattanist, sest teiste linnaosadega oli kokkupuude olematu või põgus). Mulle meenutas see linn roomlaste kahe näoga jumalat Janust. Linn on samal ajal kütkestav ja eemaletõukav, sõbralik ja ükskõikne, rahulik ja lärmakas jne.
Järelikult olid linnal olemas kõik eeldused, et sellesse esimesest pilgust armuda. Nii minuga juhtuski...Ees ootas neli väga põnevat päeva!

Neljapäev, 16. august 2007

Tänuavaldus

Tänan kõiki häid inimesi, kes võtsid vaevaks osaleda minu tagasihoidlikul sünnipäevapeol (arvesse lähevad ka mõned veel pisemad sünnipäevapeod erikülalistele :p).Tõsi küll, päris paljud sattusid sinna hoopis teisel eesmärgil, ent loodetavasti polnud neil miskit minu sünnipäeva tähistamise vastu. Igatahes trall oli täpselt see, mida ma ootasin ning mul oli väga lõbus.
Ja see oli ka esmakordne juhus, et mind sünnipäeva puhul õhku tõsteti. Vaat' kui vanaks tuleb elada, et sellist asja elus esimest korda kogeda. Ja tõstjatest oli täitsa kahju... Ikkagi pool tonni kaaluvat jurakat 100 korda tõsta... Järelikult olid mehed nagu männijuurikad, et ülesandega ladusalt hakkama said.
Eriline tänu muidugi peoperemees Insule ja loomulikult Siljale, kes viitsis valmis meisterdada need 2 ülimaitsvat kringlit, mis loodetavasti külalistele igati marjaks ja seeneks ära kulusid.
Eks järgmine aasta näeme uuesti (tõsi küll, arvatavasti kuskil mujal), raisk!

Kolmapäev, 15. august 2007

Washingtoni epiloog

Niisiis... Muuseumis ei möödunud kaugeltki kogu laupäev, vaid vabanesime sealt juba õhtupoolikul. Kuna juba järgmisel päeval (pühapäeval, 22. juulil) ootas ees retk Washingtonist New Yorki, siis tuli leida vahend, kuidas saada ühest linnast teise. Vaadates eelnevalt kompetentsete inimeste muljeid, siis kaldus vähemalt minu otsus bussi kasuks. Pilet oli ikka tunduvalt odavam kui ükskõik mis teisel transpordivahendil. Bussijaam asus aga Hiinalinnas. Nagu selgus, siiski õnneks mitte väga kaugel kõigist muudest objektidest. Naljakas tundus see, et kohapeal ei paistnud märkigi mingist suurest terminalist. Veelgi enam, polnud ühtegi jälge ka väiksemast. Aadressi järgi vantsisime õigest kohast uhkelt mööda, kuniks ma taipasin, et miski räpane keldrikorrus see meie bussijaam ongi. Tõesti keldris tervitas meid 2 pilusilmset härrat, kes meile lahkesti pileti müüsid jne. Piletil polnud ei väljumisaega, istekoha numbrit jne. Öeldi, et tulete sobival ajal kohale, hüppate bussi peale ja ongi kogu lugu. Pileti 20-dollariline maksumus lasi asju õnneks üsna stoilise rahuga võtta.
Vaatamisväärsused pakkusid endiselt huvi ning esmajärjekorras sai välja valitud Kapitoolium. Selgus, et hoone on kõvasti turvatud ning trepijalamil asuvatest värvatest ei saa kuidagi mööda. Ei eest- ega nagu hiljem välja uurisin ka tagantpoolt. Aga elamus seegi...
Sama efekt kordus ka järgmisel hommikul kui otsustasin ära vaadata Valge Maja ja veel mõned objektid, mis varasemast nägemata jäid. Valge Maja Pennsylvania avenüül osutus ettearvatult üliturvatuks objektiks, kus väga ringi liikuda ei tahtnudki, sest kõik kohad olid täis hambuni relvastatud politseinikke. Väravatest sisse ei saanud ning seetõttu oli võimalus maailma üht kuulsamat maja uudistada vaid kaugemalt aia tagant. Kuid nähtud see sai ja vähemalt miski mälupilt olemas.
Samal homnmikupoolikul läksin külastasin põhjalikumalt ka Washingtoni obeliski ja Lincolni memoriaali vahelisel alal asuvaid II ilma-, Korea ja Vietnami sõja memoriaale. Midagi pompöösset seal ei olnud, ent siiski avaldas nähtu muljet. Kasvõi need kaks kiviseina, kuhu peale tihedas kirjas kantud kõigi Vietnami sõjas hukkunud 58 000 ameeriklase nimed. Lisaks veel müüri äärde omakste asetatud pildid oma langenud sugulastest jne.
Siiski häiris natuke kommertsi tungimine ka sellistesse minu silmis pühadesse paikadesse. Vietnami sõja memoriaali juures said soovijad (soliidse summa eest muidugi, aga soovijatest puudust ei olnud) pilti teha ohvitserimundris härraga, sealsamas olid krõbuskiputkad. Oleks minu olemine ja tegemine, siis hoiaksin ma sellised asjad natuke eemal.
Pühapäeva, 22. juuli, lõunaks olid Washingtoni olulisemad objektid vaadatud ja ees ootas rohkem kui 4 tunnine bussireis New Yorki.