Neljapäev, 28. detsember 2006

Tegus tegevusetus

Kui peaks kokku võtma jõuluaja saavutused, siis oleks õige öelda, et mitte miskit ei teinud... Samas käib see ainult tööasjade kohta. Tõesti - ei ühtki kontrolltööd, ei ühtki mälumänguküsimust, ei ühtki muud projekti. Ainult niisama olemine.
Raske oli, aga hakkama sain... Teisalt sai loetud erinevaid raamatuid-ajalehti-ajakirju (nende virnad on kasvamas ajapuudusel hiiglaslikeks), teleka ees lebotatud (milleks ma muidu neid kalleid DVD-sid ostan, kui ma neid isegi ei vaata?).Sellise mittemillegitegemise eest peaks tööhulludele miski ordeni andma. Tõeline kangelastegu!

Ainus tõsist füüsilist ja vaimset pingutust eeldav tegevus oli üleeile vanematekodus käies kohaliku kalmistu külastamine. Liiga palju on häid sõpru-semusid, kellega ainult seal on võimalik kohtuda. Peamine, et meil elavatel, jätkuks aega ja tahtmist hetkeks peatuda ning mälestada neid toredaid inimesi.

Päeva üllatus: rääkides mõni nädal tagasi hea virtuaalsõbra M-ga juttu, käis ta välja idee, et teeb aastast videokokkuvõtte. Päris nutikas, kuid kindlasti liiga keeruline ja mahukas selleks, et see ideekene teoks saaks. Niimoodi ma mõtlesin, kui ta sellest mulle jutustas. Nojah.. Eile ma nägin seda kokkuvõtet. Siiras, sõnaosav, südamlik. Tore, et keegi oma sõprade kohta julgeb öelda nõnda palju häid sõnu. Haruldane nähe meie karmil ja kinnise loomuga isamaal. Sain minagi oma jao kätte! See oli küll üllatav (lausa niimoodi, et ei osanud esialgu seda Tiitu, keda seal hea sõnaga meeles peeti, üldse iseendaga seostada!). Tore. kui ma nii positiivselt mõnele inimesele mõjun. Püüan tuleval aastal veel paremini.

Pühapäev, 24. detsember 2006

White X-Mas

Nädala saavutused: 1. Kolmapäeval TÜMK-is mängu läbiviimine (Arkost oli ka palju abi!). Tartu noorrahvas sai suutäie neid küsimusi, mida omal nahal Pariisis kogesin. Võitjavõistkond (Lavka - ilmselt debüüt võitjarollis?) saavutas igati respektaabli tulemuse. Piisavalt furoori tekitas tuntud mälumängunähtus ja ausa mängu fänn Jean Paul, kes üksinda mängides sugugi peksupoiss polnud. Huvitav tõdemus - üritust korraldada on reeglina palju mõnusam, kui ise mänigda. Vähemalt on pidevalt tegevust, mitte ei passi niisama haigutades laua taga.
2.Jõulupidu. Päris huvitavad etteasted ja originaalsed ideed. Piisavalt eripalgelised ka. 10 d etteaste oli minimalistlik, aga teravalt vaimukas. Tublid! Muidugi oli minu jaoks õhtu naelaks jõuluvana ja päkapiku dialoog minu tagasihoidliku isiku teemal. Jutuks oli minu klassi soov, et kõige muu kõrval jõuluvana tooks mulle Varraku kirjastuse uue ajaloo ABC. Selle peale jõuti järeldusele, et õpetaja nii tark, et talle rohkem ajaloo CDF-i vaja, sest ABC juba ammu olemas. Mis selle peale ikka lisada? Kui just mitte sajandi nali, siis aasta oma kindlasti. Kahju, et paljud lugejad kohal ei viibinud. Nõnda et....
3.Töödega õigeks tähtajaks hakkama saamine. Ime küll, aga nii juhtus, et reede lõunaks 99 % asjust valmis sai!
4. Kulinaarsed katsetused köögis. Nagu ikka, armas kolleeg varustas mind oma kalatalu saadustega ning teine soovitusega, kuidas fileeritud forelli kõige paremal kombel küpsetada. Jällegi - lihtsuses peitub võlu! Filee soola ja pipraga üle puistada ning siis peale kallata sinepi (soft) ja majoneesi (no ikka light!) segu. Ja pooleks tunniks ahju. Võrratu!
5. Väärt raamatud ja filmid. Sain kingituseks lahingute entsüklopeedia (huvitav, vaatasin seda kolmapäeval poes ja plaanisin minna reedel ostma) ning iseendale kinkisin 1001 albumi raamatu. Kuigi muusikast kirjutamine pidi olema sama tark tegu nagu arhitektuurist tantsimine, siis vähemalt on nüüd lahe piltidega tarkraamat, kuskohast saab muusika tõmbamise ideid kuhjaga ammutada. Filme on viimastel päevadel hulgim ette sattunud (vaadake kasvõi Stanley Kubricki filmi "The Shining" - suurepärane jõulufilm :P)
6.Hommikune jalutuskäik kodulinnas. Väike tänahommikune tuur varahommikuses Tartu kesklinnas. Tuletas suurepäraselt meelde, miks mulle Tartu meeletult meeldib. Peab vist veel ja veel kordama. Ja muidu poole 9 paiku õnnestus olla kaubamaja juures ainus ülekäiguraja ületaja. See on juba sajandi saavutus! Muidu on inimesi seal alati nagu murdu!
7. Kilpkonna talveuni. Pärast meeleheitlikku nädalaid kestnud külma ilma ootusi kallasin täna kingakarbist aretatud magamisasemesse paraja kihi liiva ja viisin kilpkonna jahedasse esikusse tudile. Kas magab? Kontrollin! Magab!
8. Mittejõulumeeleolu. Ei kommentaari! Saate isegi teemast aru!

Ja jällegi mõneks ajaks offline.

Teisipäev, 19. detsember 2006

Lõpuspurt

Lõpusirge on avanenud. Tõotatud finiš on peaaegu käeulatuses. Enne tuleb ära hinnata veel hunnik töid ning päevikutesse kanda veel suurem ports. Väsitav? Eh.... Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Elan sellegi üle. Vähemalt on vaatajate soovil natukeseks ajaks lumi maas. Hoopis valgem. Kuigi külmem.
Päeva teema: rate.ee. Mõned minu armsad õpilased on mind suureks ratepervoks kuulutanud. Milline suur au minule! Arvestades veel asjaolu, et vähemalt oma mäletamist olen seesinatsele leheküljele sattunud nii umbes 6-7 korral (mitte päevas, vaid ikka terve selle lehe eksistentsi vältel) ja ainult siis, kui keegi mingi konkreetse lingi on andnud. Eelmine nädal said purustatud muidugi kõik rekordid
- sattusin sinna lausa 2 korral. Esimese korraga vaatasin kõik pildid üle (tervelt 2 tükki oli konkreetsel inimesel) ja lugesin nende juurde lisatud kommentaare (nummi-nammi, ninnu-nännu jne. Boring!) ning siis avastasin miski feimi. Paar päeva hiljem oli K käest võimalus küsida, mida see endast kujutab. Tal oli muidugi kohe link võtta ja sain hulga targemaks ( aga mida sellise tarkusega peale hakata?). Eks sai ka tema pilte vaadatud (täitsa kenad ja 5 pilti polegi ju nii vähe...). A üldiselt on mul kuri kahtlus, et keegi (miski salajane fännklubi? vihavaenlane?) on mind ratesse oma elu elama pannud ja ju see siis käib ka noorte tüdrukute pilte kaemas-kommenteerimas ning muidki jõledusi tegemas :P. Muud seletust ei oska ma küll oma sellisele ootamatule põhirollile anda. Inimesed, olge valvsad!!!! Big brother is watching you!

Esmaspäev, 18. detsember 2006

Kordamisküsimused tööks

Rõhutan eelkõige neid asju, millest tunnis juttu pole eriti olnud (või üldse mitte).
1. Rooma ajaloo põhietapid (peatükk 20 põhjal).
2. Etruskid (päritolu, tegevusalad, ühiskonnakorraldus, kultuur, mõjud roomlastele).
3. Rooma linna rajamine - müüt ja tegelikkus (Romuluse ja Remuse legend).
4. Seisused Roomas (pinged patriitside ja pleibeide vahel, plebeide võitlus oma õiguste eest).
5. Patroonid ja kliendid (ainulaadne suhte- ja sõltuvusvorm. Miks muutus kiiresti naeruväärseks?
6. Valitsemiskorraldus kuning-, vaba- ja keisririigi ajal. Sarnasused ja erinevused.
7. Kuidas valitses Rooma alistatud maid ja rahvaid? Milline oli erinevus ida- ja läänepoolsete provintside vahel?
8. Miks võib öelda, et Rooma võimsus põhines sõjaväel? Miks oli Rooma sõjavägi hea ja võitlusvõimeline?
9. Milliseid põhimõtteid järgiti õigusemõistmisel? Millised õigusemõistmise põhimõtted on kasutusel tänapäevalgi?
10. Milline oli orjade positsioon ühiskonnas? Milliseid erinevaid orje eksisteeris?
11. Miks ei saa naise positsiooni Roomas pidada täielikult allasurutuks? Positiivsed näited. Negatiivsed näited ka.
12. Roomlaste söögid ja toitumiskombed. Eripärad.
13. Vaatemängud. Miks gladiaatoreid imetleti ja miks põlastati? Milliseid vaatemänge veel armastati?
14. Roomlaste ehituskunsti saavutused.
15. Mõisted, mõisted, mõisted. Tumedas kirjas välja toodud mõisted igal juhul üle vaadata!

Nii lihtne ongi! Edu! Usun teisse!

Pühapäev, 17. detsember 2006

Enesereklaam ja enesepettus

Siin see jutt eelmises postituses esitatud küsimustele. Vaadake palju lehte läheb ja kui palju tõde moonutatakse. Igatahes on tõde siin ja praegu esindatud. Lugege ja lugege veel!

1.-3. Oma nimega seoses ei tea mingit erilist lugu. Mu ema on rääkinud, et tema ainuke soov oli panna võimalikult lühike ja arusaadav nimi. Kuna minu õe nimi on Eve, siis on vanemate loogika suhteliselt mõistetav.
Varaseim lapsepõlvemälestus seondub haiglaga. 3-4-aastasena sõitsin kodumaja õues jalgrattaga (selline kolmerattaline mudel) ning ühel kukkusin ratta seljast või selle otsa nii õnnetult, et mind tuli kiirabiga ruttu haiglasse viia. Pärast väikest oppi hakkas paar nädalat väldanud haiglaelu ja sealsed tädid sedavõrd meeldima, et kui saabus aega koju minna ja ema mulle järele tuli, siis pugesin umbusklikult arstitädi selja taha peitu ning mõtlesin tükk aega, kas ikka tasub kaasa minna või mitte.
Lapsepõlv on meelde jäänud sellise rahulikuna. Mu vanemad on lihtsad tööinimesed ning seetõttu ei olnud kodus erilist luksust aga samas polnud ka millestki puudust. Mu vanemad pole kunagi seadnud mulle kunagi mõttetuid keelde, mille eest ma väga tänulik olen.
4. Koolis olin selline rahutu hing ja üsna mässumeelne. Konfliktid õpetajatega polnud kuigi haruldased. Puberteedieas olin trotsi täis ja koolivaenulik, ainult hirm vanemaid pahandada hoidis mind natuke tagasi. Päevikud kubisesid punase pastakaga kirjutatud märkustest. Keskkooli jõudes olin juba oluliselt rahulikum, kuid õppimise asemel oli huvitavam olla niisama. Tänapäeval kasutatakse selle kohta sõnu tšillimine ja hängimine. Kõige lähedasemaks sain kahe klassivennaga, kes vahelduva eduga ka pinginaabriteks olid. Nendega sai igasuguseid asju tehtud. Näiteks ühe pingipoolikuga otsutasime korraldada kirjandusalase maavõistluse. Tema lubas läbi lugeda kõik Balzaci eesti keeles ilmunud teosed, mina Shakespeare’i omad. Tema võitis! Mina loobusin 1,5 teose lugemise järel.
Sel pinginaabril olid keskas õlgadeni juuksed. Õhtuti pani ta juustesse käepärastest vahenditest (näiteks ajaleheribad!) tehtud väikesed rullid ning hommikul kogunesid klassivennad-õed kooli internaati (st tema elupaika, mis asus kooliga samas hoones) ning aitasid tal neid rullikesi ära võtta. Et see muuhulgas tähendas ka pisukest igahommikust (nii umbes 15 minutit) esimesse tundi hilinemist... Ärge teie hilinege, eks!? Kooli internaat oli üldse selline mõnus staap, kuhu sai popitundide ajal mindud ja muidu aega viidetud.
Meeldejäävam õpetaja on ilmselt minu vene keele õpetaja ning keskaaegne klassijuhataja, kes oli väga hea aineõpetaja, ülinormaalne klassijuhataja ja muidu tore mees. Siiamaani on meeles kuidas koos klassijuhatajaga ühes veerandilõpu tunnis Bon Jovi muusika saatel rokkisime .
5. Esimesed peod. Meenuvad kunagised ülipopulaarsed videodiskod. Ehkki vanust oli tollal nõutavast 18. eluaastast oluliselt vähem, õnnestus kuidagi ennast sisse pressida. Videodiskod oli selline asi, et lavale olid paigutatud televiisor ja videomakk ning inimesed kogunesid saali seinte ääres olevatele pinkidele ja vaatasid pärani silmi väljamaa videohitte. Eks lõpuks läks ikka tantsuks ka.
7. Tööle asusin juba ülikooliõpingute kõrvalt, et mitte emast-isast sõltuda. Viimaste kursute õpingud kannatasid selle arvelt väga tõsiselt, aga vähemalt olin materiaalselt sõltumatu. JG-sse tulekule eelnes mitu töist aastat erinevaid ameteid pidades. Tööasjades sattusin aeg-ajalt ka Jõgevale, seetõttu oli linn varasemast ajast tuttav ja kui Taisto Liivandi mulle tööd pakkus, siis oli see asjaolu otsustamisel vägagi oluline.
9. Hobid. Vaba ajal. Vaba aega on väga piiratud hulgal. Kevadest sügiseni käin igal võimalusel jalgrattaga sõitmas. Igati tervislik ja sportlik tegevus. Uue hobina hakkab kindlasti päevakorda tõusma kiting ehk eesti keeles tuulelohe lennutamine. Sõber kinkis suvel sünnipäevaks lohe ning sügisel sai mitmel korral asja proovimas käidud. Tundub huvitav asi olevat.
10. Ideaalsed õpilased. Pole kindel, et ma tahaksin õpetada ideaalseid õpilasi. Mulle meeldivad sellised muidu normaalsed rohkem. Ideaalne seondub ikka kukupaiga, kes kuulab iga su sõna , käitub eeskujulikult ja õpib ainult viitele. Aga see oleks hirmus igav kool, kus kõik sellised oleksid. Parem olgu õpilased rõõmsameelsed, elavaloomulised, aktiivsed, natuke ülemeelikud jne.

11.,13. Olles positiivse ja optimistliku elustiili esindaja, ei püsi igasugused piinlikud ja pettumust valmistavad hetked kuigi kaua meeles. Piinlik oleks siis, kui vana mehena poisikeste lollusi teeks. Aga suurim saavutus seisab kindlasti veel ees.

12. Võlurilt võiks ju mida iganes soovida, aga mina paluksin temalt tervist, õnne ja teravat mõistust. Kui need on elus olemas, tuleb muu nagu möödaminnes.

14. Muusikas, filmis ja kirjanduses on lemmikuid nii palju, et ainuüksi nende loetlemine võtaks mitu lehekülge. Muusikas võiks paljude hulgast esile tõsta biitleid. Avastasin nad enda jaoks põhjalikumalt paar aastat tagasi ja kuulan suurima mõnuga. Lihtsuses peitub võlu! Filmidest vaatasin viimati „Borati“ filmi kinos. Mulle meeldis ja elamuse andis juba seegi, kuidas saalitäis inimesi laginal naeris. Kirjandus.... Juturaamatute lugemiseks on liiga vähe aega ja tahtmist. Kui aasta jooksul 3-4 raamatut läbi loen , siis on see juba kõva sõna. Häbiga pean tunnistama, et ei mäleta, milline oli viimati loetud ilukirjandusteos. Aga kui kunagi pensionile lähen, siis ainult raamatuid loengi .

15. Unistuste puhkusega seoses tuli mulle meelde üks Peeter Volkonski (mängib muide ka mälumängu  ) intervjuu, kus ta rääkis oma teooriast, kuidas ta üht tööd tehes puhkab teisest jne. Mulle selline mõttekäik meeldib – ajalugu õpetades puhkan mälumängust, mälumängu küsimuse koostades puhkan ajaloo õpetamisest, mõnda üritust läbi viies mõlemast eelmisest. Järeldus - kogu elu on puhkus? Ja elu on unistus!

Kaanepoiss

Sain neljapäeval palve ühelt oma õpilaselt,et vastaksin reale küsimustele. Tahavad minust koolilehte lugu kirjutada (miks küll mina jälle neile jalgu jäin??? miks???). Palveid tasub ikka jõudumööda täita. Eks seegi kord. Panen üles küsimused, et kogu ilmarahvas saaks teada, mida minult küsiti. Ühtlasi riputan üles ka jutu, mille nende küsimuste baasil tegin.
1)Äkki on olemas mingi eriline lugu, mis oleks seotud Teie sünniga või nimepanekuga?
2) Nimetage varasem (üks varasemaid) lapsepõlvemälestusi. Milline oli lemmikmänguasi?
3)Kus möödus lapsepõlv? Kas on õdesid-vendi?
4) Milline oli lemmikõppeaine koolis? Meeldejäävam klassikaaslane, õpetaja.
5) Missugused olid esimesed peod, millest osa võttis?
6) Suhted vanematega nooruseas.
7) Esimesed töökohad.
8) Kas on abikaasa/elukaaslane? Lapsed?
9) Võiks nimetada vaba aja hobisid (mälumängu me teame).
10)Millised on ideaalsed õpilased?
11) Mis on olnud kõige piinlikum hetk?
12) Millised kolm soovi esitaksid võlurile?
13) Milline on elu suurim saavutus? Suurim pettumus?
14) Lemmik kirjandus-; muusika; filmiteos?
15) Milline on unistuste puhkus?

Jutt eraldi sissekandes.

Reede, 15. detsember 2006

Elevant portselanipoes

Käisin üleeile mänguasjapoes. Õepojal tähtis jubileum (kusjuures täna ongi... palju õnne talle!). Eelhäälestus oli küll selline, et seal poes jään lootusetult hätta, sest viimati käisin korralikus mänguasjapoes vähemalt 5 aastat tagasi. Tegelikkuses polnud hullu midagi, sest väikelaste lelude riiuli leidsin kiiresti.
Lähem süvenemine pakkus mitmeid üllatusi. Peamine üllatus oli muidugi hinnatase. Tõeline mõrv, mis väikelaste vanemate rahakotis sooritatakse. Iga tegijam lelu maksab ikka üüratult korraliku summa. Ja see pakutav valik pole sugugi vaimustust tekitav. Üsna puine masstoodang.
Valides ja vaagides jäi lõpuks silm pidama ühel sajajalgsel, kes mängib musa ja on muidu mõnus mänguasi. Ostetud ta saigi. Loodetavasti on pisipõnnil ka sellest rõõmu. Sarnased asjad talle muidu väga meeldivad. Eks homme kingitust üle andes ole näha.

Kolmapäev, 13. detsember 2006

Tahvlisadu

Täna see siis juhtus. Lõpetanud just 4. tunni ja asetanud tahvlilapi tahvli äärele ning eemaldunud sealt sammukese, kostus hirmus kõmakas. Hetke pärast avastasin, et mürtsu autoriks oli tahvel, mis oma kohalt lahkuda oli otsustanud. Rääkige veel, et koolis on igav.
Kuivõrd tunni teemaks oli Stalini terror, siis järgmine tegevusplaan: 1) teostada juurdlus; 2) arreteerida kahtlusalused; 3) võtta ülestunnistused (ärgem unustagem piinamist); 4) selgitada välja tegelikud süüdlased ja 5)karistada-karistada-karistada.

Teisipäev, 12. detsember 2006

Räägime ilmast ja mitte ainult

Kõik on ootel. Koolis on juba üks suur veerandi-, poolaasta- jne. lõpu ootus. Õpilased tunduvad olevat väsinud ja õpetajadki käivad kärsitu olemisega ringi. Veel mõned päevad ja siis uuest nädalast ka veel natuke.
Eks sellised fantastilised ilmad nagu viimastel päevadel on olnud, sunnivad eriliselt pingutama, et masendus raske haamriga ei lajataks. Lõputu polaaröö...
Muidu ma jõule ei oota, aga lumi võiks juba küll maha tulla. Oleks hoopis teine tera.
Täna nägin Tartu linnas massiliselt jalgrattureid (vähemalt 5), kes pimedust ja löga ja teisi raskeid asju trotsides end kodu suunas (?) pressisid. Huvitav, paar päeva tagasi, kui oluliselt parem ilm, ei näinud ma ühtki ratturit linna peal kimamas. Ekstremistid järelikult.
Mind ennast aga huvitab asjaolu, et kuidas ma neid tööotsakesi nii palju suudan sebida? Teen kirjakasti lahti, vaatan erinevate asjade tähtaegu ja ikka avastan, et oi täna juba vaja valmis teha. Niimoodi need usinad sõrmed klahvidel jälle klõbisevad ja asjad muudkui valmivad.
Mida teeb Busykiskja siis, kui midagi teha pole? Õigus! Otsib endale tegevust! Krdi igiliikur selline!
Päeva möödalask: ma ikkagi ei usu, et vanad roomlased inimesi elektriga hukkasid. Mõningad tehnilised raskused (näiteks elektri puudumine) takistasid neid seda tegemast. Mida selline, ühe õpilase suust pärinev arvamus, näitab? Eelkõige seda vist, et 8. tund tunniplaanis on saatanast! Katsu sa selgelt ja täiuslikult mõelda. Mina ise olen 8. tundide ajal niisuguseid käkke kokku keeranud, et roomlaste elektriga kärsatamine on suisa 5 + pakkumine. Nendest käkkidest ajalugu muidugi kangekaelselt vaikib :).

Esmaspäev, 11. detsember 2006

Reisikiri. Vol.4.

Pühapäev oli lahkumise päev. Mälumängust ja ka Prantsusmaast oli kergelt kõrini saanud ja seega lahkumiseks igati sobilik hetk. Pealegi oli muidu nii mõnus ja soe ilm asendunud uduse vihmasajuga, mis äramineku soovi ainult tugevdas.
Hommikul viimane kadalipp EM-il - klubide turniir. Esindasin oma suursponsorit Kvarti - igavene au ja kuulsus lahketele metseenidele! Võistkonda tugevdas ka üks hollandlane. Meeldivalt intensiivne mäng. Suhteliselt talutavad küsimused. Paar prohmakat ka. Aga mis neist enam. Tulemus oli kõige rahuldustpakkuvam - 8. koht ja teistele eestlastele tegime ka ära.
Tagasitee suht tuntud ja teada. Pariisist Prahasse ja sealt Tallinna. Rangeim turvakontroll, mida eales olen näinud, ootas ees Charles de Gaulle´i lennuväljal. Kombiti ja kobati kohe hoolega. Reisikaaslase kotilt võeti lausa lõhkeaineproov. Oi kurja! Fanaatilised terroristid!
Lõppkokkuvõttes meeldis: 1)reisimine - väsitav, aga põnev; 2) prantslaslik muretus (pohhuism?); 3) Pariisi linn (vähe nägin, aga ikka meeldis!); 4)mitu päeva elu mälumängumaailmas; 5)sundimatu õhkkond jne....
Lõppkokkuvõttes ei meeldinud: 1) prantslaslik muretus (pohhuism?); 2)korraldajatepoolne mõttetu sebimine (kohati tundus, et nad ei saa ise ka aru, mida nad teevad); 3)kiviaja ilmingud mälumängudes (see oli kõva sõna, et igaüks sai küsimuste lehed trükitud kujul, aga on siis reaalajas tabeli pidamine tõesti nii raske???); 4) liigne leboelu (keha ja vaim hakkasid sellest lõpuks väsima); 5)käterätikute mitteolemasolu (ei saanud siis selle raha eest meile rätikuid vannituppa organiseeritud...terve reisikott oli saunalinu täis :( ) jne.
Aga - lõpp hea, kõik hea. Rahulolutunnet tekitav käik. Ja see, et mõned asjad mulle ei meeldi, ei tähenda, et see on tingimata teiste süü. C´est la vie, kui eestikeelseid mõtteteri lõpetuseks poetada ;).

Pühapäev, 10. detsember 2006

Reisikiri. Vol. 3.

Laupäeval jätkus meie üritus samas chateaus, sisustades mugavalt kogu päeva. Tundus, et olen nagu miskil erilisel mälumängurite saarel, kus segamatult saab tegeleda põhitegevusega. Ainsateks kõrvalisteks isikuteks mõisa teenindav personal.
Laupäev algas individuaaliga. 110 küsimust. Enamik neist sellised, millele vastust suht lootusetu leida. 40 punkti 110-st võimalikust. Koht 60. or something. Mida mäng edasi, seda süveneva väsimusega pidin võitlema. Lõpuks ei meenunud isegi enam elementaarsedki asjad. Nagu näiteks see, millises raamatus kasutati tõlkimisel paabelikala (Põidlaküüdikas teadupoolest ju!). Aaagggghhh!
Tore asi oli see, et programm oli niivõrd tihe, et võimalikuks põdemiseks ei jäänud aega. Peatselt järgnes paarismäng. Sama tõdemus nagu üksikmänguski - masendavalt lollid. Kui viitsiks põdeda, põeks hirmsasti. Aga siiski 17. koht rohkem kui 50 paari seas. Äkki siiski liialt maksimalistlik ellusuhtumine?
Ilm oli tol päeval väga ilus. Mõisapargis lasid miskid linnud kena laulukest ja üldse oli aprilli tunne. See, mis kuu tegelikult on, ununes täielikult. Väikesed õueskõnnid aitasid kenasti vaimu värskendada.
Mis sest kasu? Järgnes koondiste mäng 5.-6.kohale Walesiga. Nad tegid meid vaikselt, aga järjekindlalt tümaks. Küsimused, küsimused... Teadsin Alfa Romeo 147-t ja India tulejamalannat Agnit...Olin uhke. Tegelikult olid need 90-st suht (vabandust, väikesed ninatargad neiud!) ainukesed asjad, mida teadsin. Pidanuks enne EM-i ikka trenni tegema. Aga kas sellest kasu olnuks? Kahtlen.
14-tunnise maratonpäeva lõpetas leedukate näidismäng (jumal tänatud, et te olemas olete, vähemalt ei nopi me viimaseid kohti!). Meenutas stiililt venelaste poppi telemängu "Kes? Mis? Kus?" (või mida iganes...). Enamiku vastuste tuletamiseks oli loogikat vaja, mitte faktimälu. Vahelduseks põnev, pideva mängimisega muutuks kiirelt tüütuks.
Ja jõudiski järjekordne mnemomaratoni päev öhe.

Tõusud ja mõõnad

Eile sain kinnitust tõsiasjale, et elu võib pakkuda üllatusi ka valdkondades, kus ammu oled veendunud, et miskeid üllatusi olla ega tulla ei saa. Tallinn - Tartu linnavõistlus. Sedakorda Tallinnas. Mängujuhiks üks hiidlasest habemik. Tõestas ära, et halva mängu tegemiseks on olemas seni täiesti avastamata dimensioone. Siiski peab ütlema tema suhtes, et kuna tegemist oli esimese tõsise mälumängugga ta jaoks, siis vend keeras lihtsalt vindi üle. Teisalt, tulles tippmeestele mängu tegema, ei teeks paha mõningane taustsüsteemi tundmine. Eile seda hirmu ei olnud, iga vooruga läks asi järjest sürrimaks. Mängu saatmas mängujuhi pidev naeru kõhistamine ja vabandused stiilis "No see küsimus oli nüüd küll lihtne" (kusjuures tuhka ta oli). Selliselt lõbusalt purjetasime sadamasse, mis seekord märkis Tallinna veenvat võitu (208:181?). Aga mis seal ikka. Jälle uus ja hariv kogemus. Elukestev õpe ;P !

Päeva autasu: Kvardi võistkonnaga saime Tartu parimaks tiimiks olemise eest erimedalid. Esimene kord, kui medali saab 4. koha eest (mis teadupoolest on jama!). Ja medalil ilutseb kiri "Väikelinnade parim". Süda läks kohe soojaks. Väike selgus tartlaste seas valitsevasse identiteedikriisi.

Päeva seltskond: eks ikka see, kellega Tallinna ja sealt tagasi sai vuratud. Väga lõbus!

Reede, 8. detsember 2006

Reisikiri.Vol.2.

Reedel algas päev sellega, et läksime kaasmälur Taunoga hotelli lähedal asuvasse linnakesse (selle nimi oli vist Le Queue-En-Brie :) ) endale söögipoolist otsima. Poed polnud kella 9 paiku hommikul lahti. Kõndinud umbes kilomeetrikese, tuli sama tõdeda ka söögikohtade osas. Nüüd tuli loota veel bensukate peale. Kõndinud veel kilomeetrikese, avastasime lõpuks ühe sellise ja seal oli mõningases valikus ka igapäevast rämpstoitu . Koolajook ning täidisega saiabatoon 5 euro eest kaasa ja suht maitsetu eurohommikusöök oli olemas. Vahepeal pookis meie seltskonda ennast üks suht meeldiva olemisega rotveiler (sabaga väljalase, Eestis ju sellised päris haruldased), aga ju tema kõht polnud tühi, sest peatselt ta meie saatmisest loobus.
Kuna meie sihtpunktiks olnud maamõis meid enne kella kolme päeval meid ei oodanud, siis otsustasime minna linna. Käivitus programm "Pariis paari tunniga".
Esmalt vaatasime üle Louvre´i ning kuulsa klaaspüramiidi selle ees (kes selle arhitekt nüüd oligi?)ning tegime piltigi (nojah, Da Vinci koodi jälgedes...). Seejärel mööda Seine'i kallast Cité saare suunas. Pidevalt väikesed tagasipilgud Eiffeli torni suunas (asus meist umbes 2 kilomeetri kaugusel, liiga kaugel seega). Pont-Neufi sild. Ja siis Jumalaema kirik (Notre-Dame, Rotterdam :) ). Sattusime sinna just keskpäeval, seega kuulsin väga ilusat kellamängu. Kirik on majesteetlik nii seest kui väljast. Parasjagu käis seal jumalateenistus, nii et see andis kirikus sees jalutamisele eriliselt pühaliku tunde. Tore-tore. Kui oleksin usklik, siis ristiusu erinevatest suundadest eelistaksin tõenäoliselt katoliiklust. Sisu on küll oluline, aga vorm on ka tähtis ja katoliku kirikud on imeilusad.
Põgus jalutuskäik Ladina kvartalis, aga peamiselt eesmärgiga leida mõni norm söögikoht. Norm söök on teatavasti itaallastel. Ega ma Pariisi ometi konnakoibi ja austreid sööma ei läinud. Ikka korralikku sööki.Lõpuks sellise koha leidsimegi.
Nüüd ma tean Pariisi väisajatele soovitada vähemalt üht head söögikohta, mis rahakotis jätab mõrva sooritamata (25 euro eest sai söönuks ja väikese Leffe ka, pluss muidugi väike kohustuslik meelehea kelnerile).
Pärastlõunal jõudsime lõpuks tõotatud maale (loe: Lesigny linna ääres asuvasse Chateau de Grande Romaine'i)ja Euroopa meistrivõistlused mälumängus võisid alata. Esmalt koondiste mäng klassikalises stiilis. Valus! Inglaste küsimused on need, mis meile kohe üldse ei sobinud. Saime koondistest 6. koha ja läksime B-finaali. Seal järgnes väikese pausi järel mäng soomlastega selle nimel, kes saab mängida 5.-6. kohale ja kes 7.-8.kohale. Sommid olid pikka aega ees, aga paar õnnestunud teemavalikut (mäng meenutab tavalisele inimesele Kuldvillakut, ainult selle vahega, et iga teema alla on paigutatud 3 küsimust) saime võidu. Täname geisid ja Audrey Hepburni! Kaotus Soomele oleks olnud muidugi superhäbi.
Õhtu lõpetas Chrisi korraldatud inglise stiilis pubikilb. Vastused tuli kirjutada spetsiaalsele lehele, mis meenutas Bingo loto mängulauda. Ja need, kes esimesena rea või diagonaali täis kirjutasid (loomulikult õigete vastustega), said auhinna. Küsimused olid suht norm. Ja meel lahutus hästi. Tõsi küll, kuna mäng lõppes kaugelt peale südaöö, oli lõpuks väga suur uni, aga mis sellest. Muidu oli kõik OK!

Kolmapäev, 6. detsember 2006

Gentlemen Prefer Blondes

Päeva tegu: TÜMK-is käimine, seal sõpradega ja tuttavatega suhtlemine ning magus võit. Mmmmmmm! Küll on mõnus! Blondiinide Liiga ühines jällegi (seekord küll vähendatud hulgal) ja tegi võimsaid tegusid. Üheskoos oleme me tugevad ja võitmatud! Blonde Power!

Teisipäev, 5. detsember 2006

Reisikiri. Vol.1.

Alustan reisimuljete talletamist. Seda, et eelmine neljapäev sedavõrd seiklusterohkeks ja kaootiliseks kujuneb, ei osanud algul tõesti arvata.Päeva jooksul oli mure numero uno see, et ilm läheb käest ja lennud tühistatakse jne (asjata... nagu hiljem teadjamad rääkisid, pidi selliseid asju suht harva juhtuma).
Igal juhul on Czech Airlines tegija lennufirma. Viisakas teenindus, söök-jook, mugav lennuk - mida veel tahta. Mina annan sellele firmale 10 punkti. Vaid reis Pariisi hilines pool tundi, sest Pariisis oli udu (ja tõesti oli - mina nägin seal maapinda vahetult enne maandumist).
Pariis tervitas oma suurusega - hiigelsuur Charles de Gaulle'i lennuväli oma rahvaste paabeliga jättis sügava mulje. Nojah, kaootiliseks kiskus asi siis, kui oli vaja leida raudteejaam, et liikuda jaamast linna. Võttis aega, sest prantslaste sildimajandus on suht kummaline. Raudteejaam leitud, läks tükk aega piletiautomaadiga maadlemiseks. Oi kuidas ma igatsesin taga kohalike reisirongide konduktoreid! Lõpuks sai kaardiga pilet ostet (siililegi selge!) ja järgmisesse vaksalisse (Gare du Nord). Seal tuli piletiautomaadiga sama trall läbi teha, aga sedakorda oli asi veelgi keerulisem. Lõpuks nabisime ühel šokolaadipoisist asjapulgal nööbist kinni ja lasime ette näidata. Siis saime küll aru, aga oli tõesti keeruline.
Lootused, et nüüd on seiklused lõppenud, kustutas jõudmine sihtjaama. Selleks oli paarkümmnend kilomeetrit linnast väljas asuv väikelinn Pontault-Combault (või midagi sellist). Siis jõudis minuni lõplikult kohale teadmine, et see mõis, kus me lõplik peatuspunkt asus, meid sel ööl näha seal ei soovi. Plaan B - leida asendushotell. Taksos, millega hotelli sõitsime, puudus taksomeetri nimeline asi. Hotelli jõudes selgus, et lõpliku puhkuse asemel jällegi jama. Pole vist õige koht. Ja nii olnudki - linnakeses veel teinegi sama firmamärgiga hotell. Lõpuks tulid meie sõbrad belglased ja inglased (Steven ja Jane) ning viisid meid ometi õigesse kohta. Selleks hetkeks oli kell kaugelt üle südaöö ja väsimus reisist ning sekeldustest peaaegu talumatu. Seetõttu hotelli suht kesine tase eriti korda ei läinud, peaasi et magada sai. Järgmisest päevast kunagi hiljem.
Päeva tüng: tutvustasin oma kallitele Tallinna kolleegidele enda blogi. Viimane sissekanne oli teadupoolest tüngateemaline. Tegid kohe mulle ka. Alles Tallinna lennujaamas avastasin, et miski kutsumata külaline mul kotis. Tegi olemise kohe väga lõbusaks. Aga - kes viimasena naerab, naerab kõige magusamalt! Järgmise korrani!

Esmaspäev, 4. detsember 2006

10 B kontrolltöödest

Olen mitu tundi 10 B klassi töid parandanud ja õige aeg kokkuvõteteks. Ühelt poolt enam-vähem OK, sest kahesajuga ma seekord teid ei õnnistanud. Teisalt on hinges rahulolematus, kuna väga heade tööde sektoris laiutab tühjus. Nothing! Korralikke töid oli küll, aga mitte väga häid. Praegu vaevan pead, et milles siis probleem. Peeglisse juba vaatasin, see võib probleemne koht olla, aga hästi ei usu.
Mulle tundub endiselt, et teie puhul eksisteerib mingi X-faktor, mis segab osasid keskendumast ja tööks õppimast. Vabalt võib olla ka nõnda, et tulete tööd tegema lootusega, et ehk seekord on maru lihtne. No ja kohale jõudes selgub, et ei ole ikkagi see kord. Või on ikka viga töödes? Vaatasin veel kord peeglisse, kõik tundub endiselt korras olevat. Eks järgmine kord, kui teemaks Rooma, proovin natuke teistmoodi tööd (mind teades ei tasu nende sõnade siirusesse liigselt uskuda:) ).
Nüüd natuke silma kriipima jäänud asjadest. 1. Kunstiküsimused olid reeglina vastatud päris kenasti, ainult kiputi eksima Parthenoniga (see ei ole veinisäilitusnõu!). See on Athenale püstitatud tempel Athenas, mitte vastupidi. 2. Nende tuntud kreeklasetega ja nende tegudega on nii, et.... Oeh! Jätaks selle vahele, eks ;)? 3. Platoni ja Aristotelesega oli sedaviisi, et nii mõnegi jaoks on nad ühed vanaaja habemikud puha ja seetõttu suva. Teised proovisid vägisi ühe tegusid ja vaateid teisele külge pookida. Mida küll need habemikud selle peale ütleks? 4. Hippokrates jäi kenasti meelde, aga Herodotosega oli pisemaid probleeme (aga kes see neid ajaloolasi ikka väga armastanud on?). 5. Erinevused-sarnasused Kreeka ja tänapäeva teatri vahel leidsite kenasti üles, ent teatris võiks alati rohkem käia. 6. Keha treenimise olulisus ja olümpiamängud - olümpiamängud ja Olümpose mäel? Kas mina olen seda rääkinud? Peeglike, peeglike seina peal...7. Minu salakaval plaan oli selline, et ma tassinuks atlased kohale ja premeerinuks seda õpilast lisapunktidega, kes küsinuks atlase kasutamise lubatavuse kohta. Olete targad ja tulite ilma komejandita ise selle peale. Seetõttu enamik sai teenitult suht palju punkte. 8. Museion. Polegi nagu midagi öelda...Eks ta ole. 9. Aleksandrit suurem osa kurjaks geeniuseks ei pidanud, pigem oli ta teie arvates muidu (võimu)hull vennike, siiski piisavalt andekas sealjuures.
Hetkel muid mõtteid pole, järgmise korrani! Mõelge alati positiivselt, endiselt saab minna ainult paremuse suunas (kui just jõuluhullus raske haamriga pähe ei lajata!) ja tunneli lõpus paistab lootusrikas valgus (kui seda kokkuhoiu eesmärgil vahepeal välja ei lülitata!).
Tagasiside väga oodatud! Kui on miskeid mõtteid ja probleeme, mida võiks jagada, siis ärge hoidke enda teada, vaid kommenteerige julgelt!

Sweet Home Alabama

Liiga väsinud selleks, et midagi oma reisimuljetest hetkel pajatada. Aga muljeid kogunes traditsiooniliselt isegi üleliia. Aga peatselt kirjutan kõigest ja paraja põhjalikkusega.

Kolmapäev, 29. november 2006

Punk'd

Töö valmis. Lõpuks. Paar pisikest asja oleks võinud veel ära teha, aga ega nendega midagi ei juhtu, kui ma nad järgmisel nädalal valmis teen. Suht väsinud ja suhtkoht rahul. Vabandust!!! SUHTELISELT väsinud ja SUHTELISELT rahul :). Homme Tallinnasse ärikohtumistele ja pärastlõunal Praha kaudu Pariisi. Õhtuks kohal. Nüüd, kus kõik tehtud (peaaegu), hakkab pisike reisiärevus ka kohale jõudma.

Päeva film: imearmas sõbrants L kirjutas päeval MSN-is, et käis just Casino Royalet vaatamas ja sai võimsa elamuse. Et parim bondikas üldse. Järelikult kõlbab James Blond ka 21.sajandil vaadata. Või kuidas?

Päeva tüng: kullakallis sõbrants M päris MSN-is minu eluolu järele ja hakkasin talle jama ajama. Justkui oleksin juba kohal. Kiitsin Pariisi ja seltskonda. Jäigi uskuma. Napp tunnike hiljem kohtusime ühel üritusel ja oh seda üllatust! You got punk'd! Tuli kohe see raadioajakirjanik meelde, kes mõned aastad tagasi enda koduköögist edastas rindeteateid Afganistanist ... Aga miks kallis M mulle tuupi üritas teha, jääb siiralt arusaamatuks. Naised on mõnikord mõistetamatult agressiivsed!

Teisipäev, 28. november 2006

Töömaratoni vahefiniš

Nüüd sai siis lõpuks Ristsõnastiku toimetamistöö tehtud. Muidugi on pea täis mõtteid, et midagi jäi tegemata või kuskile jäi miski viga sisse, aga suva sellega. See töö on siiski rõvedalt mahukas, et seda veel kord üle vaadata.On nagu on.
Nüüd veel paar mälumängu valmis treida (hiljemalt homme õhtuks 40 küsimust, kas keegi näeb miskit probleemi?). Ja muidugi üha kasvavad pakid õpilaste töid ja arutlusi. Peabki vist 10 A kontrolltööd ette võtma.
Muidu head tuju hakkab häirima asjaolu, et osad on hetkel juba sihtpunkti jõudnud. Damn! Nüüd tunnen, et olen täiega kade! Oleks pidanud ikka ülemused fakti ette seadma ja täna varahommikul ise ka lennuki peale astuma! Aga hoidke alt, neljapäeval tulen järele ja teen kõike erilise kire and innuga! Entusiastlik Busykiskja!
Päeva meeldetuletus: Kas keegi teab midagi minu lennukipiletitest ja reisikindlustusest? Amsterdami intsident on veel suht värskelt meeles! Õigus, kindlustus on mapi vahel (kus mapp on, kui küsida tohib?)ja pilet üldse virtuaalne. Huhh, vähemalt üks asi vähem, mille pärast närvitseda!

Esmaspäev, 27. november 2006

Töised üllatused

Eile õhtupoolikul helises minu telefon. Helistajaks oli Tuulekas, kes uuris optimistlikult selle kohta, et kas töö on juba valmis. Minu imestunud küsimuse peale, et mis pagana tööd ta nüüd täpselt mõtlebki, imestas omakorda tema. Selgus, et vajabki üks töö hirmkiiresti tegemist. Ja nii see mõttetult tühi ja rahulik õhtupoolik tööga täituski. Jätkus teist veel õhtutundidekski. Tore, et on selliseid bosse, kes oma töötajate jõudevedelemise vastu võitlevad. Ja ülemuse käsud on loomuldasa täitmiseks. Ühtlasi avastasin kibekiire toimetamise käigus, et raamatus võiks veel paar viga ära parandada, mille kallal muidu ilkuma hakataks. Nimelt: 1) Pluuto on vahepeal planeedistaatuse minetanud; 2) Andresest on vahepeal Angela saanud. See viimane tähelepanek meeldis meile mõlemale kohe eriti.
Aga üldiselt on eile pärastlõunal startinud töömaraton kenasti kestmas (hetkel 10 D hinnetelehed - küll on lahe!) ning ilmselt jätkub see veel (loodetavasti siiski väikeste pausidega) kuni neljapäeva lõunani.
Aga seejärel mitu päeva lusti och lillepidu Euroopa avarustes!

Eilse ja tänase päeva mõttetera (aforism ei aegu!): "Töö teeb Busykiskjast inimese (kui mitte kohe, siis tulevikus kindlasti)."

Pühapäev, 26. november 2006

Lühidalt 10 B arutlustest

Kui õpetaja annab õpilastele teema ja laseb kirjutada kindlaks tähtajaks arutluse, siis oletatavasti on tunded vastuolulised. "Mis ta jälle tahab?", "Lõplikult hulluks läinud" jne. Aga ega tegemata ei saa ka jätta (no siiski sai, sest mõningate tegelaste arutlusi minu silmad küll näinud ole! On kellelgi ideid, miks?). Siis lähtutakse 2 peamisest põhimõttest: 1)"Kirjutan-midagi-sihukest-mis-õpsile-meeldida-võiks";2) "Sogan-miskit-kiiresti-kokku-ruttu-kaelast-ära".
Siiski ei saa laekunud tööde põhjal öelda, et üldpilt oleks halb olnud. Ei! Ikka vastupidi - esimese korra kohta ikka täiesti korralik. Ei hakka siin kedagi eraldi kiitma-laitma (käsi püsti, kes tahab lugeda laitusi stiilis "Juba sinu vanaisa oli samasugune puupea"!), kuid loetu julgustab kindlalt edasi minema. Humanitaarklassi taust(ikkagi kunstnikud ja luuletajad kokku sattunud!) garanteerib õnneks selle, et nii mõnelgi on kaasasündinud (või ränga tööga välja arendatud) kirjutamisanne. Mõni teine oskab jällegi niisama kenasti sõnu ritta seada. No ja mõned teie hulgast... peavad natuke veel enda kallal tööd tegema.
Filmiarvustus (populaarseim variant "Nimed marmortahvlil") on tõesti selline viimane õlekõrs, millest kinni haarata. Parimad tööd (reeglina!) ei seisnenud ühe filmi sündmuste lahkamises, vaid märksa laiema silmaringi demonstreerimises. Aga pole viga, edaspidi saab ainult paremaks minna!
Langetasin ka otsuse, et sedakorda hindan ainult parimaid töid. Ja need, kes selle 5 said, olid tõesti seda väärt. Respekt! Lisaks võite minu loal ennast avalikult kiita! Aga ainult järgneva ööpäeva jooksul!
Nüüd, kus hullud päevad meie toredas gümnaasiumikallakuga muusika-ja teatrikoolis on mõneks ajaks möödas, võiksid ka kontrolltööde hinded jälle paremuse suunas pöörata!

Pakun koolitust

Kutsun koolitusele teemal "Kuidas teha mälumängu nii, et 40 küsimusega mäng veniks vähemalt 3 tunni pikkuseks?". Moderaatoriks oleksin mina, lektoriteks-treeneriteks veteranmälurid Kubo ja Talve. Mõlemad mehed jagavad väärtuslikke kogemusi-oskusi. Koolituse maksumus 2000 krooni + käibemaks. Aeg ja koht kokkuleppel.
Nojah... Ei suutnud eilse mälumängu ajal isegi pahaseks saada. Vaatamata sellele, et mängujuht suutis mängu nagu kummi venitada. Küll oli vastamisaeg igavikupikkune, küll läks punktitabeli lugemine lootusetult sassi, küll oli vastusteleht iga vooru järel kuhugi haihtunud ja seda tuli paaniliselt otsida, küll oli vaja saalis olevate mängijatega vaielda-diskuteerida jne. Oeh... Nõndamoodi see mäng loogilise kahe tunni ja veerandi pealt kolmetunniseks veniski. Ja lisaks ei lugenud mängujuht ju veel küsimusi ette! Tubli veerand- või lausa pooltund jäi tal ju kasutamata... Rahu, ainult rahu!
Ma mõtlesin, et ainult mulle meeldib hirmsasti esineda-poosetada, aga järelikult on ikka veel küllalt inimesi, kes mulle edevuse arvestuses pika puuga ära teevad.
Päeva tegu: tutvumine Lõuna-Eesti kaunite kuppelmaastikega (sealjuures kaunite metsateedega). Ühel hetkel Räpinasse mälumängule navigeerudes avastasime end keset tee-ehitust. Õnnestus teha ekskursioon kohtadesse, kuhu pole kunagi varem sattunud ja kuhu tulevikus sattumine on ka ääretult kahtlane.

Laupäev, 25. november 2006

Ilmvõimatu võimalikkusest

Teen teoks endale antud lubaduse ning hakkan veebipäevikut pidama. Eile veel ei uskunud, et nii teen, aga täna sain siiski hakkama!
Milleks küll veebipäevik? Ühelt poolt puhas edevus (käsi püsti, kes ei usu minu edevusse!) ja teisalt on elu läinud sedavõrd huvitavaks (ebaselge muidugi!), et võiks toimuvaid sündmusi talletada.
Eilse päeva tegu: kohtumine kadridega ning neile 5 euro andmine. Olin lihtsalt käinud pangas raha vahetamas ning kuna esimese hooga polnud midagi paremat võtta, siis rabasingi rahakotist väljamaa raha ja tegin väikesed kadrid õnnelikuks.