Pühapäev, 23. september 2007

Filmielamusi seinast seina

Paar viimast päeva on pakkunud 3 suuremat elamust filmimaailmast, mida raske teiste eest varjata:
1) Kaljo Kiisa lahkumine - minu arvates üks parimaid filmimehi läbi aegade (Eesti tasemel muidugi)ning suurepärane näitleja. Meeldisid tema "Nipernaadi" ja "Hullumeelsus". Rollidest ei saa üle ega ümber Kristjan Liblest ja kingsepp Johannesest. Julgen avalikult tunnistada, et püüdsin Kaljo Kiisa pärast vaadata "Õnne 13" nii sageli, kui võimalik. Lihtsalt nii nauditav oli selle vana mehe mäng. Kui nii mõnigi on siin meenutanud oma mälestusi seoses Kaljo Kiisaga, siis minul tuleb meelde ainult üks paari aastakümne tagune juhuslik kohtumine Karla Katedraali meeste WC-s... Nojah, kohtumine seegi... Ja pealegi ei pea suurt meistrit mälestama nutuvõruga suu ümber, vaid pigem nukra naeratusega. Niivõrd positiivselt mõjus ta oma osatäitmistega.
2) "Sügisballi" vaatamine - neljapäeva õhtul sai kinos eestlaste uut sensatsiooni vaatamas käidud. Midagi sensatsioonilist seal ei olnud, sest film oli kohati tüüpiliselt eestlaslik. Veniv muusika, staatiline sündmustik jne. Samas oli seal filmis midagi sellist, mis teda paljudest teistest eristab. Mulle meeldis see kujutusvorm, kus tänapäeva oli toodud nõuakaegseid elemente (nõukaaegne restoran, üks tegelastest fännab igivana "Ogalindude seriaali jne.). Ühesõnaga raamat ja film ulatasid selleski osas teineteisele käe. Väga head näitlejatööd. Suurepärased killud. Ja pidev irvitamine selle praeguse ja nõukaaegse ühiskonna üle.
3) "Sopranod" said läbi. Vähe on seriaale, mida viitsiksin vaadata otsast peale kuni lõpuni välja. Sopranod oli üks erand oma 86 osaga. Kõiki osi ma kindlasti ei näinud, aga enamikku küll. Väga muljetavaldav... Sopranode võlu peitub pisiasjades, mis moodustavad terviku. Pole mõtet vaadata asja, et ah jälle mingisugune makaronisööjate maffialugu. Kogu lugu on vaimustavalt sisukam ja laiemahaardelisem. Seriaali väärtus avaneb kasvõi selle väga kummalises ja palju poleemikat tekitanud lõpus. See ju pole lõppude lõpp, kus deus ex machina tuleb ja lahendab olukorra. Kõik katkeb ootamatult ning suurem osa jääb vaatajale mõistatamiseks, et mis võinuks veel toimuda. Samas oli lõppu peidetud piisavalt vihjeid võimalike arengute kohta (tualetti siirduv restoranikülastaja jne.). Olin lõpust varem netist lugenud ning nüüd näinuna oskan ainult ühe sõna öelda - geniaalne!
Kindlasti soetan endale lisaks olemasolevale 1. hooajale ka teiste sesoonide DVD-d ja vaatan ikka ning jälle.

Pühapäev, 16. september 2007

Usk ravimitesse

Räägitakse, et suure osa ravimi toimest võib kanda selle arvele, et inimene usub sellesse. See, et ravimis on tegelikult probleemi kõrvaldavad toimeained, on juba üsna vähetähtis ja kõrvaline probleem.
Ise ma ravimitesse eriti ei usu. Minu arvates pole laia suuga tablettide vms suhukühveldamisel erilist mõtet. Jälgides oma lähedasi inimesi, kes arsti ettekirjutuse kohaselt peavad erinevaid ravimeid võtma, siis tundub, et äkki oleks ikkagi nende ilma pillideta, salvideta, kapsliteta lihtsam jm. Probleemid sellest sugugi kergemaks ei lähe.
Muidugi on minu kõigutamatus umbusus ka erandeid. Näiteks ostan juba aastakese apteegist loodustoodet nimega Citrosept. Head kamraadid soovitasid ning lubasid sinna juurde, et ma ei pea kahetsema. Ja üllatus-üllatus, toimibki. Eelnevatel aastatel olen olnud tervisega püstihädas. Küll on olnud angiinid, bronhiidid, tonsilliidid jne. Perearst saanuks mulle välja anda püsikliendi kuldkaardi. Mõnigi kord oli tema pilk juba etteheitev - you again! Kogu selle põdemisega käisid kaasas igasugu medikamendid. Üks vastikum kui teine... Mäletan siiamaani valu, mida väljakirjutatud antibiootikumid minu maos ja neerudes tekitasid.
Pärast Citroseptiga alustamist on asjad nagu pea peale pöördunud. Eelmisel talvel oli vaid korra kerge nohu ja kõik. Seegi oli hetkel, kui ma olin kuuri mõneks ajaks katkestanud. Lisaks on ka üldist energiat juurde tulnud. Tunne on hea ja tuju on mega... ja nii edasi. Aga äkki on siiski ka minu puhul tegemist sellesama usuga?

Eelnev jutt kõlas nagu miski ravimireklaam, aga no mis sa ikka oskad kosta, kui mõni asi sedavõrd hästi mu kerele mõjub. Pealegi on see meeldetuletus endale, et oli viimane uue kuuri alustamisega, sest sügiskülmad tungivad vägisi kaitsekihi alla. Hetkel vaevlen koolilaagrist saadud piinarikka nohu käes ning ei just kõige meeldivam. Eile aga ostsin uue annuse ning hetkel märkan positiivseid muudatusi. On juba kõvasti paremaks läinud. Hea on terveks saada ja veel parem sellena püsida.
Nii et - hoidke oma tervist, kodanikud-seltsimehed!

Teisipäev, 11. september 2007

Mis nad siis tulevad meie tänavatele jooksma...

Eelmisel nädalal sai tundides arutatud eestlase olemuse ja tema peamiste iseloomuomaduste üle. Ühe peamisena tuli meelde eestlase pidev komme vinguda ja halada. Ega isegi patust puhas pole, aga viimasel ajal püüan järjest rohkemaid asju ja nähtusi sügava rahuga võtta.
Aga halatakse ja vingutakse tõesti kõige üle ja peale. Küll on liiga külm, küll liiga soe, küll palk liiga madal, naabrid vastikud jne. Nagu öeldud, kuulan ma selle sageli külma rahuga ära, ent on juhtumeid, kus hing natuke täis kargab.
Vaatasin pühapäeval miskit uudistesaadet, kus praktiliselt peauudiseks oli tehtud see, et "tänu" Tallinna sügisjooksule ei saanud inimesed linnas liikuda ega liigelda. Kaamera näitas mõnuga ja pikalt räuskavaid vanainimesi, kes sajatasid jooksjaid ja ei mõistnud miks nad ometi metsas ei jookse, vaid selle asemel tänavaid ummistavad.
Üks pool on see, et ilmselt jätsid mingid ametnikud oma töö tegemata ja infot polnud piisavalt, kuidas sellises eriolukorras käituda. Ehkki, nagu insiderid väidavad, see info oli täiesti olemas. Nii et enamik inimesi ei viitsinud jällegi süveneda.
Teine mündi pool on see, et inimesed ei taha mingeid üritusi ega sündmusi ning rõõmu valmistamise asemel käivad need neile lihtsalt närvidele. Tore on ju elada klapid peas ja näha ainult seda, et buss ei sõida ega autoga ei saa otse sõita. Ning halada ja vinguda ... Mida kõvema häälega, seda parem. Ja nüpeldada esimesi ettejääjaid (antud juhul valati ju viha välja mitte milleski süüdi olevate jooksjate peale.)
Samas oli üritus igati fun. Väga lahe oli vaadata tuhandeid jooksvaid inimesi. Tore oli, et õnneks oli piisavalt pealtvaatajaid, kellele asi samuti väga meeldis. Ise plaanin ka sarnastel üritustel lähiaastatel aktiivselt osalema hakata ning selline vaatepilt mõjub ainult julgustavalt.
Järelikult - inimesed ärge halisege! Ja igasugune kollane meedia võiks ka kõrvaliste skandaalide puhumise asemel keskenduda hoopis vahvatele üritustele. Sellega jätaksime halajad-vingujad ilma meediaväljundist, mis lõppeks nende hulka ka vähendama hakkaks. Vot!

Kolmapäev, 5. september 2007

Vihm ja linn

Esmaspäeva hommikul (23. juulil) otsustas New York tervitada meid lausvihmasajuga. Paraku kadus hostelitoa aknast heietatud lootus, et ehk on ainult hetkeks seda vihma, üsna ruttu. Sadu ainult süvenes ja süvenes. Metrooga kesklinna suundudes ja tagasi maa peale siirdudes õnnestus paari hetkega üsna märjaks saada.
Starbucksis juba üsna tavapäraseks saanud hommikuteed rüübates oli üsna lootusetu tunne peal ning ei olnud mingit tuju suurlinna avastamiseks. Aga katkestada ka ei tahtnud.
Jällegi peab sellises kriitilises kohas meenutama eestlaste vanasõnu. Tõepoolest oli abi väga lähedal. Tõmmud tänavakaupmehed olid sealsamas tänavanurgal avanud vihmavarjuäri ja niimoodi sai 5 dollarit maksnud Aasia päritolu tootest minu päästeingel. Kuna vihma ladistas peaaegu õhtuni välja, siis olin ostuga vägagi rahul. Ja töötab teine siiamaani.
Esimene käik oli kesklinnas asuv kaubamaja Macy's, mis reklaamib end kui maailma suurimat. Kas see just suurim on, aga kindlasti midagi enneolematult suurt küll. Üheksa korrust kaupa paksult täis. Peamiselt pakuti rõivaid, mööblit, majapidamiskaupa jms. Sellises kaubamajas võiks veeta terveid päevi. Mina sain asjast ülevaate paari tunniga. Aitas küll. Väga lahedad olid ülemisi korruseid ühendavad puust astmetega eskalaatorid. Muidu nagu üks suur kaubanduskeskus ikka.
Kaubamaja külastatud, suund erinevate vahepeatustega Times Square'i poole. Tutvunud natuke NY tänavavõrgustikuga, hakkas koitma, kuhu tuleb täpsemalt minna. Times Squre oli selline nagu eeldatud - äärmiselt rahvarohke ning igal pool küütlevad-vilkuvad hiigelreklaamid-ekraanid.
Nagu kaasa võetud reisijuht teadis öelda, asus Times Square'il suur Virgin Megastore. Suur CD-DVD jne. müügiplats. Tõesti oli olemas muusikat igale maitsele ning rahakotile. Minu huviks olid "Oz'i" erinevad hooajad, millest suurem osa õnnestuski sealt leida ja seda üpriski mõistliku hinnaga. Indrek leidis sealt aga (peamiselt 10 dollarit tükk) suure hulga CD-plaate. Tõesti oli olemas peaaegu kõik, mida hing ihaldas.
Juba varem olime kokku leppinud, et USA-s võiks kindlasti kinno minna. Kuna Columbias asusid kõik kinod äärelinnas, siis jäi ainsaks võimaluseks NYC. Saanud Times Squre'i infopunktist vajalikud andmed, suundusimegi liikuvaid pilte vaatama. Valida oli peamiselt kahe kino ja kahe filmi vahel. Filmideks olid Harry Potter ja Juukselakk. Valisime viimase. Nojah... Muusikal. Kinno jõudsime viimasel hetkel, mis tähendas, et kohti oli veel kahes esimeses reas. Polegi kinos nii lähedal ekraanile istunud.
Film ise oli nagu oli. Ameerikalik muusikalilugu kuuekümnedate teemal. Peamiseks vaatamisväärsuseks supermõõtmetega naiseks kehastunud John Travolta. Ei usu, et tema eesmärgiks oli kedagi ära petta, sest mina küll ei näinud ekraanil hetkegi korpulentset mammit, vaid selleks kehastunud Travoltat. Publikule film meeldis. Naerdi, plaksutati, vilistati. Aktiivsemad lõid lõpuks tantsugi.
Valikus olnud filmidest olnuks seega Potter iga kell etem, aga see oli samas selline ehtne ja väga ameerikalik elamus.
Kinoskäigu järel oli õhtu lõpetuseks plaan vaadata ära ÜRO peakorter ning siis seal kusagil läheduses jõe äärde maha istuda. ÜRO peakorter oli ümbritsetud peaasjalikult SKANSKA kirju kandvate aedadega. Jõe äärde ei saanud me ka kuidagi, sest seda Manhattani äärt ümbritses kiirtee ning ületamisvõimalused puudusid.
Lõpuks tagasi kesklinna ja väike istumine ühes sealses pargis, kuskohast aga politseinik meid enne kella 11 minema ajas. Park lihtsalt suleti ööseks.
Aga meie koduhosteli lähedast Central Parki see-eest ööseks ei suletud...

Laupäev, 1. september 2007

Suurlinna tuled

New Yorki saabununa oskasime loomulikult liiga vara bussi pealt maha tulla. Ega mingit ettekujutust ei olnud, kus parasjagu asume ja kuhu suunas peaksime minema. Ainus, mida teadsime, oli tänava number, kus asus meie broneeritud hostel. Kontakteerumine kohalikega tõestas, et oleme oma sihtmärgist väga kaugel. Aga õnneks oli sealsamas metroojaama sissepääs ning 2 dollarit maksnud pileti lunastamise järel saime rongi peale. Tagantjärele mõeldes oli metroosüsteem suurlinnas üsna loogiline ja metroojaamu üsna tihedalt. Seetõttu pole imestada, et paljud inimesed eelistavad seda võimalust. Igatahes oli metroojaama peatus ka samas tänavas, kus hostel - 103. tänaval. Ümbruskond oli suhteliselt korralik, ent näha oli, et suurema osa kohalikest moodustavad mustad või latiinod (neid viimaseid oli seal kohe eriti palju).
Meie hostel oli paari sammu kaugusel Central Parkist ning oli üks täiesti tavaline hostel. Seltskond polnud ebameeldiv ning ega me teistega suurt kokku ei puutunudki, kuna hostel jäi peamiselt magamise paigaks. Pesemisvõimalused olid täiesti olemas ning erinevalt Euroopa hostelitest oli ka rätik, mis muutis elu oluliselt mugavamaks. Tuba oli küll pisike ja mitte eriti hubane, ent magamise seisukohast pole suurt vahet. Natuke rohkem kui 40 taala eest (ööpäeva hind!) käras järelikult igati hästi.
Esimene söögikogemus NY-s oli 103. tänava ääres asunud India restoranis, mis oli sellise klassikalise ja hea rahvusrestorani ideaal. Indiast pärit mehed köögis, leti taga ja teenindamas, hea söök, mitte üleliia kallid hinnad jne. Sinna juurde näpuotsaga hoolivust kliendi suhtes... Mida veel tahta?
Esimese NY õhtu pärliks jäi väikene istumine (sellest kujunes lausa igaõhtune traditsioon) Central Parkis. Kuigi seda parki ümbritseb mingi kahtlane oreool (justnagu kurjategijate pesa vms.), oli huvi selle vastu suur. Tegelikkus osutus lausa igavalt turvaliseks ja rahulikuks. Mitte väga palju rahvast, mõnus valgustus (pargilikult kergelt hämar) jms. Aeg-ajalt tuiskas mööda mõni jooksja või koerajalutaja. Neid koeri koos oma peremeestega oli seal tõesti palju ja neid liikus igal ajal. Koerad olid seal reeglina keskmist või suurt kasvu, kuid kaunis rahumeelsed ja võõraste vastu nad erilist huvi ei tundnud.
Pargipingil istudes mõlkus meeles see, et mida teha nende eelseisvate päevadega. Ebameeldiv ju teada, et linn on liiga suur selleks, et ta sulle kõik oma saladused nii lühikese aja jooksul paljastaks. Ent samas oli soov linnalt võtta võimalikult palju. Igatahes oli plaane meeletult palju, millest realiseerus muidugi murdosa. Ent ka see pisku oli muljetavaldav.