Teisipäev, 31. juuli 2007

Lõpuõhtu Columbias

Nüüd peaks jätkama reisikirja sealt, kus ta soodsate netikasutamistingimuste äralangemisega otsa lõppes. Eelviimasel päeval Columbia Citys esitati meile kutse kohalike poolt, et me läheksime üheskoos tähistama seda, et on viimane õhtu. Sattusime sööma sellesse itaalia kohta äärelinnas, kus me koos Seldeni ja Dorothyga olime juba varemgi käinud. Sellel korral oli kostitajaks ameerika kolleeg Frances, kes lausa tahtis meile välja teha. Noh... Mis seal's ikka. Koht oli mõnus (tõsi, natuke rahvarohke), hea teeninduse ja toiduga.
Kuna olime koos mitme ameerika kolleegiga, siis jätkus hea söögi kõrvale ka palju huvitavat juttu. Muidugi tuli välja meie endiselt natuke puudulik keeleoskus (kolleeg Indrekul õnnestus poetada "Up your"...), mis kohalikke kõvasti naerutas.
Söömaaeg oli igatahes vägagi külluslik ja kui hiljem meestega kohalikku pubisid-klubisid avastama läksime, oli minu kõhus korralik tulekahi.
Seetõttu ei avaldanud kohalik kõige vingem kõrts "The Flying Saucer" (või sausage, kuidas soovite...) esialgu miskit erilist muljet. Hiljem kui olemine juba paremuse suunas kappas, paranes ka arvamus. Nii palju erinevaid vaadiõllesorte korraga kui selles kõrtsus pole ma oma elus veel näinud. Pakun välja, et neid erinevaid kangikesi oli seal julgelt üle saja. Muidugi ei olnud võimalik maitsta murdosakestki, aga see, mida maitstud sai, maitses hästi.
Lisaks oli palju ruumi (seltskond koosnes peamiselt kolleži- või muidu noortest ( muide tuletan meelde, kesvamärja müüakse USA-s alates 21.eluaastast), hea muusika (miski korralik rokijaam mängis taustaks) ning päris kenad ettekandjad (no olidki kenad, mitte ei muutunud kenamaks aja jooksul). Pealegi ei lasknud kolleegid Jesse ja Wallace tujul langeda.
Lendava Taldriku üle vaadanud, külastasime veel teistki öölokaali (nimeks miski Hunter Gatherer, või miskit sinnapoole), kus juba maja ees tabasid meid üsna intensiivsed jazzihelid. Muusikud jämmisid mõnuga ning jalg hakkas tatsuma veel enne, kui üldse maha sai istutud. Jazzil ja jazzil on vahe. See siin oli tõsiselt autentne ja puhas elamus. Need mehed pole kindlasti kuigi tuntud, ent nad olid tõelised profid ja inimestele tõsise elamuse pakkumine polnud neile kuigi suur vaev. Esinemine oli paraku lõpukorral, seetõttu nägime vaid paari lõpulugu, ent sellest piisas, et seda asja praegugi veel meenutada. Pärast tutvustas kolleeg mulle bändi ninameest (või õigemini mind talle)ja siis suutsin teda selle elamuse eest tänada. Tõesti oli vahva õhtu ja suurepärane finiš sellele.

Pühapäev, 29. juuli 2007

Britid meeldivad ameeriklastele

Jätkan reisikirja sealt, kus see ootamatult katkes. Koolitus sai läbi ja suurlinnades polnud neti kasutamiseks mahti ja rahast oli ka kahju. Aga kõik on tallele pandud ning ootab jaokaupa edastamist.
Ameerikas olles sattus samale ajale kaks olulist suursündmust: 1) Beckham debüteeris oma uue koduklubi (LA Galaxy) eest ja 2)ilmus Harry Potteri viimane raamat. Näha oli, et Ameerikas said mõlemad sündmused ikka üüratu vastukaja osaliseks. Nagu reisikaaslane Indrek ütles, olla kuskilt kanalilt näidatud Beckhami debüütmängu täies ulatuses koos põhjalike kommentaaride ja analüüsiga. Ise nägin sellest olulisemaid katkeid, kuid jutust jäi mulje, et tegu on spordimaailma absoluutse tippsündmusega. Igas olulisemas ajalehes oli temast pikalt juttu. Columbia City kohalik ajaleht oli koostanud tabeli, kus võrdles Beckhami tulekut biitlite esimese turneega USA-s. Kogu kumu jättis igatahes vägagi tobeda mulje. Beckham messiase rolli minu arvates kuigi hästi välja ei kanna. Aga noh, mis mul eurooplasena selle vastu olla saab, kui meie vana hea soccer Ameerikas kõva reklaami saab.
Harry Potteri maania on ilmselt ülemaailmne, ent Ameerikas oli selle ootus täiesti märgatav. Isegi üks meie koolitusel osalenud kirjandusõpetaja lahkus seetõttu natuke enne lõppu, et jõuda oma sõprade juurde teises osariigis, et siis südaööl Potteri raamatut noolima minna. Igatahes oli Potteri raamat igas korralikus poes olemas. Ja loomulikult veel ajalehekioskites jne. jne. Keskmine kaanehind tundus olevat 20 taala ja rohkem. Tänavatel võis näha inimesi, kes lugesid Potterit või tarisid seda telliskivi kaasas, et seda kuskil sobivas kohas lugeda. Ehkki raamatut oli lademetes ning näha oli, et niipea see letilt otsa ei lõpe, purunesid vist kõik raamatumüügi rekordid. Kinno me Harry Potteri filmi vaatama siiski ei läinud, käisime vaatamas hoopis midagi veidramat, ent lõppkokkuvõttes oli see sajaprotsendiline ameerikalik filmielamus (pigem seal negatiivsemal tiival minu jaoks!). Ent kinoskäigust lähemalt millalgi hiljem.

Reede, 20. juuli 2007

Viimased p2evad koolitust

Eilne p2ev kulus peaaegu t2ielikult survivorite kannatuste kuulamisele. Igayhe lugu oli v2ga m6juv ja liigutav, kuid nagu teada, eestlastele see k6ige suuremat muljet ei avalda, kuna meil on samasuguseid lugusid kuhjade kaupa vastu r22kida. Ameeriklased olid muidugi shokis, oli neidki, kes lugusid kuulates nutta lahistasid. Nojah... Vaat' mida t2hendab aastakymnete pikkune elu jumala selja taga. Samas muidugi on vale nii otse v2ita, kuna ilmselt neile assotseeruva kohe mingid lood Vietnamist, 9/11 jms. Igatahes otsustati p2rast mitmetunnist kuulamist teha pikem paus, sest osad olid saadud emotsioonidest oimetud. Ja t6esti - tundsin minagi end terake kurnatuna.
Teisip2vane ettekanne Eestist oli meile yhtlasi l6putoo eest. Teised peavad veel k6vasti pingutama, et saada seminari l2bimist ja ainepunktide saamist kinnitav paber. T6si kyll, ma ei tea, kas selline paber meile yleyldse antaksegi. Ent loodame parimat.
Eilne ja t2nane p2ev on ilma suhtes kohutavad - tundub nagu oleks Columbias avatud p6rgu filiaal. Meie eestlastena v6tame seda naljana ja ytleme, et natuke jaheda sauna moodi, ent tegelikult on asi naljast kaugel. Eilne ja t2nane temperatuur on kuskil + 37 kraadi. Ikka Celsiuse skaalal. P2ris piinarikas oli t2na hommikul kylastada kesklinnas asuvat memoriaalparki. Sedav6rd kuum.
6nneks hakkab asi l6pule j6udma. Juba homme p2rastl6unal j2tame v2ikese ja armsa Columbia ning siirdume p22linna. 2revus hakkab j2lle v6imust v6tma. Aga enne pisike l6bus l6pu6htu koos toredate ameerika kolleegidega.

Kolmapäev, 18. juuli 2007

Koolitusrutiin

Igap2evane tsykkel 8-st 8-ni on sisse harjumas. Eile n2gin esmakordselt elus ka elavat survivorit ehk siis Auschwitzi koonduslaagris ellu j22nud juuti. Vana oli igati kobe ja elur22mus ja suutis paljusid asju v6tta suure huumoriga. Kahe eestlase jaoks ei olnud tema jutus kyll midagi v2ga sensatsioonilist, aga ameeriklased olid kyll t2ielikus imestuses ja shokis.
Meie eilne ettekanne Eestist, Eesti ajaloost, haridussysteemist ja holokausti 6petamisest koolides leidis igati sooja vastuv6tu. Eks kui sa asjast peaaegu midagi ei tea, oled ikka huvitatud. Meie ajaloo puhul oli yllatus see, et see on nii pikk v6rreldes ameeriklastega omaga. Kursusel osaleva afroameeriklanna jaoks oli yhendav lyli eestlaste pikk orjap6li jne. Igal juhul l2ksid meie paar tundi ysna kiiresti ja suuremate t6rgeteta. M6ned olid ikka siiras vaimustuses. Ja tuletan veel kord meelde, tegemist on igati intelligentsete inimestega, kellega seoses ei saa teha tyypilise ameeriklase nalju.
Muidugi r22kisin mina paar nalja seoses eestlase iseloomu, ellusuhtumise jms. Neile meeldisid need v2ga. Need on siis:
1) Eesti miljonim2ngus on m2ngijal kasutada t2iendav (neljas) 6lek6rs - ta v6ib saata s6brale kirja (t2henduses tigupostiga);
2) Eestlaste lemmikajaviiteks on k2ia loomaaias vaatanas, kuidas laiskloomad hullavad.
Igatahes proovime meie oma olemusega neid tyypilisi stereotyype eestlasest murda. Senini on see v2ga h2sri 6nnestunud.

Teisipäev, 17. juuli 2007

Ameerika imed j2tkuvad

Oma koolituskaaslaste jaoks oleme endiselt t6elised imeloomad. Elame ikka t2iesti teistsugust elu. Ja sellise teistsugususega p6rkume kokku igasugustes olmesituatsioonideski. Eile l2ksime Indrekuga seda pyhap2eval saamata j22nud pudelit ostma. Ostsimegi veini 2ra, kuid Indrekul tekkis kassas ootamatu t6rge. Aru ei saanud, milles point. Tydruk kassas vaatas seda ID-kaarti ning oli segaduses. Alles hetke p2rast selgus t6de. Nimelt ei saanud ameeriklannast myyja kuidagi aru, kuidas inimene saab olla syndinud 23. kuul. Nemad kirjutavad oma daatumid ju nii, et kuu on enne ja siis alles kuup2ev. Mina oma kombinatsiooniga veel kahtlust ei 2ratanud. J2id m6lemad 12 piiresse.
Koolitus on siin t6esti v2ga intensiivne. Alustame hommikul kell 8 ja l6petame 6htul kell 8. V2ga palju ryhmatood, diskussiooni jne. Pluss lisamaterjalid. T2nane p2ev on siiani huvitav olnud - meile k2is esinemas yks L6una-Carolinas elav endine koonduslaagri vang. Ehkki loos polnud midagi enneolematut, oli papil kaunis hea huumorimeel, mis muutis tema kuulamise ysna kergeks. Samuti oli telefonikonverents teise survivoriga, kelle m2lestusteraamat on yhtlasi meie kohustusliku kirjanduse hulgas.
Varsti alustame oma ettekandgea Eestist ja meie koolisysteemist. Loomulikult r22gime ka holokausti 6petamisest.

PS! Selle ylikoolilinnaku sookla toit on oluliselt maitsvam, kui enamike toidukohtade menyys pakutav ning paar p2eva olen tundnud, et k6ht saab just sellise koguse toitu nagu vaja. Veab vist nii v2lja kyll, et Ameerikast naastes 10 kilo raskem ei ole.

Esmaspäev, 16. juuli 2007

Kuuma p2ikese eest netti sukeldun ma...

Kuum on j2llegist. Kui see koolitus toimuks lageda taeva all, igatseks juba v2gagi koju. Aga konditsioneeritud ruumides pole hullu midagist.
Eile pandi pall m2ngu. Alustasime oma seminariga. Ehkki teemaks on holokaust, alustasime yldise tolerantsi kysimuste jms. Koolitus on ameerikalikult intensiivne, p6hikoolitaja dr. Mary Johnson p6rkleb mooda ruumi nagu kummipall. Aga v2hemalt ei tiku uni silma. Vahepeal n2idatakse filmikatkendeid ja siis toimub yleyldine arutelu. Meie oleme t6elised staarid, sest keegi ei tea meist ega Eestist miskit. Ja seet6ttu kysitakse hoolega igasugu asju. Ega minagi tea Ameerikast paljutki ning kysin sama hoolsalt vastu. Kultuurivahetus missugune.
Homme 6htul teeme ylevaate Eestist, Eesti ajaloost ja haridussysteemist jms. Loodetavasti kukub kenasti v2lja. Neil on asjadest muidugi raske aru saada. Seda nad juba teavad, et meil on venelastega mingi vana kana kitkuda. Aga loodame parimat.
Eilse p2eva suurim yllatus oli see, et l2ksime poodi, et osta pudel veini ja selle k6rval oma ettekannet kokku panna, aga seda pudelit meile ei myydud. No wine on sundays :(! Mis seal's ikka proovime t2na uuesti. Ja selles poes olime eile 6htul kyll ainsad valgenahalised kliendid...Niipalju siis USA orjandusliku ajaloo tagaj2rgedest.
Koolituse ajaks kupatati meid v2lja kylalistemajast ning paigutati yhiselamusse Columbia College'i linnakus. Luksust on palju v2hem, aga muidu t2iesti keskmise yhika tasemel. Igatahes saab hakkama.

PS! Eris6num poolkolleeg (:P) Katrinile! Eile hommikul r22kisin hommikusoogilauas meie v66rustajale Seldenile, kuidas yks mu tuttav soovib, et ma tooksin talle reisilt kaasa pudeli vahtrasiirupit, mis talle juhtumisi v2ga maitseb. Lihtsalt meenus, kui s6ime pannkooke maisisiirupiga. Ja t2na surus ta mulle s6rmede vahele mingi kotikese, millesse vaadates selgus, et tegemist on vahtrasiirupiga. Tehtud! T2na Seldenit, sest tegemist on haruldaselt m6nusa ameerika papiga!

Pühapäev, 15. juuli 2007

Ostlemise aeg

Eile toimus esimene kokkusaamine mitmete ameeriklastest 6ppej6udude ja 6petajatega. Nad on selgelt avatumad ning vahem vaevatumad kui Eesti vastavad inimesed. Ei mingit vingumist ja hala. P6hikoolitus laheb lahti homsest. Ma kyll ei saa aru, miks kyll meid kolm paeva varem kohale tiriti. Aga noh, arvestades olnut, mina olen siiani vaga rahul.
Eile sai terve parastl6una veedetud hiigelsuures mallis. Seal oli ainuyksi suuri kaubamaju neli tykki, raakimata kymnetest vaikestest poodidest. K6ige naljakam pood oli minu jaoks kaisukarude pood, kus v6is selle karu valmis tuunida. St. ostad palja karu ja orgunnid talle selga riided jms. P6hiosa poodidest olid aga r6ivapoed. Ja valik on suur ning annab otsida. Hinnad kohati vaga odavad. Sain eile kaks paari teksaseid (Levi Strauss, Lee) umbes kolm korda odavamalt kui Eestist. Ostetud l6hn polnud kyll vaga odav, ent ikkagi odavam kui Vanas Maailmas. Muidugi sai ennast tagasi hoitud, sest hetkel olen ma ju vaikelinnas (1,5 Tartut v6i koos eeslinnadega 1,5 Tallinnat), aga ees ootab ka New York, kus oluliselt rohkem valikut.
Teenindus oli kaubandusasutuses vaga hea. Pigem prooviti sind yleliia aidata. Kohati oli see hairivgi, sest kohe kui kuhugi vaatama jaid, tuli keegi kysima, et kas vajan abi. Aga samas on nad nii s6bralikud, et sa ei suuda kuidagi nende peale pahandada. Peace, man! Yhele kaupmehele suutsin dollariga maha myya 10-kroonise. Hakkas teine puhuma juttu ja sattus Eestis hetkega vaimustusse.
Endiselt jatkub yletoitmine. Kolm vagevat soogikorda paevas ning alati kui ma proovin v6tta pisema portsu, ei tule sellest midagi valja, sest see, mille tellisin osutub suureks ja rammusaks. Toit on aga maitsev ning teeninduski priima. Keegi ei vaata sind aravaevatud naoga ning ei ohi sinu naiivsete soovide peale. Superkoht oli eile 6htul kylastatud aarelinnas asuv itaalia restoran. See oli vaga suur ja inimestest tulvil, ent vaga suureparase soogi ja teenindusega. Naiteks soovisin seal syya artishokki, mida kyll menyys ei olnud, ent minu jaoks spetsiaalselt orgunniti. Ja endiselt hinnad - ports oli suur ja maitsev, ent v6rreldes Eestiga tykk maad odavam.
Ilmast ka: kahe esimese paeva saunailm asendus eile veidi pilvisemaga ning sadas vihmagi. Sooja oli kuskil 20 - 25 kraadi. Ysnagi talutav jarelikult. Igatahes lisas see meeleolule veelgi juurde.
Okidoki (siin nad armastavad sedaviisi oelda), liigume edasi linna avastama. Jargmise kirjutamiseni!

Laupäev, 14. juuli 2007

Kylalislahkuse kyllus

Meie eest hoolitsetakse vaga hasti. Eilne paev kulus vaatamisvaarsustega tutvumisele, soomisele ning shoppamisele. Vaatamisevaarsused on vaadatavad. K6ik on nii teistmoodi, et lihtsalt vaatad ja vaatad. Loodus, hooned ja inimesed. Inimesed on siin vaga lahked. Muidugi v6ib selle taga hoomata teatavat pealiskaudsust, ent vahemalt on nad siirad ja s6bralikud. Kui istusime oma maja ees, lehvitasid paljud moodujad meile. Varem ma neid kyll tundnud ei ole.
Soomine on muidugi ka v6imete piiril. Muudkui soodetakse ja soodetakse. Hommikuks omlett ameerika moodi, l6unaks suur hamburger piisonilihaga (tervitused 10 D!), 6htuks pardiliha (viimane oli kusjuures odavam kui samalaadne roog Tartus Pange restos). Ja selline asi ainult jatkub. Varsti on jalle hommikusoogile minek.
Shoppamisest eile valja midagi ei tulnud. Kaisime linnalahedases mallis, kus kaupa oli ylisuurtes kogustes, ent endal puudusid ideed, mida yldse tahta. Tossud, teksad jms. olid vaga odavad ja kindlasti ma m6tlen millegi soetamisele.
Kohalik elurytm hakkab ysna kenasti kylge ja tana hommikul on juba kohaliku inimese tunne. Justnagu elaks siin pikemat aega.
Nojah - v6ibolla olen ma rumal, aga mulle meeldib siin. Tana alustame ka ametliku osaga! Eks siis kirjutan, kuidas meie ameeriklastest kolleegidega laks.

Reede, 13. juuli 2007

Reaalaja reisikiri

Olen Columbias. Ikka selles linnas, mitte riigis. Eile Tallinna lennujaama check-in'is tibi kysis ka, et kas Columbiasse sattumiseks t6esti eraldi viisat vaja ei ole ja saab ainult USA viisaga. Mis seal's ikka...
Reis oli pikk ja kurnav. Kohutavalt palju lendamist ja solgutamist. Pariisi lennujaamas kulusid k6ik kolm lendudevahelist tundi uuele lennule minemisele. Tore kogemus oli see, et sai lennata erinevat tyypi lennukitega. Tallinnast Pariisi lendas tavaline Boeing, yle ookeani ligemale 400-kohaline monstrum ja Washingtonist Columbiasse ainult 50-kohaline pisike lennuk. Aga ikka reaktiiv, mitte propelleriga. Igasuguseid piletiesitamisi, ylekuulamisi jne. on nii palju olnud, et neist on t6sine siiber. K6ige pikem peedistamine oli Pariisis, kus ikka p6hjalikult usutati, miks, kuhu, kellega, millal jne. L6puks sai 6nneks tyyp ise ka aru, et pingutab yle ja halastas meile. Washingtonis oli tollis umbes 10 minutine ylekuulamine, aga sealne ohvitser oli ekstreemselt s6bralik ning k6ige rohkem pakkus talle huvi ja yllatust fakt, et Eesti on ka Euroopa Liidus. Igatahes vaga meeldiv vestlus, ainult aega kulus paljuv6itu.
Columbiasse kohale j6udes tabas kuumus nagu haamriga. Siin t6esti palav. Mulle tuleb meelde enda maasauna pesuruum, kuhu leiliruumist natuke kuumust j6uab. Muidugi ajab see higistama, siin pole asi aga 6nneks nii hull. Aga me pole ka jooksnud ja paris keskpaeva nainud, see oli alles hiline 6htu...6nneks on ruumid korralikult konditsioneeritud ja sellest tingitult jahedad. Mind ja reisikaaslast Indrekut tervitas meie v66rustaja Selden Smith (vitaalne ligemale 80ne papi) koos oma naise naise Dorothyga. Kaisime soomas barbecued (siit see parit ju ongi!), tutvusime Seldeni autoaknast linnaga (veeeeerrry beautiful) jne. Esimesed paevad oleme majutatud kohaliku ylikooli kylalistemajja, mis on ka igati luksuslik. Ameeriklased armastavad mugavust ja see paistab igal sammul silma. A mis meil selle vastu. Kuigi selline poputamine ja hoolitsemine tekitab pikapeale veidike kohmetust.
Magama saime eesti aja jargi kell 5 hommikul (ajavahe - 7 tundi) ja mina arkasin kell 12 (mis siin on omakorda kell 5 hommikul jarelikult). Tundub et ajavahe saab pisike probleem olema, sest praegu on kyll vaga unine olek, kuigi Eestis on juba parastl6una.
Kirjutan seda postitust Columbia College'i arvutiklassist, mis vaatamata varajasele hommikutunnile on kenasti avatud. Tana laheme linnaga lahemat tutvust tegema. Jargmise kirjutamiseni!

Kolmapäev, 11. juuli 2007

Reisiärevus

Homme alustan oma senise elu pikimat reisi. Väljamaal õnnestub olla korraga üle kahe nädala. Viimastel päevadel on nii mõnedki sõbrad-tuttavad küsinud reisiärevuse kohta. Muidugi on ärevus sees. Reisi enda pärast ei põe, sest enamik asju on ette-taha ära tehtud ja endal jääb muretseda ainult marginaalsemate asjade eest. Ja iga probleem leiab oma lahenduse. Varem või hiljem.
Praegu on ärevus pigem sellest, et nii palju asju on tulnud teha või on veel teoksil. Et ei unustaks dokumente korda ajamast, raha vahetamast jne. Kuni pisidetailideni nagu hambaharja ostmine. Eraldi esiletõstmist väärib adapter, mis on vajalik selleks, et Euroopa elektriseadmed sobiksid Ameerika vooluvõrku. No kasvõi näiteks mobiililaadija. Rabelemist parasjagu. Lisaks veel kirjatööd, mis tuleb ette ära teha jne.
Varsti on paras aeg reisikott ära pakkida ning siis Tallinna poole teele. Homme läbi Pariisi ja Washingtoni Columbiasse. See on siis Lõuna-Carolina pealinn, mitte see riik. Sinna riiki satuksin ilmselt ainult siis, kui tunneksin kõrgendatud huvi kokaiini vastu.
12 tundi lennusõitu. Saab olema kaunis kurnav. Aga elab üle. Kui arvutisse pääsen, kirjutan reaalajas reisimuljeid ka. Aga kui ei, siis kannatame kaks nädalakest! Olge tublid!

Teisipäev, 10. juuli 2007

Uurmaaker ja soss-sepp

Täna tuli meelde üks kevadine lugu ametimeeste erinevusest. Ehkki nimetus võib olla üks, on nende tase ja suhtumine kohati nagu öö ja päev.
Kevadel purunes minu kellal rihm. Lihtsalt üks lüli keeldus teise külge kinnitumast. Kõigepealt käisin ühe kellameistri juures, kes ei viitsinudki asjasse eriti süveneda. Viskas korra pilgu peale ja rääkis pika jutu selle kella rihma eripärasest hingeelust. Kujuta sa pilti - kell täitsa tavaline, aga rihma oskavad korda teha vaid need pisikesed japsid seal kaugel Tõusva Päikese Maa kellatehases. Vaat kus lops! Miskipärast ei rahuldanud mind selle meistri selgitus. Tundus, et rohkem on asja taga meistri soovimatus konkreetse kellaga jännata.
Võtsingi ette käigu teise meistrimehe juurde (seal vana kaubamaja taga olen ennegi käinud). See mees säästis mind loengust ning asus kohe rihma kallal pusima. Ehkki kohati läks puhkimine kõvaks nagu sumoheitluses, oli 10 minuti pärast meistri näol kerge naeratus. Tehtud! Selgus, et saab küll kaks lüli omavahel uuesti kokku juhtida. Lihtsalt natuke nikerdamist. Tasu küsis ta selle eest kõigest 25 krooni. Juurde käis muidugi aus hoiatus, et rihm võib jõulisel kasutamisel uuesti lahti laguneda. Siiani pole seda veel juhtunud.
1:0 vana kooli meeste kasuks. Järelikult on tõelise kellassepa jaoks iga kell väljakutse, mõne teise jaoks aga mitte. Kui meeldiv ja tulus töö ei paista olevat, siis kukub filosofeerima ja targutama.
Õnneks teeb see minu elu kergemaks. Nüüd ma tean kindlalt, kuskohast saab abi ja kuskohast mitte.

Pühapäev, 8. juuli 2007

Hämmeldus ja arusaamatus

Järgnevat postitust on üsna raske alustada. Nimelt suri eelmisel nädalal minu kilpkonn. Väga segane tunne on sees siiamaani. Kahtlemata ei olnud tegemist mingi pereliikmega, kelle leinamine viiks mõistuse. Samas on aga kodus olla üsna kummaline, kui ei kuule toas tema kulgemist jne.
Miks ta nõnda ootamatult läks, ei oska mina küll öelda. Ei olnud see banaalne õnnetusjuhtum stiilis "astusin kogemata laiaks" vms. Ta oli loium kui tavaliselt juba kevadest saadik, kuid tegemist ongi selliste elukatega, kes ei olegi hüperaktiivsed. Seetõttu ei pööranud ka asjale liigset tähelepanu. Pealegi sõi ta regulaarselt, liikus ringi, tegi mustust jne. Tõsi küll, kõike natuke vähem kui tavaliselt. Kui läksin peale jaanipäeva Tallinnasse tööle, toimetasin ta suvekorterisse, kus tema eest hoolitseti hästi, ent miskipärast ta enam sööki vastu ei võtnud. Ja kõik see viis kurva lõpplahenduseni. Kahjuks pole Tartus ka ülihead spetsialisti, kes kilpkonnade hingeelu peensusteni tunneks. Vähemalt ei tea mina sellist...
Nukraks teeb see, et loom sai võetud selleks, et temast oleks rõõmu pikkadeks aastateks ning kelle võinuks kunagi pärandada lastelastele. Miks aga tema eluke nii lühikeseks jäi, sellele ei oska miskit seletust pakkuda.
Hetkel on tunne selline, et iial ei taha enam ühtki kodulooma võtta. Olgu ta siis kass või koer või kilpkonn. Elu on mõnikord ikka f*n kummaline...

Pühapäev, 1. juuli 2007

Tallinn = Lollinn ?

Olen sõrme kuradile andnud. Talvel sai Tuulekale lubatud, et asendan mõnede inimeste puhkusi ja niimoodi viibin neljal suvenädalal meie armsas päälinnas. Tartlasena on Tallinna suhtes teatav eelarvamus, kuid metropoli kutsuvad tuled on kohati vastupandamatud. Tekkis idee, et panen kirja asjad, mis mulle Tallinna puhul kindlasti ei meeldi või lihtsalt vastu hakkavad.
1)Liiga suur ja liiga palju inimesi.
2)Meeldivalt "viisakad" autojuhid - krt, ülekäigu juurde võiski kohati vahtima jääda, keegi ei mõelnudki selle peale, et inimene üle tee lasta.
3)Kes need seal linnas võimul ongi?
4)Palju "toredaid" inimesi.
5)Meeletu kiirustamine - enamikul inimestest just nagu tuli takus.

Samas pole ka midagi ületamatult hullu, sest kõike seda kompenseerivad mõningad positiivsed asjaolud, näiteks:
1) Abivalmid inimesed, kes on nõus pleissi pakkuma.
2) Seltskond töö juures (oleks koolis ka nii lõbus!) - nendega juba luuraks!
3) Üllatavalt inimlikud tingimused rattasõiduks.
4) Mõnus kodupood Stockmann - mulle kohe meeldib, kui üks normaalne poekene otse nurga taga asub!
5) Vaade töökoha aknast - keeran pead ühes suunas näen Viru hotelli, liigutan teises suunas, paistab vanalinn. Mis sa hing veel tahad!

Hetkel jätangi pealkirjas esitatud hüpoteesile vastamata. Eks aeg näitab!

Noored on meie tulevik

Jah... Mõnikord ma kahtlen meie noorsoos. Mis teha, amet selline ju... Täna sain aga neisse usku kõvasti juurde. Vaatasin terve päeva (küll väiksemate ja suuremate pausidega) ülekannet noorte laulupeolt. Ei pidanud pettuma, isegi läbi telepurgi sain võimsa elamuse. Noored oma energia ja rõõmuga jätsid kustumatu mulje. Ja kuidas mõnda laulu oli pärast kahe kuu taguseid sündmusi eriti hea kuulata. Ilmselt pole ma ainuke, kellel meenusid laulva revolutsiooni ajad.
Igatahes - tänud selle eest, mida te pakkusite. Muidugi on eriti uhke tunne meie kooli noorte üle! Tulevik on ikka kindlates kätes!

Kiiksumajandus

Silja agiteeris oma blogis ette võtma järgmist ülesannet (ju see ringleb mööda netti usskirjana ringi):

Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises nt
2) majapidamises
3) muu vaba teema.

Liiga naiselik lähenemine küll kiiksudele, ent olgu pealegi...

1)Kokkamine. Minu arvates on juba see, et mina meesterahvas aeg-ajalt süüa valmistan, piisavalt suur kiiks. Eestis on tegelikult need soorollid kenasti kinnistunud ja meest pliidi ääres hästi ette ei kujutata. Muidugi pole ma eriline kokkaja, vaid mõnikord lihtsalt võtan kätte ja keedan suppi või putru, küpsetan liha, valmistan kala, teen salatit jne. Nälga surra ei taha ning vaheldust on vahetevahel vaja. Elan ahiküttega korteris ja olen paaril korral sedagi kurjasti ära kasutanud. Nimelt seostub see ahikütte värk nii mõnelegi ka ahjukartulite, ahjuliha jms. Paarile külalisele olen pakkunud Rimi valmistoidu letist pärit kaupa. Lihtsalt toppisin kartulid ja lihatükid ahjupotti ja hiljem serveerisin võiduka näoga. Kõik olid rahul!
2)Majapidamine. Kui koristada viitsin, siis teen seda ülearugi pedantselt. No kohe ei anna rahu, et kuskil mõni tolmurull või plekk on...
3)Vaba teema.
*Vaatan telekat viimasel ajal harva, aga kui vaatan on eriliseks kireks loodusfilmid. No ei suuda kuidagi teleka eest lahkuda, kui miski selline asi tulemas. Õnnetuseks on mul valikus mitmeid kanaleid, mis sihukesi filme ainult näitavadki. Järelikult juhtub ka nii, et mõnikord tundide kaupa looduse imesid vaatan.
*Autosõidule eelistan iga kell (okei, vähemasti püüan!) jalgsi kulgemist, jalgratta- ja rongisõitu. Minupoolne panus eestimaalaste üleüldise mootorihulluse jahutamiseks. See, miks Tartust rõve autolinn on kujundatud, ei mahu ka üldse pähe. Eks tulevikus hakatakse praeguste valitsejate vigu siluma (kui see võimalikuks üldse osutub!)
*Pidasin mitu aastat kaustikuid, kuhu kirjutasin üles mälumängufakte ja - küsimusi. Kokku oli neid kaustasid kolm ja küsimusi kuskil 7000 - 8000. Nüüdseks on asi asendunud elektroonilise andmebaasiga - palju mugavam on voldikleepida kui lihtsalt kirjutada...
*Ja kõhu peal magamise armastamist ei maksa ka unustada ;). Minu jaoks oli määrav "Nukitsamehes" Mõhu ja Tölpa magamisstseeni vaatamine. Ei taha ju pärast seda mingit selilimagamist :).