Reede, 29. veebruar 2008

Müümise kunst

Ma olen juba pikemat aega plaaninud kirjutada oma eelmisest elust ehk ajast, mil ma olin tegelinski, kes igasugust kaupa müüs. Aga pole nagu mahti saanud. Ja ilmselt pole ka viitsinud.
Müügimaailmaga puutun kokku aga endiselt. Viimasel ajal on elavnenud igasugused telefoni teel kaupade müüjad. Peamiselt helistatakse miskist kirjastusest, et pakkuda mõnd raamatut või ajakirja. Reeglina saadan nad üliviisakalt pikalt ning sellega on asi korras. Ja reeglina need müüjad meelde ei jää. Aga on erandeid. Näiteks täna.
Oli parasjagu vahetund. Valmistusin järgmiseks etteasteks, kui kuulsin kotist telefonihelinat. Vaatasin numbrit - võõras. Aga sageli tuleb ka sellistelt numbritelt olulisi kõnesid, seega vastasin. Ja hakkas pihta. "Tere! Minu nimi on... (ei jäänud meelde) ja ma helistan teile sellestjasellest kirjastusest. Kas teil või teie lähedastel on lapsi? Kui on, siis oleks mul teile huvitav pakkumine... jne." Vähemalt pool minutit nonstop teksti, millele polnud võimalik vahele rääkida. Siis, kui ta korraks pausi tegi, et uuesti sisse hingata, ründasin vastu. "Teate, väga huvitav, aga mul on hetkel tööaeg ja ma räägiks teiega kunagi hiljem," kõlas minu viisakas keeldumine. Vastus, mis mulle anti, tähistas uut taset (ülbuse ja jultumuse) müüginduses: "KA MINUL ON TÖÖAEG!," pahvatas naishing teispool toru otsas. Hehhh! Jahm :D! Sellist vastust pole ma tõesti varem kuulnud.
Äärepealt oleksin segadusse sattunud, aga lõpetasin siiski kõne, tehes paari lausega tädile (hääle järgi otsustades ta seda oli!) selgeks, et see on tema isiklik tragöödia ja vaatamata sellele ma temalt miskit ei osta.
Hiljem koolitusel seda lugu oma kolleegidele ja koolitajatele rääkides tegi see kõigile suurt nalja. Eks naerge teiegi, armsad lugejad! Ja selliseid asju peabki huumoriga võtma. Jälle üks veider, ent samas koomiline kogemus juures.

Esmaspäev, 25. veebruar 2008

Stardiprobleemid

Täna hommikul oli tõsiseid raskusi maast lahti saamisega. No ei jõudnud kuidagi pead padjalt tõsta. Nina oli vesine, kurk kibe, pea käis ringi ja muidu oli ka enesetunne kahtlane. Nädalavahetusel välja löönud kerge külmetus polnud järelikult taandunud ning Citrosepti rünnak haiguskolletele 100 % vilja kandnud.
Kuidagi ennast üles sain. Ja kodunt väljagi. Rongiga tööle loksudes oli küll ääretult unine olek. See ainult süvenes tööle jõudmise järel. Jõudsin end vaikselt kiruda, et oli mul siia vaja ronida, ent meil töö juures hinnatakse töötamist, mitte haigeks olemist. Vot! Seega valikuid nagu polnud.
Kogu päevane olemine meenutas sellist kaootilist ja hüplevat kinopilti, mida küll vaatad, ent aeg-ajalt kipub lihtsalt kogu nähtav silma eest lihtsalt mööda libisema. Ääretult uimane ja tuim olemine. Tundide andmisest mõistlikul tasemel ei olnud juttugi, õnneks oli päevaplaan suhteliselt lõdva, mis võimaldas kenasti vegeteerida. Mnjah... Ei ole see haigena tööl kooserdamine mingi meelakkumine. Kolleegid olid täna kuidagi eriti suhtlejad ja kogu aeg küsisid midagi, mille peale ma reeglina hädiselt mõmisesin ning püüdsin seltskonnast kohe irduda. Reeglina õnnestuski.
Ilgelt närune päev. Ja praegu on nagu mõnitamiseks enesetunne üsna heaks muutunud. Nii et homme saab juba täie energiaga tööd rabatud.

Ökost ökomaks

Eilsest alates on mul jällegi üks samm loodussäästliku elustiili suunas astutud - kasutan nüüdsest poeskäikudeks riidest kandekotti. Postimehe logoga. Lisaks ökovärgile peab mainima ka koti funktsionaalsust. Kott on mahukas ja mugav. Ladusin mitme päeva söögivaru sellesse ning ruumi jäi ülegi. Ning hiljem rasket kotti käe otsas koju tarides ei sooninud selle sangad vastikult kätt nagu kilekott seda tavaliselt teeb. Tore!

Kolmapäev, 20. veebruar 2008

Kuningas on alasti

Eile tundsin end nagu poiss selles muinasjutus (eee... Anderseni omas?), kes märkas, et kuningal, kes kekutas oma uute rõivastega, polegi rõivaid seljas. Ja mitte, et ainult märkas, vaid ka kõva häälega välja ütles. Aga mitte ei mäleta, kas selle paljastusega sai jutt otsa või käsitleti ka poisi saatust.
Sageli tunnen end ise sellise poisina. Täielik lapsesuu. Julgen välja öelda asju (muidugi mitte alati - diplomaatia!), mida teised nagu ei taha vms. Sellest on tulnud palju jamasid, aeg-ajalt on ka kasu olnud...
Näituseks. Kuulsin juba esmaspäeval kolleegide suust ussisisinat, et sõbrapäevaks kleebitud kaunistused seintel, ustel jm. on endiselt maha võtmata. Tüüpiline - hea on omavahel õelutseda, aga et keegi läheks ja ütleks otse. Ei maksa mitte lootagi. Või kui minnaksegi, tehakse seda räpakalt ja taktitundetult. Justnagu oleks noored hakkama saadud hirmsa kuriteoga.
Asi oli juba ununemas, kui lugesin ühest heast blogist kurtmist samal teemal ning siis võtsin enda kohustuseks informeerida asjassepuutuvaid isikuid (ja mitte ainult!). Eile ajasingi noortele mõistujuttu sõbrapäeva asemel sõbranädala- või isegi sõbrakuu väljakuulutamisest. See oli räägitud sõbralikus ja humoorikas stiilis (vähemalt mina taotlesin niimoodi!), mis muidugi oli segatud kerge annuse sarkasmi ja üliõrna annuse õelusega. Eesmärgiks oli ikkagi pisiprobleemile tähelepanu juhtimine, mitte kellegi tunnete riivamine. Need kaunistused olid tõesti armsad, aga ainult sellel ajal, milleks nad mõeldud olid.
Eile õhtupoolikuks olid kaunistused igatahes viimseni kadunud. Ühelt poolt - milline operatiivsus. Vau! Teiselt poolt - kuri ja õel õps, kes ei oska hinnata ilu ja kunsti jne. Blaaaahhhh... Tegelikult ma olen ikkagi hea, sõbralik, armas, abivalmis... :)

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

Kohaloleku kontroll

Pärast sellist halavat postitust nagu see eelmine oli, on igasugune paus üpris kahtlustäratav. Tegelikult pole lahti midagi. Lihtsalt on kiire olnud. Põhijoontes on asjad samad kui eelmise postituse tegemise paiku, ent need ei aja mind sugugi enam närvi.
Miks? Palju on toimunud. Väga rõõmus ja edukas nädal on olnud. Viha on asendunud õnne ja rahuloluga. Praegu ei jõua kõigest kirjutada (pigem mõni teine päev, sest praegu vaatab mulle laualt vastu pakk parandamata kontrolltöid! Tegelt veel hullem, neid on mitu!), aga kõik on tõepoolest hästi. C'est la vie!

Teisipäev, 12. veebruar 2008

Piksevarras


Kui minu blogi lugeda, siis tegelikult on see selline ohutu ja igav. Ei midagi teravat, ei midagi isiklikku jne. Täna prooviks tavasid rikkuda. Oleks väga isiklik ning räägiks mida tunnen ja mõtlen (natuke näpuotsaga).
Viimasel ajal on mu kaasinimesed õnnistanud mind rea erinevate ärevate, murelike või lausa kurbade uudistega. Kellel tervis jupsib, kellel pereelukriis, kes muidu lollustega hakkama saanud jne. Uudised kogunevad minusse ja tunnen end nagu mingi pihiisa, kes kogunenud infot lõpmatuseni oma peas peab töötlema. Või piksevarras, mis üha uusi välgunooli peab taluma. Kui tahaks nagu iseendast rääkida, omi muresid ja ideid jagada, siis sageli suu ei avane ning kõik jääb endiselt minusse. Paljud inimesed ilmselt arvavad, et mul polegi midagi öelda või kurta.
Näiteks kui mulle aeg-ajalt helistab ema, siis me räägime just nimelt teistest inimestest, mitte aga temast või minust. Aga võibolla oleme juba aja jooksul sellega leppinud, et kui me küsiksimegi, siis annaksime teineteisele vaid stamplikke viisakusvastuseid. Ja niimoodi ongi suhtlusmudelis probleemsed sugulased ning eeskujulik ja ilma vigadeta poeg. Kuradi irooniline... Aga kuidas sellest nõiaringist välja murda? Mul puudub vähimgi ettekujutus.
Ka töö juures (pean silmas ikka põhitööd)on õhkkond kuidagi närviliseks läinud. Ma isegi ei tea miks... Tundub, et paljud totaalselt ületöötanud või arusaamatu pinge all. Litaki! Nähvab keegi ühest kohast. Nätaki! Salvab keegi teine mujalt. Soss-soss-soss! Imbub miski kuulukas kuskilt kolmandast kohast. Kõik see väsitab. Ja siis vingub keegi, et mul ikka see ja too tegemata jne. Inimesed saage aru!!!!! Ka minu võimetel on piirid ja ma tõesti ei jõua igat asja teha, igas kohas naeratada jne. Mõnikord tahaks lihtsalt olla. Aga reeglina ei saa, sest kohustused aina pressivad peale. Puhkamiseks jääb liiga vähe aega ja see on hakanud segama minu ettevalmistust ja keskendumist. Tundides pole ma praegu kuigi enesekindel, vaid eemalviibiv ja hajevil. See omakorda teeb mind ärevaks, kuna tahan tööd tehes olla ikkagi tippvormis.
Tunnen, kuidas kuhjunud pinged on vormunud minus seletamatuks vihaks ja tigeduseks. Ma olen tige, et ma olen väsinud. Ma olen tige, et mul on liiga palju rabelemist. Ma olen tige, et minu ümber on palju morne ja ükskõikseid inimesi. Ja nii edasi...
Tunnen end nagu püssirohutünn, mis ühe vale liigutuse, sõna jne. puhul võib plahvatada. Seetõttu - ärge andke põhjust enda peale kurjustamiseks, sest see võib käivitada kontrollimatu vihapurske. Ja siis ma ütlen asju, mille pärast mul endalgi on hiljem piinlik. Laske mul praegu lihtsalt olla, ärge torkige mind. Varsti olen ma jälle mina ise (loodetavasti)!

Pühapäev, 10. veebruar 2008

Sudokulainel

Eilseks olin totaalselt ületöötanud ja -väsinud. Olin täiesti apaatne ja loid. Ei suutnud eriti midagi teha... Siiski tegin ma vähemalt kolme asja, mida ma vähemasti viimasel ajal kuigi sageli ei tee: kuulasin raadiot, vaatasin telekast suusatamist ja lahendasin sudokusid.
Suusatamine ja ka muidu spordiülekanded olid veel mõni aasta tagasi minu suured lemmikud ja vähe oli olulisi võistlusi, mis mul vaatamata jäid. Viimasel ajal on huvi tunduvalt jahenenud. Ei viitsi vaadata ei korvpalli, jalgpalli, suusatamist jne. Rääkimata muust. Eile puhtast patriotismist Otepää (vee)suusatamist vaatasin (ning sinna vahepeale näidatud laskesuusa MM-i, mis muide oli palju huvitavam!), kuid vägisi tükkis uni peale. Järelikult on spordipisik koos muude bakteritega kehast välja uhutud. Muidugi oli lõpuks Eesti meeste saavutuste üle päris hea meel, ent sellist erilist vaimustust või ülevust hinges küll ei olnud.
Õhtul võtsin aga Postimehe sudokud ette. Kui sudokuvaimustus saabus Eestisse, poogiti vaimustus minussegi. Koguni nii suur, et pandi paari vastavat raamatut toimetama. Ilmselt sain nendest numbritest (ma olen ju ikkagi humanitaarhing!) üledoosi ning paar viimast aastat olen neid vaid teiste soorituses vaadanud. Nüüdse naasmise tagamaad on ilmselt sellised, et üleeile sai Lauri ja Maarja juures käidud, kus toimus eelseisvate sudokulahendamise Eesti meistrikate ametlik treeninglaager. Väga tore oli vaadata, kuidas kolm tarkpead (lisaks nimetatutele ka Arko) võidu ajusid ragistasid. Ja päris hästi sealjuures.
Postimehe sudokud on sellised lihtsapoolsed, seetõttu olid need minu roostes vormile täpselt parajad. Ja mida ma praegu lisaks blogimisele teen? Õige. Pusin sudokut teha. Eh... Japsid on ikka nutikad. Armasta kasvõi sudokude pärast neid...

Teisipäev, 5. veebruar 2008

Kas Eestis üldse head nalja tehakse?

Suur kisa ja lärm on lahti läinud. Inimesed kulutavad tohutult vaimuenergiat Kreisiraadio eurolaulu analüüsimisele ja peamiselt mahategemisele. Mina siinkohal ei hakka analüüsima, sest saadet ei vaadanud (põhimõtteliselt, minu mõõt sai eelmisel kevadel täis!) ning "Leto Svet" on ainuke lugu kümnest, mida ma tean.
Ei noh... On küll loll ja nõme lugu. Aga samas ennustada rahvusvahelise skandaali puhkemist ja avalikku lintšimist, mis eestlasi Serbias ees ootab... Inimesed! Rahunege maha! Keegi ei viitsi sellise asja pärast tõmmelda. Tegemist on siiski ühe halvatasemelise laulukonkursiga (kuskilt jäi silma sobiv pealkiri - "Jobuvisioon") ning maailmas on hulgaliselt palju olulisemaid asju, mille pärast mõtiskleda.
Paljud inimesed tagusid Kreisiraadio mutta, pidades neid üleüldse maotuid nalju tegevateks toladeks, keda lihtsalt piinlik vaadata-kuulata. Mõni radikaalsem nimetas ka Kreisiraadio sõpru madalalaubalisteks ja ajukääbikuteks. No siin on pigem tegemist sallimatuse juhtumiga, sest küsimus on ikkagi maitses, mitte intelligentsis. Tean paljusid inimesi, kes on intelligentsed, aga kellele meeldib Kreisiraadio.
Mina kuulun osaliselt nende hulka. Osaliselt seetõttu, et ma ei aktsepteeri kogu nende loomingut, ent neil suurepäraseid asju, mis tõesti on naljakad. Pigem on Kreisiraadio puhul mõtet rääkida sellest, et olles tegutsenud juba kümmekond aastat, on nende värskus kadunud ning head ideed otsas (see nende uusaastashow oli ikka väga mannetu!). Mina näiteks fännan nende kunagisi raadiosalvestusi, kui nad veel Kukus häälitsesid. Ilmselt oli telesse tulek populaarsuse seisukohalt õige, ent loomingulisuse kohalt vale samm, sest varasem võlu kadus.
Ja siit tekib omakorda retooriline küsimus: „Kas Eestis üldse head nalja tehakse või on üldse kunagi tehtud?“. Ma arvan, et ülikriitiliste inimeste seisukohast pole seda vist kunagi juhtunud. Või õigemini oskavad ainult nad ise head nalja teha ja äärmisel juhul paar nende sõpra ka. Muu on aga täielik kräpp.
Minu jaoks on kindlaks kaubamärgiks Gori, kes oskas tabada läbi oma karikatuuride täpselt Eesti Wabariigi olemust ja probleeme. Nõukaaegsetest estraadi- jne. tähtede suhtes on arvamused erinevad. Tänapäeval ei ole tõesti enam selliseid juba iseenesest koomilisi kujusid nagu Sulev Nõmmik või Ervin Abel. Ent nõukanaljad on oma päevakajalisuse kaotanud ning mingeid Sibulalempside jms. nalju vaadata on üsna lame.
Aga millega või kellega mõõta naljakust tänapäeval? Kõlu ja Baskini anekdootidega? Maie ja Valduriga? Kreisiraadioga? Võsa Petsiga? Uuspõlluga? Või millega iganes? Minu arvates selliseid säravaid tegijaid praktiliselt polegi. Vähemasti selliseid, kelle naljad oleksid üldised lemmikud.
Minule jäid eelmisel aastal silma seltsimehed, kes on ühinenud rühmitusse nimega Eesti Sanitar. Nende sketšid saates Paar olid teravad ning üpris nutikad. Ja ajasid naerma ka. Miskitpidi haakub nendega Õ-fraktsioon („Malev“ jms.), kuid neist pole enam pikka aega enam kuulda olnud. Nukker seis ikkagi.
Rohkem nalja! Paluuun!

Esmaspäev, 4. veebruar 2008

Elu läbi lillede

Mulle meeldib lilli kinkida. Saamisest ei ole sooja ega külma, aga kinkida on küll hea. Õnneks on piisavalt palju naisterahvastest sõpru-tuttavaid-kolleege, keda sünnipäeva puhul meeles pidada. Ja mitte ainult sünnipäeva.
Muidugi olen ma laisk ja ei kingi kaugeltki igaühele ja iga kord, ent püüan areneda. Tavaliselt on lille saajad meeldivalt üllatunud. Mõnikord ka lihtsalt üllatunud. Ilmselt neid üllatab see lille saamise akt ise, sest lillede osas olen ma täielik võhik ning tunnen vaid mõnda lille nimepidi. Ja ära tunnen ka ainult mõne.
Siiski ei meeldi mulle püha kolmainsus (roos-tulp-nartsiss). Mitte, et need lilled koledad oleksid, vaid need ei ole kuidagi atraktiivsed minu silmis. Minu firmalilleks on kujunenud gerberad. Olen päris paljudele tuttavatele rääkinud, kuidas pikka aega ma ei teadnud selle lille nime ning kuna ma ei osanud seda lillepoes vaadata ka, siis nägi mu lilleost välja niimoodi, et ma lihtsalt osutasin kätt väristades gerberale ja ütlesin: "Ma sooviksin SEDA lille!" (Mõtleks, kui mõni lill kannaks nime seelill!). Ja ükskord läksin müüjaga vaidlemagi, kui ta jutu sees gerberat mainis. Mis gerbera? Ikka SEE lill!
Aga mind koolitati ja nüüd ma tean. Gerbera on lihtsalt ilus lill. Mina ei oska muudmoodi põhjendada, miks see mulle meeldib. Vaatad ja tead, et see on just see õige lill... Parem panen pildi juurde, siis saavad kõik aru. Ehkki enamik teab niikuinii. Ühtlasi tervitan selle pildiga minu päeviku naissoost lugejaid!
Vat sellised mõtted käisid mu peast läbi, kui käisin täna hommikul lillepoes gerberat ostmas ja lill käes tööle ruttasin.

Laupäev, 2. veebruar 2008

Sound-check

Mulle meeldib vaadata, kuidas esinejad valmistuvad oma etteasteks. Laulavad häält lahti, häälestavad pille jne. Mõnede jaoks on see kindlasti tüütu ja tähendab ainult parasjagu ootamist, ent minul on küll äärmiselt põnev.
Eelmisel laupäeval olin Tallinnas ning pärast läbiviidud üritust läksime seltskonnaga Von Krahli aftekale (minul pole paraku sellest midagi huivtavat rääkida, sest sain olla seal vähem kui tunnikese) ning seal käis ettevalmistus õhtuseks kontserdiks. Parasjagu tegi harjutusi ansambel Pia Fraus. Suurem osa lauas räägitust läks mul kõrvust mööda, sest kogu tähelepanu pälvis esineja. Ma polnud nende loominguga lähemalt kursis ning olin pidanud neid kogu aeg kellekski teiseks. Aga selguse, et ei ole kisakõride punk, vaid hoopis miski lahedam.
Ja jäidki need helid mulle pähe kummitama, nüüd olen neid vaadanud YouTube'ist ning paar päeva tagasi andsin kiusatusele järele ning ostsin kaks plaati nende loominguga ning lõppkokkuvõttes pean ütlema sedasama, mida poetas aftekal minu kõrval istunud pungilegend Villu, et nad teevad ikka kuradi head muusikat (kuigi temal pole olnud julgust seda neile tunnistada).