Neljapäev, 22. mai 2008

Buridani eeslik

Mõnikord on selline tunne, et ei oska kohe midagi öelda, kuidagi reageerida jne. Eile hommikul toimus koolieksam - uurimustööde kaitsmine. Iseenesest oli tegemist igati meeldiva ja õnnestunud üritusega, sest kaitsmisele läinud tööd olid enamikus väga hästi kirjutatud-koostatud ning nendele kõrge hinde panemine oli igati loogiline samm.
Teisalt aga... Enne eksami algust teatas üks eksaminandidest, et vanaema, kellest tema uurimustöö pajatas, suri mõne päeva eest. Iseenesest olin uudiseks valmis, sest olin paaril korral varemgi tema vanaema halvenenud tervisest kuulnud, ent ikkagi. Minu sees oli eksamitöö kaitsmise ajal tõsine ebalus - otsisin püüdlikult sõnu jne. Samas tuli jääda ju objektiivseks - mitte nii, et lihtsalt halastusest ning kaastundest hinne kirja ja kogu lugu!
Õnneks oli töö tehtud väga hästi ning mõningatele küsitavustele sai komisjon eksaminandilt vajalikud selgitused, seega sai objektiivsuse pool kenasti täidetud.
Eelkõige võlus selle töö puhul selle sisu - vanaemal oli väga põnev elu ning samuti suurepärane oskus seda edasi anda. Tööd lugedes kadusid aeg ja ruum ning see sai neelatud ühe hingetõmbega.
Ühtlasi kinnitab see juhtum minu veendumust, mida ma kogu aeg räägin - oma lähedaste kohta tuleb uurida siis, kui nad on veel elus. Sest kui nad surnud on, siis enam küsida ei saa. Paraku enda suguvõsast on näiteid kuhjaga võtta... Vanaema, kellelt võinuks palju küsida ja teada saada, on juba aastaid mulla all. Ja mitmed teised sugulased, kes on üsna eakad ning kelle mälestused peaks talletama, on kaunis kidakeelsed.

Reede, 16. mai 2008

Sel aastal tuli kevad teisiti...

Ja...nii...ongi! Lihtne ja loogiline. Elu nagu tiritamm! Elad omas mullis ja tavapärase rutiini järgi ning järgmisel hetkel on kõik pea peale pööratud. Aru miskit ei saa, ent kõik tundub kuidagi... hea. Ja hinge on saabunud ühe hetkega kauaoodatud rahu... Ja tahad lihtsalt olla ning nautida hetke. Ning veel. Ja veel. Ja veel...

Meis kõigis on peidus väike ilmavaatleja...

Ilm on nii universaalne teema, et sellega saad peaaegu kõigiga jutule. Tavaliselt öeldakse, et ilmast räägid niisama tuttavatega, lähedasemate inimestega on muudki rääkida. Eks ta osalt õige ole. Kuna aga seda blogi loevad siin nii sõbrad-tuttavad kui ka võhivõõrad, siis on ilmajutt täitsa omal kohal.
Hommikuti tasub alati kiigata, mis ilm väljas on, sest valearvestus võib reeglina lõppeda külma ja/või märja üllatusega. Selles plaanis olen ma kehv ilmavaatleja, sest tipptase on ikkagi see, et kiikad netist mitu korda päevas vastavaid portaale või siis jägid raadiost-telest pea igal täistunnil prognoosi (mitte, et see ilmtingimata muutunud oleks, aga just toopärast, et äkki on midagi uut!). Tavaliselt olen just selline "oma-silm-on-kuningas" vaatleja. Kuivõrd minu amet eeldab tubast keskkonda, siis pole suurt vahet, kas väljas kõrvetab või müristab. Ehkki palava ilmaga on siseruumides suhteliselt piinarikas see olemine.
Mõnikord jälgin prognoose (sealhulgas pikaajalisi) aga üsna täpselt. Näituseks eelmisel aastal, kui olin Meerikamaale minemas, siis hoidsin end sealsete prognoosidega üpris hästi kursis. Lihtsalt oli huvitav, missugune on ilm Lõuna-Carolinas, Washingtonis ja New Yorgis. Ei uskunud ma ilmaski, et seal keset suve võib niiii palav olla ja kui siis Carolinas lennukitrepist alla astusin ja see kuumusehaamer piki pead mulle andis.... Huhhhhh! Tasub järelikult uskuda endast targemaid...
Praegu olen jälle poole kohaga ilmavaatleja. Paar sellist üritust tulekul, mille puhul ilus ilm oleks üsna obligatoorne. Hoian pöialt, et ilus ilm oleks 22. mail, kui on kooli olümpiamängud ja 25. mail, kui on rattaralli. Esialgsed prognoosid midagi head ei tõota, ent lootus sureb viimasena. Ehk siis hetkel, kui üritus peale hakkab. Aga mõnus ajaviide ju - jälgid paar korda päevas muutunud andmeid ning hoiad pöialt, et see kõige ägedam raju sinule kõige ebasobilikumale hetkele ei satuks.
Tuligi selline ümmargune jutt. Nagu ilmajutt ikka. Muide minu lemmiksait - www.gismeteo.ru.

Teisipäev, 6. mai 2008

Me tähelaev teab teed...

Aastaid tagasi oli keegi just sellise lause kirjutanud Tartus vana Pälli ühika sissekäigu kohale. Vana Päll (kutsuti ka Päntriks vist...) - legendaarne ühikas, mida paljud teavad ning kus nii mõnedki elanud. Mina nende hulgas.
Lahe ühikas oli. Meenuvad need kõrgete lagedega toad, pikad-pikad koridorid, koledad köögid (vähemalt II korrusel, kus mina elasin), ebahügieenilised duši- ja tualettruumid, valvuriputka välisukse juures jne. jne. Kokkuvõtlikult - täielik antieurokas. Aga loomulikult ka äärmiselt kirju seltskond, lahedad olengud.
Käisin mitmed head aastad tagasi ka ühika lõpupeol. Sellega meenub samuti erinevaid seiku - kasvõi Lomp, kes laulis "Santa Luciat" :). Sel viimsel õhtul arutasime nii mõnegi sõbra ja tuttavaga, et ei tea milliseks see maja saab, kui see korteriteks ümber tehakse.
Pikka aega ei olnud mul erilist võimalust selle kohta infot saada. Ainult väljast oli võimalik vaadata, kuna sisse ei kutsunud keegi. Aga näe... Pühapäeval sattusin sellesse majja jälle. Kõik on tõesti teistmoodi kui varem. Aga üldse mitte halvem. Kuigi eriline aura on asendunud lihtsa kortermaja olekuga.
Mulle see maja meeldib endiselt. Väga hea asukoht, kvaliteetne teostus ja ka ülihea vaade (muidugi viiendalt korruselt, mida originaalis majal ju ei olnud!). Nostalgiline tunne tekkis küll. Ja eks siinkohal peab tänama lahket pererahvast, kes küllakutse esitasid ja võimaluse kaunitele tudengiaastatele tagasi vaadata pakkusid.