Teisipäev, 29. jaanuar 2008

Uudisvanasõnad

"Kes tahab huntidega koos ulguda, peab nendega koos elama!" Vot nii. Mõnikord aitab, kui tuntud ütlus pahupidi pöörata. Minuga niimoodi läkski. Aga päris tabav endiselt. Uuuuuuuuuu!

Busykiskja juhtumised: mälu ülehindamise-eri

Eile sain kinnitust, et alati ei maksa loota oma (enda arvates) suurepärasele mälule, vaid alati maksab asjad üle kontrollida. Nimelt - kiirustasin töölt tulles kohe kesklinnas asuvasse arstikabinetti vastuvõtule. Jõudnud täpselt kella viieks kohale, vaatas arst mind väga üllatunud pilguga. Minu valmisolekut asja kallale asuda ta ei jaganud, vaid ütles, et tema arvates ei ole täna üldse see päev, millal ma vastuvõtule peaksin tulema. Ehkki ma protestisin selle peale, viidates oma laitmatule mälule, võttis arst välja oma märkmiku ning näitas, et tõepoolest aeg oli mitte esmaspäeval, vaid hoopis teisipäeval. Eks tulin siis häbistatult tulema. Ju peab oma mälu treenima hakkama. Või märkmiku ostma.

Pühapäev, 27. jaanuar 2008

Tule taevas appi! ehk Eluterve suhtumise defitsiit

Vaatasin eile õhtul kodus (pärast väsitavat päeva Tallinnas) uudiseid ning mõtlesin hetke, et keegi teeb minuga lolli nalja. Nimelt oli AK uudiseks number 1 see, et mõningate ametnike arvates on raadios (antud juhul Vikerraadios) ette loetavad sünnipäevaõnnitlused vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Asi kõlas nõnda napakalt, et jäin kohe mõttega kuulama.
No tõesti on asjas iva sees - ma saan teada, kui vana on see inimene, kus ta elab, mis ta nimi on jne. Aga terve mõistus sunnib küsima, et kui paljudel on nende andmetega midagi peale hakata? Väga vähestel... Ja veel vähem on nende hulgas tõsiselt pahatahtlikke inimesi.
Vaatan enda vaatevinklist - mina raadiosse tervitusi ei edasta, seega puudub mul selliste saadete vastu niikuinii eriline huvi. Samuti ma kuulan selliseid saateid üliharva. Ja minu jaoks taandub asi ikkagi tasandile, et tädi Maali õnnitleb-tervitab tädi Juulit ning palub tervituseks lasta mõnda lugu Vello Orumetsalt. Kui mul üldse mingi reaktsioon tekib, siis ainult - ahah... Las olla! Seda mõtet, et ma tahaks tädi Juulile Kapa-Kohilasse külla minna, talle nuiaga pähe koputada ja kirsturaha ära varastada, mul küll ei teki...Ja kui selline mõte tekikski, siis on alati kümneid ja sadu paremaid võimalusi (infoallikaid), kuidas tädi Juulil nahk üle kõrvade tõmmata.
Näiteks on mul seoses tööga vaja iga kuu läbi vaadata tuhandeid erinevaid kuponge, mida meie fännid on meile saatnud. Seal peal on aga näiteks vanus, amet, isikukood, telefoninumber ja pangakonto number. Nii et, kui tahaksin pahandust teha, oleks kõik vajalik info nagu kandiku peal olemas. Aga... Igasugune sellelaadne sulimine on minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu. Nende inimeste tüssamine, kes mind ja mu kolleege sedamoodi on usaldanud, oleks äärmiselt ebaeetiline ning ei annaks surmani rahu.
Aga kui juba sellised süütud asjad nagu raadioõnnitlused on ametnikele jalgu jäänud, siis võiks ikka palju asju ära keelata. No näiteks on paljude koolide kodukal väljas õpilaste ja õpetajate andmed. Keelame ära! Ei ole teil vaja teada! Ajalehtedes avaldatakse reklaamides loosimiste võitjate nimesid. Keelame ära! Muidu saab naabrimees teada, et võitsin Selveri auhinnaloosiga paki teed ja tuleb ning teeb mulle otsa peale. Keelame ära kõik asjad, mis kuidagi viitavad inimese nimele või muudele andmetele. Veel parem - asendaks inimeste nimed üldse numbritega (need võiks lasta tätoveerida iga inimese randmele, nagu natsid juutidega Auschwitzis tegid) ning paljud probleemid jääks ära. Elaksime anonüümsete nummerdatud olevustena oma kivikarpides ja alluksime Suure Venna käskudele.
No nii hulluks ei lähe asjad muidugi kunagi, ent nagu eilses uudiseski rõhutati, et üks on elutu seaduse lõputu tõlgendamine ja pidev paranoiatsemine, teine asi aga asjade mõistusega võtmine. Nende õnnitluste keelamisest tõuseb kasu paarile ametnikule (saavad oma eksistentsi ja vajalikkust igakülgselt tõestada), kahju aga neile, kellele sellised tervitused korda lähevad. Paragrahvi pärast ei ole mõtet märkimisväärset rahvakildu ilma jätta ühest nende rõõmust.
Ja mida rohkem sarnaseid kaheldavaid keelde, seda enam meie armas kodumaa meenutab paindumatut politseiriiki, kus ainsaks lahenduseks ongi trahvimised ja inimeste raudu panemine. Seega - paluks rohkem tervet mõistust!

Reede, 25. jaanuar 2008

Tuli takus

Viimasel ajal on erinevatel rinnetel, kus ma raban, hirmus kiire. Küll on igasugused koolitused, olümpiaadid, igapäevased tunnid, raamatuprojektid, mälumängud jpm. Enne magamaminekut tekib sageli küsimus, kas ja milleks selline rabelus hea on. Äkki tasuks asju lõdvemalt võtta ja teha vähem ning tunda rohkem elust rõõmu. Samas on rabelemine osa minu elust ja ilmselt oleks ilma sehkendamiseta elu märgatavalt igavam.
Kui rääkida tegutsemisest, siis ei saa piirduda ainult argipäevadega, vaid ka esimest tõeliselt vaba nädalavahetust annab otsida. Ilmselt kunagi märtsis alles. Sest muidu on tõesti pidevalt mingid üritused: homme - ristsõnade lahendamise meistrikad, järgmine nädalavahetus - koolinoorte meistrikad mälumängus jne.
Kurtmiseks pole põhjust, sest suurem osa asjadest, mida ma teen, meeldivad mulle ning olen igati rahul. Ja nendest mõningatest probleemidest saab alati üle.
Niimoodi rabeledes meenutan ma endale multikakangelast Roadrunnerit. See lidus ka nagu pöörane ringi ning peatumiseks oli väga vähe mahti.

Neljapäev, 24. jaanuar 2008

Kapitalismi võlud ja valud

Mulle kapitalism üldjoontes meeldib. Üldse on sellised vaba tegemise ja valimise asjad üsna lahedad. Ent mõnigi kord ajab kapitalistide saamahimu ja hoolimatus tigedaks või lihtsalt südame pahaks.
Selle nädala uudiseks, mis mind kõige rohkem liigutas (jättes välja Heath Ledgeri surmateate.. Plaanisin sellest just kirjutada, aga Rallu suutis oma blogis enam-vähem kõik olulise tema kohta ära öelda... R.I.P. Heath!), oli sakslaste protestiavaldus Bochumi linnas, kus avaldati meelt Nokia otsuse vastu sulgeda linnas asuv tehas. Nokia selgitused on muidugi paras kapitalistlik lapsesuu, et sorry palgakulud on liiga kõrged, kohe-kohe Rumeenias odava tööjõuga tehas valmimas ja sakslased imegu käppa.
Sündmus on kindlasti sellele linnale katastroof. Tuhanded töötuks jäävad inimesed, probleemsed tulevikud jne. Kurb mõelda! Lootuskiirena mõjub asjaolu, et õnneks ei ole sakslane selline mõttetu lambuke nagu mõne teise rahvuse esindaja. Neis on piisavalt palju kodanikujulgust ning igasugustele ratsa rikastujatele juletakse anda vastulöök. Nii on lubanud paljud sakslased edaspidi boikoteerida Nokia toodangut. Kindlasti avaldab see suurkontsernile mingit mõju kui kasvõi osadki inimesed julgevad röövkapitalismi vastu astuda.
Minagi olen täna sakslane. Mul on juba pikemat aega plaan oma moraalselt ja füüsiliselt vananenud telefon uue vastu välja vahetada. Mu praegune telefon on Nokia ja ka uus telefon olnuks Nokia, kuid nüüd enam mitte. Uue telefoni ostan mõne teise firma oma. Ma tean, et see kõlab väga sinisilmselt ja idealistlikult, kuid ma olengi maailmaparandaja ning usun siiralt, et kõik saab alguse ühe inimese panusest. Miks mitte olla esimene?



Siin üks pilt sellenädalaselt protestimeeleavalduselt Bochumis.

Teisipäev, 22. jaanuar 2008

Pilditust pildujast piltlikuks piltnikuks



Esimese päris enda tehtud fotona panin üles eelmisest kevadest pärineva võrratu vaate Strasbourgi linnale. Tehtud nende uhke katedraali ülemiselt vaateplatvormilt. Ühtlasi tervisi tollasele reisiseltskonnale. Lahe oli!

M.O.T.T.

Powered By - Online Phone Cards Company



Näedsasiis... Nüüd näitab mu blogi pilti kaaaa... Tegin hakatuseks ühe tobeda muusikatesti. Tulemus oli minu puhul täiesti etteaimatav.

Esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Magic...

Vaatasin just filmi "The Illusionist". Täitsa hea asi pärast väsitavat tööpäeva. Mõrvamüsteerium, traagiline armastuslugu ja ohtralt mustkunsti. Taustaks Austria-Ungari keisririigi hiilgus ja viletsus. Ja kas üldse kõik oligi nii nagu algul paistis? Ei vist. Vähemalt on stoori samuti puhas illusioon. Ei mingit reaalset ajaloolist tausta. Ja parem ongi. Muidu tekiks pidevalt mingi võrdlusmoment, mis ainult häiriks vaatamist. Nüüd sai lihtsalt lugu nautida. Ei hakka sisu pikemalt ümber jutustama, sest keda huvitama hakkas, see saab selle filmi endale hankida ning oma silmaga kaeda.
Mulle meeldisid näitlejatööd. Ei olnud sellised punnitatud ja piinlikke stseene, vaid täiesti usutavalt mängitud. Eriti meeldisid muidugi Edward Norton mustkunstnik Eisenheimina ja Paul Giamatti inspektor Uhlina. Aga ka kõrvalosaliste hulgas oli piisavalt värvikaid kujusid.
Kõige rohkem pani mõtlema filmi puhul see, et mis köidab inimesi mustkunsti ja muu sarnase juures. Tegelikult teab ju suurem osa inimestest, et neid niimoodi trikitades ninapidi veetakse. Aga vaatamata sellele ei näita mustkunstnike populaarsus mingit kahanemise märki. Meie oma Trikimees on ju parim näide. On nende trikkidega nagu on, aga minu arvates on mustkunstniku juures oluline teda ümbritsev õhkkond ja tema enda suhtumine. Minu arust peab olema teatud salapära mustkunstniku ja tema isiku ümber. Kindlasti pole parim suhtumine selline lobasuine rahvamees, kes küll kõigile meeldib, ent kelle trikke üleliia tõsiselt ka ei võeta. Filmis oli mustkunstnik just selline salapärane kuju, kellest keegi täpselt aru saanud. Samas tõmbas see masse ligi ning kõik tahtsid näha, mis siis ikkagi täpselt toimub.
Neid inimesi, kes mustkunstnike trikke tõsiselt võtavad, ma lollideks ei nimetaks. Minu arust on see loomulik, et inimesed tahavad uskuda, et tavalise ja igapäevase elu kõrval on olemas midagi täiesti üleloomulikku ja mõistusega seletamatut. Olgu selleks või miski lihtne kaarditrikk.
Lõpetuseks ei saa ma üle ja ümber selle hea inimese tänamisest, kes mulle filmi vaadata andis. Tnx, Karru!

Pühapäev, 20. jaanuar 2008

Nagu Kolumbus

Kolumbusele ilmselt meeldis avastada. Ta ise küll päris täpselt ei teadnud, mida ta avastas, aga see selleks. Teisalt on muidugi see aspekt, et kuidas saab avastada asju, mis niikuinii olemas on. Noh, et avastati Ameerika indiaanlased... Leidmisega olen mina nõus, aga nende avastamine kuulub samasse kategooriasse inimese munaraku ja hobuse leiutamisega.
Lõplikult kategooriline ma poleks, sest uute asjade ja teadmiste avastamine on täiesti normaalne asi. Ja äärmiselt põnev. Toon enda kohta näite. Vaatasin ühe inglase mälumängublogi ja ta oli sinna üles riputanud uusi näidisküsimusi, millest üks oli taoline: "Johnny Cash's cover of the song Hurt was his greatest success in the final stages of his career. Written by Trent Reznor, which hard rock group originally released it?" Vastuseks on Nine Inch Nails.
Ma olen juba pikemat aega olnud NIN-i ja loo Hurt fänn, aga mul polnud aimugi, et Johnny Cash on sellest oma töötluse teinud. Sest pealiskaudsel vaatlusel pole neil kahel muusikanähtusel mingit omavahelist seost. Aga järelikult on. Kuulasin Johnny Cashi töötlust originaalist ning täitsa hea lugu on!!!! Väärtuslik leid absoluutselt tühjast kohast!
Ja kui palju rõõmu sellistest väikestest avastustest tavaliselt on!!! Ning kes ütles, et igast avastusest peab alati praktilist kasu tõusma?

Laupäev, 19. jaanuar 2008

Naljakaim teatrielamus

Avastasin, et tänase päeva seisuga on vähemalt neli blogijat kirjutanud sellest, kuidas nad käisid koos lastega (võib ka ainsuses!) Vanemuises vaatamas Narnia lugu "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mõnele meeldis, teisele mitte, aga täitsa kummaline, et inimesed minu blogosfäärist just nagu kokku lepitult ühele ja samale etendusele sattusid. Või äkki oli mingi teatripoolne eripakkumine blogijatele? Igatahes lahe kokkusattumus.
See kõik tõi mulle meelde minu enda naljakaima teatriskäigu. Käisime mõnede kolleegidega mitu aastat tagasi külas oma Soome sõpruskoolil Jyväskyläs. Sealsed inimesed olid meile ette valmistanud korraliku ja tiheda kultuuriprogrammi. Üheks selle osaks oli kohaliku vägeva teatrimaja külastamine. Teater oli uhke ja maitsekas, ikkagi nende tuntuima arhitekti Alvar Aalto projekti järgi valmistet.
Etenduseks oli muusikal (ooper?)"Sõrmuste isanda" ainetel. Soome keeles. Jajah... Nii oligi. Muidugi kartsin hullemat. Tegelikkus polnudki nii jube. Kuigi minu puhul tuli kasuks eelnevalt nähtud "Sõrmuste isanda" raamatutriloogia lugemine ja filmi esimese osa nägemine. Paljud kolleegid seevastu kurtsid, et neile jäi tegevus absoluutselt arusaamatuks.
Muidugi oli teatrietendus filmi (täpsemalt selle esimese osa - teine ja kolmas osa ei olnud tolleks ajaks lihtsalt veel kinodesse jõudnud!) töötlus. Ja kui filmi esimene osa ümber jutustatud, siis märgati ehmatusega, et see polegi ju veel kõik ning kiirkorras poogiti juurde ka ülejäänud sündmused.
Siiski oli etendus ka piisavalt vaatemänguline - väga uhked kostüümid, mitmed head näitlejad, mõne näitleja lausa suurepärane näitlejaoskus jne. Ent ikkagi oli naljakas, sest vähemalt sellisel kujul "Sõrmuste isand" küll lavalaudadele ei kõlvanud. Nüüdseks on maailmas valminud üks eriti vinge lavaversioon, ent seda pole näinud ning seetõttu ei oska midagi kommentaarida. Parim on ikkagi raamat ja siis filmid ja kõik ülejäänu.
Mnjah.. Aga kuidagi muhe tunne oli seal etendust vaadates, etkõik nagu jõuaks kohale, kuid samas on kõik täiesti valesti. Soomekeelne "Sõrmuste isand" oli vist siiski liiga sürrealistlik ettevõtmine.

Neljapäev, 17. jaanuar 2008

Kõige tuimem inimeseloom maailmas (J-Jyri)

Eks olete teiegi näinud "Kevade" filmi. Mulle meeldis sealsetest tegelastest tegelastest kõige rohkem köster. Selline otsekohene vana kooli mees. Tõsine ja karm. Julk-Jüri. J-Jyri (Džei-Jüri) :).
See tema tsitaat Tõnissoni kohta tuli meelde hambaarstitoolil peesitades. Et nagu meenutasin seal kõigest väest, millal mul viimati pea või hammas valutas. No ei mingit mälestust viimasest ajast. Pea veel, aga hambad kohe üldse mitte. Ja peavalugi on selline niruke olnud, mitte nagu paljudel lähedastel inimestel, kes peaaegu igapäevaselt seda kurdavad. Ja noh, kuigi ma neile raviks giljotiini või kärbseseent soovitan, valutab see neil ikka ja jälle.
Aga hambad valutasid tõsiselt vist kunagi lapsepõlves. Ja kõik. Praegu ootan põnevusega seda hetke, mil breketid hambad valutama panevad. Arst lubas! No aga pole veel miskit juhtunud. Huuvitav!
Mis omakorda viib mind mõtteni, et ju pole seal üleval päris kõik korras. Äkki olen minagi täiesti tundetu och tuim inimeseloom. Tõeliselt kuum eesti poiss! Hammaste järgi täitsa usun, sest need nii läbi puuritud, et peavadki tuimad olema. Aga pea? Ju siis pole seal seda, mis valutaks. Tuim inimeseloom, ma ütlen! Jah.. Nüüd on see hetk, kui te võite silitama tulla ja kooris kordama, et ei ole pea kandiline, ei ole kandiline :P . Tnx, sõbrad! Hoopis kergem hakkas ;). Järelikult olen lihtsalt õnneseen!
Oi! Aga nüüd hambas just nagu miski torkaks...... NOT!!!!!

Hambutu agressioon

Kui rääkisin sõpradele-tuttavatele, et mulle peatselt breketid pannakse, olid reaktsioonid erinevad. Enamik pidas seda siiski kas lahedaks või huvitavaks. Oli ka neid, kes imestasid, et nii vanadele veel selliseid asju paigaldatakse. Mjäu.... Ma ei ole vanaaaa.... Võrreldes suurema osa oma kolleegidega olen ma alles poisinolk :).
Ja pealegi, kui mina olin magusas vanuses (no nii 15 - 18), siis selliseid imeasju veel ei tuntudki ja kui olekski, siis poleks mul nende jaoks raha olnud.
Nüüd aga pärast põhjalikke konsultatsioone ja uuringuid otsustati mulle need paigaldada. Miskid hambad pidid natuke liiga palju kuluma, kuna nad pole oma ideaalses asendis jne. Arst oli lahke ja asjalik ning mul ei ole teha muud, kui ainult teda usaldada.
Igatahes loeti sõnad peale, mida süüa ja mida mitte (hüvasti krõpsud, burksid, cocacolad, aga ka toored porgandid....), kuidas hambaid hooldada jne. Täna sain ülemise rea paika. Paar tundi pärast panemist on suus hästi naljakas tunne. Midagi on kohe väga üleliia. Hästi imelik. Ent mitte ebameeldiv.
Olles jälginud breketitega õpilasi, tekkis see kartus, et naeratus on liiga raudne. Või siis metalline. Aga nagu selgus, on ka valgeid breketeid, mida praktiliselt näha polegi. No aga uue kogemuse valguses hakkan ma esialgu oma naeratust nüüd kindlasti varjama. Nagu mingis hambapastareklaamis. Eks peab siis mulle märkuse tegema, kui käsi kogu aeg suu ees on.

Kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Lõbusad kirjakesed

Oli see nüüd Tartu Ülikooli raamatukogu üks tualettidest, kuhu kunagi oli keegi naljahammas pissuaari kohale musta markeriga kirjutanud järgmise teksti: "Viimasel ajal esineb siinses asutuses kahetsusväärselt palju möödalaskmisi." ? :D Hea tuju oli sellist teksti lugedes alati garanteeritud.

Elu nagu kellavärk

Ka minule meeldib magada. Eriti sellisel hallil ja pimedal ajal nagu praegu. Paraku on selleks aega ja võimalusi vähem kui sooviksin. Ikka palju erinevaid töid ja tegemisi. Küll aga olen leidnud koha väikese siesta pidamiseks. Muidugi kui selleks vajadus tekib.
Päris edukalt saab tukkuda õhtupoolikuti rongiga koju loksudes. Tavaliselt on seal piisavalt soe, rong koliseb monotoonselt, enamik inimesi on vaiksed jne. Suurepärane keskkond selleks, et uni peale tuleks. Lükkan klapid kõrva ja tukun muusika saatel.
Mõnikord tukastan üsna sügavaltki, ent mida ma alati hämmastusega avastanud olen, on see, et vaatamata une kestvusele ja sügavusele lähevad silmad Tartu linna piiridesse jõudes iseenesest pärani ja uni on hetkega kadunud. Kas see ongi see kuulus bioloogiline kell, millest räägitakse?
Huvitav... Kui töölt tulles vajub silm looja üsna sageli, siis minnes ei tule uni peale isegi peaaegu magamata öö korral. Järelikult on organismis blokk peal, sest kardan õigest peatusest mööda sõita.
Aga õigesti ütlesid need, kes väidavad, et puhkus taastab jõu. Pärast seda põgusat-kerget uinakut on alati mõnusalt värske olla ning saab hiliste õhtutundideni rahulikult tegutseda. Ning ei ole vaja pidada võistlust kukkede-kanadega kõige varajasema magamamineja tiitli pärast.

Esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Vandenõuteooria

Viimasel ajal on inimesed blogi- ja muidu internetimaailmas sõna võtnud vandenõude teemal. Mina küll ei usu selliseid teooriaid, aga ometi on elu kokku viinud selliste inimestega, kes selliseid uskumatuid stsenaariumeid vägagi armastavad.
Näituseks olin ma tudengipõlves allüüriline ühe sellise tädi juures. Elasin tol ajal üürikas Kaunase puiesteel, kui vahetult vastu kevadet pakkusid vanemad välja variandi, et neil on üks tuttav tädi kesklinnas (Raekoja plats sõna otseses mõttes kiviga visata), kes oleks mind märksa soodsama (praktiliselt olematu) üüriga enda juurde elama võtma. Noh... Vaese tudengi asi... Haarasin võimalusest kinni.
Esimene kohtumine polnud ka kuigi halvaendeline. Tädi oli igati sõbralik ja lahke. Korter oli küll paksult igasugu kola täis, ent tädi pidi peatselt sealt välja kolima ning mina oleks saanud elada seejärel täielikus üksinduses ja vaikuses.
Ometi osutus esmamulje väga petlikuks. Kuigi mutt oli lubanud mulle eraldi tuba, siis ometigi tundus, et erilist privaatsust seal ei saa. Pealegi oli tädil selles minule planeeritud toas televiisor, millest ta seebikaid ja muud kraami vaatas. Aegajalt oleksin juba hea meelega uinuda tahtnud, ent tädi istus nagu kägu teleka ees ja ei teinud nägugi, et minema asutaks.
Ja muidugi vingus ka igasuguste asjade üle. Näiteks, et ma külmiku peale sõrmejälgi jätan jne (külmkapp oli ropp ja kasimata ilma minutagi). Kuu pärast sissekolimist võttis asi aga lausa koomilise pöörde. Ühel päeval revideeris tädi oma esikus asuvat nö. kolikambrit ja avastas, et sealt on kaduma läinud lasteseepe (teate küll need kollase ümbrispaberiga ja koera pilt peal!), paar paari vanu naistekottasid, tangaineid jne. Mutt plaanis selle peale asja politseisse anda. Ta ei süüdistanud otseselt mind, ehkki peamine kahtlusalune ma muidugi olin (teadagi - pervo varastab vanu naistekingi jne.). Kui ma ta kuidagi maha rahustasin ja aru pähe võtta käskisin, läksid tema mõtted väga kummalistele radadele. Parim idee varaste kohta oli see, et miskid mehed sidusid katusel antennide külge köied ja laskusid alla (korter asus 5-korruselise maja 4.korrusel). Tungisid rõdu kaudu tuppa ning viisid mutilt eelpoolnimetatud asjad ära. Päris äge vandenõuteooria ju! Kindlasti olid need mehed mustades eriüksuslase vormides, kandsid maski, olid relvastatud ning meie elimineerimiseks pihustasid korterisse erilist gaasi, mis meid sügavalt magama pani jne.
Lõpuks sai selgeks, et mutil pole kupli all kõik päris korras ning siis tegin võimalikult kiiresti sealt vehkat. Kuna parasjagu oli käsil ülikooli lõpetamine (peaseminaritöö kirjutamine), siis ma temaga eriti palju kokku ei puutunud, aga need hetked, mis ma temaga suhtlesin, olid ikka paraja kultuurišoki eest.
Viimast korda nägin ma teda ülikooli lõpetamisel, kui ta leidis, et on paras aeg läbi rääkida lõpparve koha pealt. Ma pakun välja, et ma pole oma vanemaid väga tigedatena eriti sageli näinud, ent siis olid nad tõesti äärmiselt tigedad. Nojah, aga kes see ikka tahab, et mingi nõme mutt tuleb ja rikub tähtsal päeval teiste piduliste tuju ära.
Tagantjärele mõeldes - kuigi tollal ajas ta loomulikult kopsu üle maksa, siis praegu on väga lahe. Ise ka irvitan. Issanda loomaaed on ikka uskumatult kirju.

Pühapäev, 13. jaanuar 2008

Mis pleieris kuulukse? Vol.2

Jätkaks mõni aeg tagasi alustatud muusikaliste lemmikute loetlemist. Niisiis:

16) Rammstein - Kunagi, aastat 10 tagasi, vaatasin David Lynchi väga segast autorifilmi "The Lost Highway" ja seal mängis mingil hetkel jõuline saksakeelne rock. Rammmmmmm-staaiiiiiinnn... Jne. Uurisin välja, et bänd kannab looga sama nime ja muugi kraam kõlbab kuulata. Pealegi mängis bändi regulaarselt legendaarne sakslaste musakanal VIVA. Kõlbab kuulata siiani, ehkki vahepeal tuli neilt toodangut nõnda palju, et mul järg siiani sassis :).
17) Smashing Pumpkins - juba Billy Corgani lauluhääles on miskit. Siiski liiga vähe kursis nende loominguga, et siin mingit üldistust tegema hakata.
18) Björk - Iceland, Iceland, über alles! Kunagi eelmiseid ameteid pidades ja mööda Lõuna-Eestit autoga ringi sõites, mängis alati automakis Björki kassett.
19) The Smiths - popiklassika. Morrissey on üldse üks paremaid lauljaid. Mõni tuttav lõpetas nende kuulamise seejärel, kui mõned Smithsi mehed kapist välja tulid. Aga see ei puutu minu arvates asjasse. Every Day Is Like A Sunday...
20) Röövel Ööbik - lemmik juba pubekaeas. Nemad ju tegid palju aastaid tagasi valmis töötluse mõnest ABBA loost ja need olid ikka väääga kreisid. Arvestades seda, et tegelikult on pillimäng ja laulmine nende puhul täiesti kõrvaline asi. Siiski - nende suur tagasitulek ("Supersymmetry") näitas juba uut taset. No ja see on hea!
21) Sepultura ja Soulfly - elas kord kaugel maade ja merede taga mees nimega Max Cavalera. Tegi karmi metalli. Ja ükskord käinud isegi Brasiilia džunglis pärismaalastel külas. Siis tehti indiaanimetalli. Vot see oli lahe! Hiljem läks Max Sepulturast ära ja tegi oma projekti. Sepultura jäi alles ja nii nad võidu plaate teha vehivadki. Kuid on asju, mida siiani kannatab kuulata.
22) Sõpruse Puiestee - kui mõtled ja mõttega kuulad, leiad päris sügava sõnumiga lugusid. Ja eesti muusikute hulgas intelligentsema muusika tegemine on juba iseenesest tähelepanuväärne.
23) Galaktlan - pikka aega ma mõtlesin, et mis pagana moodi peaks seda muusikat määratlema. Lõpuks määratleti minu eest - ulmemuusika. Kuulad ja tõesti - väga ebamaise kõlaga helid. Samas väga lummav. Väga hea lugu on "Sünnipäev". Annab täpselt edasi selle elevil-rõõmsa meeleolu, mis inimest (vähemalt mind) tema sünnipäeval valdab.
24) No-Big-Silence - loendasin ära, et olen käinud neljal NBS-i kontserdil. Kusjuures mitte ühelgi, kus nad oleks olnud väljareklaamitud peaesinejad. Lihtsalt ühed paljudest. Aga nad on ennast alati peaesinejaks mänginud. Nende live on super. Ja nende viimase plaadi "War In Wonderland" kujundus on ka täiesti omaette tase.
25) J.M.K.E. - Villu...Villu? Villu! Parim asi, mida ma selle bändiga seoses olen kuulnud, oli üks väga ammu nähtud telesaade, kus lasti lugusid erinevatelt artistidelt ning paluti neid kommenteerida Toompea politikaanidel (poliitkaanidel?) ning Eedik (juba tollal oli ta sadulas...:( ) lausus mõtliku häälega: "Nad on maininud mind ühes laulus ja see tegi mind kurvaks" (või midagi sellist). Nooohhhh...
"Saab riigikeeleks vene keel
Ja keskuseks saab "Dvigatel"
Ja Väljasest saab dissident
Ja Koganist saab president
Ja sitamaja taga maas
Lamab Edgar Savisaar
Põiki Marju Lauristini peal."
Ühiskonnakriitilisus, inimeste konnasilmade peal tallamine, nende kõrva ääres äratuskella tiristamine on see joon, mida Villu & Co. ajanud. Ning mõtlemisvõimeline on seda juba ammu märganud. Jätkugu veel energiat sama rida edasi ajada!

OK! Hetkel aitab! Eks mingil ajal järgmised lemmikud!

Neljapäev, 10. jaanuar 2008

When I'm Sixty-Four

Biitlid. Ühed minu lemmikud. Ja mainitud pealkirjaga lugu on tänaseks reaalsuseks saanud. Paul McCartneyle laulsid seda lugu tema lapselapsed 64. sünnipäeval.
Aga...
Aeg-ajalt võib lehest lugeda või telekast vaadata, kuidas mõni eestimaalane saab 100-aastaseks või isegi vanemaks. Nii mõnigi nendest paistab silma oma igati kobeda tervise ning selge mõistusega. Muidugi mitte kõik, aga siiski märkimisväärne osa. Neid vanu inimesi vaadates on alati endal küsimus, et kui mulle antaks võimalus 100-aastaseks elada, et siis milline oleksin mina nii kõrges vanuses?
Geneetiliselt peaks olema kõik võimalik, sest minu emapoolne vanaema elas 95-aastaseks ning oli kuni viimaste elukuudeni üsna heas konditsioonis.
Isiklikult arvan, et pidevalt kõrgenev elustandard muudab sajandi piiri ründamise lihtsamaks, kuid samas on elu liiga stressirohke ning see muudab piiri alistamise jällegi tunduvalt keerulisemaks.
Ma arvangi, et keha poolest ma võingi igasuguste imevahendite abil välja vedada, ent igasugused ja -päevased jamad ei lase vaimul värskena säilida. Kasvõi kui meenutada, et ehkki arenenud läänemaailma (me vist juba kuulume sinna?) inimestel on mingitest loodusrahvastest palju rohkem erinevaid võimalusi ja vahendeid, on viimased kuskil põõsa all peesitades meist tunduvalt õnnelikumad.
Minu šansse suurendaks ilmselt see kui ma läheksin millalgi maale elama, teeksin mõõdukalt maatööd, viibiks tunduvalt rohkem värskes õhus, rabaks oluliselt vähem tööd, muretseks vähem igasuguste asjade pärast jne. Aga kardetavasti juhtub see alles paljude aastate pärast ja siis pole sellest enam abi.
Aga praegused ülivanad inimesed on imetlus- ja ka kadestamisväärsed. Ja ma tahaksin olla nende moodi elurõõmus ja hea tervisega (nii palju kui see nii vanal inimesel hea saab olla!). Ning mis peamine, et oleks vanaduses palju häid mälestusi, mida ikka ja jälle saaks hea meelega meenutada!

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Olümpiaadidest

Kätte on jõudmas olümpiaadide kõrgaeg. Peaaegu igal nädalavahetusel on miskis aines targimate paraad. Mõnele nädalavahetusele on neid kohe mitu tükki sattunud. Ajaloolased on ses suhtes suhteliselt mõistlik rahvas, et korraldavad olümpiaadi üle aasta. Igal aastal organiseerimine läheks kindlasti liiga tüütuks. Samas on märgata, et kui harva toimub, siis tuleb pigistada õpilastest maksimum.
Gümnaasiumi koha pealt on raske sõna võtta, sest ikkagi suured inimesed ja suured pead. Ning pealegi võimalus valida mitmest erinevast teemast endale sobilik. Kuigi materjali on läbitöötamiseks iga valiku puhul priskelt. Hämmeldust tekitab aga see, et 6. klassis on teemaks antud kogu Vana-Kreeka ja materjali tubli 500 lehekülge. Samas 6. klass on üldse nagu tõsisema ajalooõppimise algus?! Ja siis keegi imestab, et õpetajatest räägitakse kui eluvõõrastest ja imelikest inimestest. Mina küll ei näe mingit valemit, kuidas suurem osa sellisest meeletust ülesandest innustuks. Olnuks näiteks ainult mütoloogia või sõjad vms, olnuks kohe teine lugu. Aga mis see minu tänitamine siin ikka aitab...
Vähemalt saadakse väärtuslik kogemus ja ma ei arva, et see hirmus negatiivne oleks. Minul selline kogemus peaaegu et puudub. Ma olen käinud ainult ühe korra bioloogia olümpiaadil. Jah. Nii ongi. Mingil hetkel põhikoolis pakkusid mulle linnud ja liblikad suurt huvi ning õps saatiski olümpiaadile. Mäletan siiani neid õhtupoolikuid, kui minejad (selahulgas mina) ennast bioloogiaklassis ette valmistasid. Olümpiaadist endast ei mäleta suurt miskit. Mitte et suur hirm vajutanuks pildi tasku, vaid lihtsalt on see mälupilt kuhugi kadunud. Ei olnud järelikult midagi märkimisväärset. Seda ma läbi udu mäletan, et sain vist 7. koha. Ja ei olnud sellega sugugi viimane. Aga loomulikult olin pettunud, sest tahtsin paremat kohta. Aga kui ei, siis ei.
Ajaloo-olümpiaadil pole ma aga tõesti kunagi osalenud. Uskumatu aga tõsi. Ajaloohuvi tuli ilmselt lihtsalt sedavõrd hilja, et ei sattunud sellega õpetaja vaatevälja. Pean seda vedamiseks!

Esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Oi kurja! Vahele jäin!

Eestlased on ikka tark rahvas. Head ütlused meil. Üks on: "Kus tegijaid, seal nägijaid!". Niimoodi ma vahele jäingi...
"Mõned nädalad tagasi nähti Liis Lassi päikselisel saarel (Tenerifel) puhkamas, kaaslaseks salapärane noormees, kes ei olnud Liis Lassi elukaaslane Elmar Liitmaa.Pealtnägijad ei suutnud tuvastada, kellega Lass hullas ja ka Lass olevat püüdnud jääda märkamatuks, mida on muidugi raske uskuda."
See on tsitaat reedesest SL Sopalehest. Nii palju siis salaja panemisest. Varjasime, mis me varjasime, aga tolku ei miskit. Aaaahhhhh... Ebaõnn! Nad on mul jälil!

PS! Huvitav, kas keegi jääb seda eelnevat juttu uskuma ka või? Peab ikka uskumine olema sellisel juhul :).

Eraldi ja koos

Kui siinsamas paar nädalat tagasi kuulutasin, et õige puhkus oleks ikka see, kui saaks kaks nädalat üksinduses lebotada, siis loomulikult oli asi tegelikkuses hoopis teistmoodi.
Õnneks oli nii sõpradega koosveetmisi kui ka kodus vedelemist. Kõike parasjagu. Miski ei tüüdanud üleliia ära. Ja vaim ja keha puhkasid. Vähemalt tööasjadest.
Külas oli ikka tore. Viimasel ajal tunnen sageli, et külas olles ei peagi midagi ütlema, sest niisamagi on hea olla. Aga et sõbrad-sugulased ei arvaks, et minusugune lobasuu enda keele verivorsti asemel ära sõi, siis aegajalt pidi ikka rääkima. Loodetavasti siiski mitte tüütuseni.
Akud said kenasti uueks töötsükliks ära laetud. Kahjuks ei ole esimeseks päevaks süttinud silmis sellist sadistlikku sädet, mille abil saab oma õpilastele piinarikkaid ja vastikuid ülesandeid ette sööta, ent küll ta homseks juba olemas on.

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Uute rekordite lainel

Seda, et ma miljonimängus ühele ja samale inimesele kahel järjestikusel päeval sõbraks olen, pole varem juhtunud. Nüüd siis olin. Eilsel salvestusel läks sõbral terake täbarasti, täna aga sain juba tuttava kõne, kus kästi olla valmisolekus number 1, kuna sõber on mängu saanud. Tõsi küll, sõber mu abi ei kasutanud. Kes asjaga kursis pole, siis igal mängijal on antud kolme sõbra telefoninumbrid, kelle hulgast ta ise vajalikul hetkel valib, kellele helistada. Hiljem temaga vesteldes poleks ma seda küsimust suutnud kohe hoobilt vastata ka. Sõber sai aga 32k ja see ju täitsa suur asi.

Laupäev, 5. jaanuar 2008

Täislastud voodite maania

Üleeile kuulasin aegajalt poole kõrvaga R2 Aastahiti saadet. Minu eesmärgiks on selle abil teada saada, kui vanaks (või nooreks) ma olen jäänud. Kogu saadet ma ei kuulanud ja eile vaatasin R2 kodukalt tulemused üle. Lugesin kokku lood, mida ma kordagi varem kuulnud ei ole ja sain tulemuseks ümmargused 30. Natuke rohkem oli siinkohal kuulmata välismaiseid lugusid. 80-st 50... Pole paha tulemus. Vanaduse-nooruse skaalal jään ikka vast sinna nooremate poolele veel.
Ennekuulmatute lugude hulgas oli muidugi palju selliseid lugusid, mis kuuluvad kategooriasse "ei ole kuulnud ja ei tahagi kuulda". Seda kinnitasid mõned raadiost kuuldud näiteid.
Nii ei olnud ma kuulnud väljamaa lugude number ühte Timbalandi (ja fjuutsering kesiganes) lugu, mis iganes selle nimi ka oli. Kuna ma pole absoluutselt mingi aarandbii fänn, siis jooksis see lugu mul kõrvadest kenasti mööda. Väljamaa tabeli ainuke üllatus ol see, et avastasin 8. kohalt (!!!!!!) Foo Fightersi looga "The Pretender". Mida hekki? Ühelt poolt norm, et ikkagi üks (nüüd rohkem küll endistest) lemmikutest kõrgelt tunnustatud, ent sel bändil on hulgim häid lugusid ka eelnevatest aegadest. Ja miks nüüd just see lugu nii kõrgele jõudis, aru ma ei saa...
Noh, aga seda pissivad poisid Pärnust Eesti arvestuses pika puuga teistele ära teevad, nüüd küll üllatuseks pidada ei saa. Ma jätsin selle bändi endale meelde eelmisel kevadel, kui nad miski noorte bändide konkursi kinni panid. Sügisel mõtlesin ma neid küsida mälumängus. Küsisingi, aga vahepealse paari nädala jooksul küsimuse valmimisest kuni selle ettekandmiseni, jõudsid nad kuulsaks saada. Seetõttu polnud küsimus enamikule võistkondadele raske katsumus.
Aga kas nad kuulata ka kannatavad? No ütlen, et kõrvu ei kriibi. Aga fänniks ka ei hakka. Ilmselgelt liiga ühehitiime. Ja hea rockbändi meeldivuse eeldus number 1 on, et nad peavad olema tõsiseltvõetavad. Need poisid on aga noored ja rohelised... Aga võibolla ei võtagu praegused külmad neid ä ning siis võib neist isegi asja saada.
Igastahes oli sellele üritusele kulutatud aeg päris hariv ning ka järgmise aasta algul leian vähemalt paar tunnikest edetabelisaate jälgimiseks. Vähemalt lõbus! Erinevalt euroviisust, mis minu poolest võib kerida teadagi kuhu.

Reede, 4. jaanuar 2008

Sõnamängud jätkuvad

Tundub, et olen leiutamise lainel. Uudissõnu tuleb robinal. Hetkel hüppas mulle pähe fraas "LSD-ekraaniga arvuti". See on siis narkosõltuvusega inimeste arvuti. Saad arvutiga töötada ja ka pilve ennast tõmmata.
Teine sõnanali on pärit ühest ammusest ajalootunnist, kus mul tekkis küsimus, et kui naisterahva perekonnanime enne abiellumist nimetatakse neiupõlvenimeks, et kuidas on siis lood meesterahvaga. Ja üks tarkpea pakkus tabavalt - PEIUPÕLVENIMI. Hehhhh... Ega paremini vist ei saakski.

Neljapäev, 3. jaanuar 2008

Beibenduse lainel

Kuna täna tuli teha koormustesti, siis loomulikult kargas eile pähe, et selleks sobilikku ja sportlikku rõivastust mul ju ei ole. No mis seal's ikka, läksin oma lemmikspordipoodi (ei hakka reklaami tegema, aga poe nimi algab R-tähega :P ) ja kiusasin sealseid müüjaid. Lühikesed püksid - sai kiiresti ja mugavalt, treeningtossud - no mõnevõrra rohkem pusimist, aga siiski olemas. Tossudega muidugi murdsin kõiki oma põhimõtteid ja endale antud lubadusi - ostsin valget värvi jalavarjud . Väga beibelikud ka. Muidugi pole ühel tavalisel beibel jalanumbriks 44, aga ikkagi. Ja ega mina pole süüdi, et need nii hästi jalga sobisid.
Kui püksid-tossud olid kiiresti olemas, siis edasi läks juba täielikuks beibetamiseks. Nimelt kus siis toss ilma sobiva sokita kõlbab ja sokipaari valimisele kulus rohkem aega kui muu kraami ostmisele. Ilge eputamine. Blaah...
Ja nagu nimme kargas just pähe uudissõna: BEIBKOND - ühist elamist jagavad (ühe katuse all elavad) beibed. Või siis beibedest koosnev leibkond. Kui niimoodi edasi läheb, pean ka ise end mõne beibkonna liikmeks möllima.

Mulle meeldivad valged kitlid

Tegelikult ei mäletagi, millal ma käisin arsti juures, kellel oli seljas valge kittel. Hirmus ammu, pakun välja... Tänapäeval on nende ametirõivad rohkem sinist või rohelist tooni. Vähemalt nii on mulle meelde jäänud.
Kui olen sõpradega rääkima sattunud, siis nad imestavad, et ma nii palju viimasel ajal arsti juures käin. Mis mul ometi viga on? See, kes arsti man käib, peab ju haige olema. No minuga on see värk, et üldjoontes olen terve nagu purikas ja tahan selline ka edaspidi olla. Seepärast käingi. Preventatiivne värk järelikult.
Lemmikarstiks on loomulikult hambaarst. Seal ma olen käinud viimase kolme aasta jooksul palju kordi ning lähema kolme jooksul käin veelgi. Aga siis jutustan lähemalt, kui selleks on põhjust.
Täna käisin Maarjamõisas koormustesti tegemas. Põhjalik, rohkem pooleteisttunnine uuring. Kaaluti-mõõdeti-katsuti jne. Lõpuks pandi hapnikumask pähe, sensorid külge ja käsutati rattale. Väntasin üle 12 minuti, oleks veel jõudnud, aga üle ka pingutada ei tahtnud. Nojah. Tulemustest... Ootuspärased - ma ei ole füüsiliselt liiga heas vormis, ent mitte ka halvas. Halvad asjad on need, et organism omandab normist vähem hapnikku (see on tingitud sellest, et mõni kilo on normist rohkem :) ). Samuti jätab süda treeningu jooksul mõned korrad lööke vahele. Muretsemiseks pole siiski väga suurt põhjust, sest see on isegi loomulik treeningolukorras ja kõik on siiski kontrolli all. Pulss läheb treenides küll korralikult üles, ent ei taastu nii kiiresti kui peaks. Vot!
Hea on see, et EKG on OK, süda funkab igati korralikult. Samuti on vererõhk tips-tops. Ja nüüd on vähemalt see hea, et sain ka kindlaid soovitusi treeninguteks ning saab üldfüüsilist olukorda kiirelt turgutama hakata.
Need uuringud on väga kasulikud. Kel huvi ja soovi, minge kindlasti. Ja kui võimalus lasta need kellelgi kinni maksta, seda enam. Vastasel korral tuleb arvestada neljakohalise summaga. Aga see väljaminek on seda väärt.
Ja veel - täna oli juba neljas veenivereproov järjest, mil pilt taskusse ei kukkunud. Juhhei!

Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

2008. aasta esimene...

Postitus. Eile lihtsalt ei viitsinud. Mina ei kuulu nende hulka, kes vana-aasta õhtul rahulikult tuduma lähevad (või muidu konutavad)ja uusaasta hommikul nagu igal teisel tavalisel argipäeval ärkavad. Uue aasta vastuvõtmine on väga eriline sündmus ja seda tuleb ka vastavalt tähistada. Viimase 10 aasta jooksul on vist ainult üks aastavahetus olnud selline, kus olin täiesti ihuüksi ja vaatasin videolaenutusest võetud filme. Ja uue aasta saabudes ei läinud isegi õue. Aga see oli ammu. Ja ma vist tõesti ei viitsinud. Või olin ma haige. Või mõlemat.
Ega's aastavahetus pea olema ilmtingimata suur mürgel, aga kui nii kujuneb, pole ka paha. Sel aastal võõrustasid mind Insu ja Silja (vaadakem tõele näkku - viimastel aastatel on see lausa traditsiooniks saamas :) ) ning see pidu ja seltskond oli just täpselt see, mis olema pidi. Natuke ebaadekvaatne, ent mitte sugugi ebameeldiv.
Ootusärevus, tark ja mitte nii tark jutt, parimad söögid ja joogid (see pesemata kartulisalat oli tõesti väääga maitsev!), uusaastaõnnitlused, pürotehnika (olin sel aastal terve arsenali endale soetanud - enamus oli küll üsna mannetu, ent vähemalt oli lõbus sellega jännata!) ja uusaastatrall. Aeg läks kuidagi märkamatult.
Hommikul kell 7 tervitasin uue aasta saabumist USA idarannikul ja selleks korraks pidu läbi oligi.
Tänan kõiki ilusate soovide eest (mõni tervitus oli küll väga ootamatu, ent see-eest äärmiselt meeldiv) ning soovin kõigile palju kordaminekuid uuel aastal. Olge mõnusad ja külastage mu blogi ikka ja jälle!