Mõnikord on minu jaoks mõistetamatu, et kaasinimesed arvavad mul olevat oskusi ja võimeid, kida mul tegelikult ei ole. No näiteks sain jõulude ajal kokku oma hea tuttavaga, kes oli parasjagu väljamaalt Eestis käimas. Jutu käigus ta tegi järsku ettepaneku, et kuna tal on soov läpakat osta ja mina arvutitest kõike tean (just niimoodi ütleski :) ), siis võiksin ma koos temaga miski päev seda ostma minna.
No mõeldud-tehtud. Mind ajendas minema pigem soov inimest aidata, kui see, et ma arvutitest kõike tean.
Šoppingutuur pikaks ei kujunenud. Muidugi soovitasin esialgu talle kui naisterahvale roosat tooni läpakat, ent ettepanekule järgnes naerulagin. Kolmandas poes nägin aga ma umbes täpselt sellist arvutit, mis võiks absoluutselt hästi talle sobida ja soovitasingi tal kaupa teha. Patsiga poisid said oma müügimehe oskusi samuti demonstreerida. Lasin neil pikalt kõneleda ja kiita, kuigi otsus oli ilma selletagi tehtud. Minu kasutegur ostmisel seisnes tõesti selles, et ma üht läpakat silmitsedes ütlesin, et see paistab suhteliselt normaalne. Seda tausta, et mul iga läpaka suhtes reaalsed teadmised on, mul loomulikult pole. Pärast tuli meelde ka, miks ma vaistlikult selle läpaka kasuks otsustasin - ma puutun seoses tööga taolisega kokku. Kindla peale minek!
Järelikult oli debüüt arvutikonsultandina päris edukas! Vähemalt oli sõber rahul. Lõpp hea, kõik hea.
Aga aastagi lõppemas. Ilusat sellegi lõpetamist. Ja neile, kellel täna sünnipäev (ma mõnda isegi tean ;) ), palju õnne sünnipäevaks! Igal juhul - pidutsegem!
esmaspäev, 31. detsember 2007
pühapäev, 30. detsember 2007
Mis pleieris kuulukse?
See töö on massiivne ja pikalt ette valmistatud. Vaatasin üle oma muusikalised lemmikud ja otsustasin nendest koostada blogisse kommenteeritud loetelu. Lihtsalt nagu igasuguste edetabelite-aastahittide vaimus, aga kindlasti ei ole tegemist edetabeliga, vaid lihtsalt loeteluga.
Ja alustagem:
1) Foo Figters - Nirvana järel ei jäänud Dave Grohl niisama tühja panema, vaid tegi uue bändi. Selline mõnus staadionirock. Kuigi ma pole neid kunagi lives kuulnud. Viimasel ajal küll tüütuvõitu, viimane album pole märkimisväärne. Aga nende loo Everlong video on üks maailma lahedamaid muusikavideosid üldse.
2) Jefferson Airplane - hipiajastu üks vingemaid tegijaid. Ja nende lugu White Rabbit lihtsalt lõikab otse hinge.
3) Korn - nu-metal. Praegu mitte enam nii oluline, aga omaaegne vaieldamatu metallemmik.
4) Manu Chao - pöörane ja lõbus latiinomuusika. Aga sõnad... Väga teravalt ühiskonnakriitilised. Ilmselt ongi sõnum Manu Chao juures tähtsam kui muusika.
5) Ryuichi Sakamoto - poleks uskunud, et mulle võiks meeldida jaapanlase tehtud muusika. Sakamoto avardas mu muusikamaitset. Lummav, õrn jne. Seda peab kuulma!
6) Nightwish - nemad avastasin ma enda jaoks suhteliselt hiljuti, aga ei saa neist enam kuidagi üle ja ümber. Samas pole ma nende uut plaati uue lauljaga kuulanud. Aga see ei muudaks ilmselt miskit. Instant classic!
7) White (Rob) Zombie - kunagi ühes eelmises üürikorteris olin äratuskellaks sättinud muusikakeskuse, mis alati lükkas hommikul mängima White Zombie remikside plaadi. Ütleks et... Jõuline, ent meeldiv äratus :). Praegu enam mitte nii oluline.
8) Massive Attack - paar aastat tagasi ühel sõbral külas käies kuulsin nende plaati Mezzanine. Väga tuttavad palad, ent esitajat ei teadnud. Ka sõber mitte. Küll ma alles otsisin, et sellele jälile saada. Ja milline rõõm, kui lõpuks leidsin. Suur-suur lemmik.
9) Biitlid - kommentaare pole vist vaja. Minu lemmik neilt on lugu Tomorrow Never Knows. Selline lugu võiks olla tegija ka aastal 2008. Sedavõrd tänapäevaselt kõlab.
10) System of a Down - nüüd küll talveunne vajunud punt ning nende ninamees Serj Tankian teeb soolot (tema plaat Elect The Dead on kindlasti üks 2007.a. parimaid). Karm rokk, võrratu mitmehäälne laul.
11) Clawfinger - see armastus käib mul peal lainetena. Avastan ikka ja jälle, kui hea Clawfinger tegelikult on. Ja kui head nad veel live'is on. Kahjuks ei käinud Rabarockil neid vaatamas, aga kuuldavasti olla olnud mega.
12) Killers - mainstream rock ruulib! Mõnikord... Killers ruulib iga tuju ja ilmaga.
13) Arvo Pärt - geniaalne. Geniaalsus peitub lihtsuses. Minu lemmik on Spiegel im Spiegel. Mul on siiras rõõm, et ma elan ühel planeedil sellise inimesega.
14) Manic Street Preachers - määnikud :). Arkolt saadud pisik, mis vaatamata igakülgsele ravile keeldub mu kehast lahkumast.
15) Fiona Apple - kui see naine laulab, käivad tulised jutid üle selja. Nii võimas ja äge!
Jätkub... Kunagi hiljem! Kes viitsib omadest lemmikutest kirjutada? Loeksin meeleldi!
Ja alustagem:
1) Foo Figters - Nirvana järel ei jäänud Dave Grohl niisama tühja panema, vaid tegi uue bändi. Selline mõnus staadionirock. Kuigi ma pole neid kunagi lives kuulnud. Viimasel ajal küll tüütuvõitu, viimane album pole märkimisväärne. Aga nende loo Everlong video on üks maailma lahedamaid muusikavideosid üldse.
2) Jefferson Airplane - hipiajastu üks vingemaid tegijaid. Ja nende lugu White Rabbit lihtsalt lõikab otse hinge.
3) Korn - nu-metal. Praegu mitte enam nii oluline, aga omaaegne vaieldamatu metallemmik.
4) Manu Chao - pöörane ja lõbus latiinomuusika. Aga sõnad... Väga teravalt ühiskonnakriitilised. Ilmselt ongi sõnum Manu Chao juures tähtsam kui muusika.
5) Ryuichi Sakamoto - poleks uskunud, et mulle võiks meeldida jaapanlase tehtud muusika. Sakamoto avardas mu muusikamaitset. Lummav, õrn jne. Seda peab kuulma!
6) Nightwish - nemad avastasin ma enda jaoks suhteliselt hiljuti, aga ei saa neist enam kuidagi üle ja ümber. Samas pole ma nende uut plaati uue lauljaga kuulanud. Aga see ei muudaks ilmselt miskit. Instant classic!
7) White (Rob) Zombie - kunagi ühes eelmises üürikorteris olin äratuskellaks sättinud muusikakeskuse, mis alati lükkas hommikul mängima White Zombie remikside plaadi. Ütleks et... Jõuline, ent meeldiv äratus :). Praegu enam mitte nii oluline.
8) Massive Attack - paar aastat tagasi ühel sõbral külas käies kuulsin nende plaati Mezzanine. Väga tuttavad palad, ent esitajat ei teadnud. Ka sõber mitte. Küll ma alles otsisin, et sellele jälile saada. Ja milline rõõm, kui lõpuks leidsin. Suur-suur lemmik.
9) Biitlid - kommentaare pole vist vaja. Minu lemmik neilt on lugu Tomorrow Never Knows. Selline lugu võiks olla tegija ka aastal 2008. Sedavõrd tänapäevaselt kõlab.
10) System of a Down - nüüd küll talveunne vajunud punt ning nende ninamees Serj Tankian teeb soolot (tema plaat Elect The Dead on kindlasti üks 2007.a. parimaid). Karm rokk, võrratu mitmehäälne laul.
11) Clawfinger - see armastus käib mul peal lainetena. Avastan ikka ja jälle, kui hea Clawfinger tegelikult on. Ja kui head nad veel live'is on. Kahjuks ei käinud Rabarockil neid vaatamas, aga kuuldavasti olla olnud mega.
12) Killers - mainstream rock ruulib! Mõnikord... Killers ruulib iga tuju ja ilmaga.
13) Arvo Pärt - geniaalne. Geniaalsus peitub lihtsuses. Minu lemmik on Spiegel im Spiegel. Mul on siiras rõõm, et ma elan ühel planeedil sellise inimesega.
14) Manic Street Preachers - määnikud :). Arkolt saadud pisik, mis vaatamata igakülgsele ravile keeldub mu kehast lahkumast.
15) Fiona Apple - kui see naine laulab, käivad tulised jutid üle selja. Nii võimas ja äge!
Jätkub... Kunagi hiljem! Kes viitsib omadest lemmikutest kirjutada? Loeksin meeleldi!
Melomaani mõnud
Mulle meeldib muusika. Eriti meeldib mulle seda kuulata. Ja ma kuulan väga erinevat muusikat. Mul on seda arvutis ja mujal ikka üksjagu. Pidevalt lisandub muidugi uut ja vana juurde. Ja ühtteist kustutan-hävitan ära ka. Asjade loomulik ringkäik. Aga on ka kindlad lemmikud, mis või kes on ja jäävad.
Külastasin hiljuti plaadipoodi ja ostsin üle tüki aja CD-plaadi. Valikuks osutus Mr. Lawrence'i parimate lugude kogumik. Valik võib tunduda naljakas, ent 1990. aastatel oli see bänd raudselt üks lemmikutest. Aga nende muusika jäi koju soetamata ning seetõttu sai nüüd täidetud suur ja oluline tühimik.
Miks see ansambel mulle meeldib? Miks üldse asjad ja inimesed mulle meeldivad? Kindlasti väga professionaalne muusika ja muusikud. Mihkel Raud on andekas. Kriitikuna meeldib ta mulle ka - see kuidas ta noori lauljawannabe'sid peedistab, on lihtsalt superlahe. Aga lauljana ja kitarristina on ta Eestis samuti üks parimaid. Mr. Lawrence'i muusika jääb meelde. Võib küll öelda, et mõttetu mainstream jne. (no kamoon - The Smithsi kaverdamine ei päris mainstream siiski), aga aegajalt on seda peavoolu ka hea kuulata. Ja Eestis olid nad ajast ees. Kuskilt on meelde jäänud fakt, et nad olid ühed esimesed, kes said lepingu väljamaise plaadifirmaga.
Aga natuke muusikat on iga kell parem kui sõnamulin. Seetõttu sebige endale ka selle bändi muusikat (juhul kui juba ei ole) ning kuulake-nautige. Kui mujalt ei oska sebida, küsige minult.
Külastasin hiljuti plaadipoodi ja ostsin üle tüki aja CD-plaadi. Valikuks osutus Mr. Lawrence'i parimate lugude kogumik. Valik võib tunduda naljakas, ent 1990. aastatel oli see bänd raudselt üks lemmikutest. Aga nende muusika jäi koju soetamata ning seetõttu sai nüüd täidetud suur ja oluline tühimik.
Miks see ansambel mulle meeldib? Miks üldse asjad ja inimesed mulle meeldivad? Kindlasti väga professionaalne muusika ja muusikud. Mihkel Raud on andekas. Kriitikuna meeldib ta mulle ka - see kuidas ta noori lauljawannabe'sid peedistab, on lihtsalt superlahe. Aga lauljana ja kitarristina on ta Eestis samuti üks parimaid. Mr. Lawrence'i muusika jääb meelde. Võib küll öelda, et mõttetu mainstream jne. (no kamoon - The Smithsi kaverdamine ei päris mainstream siiski), aga aegajalt on seda peavoolu ka hea kuulata. Ja Eestis olid nad ajast ees. Kuskilt on meelde jäänud fakt, et nad olid ühed esimesed, kes said lepingu väljamaise plaadifirmaga.
Aga natuke muusikat on iga kell parem kui sõnamulin. Seetõttu sebige endale ka selle bändi muusikat (juhul kui juba ei ole) ning kuulake-nautige. Kui mujalt ei oska sebida, küsige minult.
Nõutus keset kaubaküllust
Eile astusin suure sammu nii enda kui ka inimkonna jaoks ja vormistasin lõpuks ometi partnerkaardi. Olin lihtsalt väsinud, et müüjad minu käest kogu aeg seda küsivad ja mina pean neile andma eitava vastuse.
Kaardi vormistamine käis imelihtsalt ja -kiiresti. Justnagu oleks see kogu aeg mind oodanud. Kaart käes, tuiskasin poodi kohe suurt soodusvõimalust kasutama, kuid... Pärast 10 minutit olin tülpinud ja endiselt tühjade pihkudega. No kohe midagi ei mõistnud osta. Ja kui kord juba siiber saab, siis tuleb lahkuda. Nii juhtunudki.
Aga kindlasti on sellest kaardist kasu kunagi tulevikus.
Siiani olen vägagi valinud poode, mille püsikliendiks hakata ning pole siiani pettuma pidanud. Kuigi mis püsiklient mina. Ostan suhteliselt harva ja väikestes kogustes. Minu juhitavas maailmas oleks šoppingul tunduvalt väiksem roll, kui praeguses maailmas. Aga see on juba teine teema.
Kaardi vormistamine käis imelihtsalt ja -kiiresti. Justnagu oleks see kogu aeg mind oodanud. Kaart käes, tuiskasin poodi kohe suurt soodusvõimalust kasutama, kuid... Pärast 10 minutit olin tülpinud ja endiselt tühjade pihkudega. No kohe midagi ei mõistnud osta. Ja kui kord juba siiber saab, siis tuleb lahkuda. Nii juhtunudki.
Aga kindlasti on sellest kaardist kasu kunagi tulevikus.
Siiani olen vägagi valinud poode, mille püsikliendiks hakata ning pole siiani pettuma pidanud. Kuigi mis püsiklient mina. Ostan suhteliselt harva ja väikestes kogustes. Minu juhitavas maailmas oleks šoppingul tunduvalt väiksem roll, kui praeguses maailmas. Aga see on juba teine teema.
reede, 28. detsember 2007
Näedsasiis
Vabandan püsilugejate ees toimunud muutuste pärast. Tuli tahtmine ja tegin blogile iluravi. Tundub parem. Vähemalt endale. Kui miski asi silma riivab või natuke ähmaseks jääb, andke teada.
Päismikusse pandud pilt on tehtud New Yorgis Empire State Buildingi 102. korruselt. Vaade on võrratu! Muidugi ainult murdosa sellest, mis live'is oli. Siis oli hing kinni ja silmad pärani. Aga sobib selle blogi üldise meelsusega. Tõusen justkui pilve piirile ja vaatan alla, mis huvitavat näikse. Ja kui miskit huvitavat ongi, siis sellest ka miskit kirjutan.
Eks ma ühtteist veel muudan ringi ka. Ja miskil hetkel võiks tulla siia pildid ja lingid ja muu kraam ka. Aga iga asi omal ajal. Või natuke hiljem.
Päismikusse pandud pilt on tehtud New Yorgis Empire State Buildingi 102. korruselt. Vaade on võrratu! Muidugi ainult murdosa sellest, mis live'is oli. Siis oli hing kinni ja silmad pärani. Aga sobib selle blogi üldise meelsusega. Tõusen justkui pilve piirile ja vaatan alla, mis huvitavat näikse. Ja kui miskit huvitavat ongi, siis sellest ka miskit kirjutan.
Eks ma ühtteist veel muudan ringi ka. Ja miskil hetkel võiks tulla siia pildid ja lingid ja muu kraam ka. Aga iga asi omal ajal. Või natuke hiljem.
Naarits annab riigile maa ostueesõiguse
Vot nii kõva mees olen. Loomulikult ei tee ma seda ilusate silmade eest, vaid riik annab mulle ilgelt pappi. Ja minul mõnus elu pikkadeks aastateks. Heh... Hall kardinal olen...
Kui nüüd tõsiselt kirjutada, siis guugeldasin natuke ja leidsin Postimehest just sellise endaga haakuva artikli pealkirja. Muidugi oli juttu minu haruldastest nimekaimudest. Aga elevust selline pealkiri kahtlemata minus tekitas.
Muidu pole mul aga miskit maad, mida riigile müüa või anda. Ja parem ka. Selle aasta teemaks niikuinii mingite sellide kahtlased maavahetused. Ning oi kui ilmsüütu ilmega nad seejuures on. Lihtsalt tülgastav!
Liigne ahnus ja parseldamine teeb kellegi õnnelikuks või? Võibolla teebki, aga ma leian, et tegelikult nad õnnelikud ei ole. Nad on oma ahnuse orjad. Pidevalt on tarvis midagi juurde sebida ja see sunnib vaesekesi välja mõtlema üha uusi skeeme ja nippe. Ja see pidev sahkerdamine võtab neilt järjest rohkem elujõudu. Haledad olete, sõbrakesed! Aga ise nad selle tee valinud on ning tuleb see ka lõpuni käia.
Kusjuures - ausa inimese elu on palju huvitavam. Mina küll ei kahetse.
Kui nüüd tõsiselt kirjutada, siis guugeldasin natuke ja leidsin Postimehest just sellise endaga haakuva artikli pealkirja. Muidugi oli juttu minu haruldastest nimekaimudest. Aga elevust selline pealkiri kahtlemata minus tekitas.
Muidu pole mul aga miskit maad, mida riigile müüa või anda. Ja parem ka. Selle aasta teemaks niikuinii mingite sellide kahtlased maavahetused. Ning oi kui ilmsüütu ilmega nad seejuures on. Lihtsalt tülgastav!
Liigne ahnus ja parseldamine teeb kellegi õnnelikuks või? Võibolla teebki, aga ma leian, et tegelikult nad õnnelikud ei ole. Nad on oma ahnuse orjad. Pidevalt on tarvis midagi juurde sebida ja see sunnib vaesekesi välja mõtlema üha uusi skeeme ja nippe. Ja see pidev sahkerdamine võtab neilt järjest rohkem elujõudu. Haledad olete, sõbrakesed! Aga ise nad selle tee valinud on ning tuleb see ka lõpuni käia.
Kusjuures - ausa inimese elu on palju huvitavam. Mina küll ei kahetse.
neljapäev, 27. detsember 2007
Pisipoed puhta hädas
Viimasel ajal pasundab ajakirjandus ühtelugu väikepoodide raskest saatusest. Ei kahtlegi. Kindlasti ongi nende elu raskevõitu. Suured maksi-, super- ja hüpermarketid pressivad peale ja suretavad pisemaid välja. Linnas pole see veel lõppude lõpp, aga maal kindlasti. Kuigi linnaski on minu lemmikuteks minu majast 50 meetri kaugusel asuvad paar pisipoodi. Kasvõi põhimõtte pärast külastan. Aga loomulikult teen oma suuremad ostud suurest poest. Inimene on ju laisk ja selle need suured poed on kenasti ära jaganud.
Okei, see selleks. Maal on aga see värk, et paneb kohalik külapood uksed kinni, pole paljudel enam kuskil poes käia. Või on oluliselt raskem. Kõige tugevamalt on löögi all loomulikult vanainimesed, kel liikumisvõimalused piiratud. Võib ju öelda küll, et minge sinna 5 km kaugusel asuvasse poodi, aga ega see nii lihtne polegi, kui oled vana ja väsinud.
Maapoodide hääbumist ma päris omal nahal ei tunneta, sest enda ainuke side päris maapiirkondadega on ühes alevikus asuv maakodu. Aga see alevik on ju 1000+ elanikuga. Ent siiski. Veel paar aastat tagasi oli seal mitu erinevat poodi, millest nüüdseks järel vaid üks. Selle tulevik on vast suhteliselt muretu, kuna on nn. ketipood.
Vaatamata monopolisti seisusele on see pood ikkagi minu jaoks selline armas külapoeke. Sageli kohtab tuttavaid ja saab paar sõna juttugi puhuda. Ja üldse on mõnusalt kodune tunne. Nostalgia... Hüpermarketist seda juba ei saa.
Maapoodide üks kirstunael on kindlasti kaupade kõrged hinnad. Arusaadav. Eriti kui kuskile ketti ei kuulu. Pole lootustki hulgimüüjatelt soodsamat hinda saada. Mäletan sellest ajast, kui ise müügimehena töötasin, et raudselt oli suurtel poodidel eelis. Spetsiaalselt nende jaoks tehtavad allahindlused jms. Väikses maapoes sain ainult käsi laiutada, kui sealne müüja minult soodsamat hinda küsis.
Aga just kõik see kallutab südant üha rohkem sellise pisikese poe poole. Nad peavad ellu jääma. Kui nemad surevad, sureb muu elu koos nendega ja inimesed koonduvad järjest rohkem anonüümsetesse kivikarpidesse või näotutesse uuselamurajoonidesse. Ja selline perspektiiv on oi kui ahvatlev. Jõudu võitlemiseks!
Okei, see selleks. Maal on aga see värk, et paneb kohalik külapood uksed kinni, pole paljudel enam kuskil poes käia. Või on oluliselt raskem. Kõige tugevamalt on löögi all loomulikult vanainimesed, kel liikumisvõimalused piiratud. Võib ju öelda küll, et minge sinna 5 km kaugusel asuvasse poodi, aga ega see nii lihtne polegi, kui oled vana ja väsinud.
Maapoodide hääbumist ma päris omal nahal ei tunneta, sest enda ainuke side päris maapiirkondadega on ühes alevikus asuv maakodu. Aga see alevik on ju 1000+ elanikuga. Ent siiski. Veel paar aastat tagasi oli seal mitu erinevat poodi, millest nüüdseks järel vaid üks. Selle tulevik on vast suhteliselt muretu, kuna on nn. ketipood.
Vaatamata monopolisti seisusele on see pood ikkagi minu jaoks selline armas külapoeke. Sageli kohtab tuttavaid ja saab paar sõna juttugi puhuda. Ja üldse on mõnusalt kodune tunne. Nostalgia... Hüpermarketist seda juba ei saa.
Maapoodide üks kirstunael on kindlasti kaupade kõrged hinnad. Arusaadav. Eriti kui kuskile ketti ei kuulu. Pole lootustki hulgimüüjatelt soodsamat hinda saada. Mäletan sellest ajast, kui ise müügimehena töötasin, et raudselt oli suurtel poodidel eelis. Spetsiaalselt nende jaoks tehtavad allahindlused jms. Väikses maapoes sain ainult käsi laiutada, kui sealne müüja minult soodsamat hinda küsis.
Aga just kõik see kallutab südant üha rohkem sellise pisikese poe poole. Nad peavad ellu jääma. Kui nemad surevad, sureb muu elu koos nendega ja inimesed koonduvad järjest rohkem anonüümsetesse kivikarpidesse või näotutesse uuselamurajoonidesse. Ja selline perspektiiv on oi kui ahvatlev. Jõudu võitlemiseks!
Jõuluimed
Üleeile oma elamisest tolmuimejaga üle käies tabas mind ootamatu ja väga meeldiv üllatus. Või peaks ütlema - taaskohtumine. Kuna tolmuvõtt oli sedakorda põhjalikum, siis nihutasin paigast ka diivanvoodi ning ühe selle jala juures märkasin miskit tumedat mügarikku, mis lähemal vaatlusel osutus mu mõnda aega kadunud kindaks. Jehhhuuuuu!
Poleks uskunudki, et nii tühine asi nagu üks väike kinnas, võiks nõnda suurt rõõmu valmistada. Aga olin selle otsimisele kulutanud palju aega ja selle kadumajäämine oli mind tõsiselt ärritanud. Eks vahepeal olin juba uued kindadki ostnud, aga need uued olidki liiga umbsed ja paksud. Taaskohtunud paar on aga justnagu loodud nullilähedase ilmaga kandmiseks.
Imestama paneb asjaolu, et ma küll nihutasin sedasama voodit ka otsimise ajal, aga siis ei märganud seda kinnast. Huvitav. Ju ma olin vajaliku riideeseme kadumisest sedavõrd tigedaks läinud, et vihast pimestunud silmad seda lihtsalt ei märganud. Või olid mängus äkki päkapikud? No et sebisid salaja kinda ära... Ei tea. Sellisel juhul oleks võinud kinda sees ka miskit olla, aga polnud midagist. Ei kommi ega pommi.
Aga - lõpp hea, kõik hea. Kuni järgmise kadumise-kaotamiseni.
Teine jõuluime oli loomulikult eilseks hommikuks tänavatele tekkinud õrn lumekiht. Saimegi oma valkjad jõulud, nagu ilmajaam enne jõule oli lubanud. Aga tuju läks küll hoopis paremaks.
Poleks uskunudki, et nii tühine asi nagu üks väike kinnas, võiks nõnda suurt rõõmu valmistada. Aga olin selle otsimisele kulutanud palju aega ja selle kadumajäämine oli mind tõsiselt ärritanud. Eks vahepeal olin juba uued kindadki ostnud, aga need uued olidki liiga umbsed ja paksud. Taaskohtunud paar on aga justnagu loodud nullilähedase ilmaga kandmiseks.
Imestama paneb asjaolu, et ma küll nihutasin sedasama voodit ka otsimise ajal, aga siis ei märganud seda kinnast. Huvitav. Ju ma olin vajaliku riideeseme kadumisest sedavõrd tigedaks läinud, et vihast pimestunud silmad seda lihtsalt ei märganud. Või olid mängus äkki päkapikud? No et sebisid salaja kinda ära... Ei tea. Sellisel juhul oleks võinud kinda sees ka miskit olla, aga polnud midagist. Ei kommi ega pommi.
Aga - lõpp hea, kõik hea. Kuni järgmise kadumise-kaotamiseni.
Teine jõuluime oli loomulikult eilseks hommikuks tänavatele tekkinud õrn lumekiht. Saimegi oma valkjad jõulud, nagu ilmajaam enne jõule oli lubanud. Aga tuju läks küll hoopis paremaks.
teisipäev, 25. detsember 2007
Lotoõnnest - ja õnnetusest
Liigses lotoõnnes ma end süüdistada ei saa. Pole isegi eriline mängijagi. Ja kes ei mängi, see ka ei võida. Ei tunne selle lotonduse vastu mingit erilist tõmmet. No pole miskit põnevat selles ning kõigi nende numbrite kontrollimine kulutab omakorda aega. Seetõttu ostsin lotopileti viimati vahest kuskil 5 aastat tagasi. Päris viimane kord oli siiski eelmisel nädalal. Tekkis ühel hetkel lihtsalt tahtmine.
See, et lotoga mul ei vea, oli selge juba ammu enne seda ostmist. Nüüdki oli tulemuseks mott. Tõestasin jällegi. 150 krooni kulutasin ja 25 krooni teenisin tagasi. Aga suur kahjum oli sellesse ostu juba sisse planeeritud.
Huvitaval kombel on mu ema samas väga hea lotoõnnega inimene. Kuigi ta kogu aeg kurdab, et ei vea kohe kuidagi. Aga juba nõukaajast mäletan, kuidas ta stabiilselt raha ja asju võitis. Väiksemat sorti need võidud olid, aga vähemalt oli asi plussis. Ja edaspidi on õnn püsima jäänud. Paar priskemat (loe: mõnetuhandest) võitu ja hulgaliselt pisemaid.
Järeldus - selles osas on käbi kännust ikka väga kaugele kukkunud.
See, et lotoga mul ei vea, oli selge juba ammu enne seda ostmist. Nüüdki oli tulemuseks mott. Tõestasin jällegi. 150 krooni kulutasin ja 25 krooni teenisin tagasi. Aga suur kahjum oli sellesse ostu juba sisse planeeritud.
Huvitaval kombel on mu ema samas väga hea lotoõnnega inimene. Kuigi ta kogu aeg kurdab, et ei vea kohe kuidagi. Aga juba nõukaajast mäletan, kuidas ta stabiilselt raha ja asju võitis. Väiksemat sorti need võidud olid, aga vähemalt oli asi plussis. Ja edaspidi on õnn püsima jäänud. Paar priskemat (loe: mõnetuhandest) võitu ja hulgaliselt pisemaid.
Järeldus - selles osas on käbi kännust ikka väga kaugele kukkunud.
esmaspäev, 24. detsember 2007
Käitumispsühholoogiast
Vaatasin paar päeva tgasi telekast Pealtnägija kordust. Ainuke erinevus originaalsaatest on see, et saade on varustatud subtiitritega. Ja nagu nõiaväel läheb pilk nendele subtiitritele ja silm asub vilkalt lugema. Kuigi mingit vajadust selleks ei ole, sest enamik jutust ju niigi arusaadav. Püüan küll teha nii, et teksti ei jälgiks, aga mingil hetkel taban end ikkagi tähti jõllitamas. Järelikult puhas laiskus - nii kui võimalus avaneb, kukub aju kohe viilima.
laupäev, 22. detsember 2007
Tühi tunne
Eilsega sai tööaasta selleks korraks läbi. Tõesti-tõesti. Pole vist enam ühtki tegevust, mille eest mingit tasu loota oleks. Tegelikult muidugi on ikka, aga need tasud laekuvad alles kauge aja pärast. Seetõttu tööd ma järelikult üle pika aja ei teinud.
Aga erilist rõõmu ka ei olnud. Tühjus oli ja on hetkel ka. Ilmselt on sellest sahmerdamisest nii väsinud, et ei suudagi midagi korralikult teha. Isegi puhata ei suuda.
Mnjah. Kunagi rääkis üks kolleeg, et kui tunned end nagu tühjaks pigistatud sidrun, on see minu ameti juures õige tunne. Ma ei tea. Mis sidrun? Minu puhul on tegemist pigem selle selliga, kes teerulli alla jäi. Ja kelle võib lihtsalt kokku rullida.
Rabelemist oli tõesti meeletult... Eile seadsin eesmärgiks, et lõpetan kõik oma tööd hiljemalt lõunaks. No päris ei õnnestunud. Ütleme, et lõpetasin pärastlõunaks. Midagi jäi kindlasti tegemata ka, aga mis parata. Need tööd ei kuulu pakiliste hulka.
Koju jõudes ei osanud oma kohustustevaba eluga midagi peale hakata. Püüdsin netis surfata - ei viitsi... Lugesin miskit - ei viitsi... Vaatasin telekat - uinusin... Magasin - isegi seda ei viitsi. Seetõttu otsaga netis tagasi. Ja ikka ei viitsi miskit.
Eelseisva kahe vaba nädalaga ei plaaninud miskit peale hakata. Palmi alla ei lähe. Olen käinud. Ei ahvatle. Nädalake kuumas Lõuna-Carolinas oli küll tore, aga niipea sellistesse tingimustesse tagasi ei tahaks. Mõtlesin seega, et lebotan niisama. Kaks nädalat olesklemist. Isegi ei suhtle ka ühegi inimesega.
Optimistlik plaan. Vägagi. Selle nädala algul see plaan purustati. Mitmed inimesed kutsusid külla. Või tekkis ühiselt miski kokkusaamise idee. Et oleks, mängiks, naeraks, sööks ja jooks, vaimutseks jne. Nohjah... See juba on...ahvatlev. Ja siis saab tühjast tundest ka kenasti lahti. Mitte kuskile eraldi hoides, vaid ikka aktiivselt suheldes. Ühiskondliku looma asi. Eks kui miskit põnevat juhtub, siis kirjan ka.
Aga erilist rõõmu ka ei olnud. Tühjus oli ja on hetkel ka. Ilmselt on sellest sahmerdamisest nii väsinud, et ei suudagi midagi korralikult teha. Isegi puhata ei suuda.
Mnjah. Kunagi rääkis üks kolleeg, et kui tunned end nagu tühjaks pigistatud sidrun, on see minu ameti juures õige tunne. Ma ei tea. Mis sidrun? Minu puhul on tegemist pigem selle selliga, kes teerulli alla jäi. Ja kelle võib lihtsalt kokku rullida.
Rabelemist oli tõesti meeletult... Eile seadsin eesmärgiks, et lõpetan kõik oma tööd hiljemalt lõunaks. No päris ei õnnestunud. Ütleme, et lõpetasin pärastlõunaks. Midagi jäi kindlasti tegemata ka, aga mis parata. Need tööd ei kuulu pakiliste hulka.
Koju jõudes ei osanud oma kohustustevaba eluga midagi peale hakata. Püüdsin netis surfata - ei viitsi... Lugesin miskit - ei viitsi... Vaatasin telekat - uinusin... Magasin - isegi seda ei viitsi. Seetõttu otsaga netis tagasi. Ja ikka ei viitsi miskit.
Eelseisva kahe vaba nädalaga ei plaaninud miskit peale hakata. Palmi alla ei lähe. Olen käinud. Ei ahvatle. Nädalake kuumas Lõuna-Carolinas oli küll tore, aga niipea sellistesse tingimustesse tagasi ei tahaks. Mõtlesin seega, et lebotan niisama. Kaks nädalat olesklemist. Isegi ei suhtle ka ühegi inimesega.
Optimistlik plaan. Vägagi. Selle nädala algul see plaan purustati. Mitmed inimesed kutsusid külla. Või tekkis ühiselt miski kokkusaamise idee. Et oleks, mängiks, naeraks, sööks ja jooks, vaimutseks jne. Nohjah... See juba on...ahvatlev. Ja siis saab tühjast tundest ka kenasti lahti. Mitte kuskile eraldi hoides, vaid ikka aktiivselt suheldes. Ühiskondliku looma asi. Eks kui miskit põnevat juhtub, siis kirjan ka.
neljapäev, 20. detsember 2007
Elektrooniku seiklused, vol. 2
Vaatasin nädalavahetusel ära pealkirjas mainitud lastefilmi. Tõsi küll mitte kahes volüümis, vaid kolmes. Üllatavalt pikk oli see film. Tublisti üle kolme tunni. Lapsena ei tundunud film sugugi nii pikk, aga vist oli nii, et seda näidati pühapäeviti kolmes osas.
Nostalgiat miskipärast ei tekkinud. Ma ei tea miks. Ilmselt on aeg, koht ja ruum nii palju muutunud, et ei jõudnud elamus enam 100 % kohale. Aga ma olen varemgi täheldanud, et saated-filmid, mida lapsena sai fännatud, ei tundu nüüd enam kuigi huvitavad. Näiteks sai hiljuti vaadatud Kitsa Kinga mitut osa ja üsna mannetu ja lahja oli. Ja omal ajal oli see jällegi ikka megakõva ning nii naljakas, et midagi paremat ei saanuks välja mõeldagi.
Ju siis on valikud läinud küllastumiseni avaraks. Ja see vana hea mattunud nende uute valikute alla. Ning ei kujuta ette, et vene kultuuriruumi asjad tänapäeva noortele üldse kuidagi peale läheks. Arvestades kasvõi seda, kui vastumeelsed ollakse vene keele õppimise osas. Õpetajad võivad küll rääkida, et kui oluline see on, aga ega paljud seda ei usu.
Kui ma näiteks neidsamu Elektrooniku seiklusi oma õpilastele näitaks, oleks tegemist tõelise kannatuse testiga, sest uni võtaks võimsalt võimust. Paraku ma olen pessimist.
Aga vaatamata sellele, et film ei tekitanud erilist õhinat ja elevust, oli seda siiski täitsa mõnus vaadata. Pealegi tuli kohe meelde palju häid ja helgeid asju lapsepõlvest ning selle taustal sobis see film üpris hästi. Meenusid kasvõi muud samalaadsed lapsepõlvekangelased - Buratino, Neli koera ja tankist (vist oli vastupidi), koer Ciwil, kapten Tenkeš jne. jne. Ja oli vist ka mingi pisike paharetist poisike. Deniss või Deniska. Vaat see film meeldis mulle neist kõige rohkem omal ajal. Ja seda vaataks tänagi. Saaks teada, kas lapsepõlve kõigekõigem ikka avaldab miskit mõju või on sama jama nagu Elektroonikuga.
Aaa... Muidugi suured tänud Siljale laenamise eest. Heategusid peame ikka meeles. Ja filmi tagastame varsti :).
Nostalgiat miskipärast ei tekkinud. Ma ei tea miks. Ilmselt on aeg, koht ja ruum nii palju muutunud, et ei jõudnud elamus enam 100 % kohale. Aga ma olen varemgi täheldanud, et saated-filmid, mida lapsena sai fännatud, ei tundu nüüd enam kuigi huvitavad. Näiteks sai hiljuti vaadatud Kitsa Kinga mitut osa ja üsna mannetu ja lahja oli. Ja omal ajal oli see jällegi ikka megakõva ning nii naljakas, et midagi paremat ei saanuks välja mõeldagi.
Ju siis on valikud läinud küllastumiseni avaraks. Ja see vana hea mattunud nende uute valikute alla. Ning ei kujuta ette, et vene kultuuriruumi asjad tänapäeva noortele üldse kuidagi peale läheks. Arvestades kasvõi seda, kui vastumeelsed ollakse vene keele õppimise osas. Õpetajad võivad küll rääkida, et kui oluline see on, aga ega paljud seda ei usu.
Kui ma näiteks neidsamu Elektrooniku seiklusi oma õpilastele näitaks, oleks tegemist tõelise kannatuse testiga, sest uni võtaks võimsalt võimust. Paraku ma olen pessimist.
Aga vaatamata sellele, et film ei tekitanud erilist õhinat ja elevust, oli seda siiski täitsa mõnus vaadata. Pealegi tuli kohe meelde palju häid ja helgeid asju lapsepõlvest ning selle taustal sobis see film üpris hästi. Meenusid kasvõi muud samalaadsed lapsepõlvekangelased - Buratino, Neli koera ja tankist (vist oli vastupidi), koer Ciwil, kapten Tenkeš jne. jne. Ja oli vist ka mingi pisike paharetist poisike. Deniss või Deniska. Vaat see film meeldis mulle neist kõige rohkem omal ajal. Ja seda vaataks tänagi. Saaks teada, kas lapsepõlve kõigekõigem ikka avaldab miskit mõju või on sama jama nagu Elektroonikuga.
Aaa... Muidugi suured tänud Siljale laenamise eest. Heategusid peame ikka meeles. Ja filmi tagastame varsti :).
pühapäev, 16. detsember 2007
Kinkide tegemisest
Käisin eile õepojal sünnal. Ta sai 2-aastaseks. Aga loomulikult ei saanud minna ilma kingita. Seetõttu väisasin mänguasjapoodi. Kui eelmisel aastal oli kingi otsimine aastasele meeletu vaev, siis nüüd läks juba kergemalt. Eelmisel aastal pingutasin ka üle ning sain kinnituse, et vanarahvas ei öelnud oma ütlemisi ilmaasjata. Põrsast kotis ei maksa tõesti osta. Võib vasikaks või kassipojaks osutuda. Eelmise aasta kingitus, värviline pehme ussike, mis pidi ka rõõmsalt laulu lööma, osutus tegelikult vaikselt pinisevaks sardellilaadseks olevuseks. Ei olnud rõõmu sest lapsel ega minul. Ja raha läks see päris kenasti maksma.
Seekord ostsin lihtsa kallurauto. Poiss hakkab juba mehisemate teemade vastu huvi tundma ja miks mitte. Täienduseks neljarattaliste liikurite kollektsioonile, sest New Yorgis tõin ma talle politseiauto.
Muidugi pakkusid talle rohkem huvi õe kingitud norskavad ja tantsivad kutsud, aga mis sellest. Vähemalt jääb asi aktiivsesse kasutusse.
Sünnast... No ilmselt viimane, millest poiss ise veel muhvigi aru ei saa. Sünnipäevalaps ajas omi väikelapse asju ja tundis end suurema osa ajast hästi. Ja söime ja söime ja söime :).
Seekord ostsin lihtsa kallurauto. Poiss hakkab juba mehisemate teemade vastu huvi tundma ja miks mitte. Täienduseks neljarattaliste liikurite kollektsioonile, sest New Yorgis tõin ma talle politseiauto.
Muidugi pakkusid talle rohkem huvi õe kingitud norskavad ja tantsivad kutsud, aga mis sellest. Vähemalt jääb asi aktiivsesse kasutusse.
Sünnast... No ilmselt viimane, millest poiss ise veel muhvigi aru ei saa. Sünnipäevalaps ajas omi väikelapse asju ja tundis end suurema osa ajast hästi. Ja söime ja söime ja söime :).
neljapäev, 13. detsember 2007
Busykiskja juhtumised: blondiini-eri
Avastasin mõni päev tagasi, et olen ühe oma õpilase nime juba pikemat aega valesti kirjutanud ja hääldanud. Ekstaole. Nobody's perfect!
laupäev, 8. detsember 2007
Elektrooniku seiklused
Kuskilt lapsepõlvest tuleb meelde sellise pealkirjaga venelaste poolt tehtud film. Lastele suunatud seiklus. Minagi olin selle fänn. Oli miski tavaline koolipoiss, kellele tekitati robotist teisik. Ja loomulikult olid pahad tegelased ka ja siis oli palju sekeldusi. Aga end oli ikkagi happy. Ei tea, kas seda filmi tänapäeval ka kuskilt kätte saab? Värskendaks mälu...
Aga mitte sellest ma ei taht' rääkida. Hoopis sellest, et tuli siis see DVD-kirjutaja ka ära paigaldada. Kahtlesin endas tõsiselt. Kujutasin seda vahetust ette hirmus keerulise ja arusaamatu tegevusena, millega ainult kõige pühendunumad profid hakkama saavad. Aga kuna sõber oli mind rahustanud, siis võtsin töö ikkagi omal käel ette.
Kõige raskemaks kujunes arvuti sisemuse puhastamine sinna sattunud tolmust. Kirjutaja paigaldamine ise oli väga lihtne töö. Sellega saavad vist isegi lasteaialapsed hakkama. Minust rääkimata. Nüüd tunnen end nii kindlalt, et võiksin samasuguseid asju ka tesitele teha. Ma olen hea ja osav. Ja palju raha ka ei küsiks. Ainult natuke. Ja tuttavatele teeks üldse tasuta. :)
Igatahes sain arvuti poole tunniga korda ja nüüd on hoopis laiemad võimalused. Progress missugune.
Aga mitte sellest ma ei taht' rääkida. Hoopis sellest, et tuli siis see DVD-kirjutaja ka ära paigaldada. Kahtlesin endas tõsiselt. Kujutasin seda vahetust ette hirmus keerulise ja arusaamatu tegevusena, millega ainult kõige pühendunumad profid hakkama saavad. Aga kuna sõber oli mind rahustanud, siis võtsin töö ikkagi omal käel ette.
Kõige raskemaks kujunes arvuti sisemuse puhastamine sinna sattunud tolmust. Kirjutaja paigaldamine ise oli väga lihtne töö. Sellega saavad vist isegi lasteaialapsed hakkama. Minust rääkimata. Nüüd tunnen end nii kindlalt, et võiksin samasuguseid asju ka tesitele teha. Ma olen hea ja osav. Ja palju raha ka ei küsiks. Ainult natuke. Ja tuttavatele teeks üldse tasuta. :)
Igatahes sain arvuti poole tunniga korda ja nüüd on hoopis laiemad võimalused. Progress missugune.
Kes ütles, et kõik läheb ainult kallimaks?
Ütles, kes ütles... Igatahes meelevaldne tõlgendus. Ma sain paar päeva tagasi kinnituse, et mõned asjad on ikka odavamaks läinud. Mõni aeg tagasi leidsin, et DVD-kirjutaja ost on vältimatu ja suhteliselt edasilükkamatu. Olin küll ostmist edasi lükanud, aga mingil hetkel tekkis just paras ajaauk, mida sai kasutada arvutipoe väisamiseks. Helistasin siis sõbrale, kes ühes vastavas firmas ametis ja küsisin nõu. Ta oli täitsa kohal ja soovitas mul läbi astuda. Leidsimegi lõpuks sobiva kirjutaja ning makstes selgus, et tahetakse kõigest 450 raha. Olin üllatunud. Mõni aasta varem olin lasknud teisel itimehest sõbral endale arvutisse paigaldada CD-kirjutaja ja see maksis minu mäletamist mööda üle 1000. Hämmastav...
Ma kusjuures olingi arvestanud samas hinnaklassis väljaminekuga. Nüüd on aga ülejäänud raha jällegi võimalus kuhugi mujale ära kulutada. Näiteks lähedastele jõulukinkide tegemiseks. Või siis panna see kõrvale uue itialase ostu tegemiseks. Kõne alla tuleks väline kõvaketas. 500 GB-le saab panna kogu oma arvuti kõvaketta sisu ja jääks veel ülegi.
Hmmm... Kuna meeleolud on tänagi üsna morbiised, siis tuli pähe huvitav seos. Ilmselt juba lähimas tulevikus hakatakse meie hulgast lahkunud inimeste kohta nentima stiilis: "Temast jäi maha 320 GB erinevat infot". Mnjah... Elu, mis mahub arvuti kõvakettale. Parata pole midagi, elu ongi ju 21. sajandil selline.
Ma kusjuures olingi arvestanud samas hinnaklassis väljaminekuga. Nüüd on aga ülejäänud raha jällegi võimalus kuhugi mujale ära kulutada. Näiteks lähedastele jõulukinkide tegemiseks. Või siis panna see kõrvale uue itialase ostu tegemiseks. Kõne alla tuleks väline kõvaketas. 500 GB-le saab panna kogu oma arvuti kõvaketta sisu ja jääks veel ülegi.
Hmmm... Kuna meeleolud on tänagi üsna morbiised, siis tuli pähe huvitav seos. Ilmselt juba lähimas tulevikus hakatakse meie hulgast lahkunud inimeste kohta nentima stiilis: "Temast jäi maha 320 GB erinevat infot". Mnjah... Elu, mis mahub arvuti kõvakettale. Parata pole midagi, elu ongi ju 21. sajandil selline.
Andekate inimeste tegemistest
Loomulikult kirjatan ma jällegi endast. Irooniliselt. On põhjust ka. Et inimesed ikka õppust võtaksid ja eelkõige ma ise.
Kolmapäeval oli ikka hullult libe. Minu jalanõud olid aga teisipäeval korralikult märjaks saanud ja seetõttu panin teised. Unustades, et need on väga libeda tallaga. Teekond tööle ja töölt tagasi kujunesid tõeliseks ukerdamiseks. Hetki, mil oli tunne, et nüüd käin kohe käna, kogunes vähemalt paarkümmend. Jääballett... Jalad olid lõputust pingutamisest täitsa kanged. Uhh... Õhtul tundsin suurt naudingut, kui sain need sobimatud jalavarjud ära võtta.
Ma olen ikka andekas... :P
Kolmapäeval oli ikka hullult libe. Minu jalanõud olid aga teisipäeval korralikult märjaks saanud ja seetõttu panin teised. Unustades, et need on väga libeda tallaga. Teekond tööle ja töölt tagasi kujunesid tõeliseks ukerdamiseks. Hetki, mil oli tunne, et nüüd käin kohe käna, kogunes vähemalt paarkümmend. Jääballett... Jalad olid lõputust pingutamisest täitsa kanged. Uhh... Õhtul tundsin suurt naudingut, kui sain need sobimatud jalavarjud ära võtta.
Ma olen ikka andekas... :P
kolmapäev, 5. detsember 2007
Knock-down
Sain just mõni minut tagasi teada, et Aarne Steinbach on surnud. Otepää mees... Mälumängur, sõber. Muidu tore inimene. Kohe väga tore. Hea huumorisoonega ja puha. Rääkides just ühe sõbraga, mainis tema, et Vanal Bachil (nii me teda kutsusime) polnud isegi vaenlasi. Nii mõnus ja vahva inimene.
Aga surm ei vali. Võtab meid kõiki. Kahjuks väga sageli neid kõige paremaid. Ja ülekohtuselt vara - alles see oli, kui tema 50. sünnipäeva peeti.
Oi bljäääd... Ei oskagi rohkem midagi öelda... Kurat-kurat-kurat...
Avaldan siinkohal kaastunnet kõigile, kes Vana Bachi tundsid ja temast lugu pidasid. Jää hüvasti, hea sõber! Sinust hakatakse puudust tundma!
Aga surm ei vali. Võtab meid kõiki. Kahjuks väga sageli neid kõige paremaid. Ja ülekohtuselt vara - alles see oli, kui tema 50. sünnipäeva peeti.
Oi bljäääd... Ei oskagi rohkem midagi öelda... Kurat-kurat-kurat...
Avaldan siinkohal kaastunnet kõigile, kes Vana Bachi tundsid ja temast lugu pidasid. Jää hüvasti, hea sõber! Sinust hakatakse puudust tundma!
Kiri peatoimetajalt
Sain päätoimetajalt huvitava maili. Minu jaoks hullupööra naljaka. See, mis naljakaks asja tegi, olgu siinkohal nimetatud.
FHM: "Liis, kas sind on palutud ka näiteks mõne ristsõnaajakirja
kaanele?"
Liis Lass: "Palutud ei ole, aga salaja on pandud. Mingi Ristik või
Lõbusad Ruudud või midagi taolist… Hahaa!"
Et mina otsapidi selle mingi Ristikuga seotud olen, siis kuulun ka mina megatibi salaja panijate hulka. Hahaa! Hihii! Jippiiiii! Kes küll minusugusest korralikust inimesest seda oodanuks! Ja veel keda, eksole? Aga need ongi siis järelikult minu varjatud võimed... :)
FHM: "Liis, kas sind on palutud ka näiteks mõne ristsõnaajakirja
kaanele?"
Liis Lass: "Palutud ei ole, aga salaja on pandud. Mingi Ristik või
Lõbusad Ruudud või midagi taolist… Hahaa!"
Et mina otsapidi selle mingi Ristikuga seotud olen, siis kuulun ka mina megatibi salaja panijate hulka. Hahaa! Hihii! Jippiiiii! Kes küll minusugusest korralikust inimesest seda oodanuks! Ja veel keda, eksole? Aga need ongi siis järelikult minu varjatud võimed... :)
esmaspäev, 3. detsember 2007
Mälu vimkad
Eelmise nädala neljapäeval õnnestus osaleda iseenda mälu korraldatud mälumängus. Hommikusöögiks sõin ikka putru. Aga kodunt välja tulles oli nagu peast pühitud, et kas elektripliit sai välja lülitatud või mitte. Ja niimoodi see küsimus peas ennast kerima hakkas. Lülitasin? Ei lülitanud? Lülitasin? Ei lülitanud? Blaaahhh... Justnagu mingi krdi karikakramäng.
Aga koolis töötamisest on kasu küll. Niipea kui tööga pihta hakkasin, polnud lollidel mõtetel enam peas kohta ja pseudoprobleem kadus nagu tina tuhka. Õhtul koju jõudes võisin muidugi veenduda selles, mida ma kogu aeg olin tegelikult arvanud - elektripliit oli iseenesestmõistetavalt välja lülitatud. Aga ju need asjad käivad mul nii automaatselt, et aju ei jõua seda käeliigutust ära fikseerida. Ja siis miski keskus kuskil peakolus hakkabki signaale saatma.
Õnneks on elektripliit ka ainuke elukas, mille suhtes mul vahel kahtlusi tekib. Muus osas ma oma pead vaevata ei viitsi. Mälumahtu niigi piiratud hulk.
Aga koolis töötamisest on kasu küll. Niipea kui tööga pihta hakkasin, polnud lollidel mõtetel enam peas kohta ja pseudoprobleem kadus nagu tina tuhka. Õhtul koju jõudes võisin muidugi veenduda selles, mida ma kogu aeg olin tegelikult arvanud - elektripliit oli iseenesestmõistetavalt välja lülitatud. Aga ju need asjad käivad mul nii automaatselt, et aju ei jõua seda käeliigutust ära fikseerida. Ja siis miski keskus kuskil peakolus hakkabki signaale saatma.
Õnneks on elektripliit ka ainuke elukas, mille suhtes mul vahel kahtlusi tekib. Muus osas ma oma pead vaevata ei viitsi. Mälumahtu niigi piiratud hulk.
pühapäev, 2. detsember 2007
Harime keha ja harime hinge
Meil on kombeks kolleegidega käia paar nädalat enne jõule väljasõidul. Tavaliselt organiseeritakse see kuhugi spaa või sanatooriumi moodi asutusse, kus saame lihtsalt lõõgastuda, aga samas on kutsutud kohale mõni lektor vms.
Selleaastane käik oli Värskasse. Sealne spaa on suhteliselt uus ja moodne. Samas ei midagi erilist, kui uskuda neid inimesi, kellel ka mujal käimise kogemusi. Aga mulle oli sellest rohkem kui küll. Mitteujujana kasutasin niikuinii vaid ainult teatud osa pakutavatest võimalustest.
Enne kohalejõudmist põikasime läbi Räpinast. Käisime kohalikus paberivabrikus. Tegemist peaks olema Eesti vanima järjepidevalt tegutseva ettevõttega. Uhke ajalugu, suhteliselt kindel olevik ja tulevik. Mulle meeldis (üks asi, mille pärast ma pidevalt muretsen, on keskkond ning selle keeruline olukord), et nad teevad paberit vaid vanapaberist ning uue paberi tegemiseks ühtki kasvavat puud maha võtma ei pea. Töötingimused paberivabrikus on mulle muidugi harjumuspärasest erinevad. Müra, mõnes ruumis välistemperatuur jne. Ei kutsu eriti. Olen lihtsalt toaga ära harjunud.
Nende toodang on aga ilus, kutsub ostma. Kuivõrd näidiste saal uputas õpsidest üle (eksole ju tark väikesesse tuppa viiekümnekesi minna!), siis ma ostma ei hakanud. Polnud mõtet trügida!
Spaas vedelesin terve õhtu. Tervelt kolm tundi tegelikult. Kui ma algul mõtlesingi, et mida sellise ajaga peale hakkan, siis tegelikkuses kulges see peaaegu märkamatult. Basseini ei kibelenud, ainult jalgu sulistasin, aga olid saunad ja mullivannid. Muidugi oli koht suhteliselt ülerahvastatud, ent seegi polnud hullu. Suurt valikut polnud - peamise aja kulutasin soome ja aurusaunas. See viimane oli muidugi leid. Ma olen aurusaunas varemgi käinud, ent olin suutnud juba unustada kui mõnus see võib olla. Mullivannidest oli parim see, mis oli 17 kraadise veega. Mõne minutiga hakkasid hambad plagisema :). Samas meeldivalt värskendav (või siis värskandav).
Pärast sauna oli suur roidumus ja pingelangus ning edasist aega kasutasin unevõla kustutamiseks. Kipub teine reede õhtuks juba üsna suureks minema. Mingist ohtrast pidutsemisest ma siinkohal tõesti ei saa rääkida, isegi saunaõlled jäid ostmata.
Järgmisel hommikul, pärast maitsvat hommikusööki ja karget jalutuskäiku maalilises ümbruskonnas, oli meile loeng võru keelest ja kultuurist. Asi läks huvitavaks alles siis, kui lektor meie palvel võro kiilen kõnõlõma nakass. Aga üldiselt on tore, et on inimesi, kes on võtnud südameasjaks ühe piirkondliku eripära elushoidmise ja propageerimise. See üleilmastumine on niikuinii paljudele vastuvõetamatu.
Tagasiteel käisime veel Seto talumuuseumis. Oli väga põnev näha, milline nägi välja üks jõukas talu, mida seal tehti ja kuidas elati. Meie võõrustaja suutis meile palju põnevat ja huvitavat pajatada. Ja kui palju üllatavaid uusi teadmisi - näiteks kuidas võttis setu naine mehel jalast saapaid, kuidas andsid setu tüdrukud kosilastele "korvi", millised olid vallaliste ja abieluinimeste erinevused riietuses, mida tähendas "kõivusõira" saamine jne.
Väljasõidu lõpetas pidulik lõunasöök sealsamas asuvas tsäimajas. Pakutud puder jm. olid väga maitsvad. Eriti maitsev oli sealne sõir. Ei jäänud alla oma maitselt hõrkudele juustusortidele. Nämma...
Igatahes oli väljasõit vajalik. Sai lihtsalt niisama olla ja tšillida. Ja samal ajal natuke targemaks. Ja kolleegidega niisama juttu puhuda. Nad ju küll väga erinevad inimesed, aga siiski suuremalt jaolt väga toredad inimesed.
Selleaastane käik oli Värskasse. Sealne spaa on suhteliselt uus ja moodne. Samas ei midagi erilist, kui uskuda neid inimesi, kellel ka mujal käimise kogemusi. Aga mulle oli sellest rohkem kui küll. Mitteujujana kasutasin niikuinii vaid ainult teatud osa pakutavatest võimalustest.
Enne kohalejõudmist põikasime läbi Räpinast. Käisime kohalikus paberivabrikus. Tegemist peaks olema Eesti vanima järjepidevalt tegutseva ettevõttega. Uhke ajalugu, suhteliselt kindel olevik ja tulevik. Mulle meeldis (üks asi, mille pärast ma pidevalt muretsen, on keskkond ning selle keeruline olukord), et nad teevad paberit vaid vanapaberist ning uue paberi tegemiseks ühtki kasvavat puud maha võtma ei pea. Töötingimused paberivabrikus on mulle muidugi harjumuspärasest erinevad. Müra, mõnes ruumis välistemperatuur jne. Ei kutsu eriti. Olen lihtsalt toaga ära harjunud.
Nende toodang on aga ilus, kutsub ostma. Kuivõrd näidiste saal uputas õpsidest üle (eksole ju tark väikesesse tuppa viiekümnekesi minna!), siis ma ostma ei hakanud. Polnud mõtet trügida!
Spaas vedelesin terve õhtu. Tervelt kolm tundi tegelikult. Kui ma algul mõtlesingi, et mida sellise ajaga peale hakkan, siis tegelikkuses kulges see peaaegu märkamatult. Basseini ei kibelenud, ainult jalgu sulistasin, aga olid saunad ja mullivannid. Muidugi oli koht suhteliselt ülerahvastatud, ent seegi polnud hullu. Suurt valikut polnud - peamise aja kulutasin soome ja aurusaunas. See viimane oli muidugi leid. Ma olen aurusaunas varemgi käinud, ent olin suutnud juba unustada kui mõnus see võib olla. Mullivannidest oli parim see, mis oli 17 kraadise veega. Mõne minutiga hakkasid hambad plagisema :). Samas meeldivalt värskendav (või siis värskandav).
Pärast sauna oli suur roidumus ja pingelangus ning edasist aega kasutasin unevõla kustutamiseks. Kipub teine reede õhtuks juba üsna suureks minema. Mingist ohtrast pidutsemisest ma siinkohal tõesti ei saa rääkida, isegi saunaõlled jäid ostmata.
Järgmisel hommikul, pärast maitsvat hommikusööki ja karget jalutuskäiku maalilises ümbruskonnas, oli meile loeng võru keelest ja kultuurist. Asi läks huvitavaks alles siis, kui lektor meie palvel võro kiilen kõnõlõma nakass. Aga üldiselt on tore, et on inimesi, kes on võtnud südameasjaks ühe piirkondliku eripära elushoidmise ja propageerimise. See üleilmastumine on niikuinii paljudele vastuvõetamatu.
Tagasiteel käisime veel Seto talumuuseumis. Oli väga põnev näha, milline nägi välja üks jõukas talu, mida seal tehti ja kuidas elati. Meie võõrustaja suutis meile palju põnevat ja huvitavat pajatada. Ja kui palju üllatavaid uusi teadmisi - näiteks kuidas võttis setu naine mehel jalast saapaid, kuidas andsid setu tüdrukud kosilastele "korvi", millised olid vallaliste ja abieluinimeste erinevused riietuses, mida tähendas "kõivusõira" saamine jne.
Väljasõidu lõpetas pidulik lõunasöök sealsamas asuvas tsäimajas. Pakutud puder jm. olid väga maitsvad. Eriti maitsev oli sealne sõir. Ei jäänud alla oma maitselt hõrkudele juustusortidele. Nämma...
Igatahes oli väljasõit vajalik. Sai lihtsalt niisama olla ja tšillida. Ja samal ajal natuke targemaks. Ja kolleegidega niisama juttu puhuda. Nad ju küll väga erinevad inimesed, aga siiski suuremalt jaolt väga toredad inimesed.
Häirivatest pisiasjadest
Paar päeva tagasi koju tulles otsustasin võtta (nagu tavaliselt) esimese asjana trepikojas asuvast postkastist ära sinna päeva jooksul pandud reklaamid, kirjad jne. Avasin võtmega kasti ukse ja see jäi kuidagi imelikult lääbakile rippuma. Et mis nagu toimub? Arusaadav... Eks keegi oli ilmselt käinud kaste inspekteerimas ning minu kast, kui kõige kindlamini lukus püsiv, sundis kasutama ultimatiivseid abinõusid. Ju siis aeti sõrmed pilust sisse ning tõmmati lihtsalt uks hingedelt. Õnneks mitte küll täiesti katki, aga ikkagi ja postkasti sisu (vähemalt üks tellitud ajaleht) oli ka koos "kontrollijaga" lahkunud.
Ehhh... Loomulikult polnud mul midagi targemat teha, kui seda õnnetut postkasti remontida. Käik majaomaniku juurde, et informeerida teda majas toimuvatest sigadustest, ei olnud ka kuigi tulemuslik. Mis see vanainimene ikka peale oskab hakata.
Täna tegelesin tunnikese kasti lappimisega. Vähemasti on see nüüd jällegi enam-vähem korras. Muidugi mingite Heraklese trikkide suhtes on ta endiselt kaitsetu. Mis see siis nüüd tähendab, et ma ei või kindel olla, et kirjad või muu post kohale jõuavad. Eks tuleb igasuguste tellimistega tõesti otsad kokku tõmmata. Sest varastele pole ka mõtet sponsoriks olla.
Ehhh... Loomulikult polnud mul midagi targemat teha, kui seda õnnetut postkasti remontida. Käik majaomaniku juurde, et informeerida teda majas toimuvatest sigadustest, ei olnud ka kuigi tulemuslik. Mis see vanainimene ikka peale oskab hakata.
Täna tegelesin tunnikese kasti lappimisega. Vähemasti on see nüüd jällegi enam-vähem korras. Muidugi mingite Heraklese trikkide suhtes on ta endiselt kaitsetu. Mis see siis nüüd tähendab, et ma ei või kindel olla, et kirjad või muu post kohale jõuavad. Eks tuleb igasuguste tellimistega tõesti otsad kokku tõmmata. Sest varastele pole ka mõtet sponsoriks olla.
Padulumi
Eesti keel on küll väga suure sõnavaraga ning nüansrikas keel, aga igaks elujuhtumiks ikkagi sõnu ei jätku. Kui tulin hommikuselt kaubaretkelt Rimi poest välja, siis avastasin, et vahepeal on sadama hakanud eriti tihedat lund. Eesti keeles polegi selle kohta vist õiget väljendit. Sajab laia lund?
Mulle meeldib rohkem pealkirjas esitatud kombinatsioon. Lihtsalt assotseerub kohe, et kui sama tihedat vihma tuleks, oleksin hoobilt läbimärg. Lumel õnneks seda vastikut omadust ei ole. Ilus on selline padulumesadu. Selline talvgi võiks kogu aeg olla. Lumi jah, külm ei.
Mulle meeldib rohkem pealkirjas esitatud kombinatsioon. Lihtsalt assotseerub kohe, et kui sama tihedat vihma tuleks, oleksin hoobilt läbimärg. Lumel õnneks seda vastikut omadust ei ole. Ilus on selline padulumesadu. Selline talvgi võiks kogu aeg olla. Lumi jah, külm ei.
Tellimine:
Postitused (Atom)