Neljapäev, 29. märts 2007

Europa! It's wunderbar! Eellugu vol.2

Ma ei tea miks mulle meeldib anda lubadusi, mida ma niikuinii täita ei suuda. Aru ma ei või...
Prooviks ikkagi nüüd eelmisel nädalal alustatut jätkata ja reisikirjaga selle aasta jooksul lõpuni ka jõuda.
Hotell... Kuna hotelli sebimine oli puhtalt meie endi rida, tuli selle otsimisega varakult (detsembri lõpus varakult alustades selgus, et piisavalt hilja) alustada. Mis on sobiva hotelli kriteeriumid? 1. Mugav olemine. 2. Odav hind. Sageli neid ühitada ei õnnestu. Vaadates Strasbourgi hotellide kodukatelt nende pakutavaid tingimusi ja tubade hindu, siis esimest oli reeglina külluses, aga selle teisega olid lood üsna nadid. Muidugi olnuks tore minna õpilaste ette ja teatada neile, et hotell on täitsa odav - kõigest 200 eurot..... öö eest... Ma millegipärast arvan, et nad poleks mu vaimustust jaganud.
Õnneks on Prantsusmaa täis igasuguseid Formulaid, Etape jt. säästuhotelle, mille hinnaklass on ka Eesti hotellide hindu arvestades üsna odav.
Esimene kõne Prantsusmaale, raudteejaama väljaku (Place de la Gare, te ju mäletate seda, eks?) ääres asunud Etap hotelli, ei süvendanud optimismi. Kõik oli kena kuni hetkeni, mil teatasin kuupäevad, millal ma tube bronnida tahan. Siis teatas kena prantsuse aktsendiga inglise keelt kõnelenud administraator ärritunud ja imestunud häälel, et kulla inimene, see on ju see nädal, kui europarlament on Strasbourgis ja kõik linna hotellid lootusetult ametnikest umbes. Mingitele Jõgeva koolinoortele ei jäetud lootusepoegagi. Ebaõnn!
Sellega viltuvedamine veel lõppenud ei olnud - kõne järgmisesse hotelli (odav ja üsna südalinnas) tekitas esialgu meeletut optimismi. Kõigile küsimustele sain järjest ainult jaatavaid vastuseid ja oh imet, isegi soovitud päevadeks oli tube külluses. Kurb tõde selgus paar päeva hiljem, kui sain samast hotellist viisaka e-maili, kus mingi ülemus teatas, et nende alluv pingutas üle ja kahjuks tube pole pakkuda. Ainuke võimalus kohti saada... väljaspool linna. Ma olin vaimustunud...Säh sulle ilusat nädalat Strasbourgis.
Nojah...Mingi Etap... Ja mingis Geispolsheimis... Kõik, mida ma teadsin, et linnas see nüüd küll ei ole. Ja not far from... Mida iganes... Kõigepealt saatsin neile meili. Vastust ei tulnud viis päeva. Tuli meelde Väike-Maarja õpetaja soovitus, et võiks kindlasti üle helistada. Mõeldud...Tehtud... Hello... This is f'n estonian speaking... I sent you the e-mail many years ago...
Vastuseks tõeliselt külm dušš otse krae vahele. Kus ma sain nende e-maili aadressi? See ei ole üldse public! No seletasin talle, et eelmisest kohast anti - nö. meelerahustuseks või vaimsete kannatuste eest. Palju tube siis tahan? - 8 tuba - Mamma mia!
Õnneks mulle meeldib vaielda ja kangekaelne olen kah. Kõigepealt veensin, et me oleme igati normaalsed inimesed (vaatamata sellele, et minu nimi tundus talle väga kahtlane ja ilmselt ka väga naljakas olevat). Siis oli olemas soovitud hulk tube.
Aga maksmine? Ainult bank transfer. Blaahhh... See ju hullult kallis. Uurisin, kas siis tõesti muud varianti pole? Minu naiivseis ettekujutusis oli ju asi ülilihtne - tüübid kõnnivad ükshaaval leti eest läbi ja viskavad vajaliku summa portjeele otse pihku.
Jällegi pääsemine - aga mul ju krediitkaart. Sobib? Sooooobib... Naeratus tuli kohe näole. Eks andsin talle oma kaardi andmed ja sinna juurde tõotuse, et minu näol on tegemist kogenud rahabossiga, kellega miskit jama ei tule. Bill Gates, ma ütlen...
Ja lõpuks oli bronn olemas. Mitte küll linnas ja 10 minutes from the city. Liiklusvahendit kasutades, nagu hiljem selgus.
Kuidas sinna saada ja kuidas sealt linna saada, oli täielikult ebaselge. Loomulikult mainisin ma võimalikke probleeme väga üldsõnaliselt (kui üldse), sest ühest muretsevast inimesest (mina ise) on grupi peale rohkem kui küll.
Piletid - olemas, hotell - ... no oletame, et olemas, reisiseltskond - olemas. Võis reisi ootama hakata.
/Jätkub sealt, kus vaja. Millal, seda ei julge lubada :P/

Teisipäev, 20. märts 2007

Europa! It's wunderbar! Eellugu vol.1

Kui ülemus kunagi novembris mu juurde tuli ja rääkis mingist projektist, ei äratanud see minus esialgu mingeid tundeid. Mingi kallis ja kauge reis, miski eurovärk. Keda see peaks huvitama? Eks sai klassides räägitud ja selgus, et huvi on siiski täiesti arvestataval määral olemas. Esialgne lootus jääda lihtsalt mingisuguse kiibitseja rolli kustus kiiresti. Kogu asjaajamine oli nüüdsest minu rida.
Esimene küsimus - kuidas sinna üldse saada? Srasbourg, europarlament, Euroscola. Just nagu mitme tundmatuga võrrand. Reisibüroode suhtumine hämmastas. Et, kui just väga tahan, siis võime ju uurida kah... Kuniks jõudsin Baltic Toursi ja sealse reisikonsultandi Eva juurde (mida iganes sa ka praegu teed, minu siiras tänu sulle!). Väga asjatundlik ja kannatlik konsultatsioon, mis viiski ainuõige marsruudini Tallinn-Frankfurt-Strasbourg. Kui selgus, et lennupilet ei tule ka nii kallis, kui eelnevatel käijatel, oli rõõmu muidugi topelt.
Järgnev aeg oligi üks suur asjaajamine - rahade kogumine, broneerimine, rahade sissemaksmine jne. Õnneks oli aega piisavalt palju ning kogu orgunn ei paiskunud ühte suurde musta kaosesse.
Natuke abi oli eelnevalt sealkäinute muljetest. Üldine hinnatase, võimalikud raskused jne. Seetõttu polnud tegemist vettehüppega tundmatus kohas. Siiski-siiski, vara hõisata. Hotelli broneerimisest pole ju veel sõnagi olnud. Mina oma puise inglise keelega Prantsusmaal hotelli tellimas. Kõlab ju intrigeerivalt?
Aga sellest kirjutan näiteks homme-ülehomme.

Ärkamine talveunest

Paus on pikale veninud. Liigagi pikale. Reisi organiseerimine on ikka saatanast. Nii palju oli asju vaja teha ja vähemalt sama palju, mis veel tegemata jäi. Neetud!
Nüüd olen tagasi kodumaal ja tagasi blogimas. Hea seegi!
Käisin eile õhtul "Klassi" vaatamas. Kui kutsusin oma kaaslast, et läheme koos vaatama, ütles tema, et ma teen seda ilmselt ametiga seonduvast kohustusest. Mõtlesin asjade üle järele ning arvan, et sellepärast nüüd küll mitte. Väga raske oleks elada, kui kõiki minu elukutsest rääkivaid filme, raamatuid, artikleid peaks läbi töötama.
Vaatasin eelkõige siirast (ning mittepedagoogilisest) huvist, sest mulle meeldivad ühiskonnakriitilised teemad ja teravad noortefilmid. "Klass" pakkus kõike seda. Ja loomulikult soovisin kaasa elada oma õpilaste mängule.
Film jättis väga sügava mulje. Väga segased tunded valitsesid hinges. Kõik noored ja vanemad näitlejad tegid oma rolli suurepäraselt (Kadi, Karl ja Virgo - tublid olete!). Lugu oli väga tugev ning suures osas realistlik. Sõnum ühiskonnale väga selge ja arusaadav. Loodan et need, kes selle seansi ajal seal saalis olid, said sama võimsa elamuse. Igatahes oli peamiselt noortest koosnev publik, kes oli veel seansi algul vägagi lustlik ja naerune, filmi lõppedes üsna vaikseks ja mõtlikuks jäänud. Panin tähele sama asja, mida Ilmar Raagki, et eriti kreiside situatsioonide ajal (see stseen rannas, filmi lõpp) osa publikust naeris. Ma ei tea... Usun, et ainult mõnel juhul oli see oma isikliku küündimatuse demonstratsioon. Pigem muutus film paljude jaoks kohati piiride katsumiseks ning naerupahvak oli pigem kaitsereaktsioon. Vähemasti oskavad psühholoogid asju niimoodi selgitada.
Ometi ma ei usu, et tegelikus elus kõik nii äärmuslik on (või saab olema). Ilmselt oli film nende koledate lugude mix. Samas ongi ülesanne järgmine, et paljud asjad juba märksa varasemas staadiumis ära summutada. Olen optimist ja unistaja. Ma tean seda. Aga kui minusuguseid poleks, oleks veelgi raskem.
Igal juhul - soovitan kõigile! Minge kindlasti vaatama!