Europa! It's wunderbar! Eellugu vol.2

Ma ei tea miks mulle meeldib anda lubadusi, mida ma niikuinii täita ei suuda. Aru ma ei või...
Prooviks ikkagi nüüd eelmisel nädalal alustatut jätkata ja reisikirjaga selle aasta jooksul lõpuni ka jõuda.
Hotell... Kuna hotelli sebimine oli puhtalt meie endi rida, tuli selle otsimisega varakult (detsembri lõpus varakult alustades selgus, et piisavalt hilja) alustada. Mis on sobiva hotelli kriteeriumid? 1. Mugav olemine. 2. Odav hind. Sageli neid ühitada ei õnnestu. Vaadates Strasbourgi hotellide kodukatelt nende pakutavaid tingimusi ja tubade hindu, siis esimest oli reeglina külluses, aga selle teisega olid lood üsna nadid. Muidugi olnuks tore minna õpilaste ette ja teatada neile, et hotell on täitsa odav - kõigest 200 eurot..... öö eest... Ma millegipärast arvan, et nad poleks mu vaimustust jaganud.
Õnneks on Prantsusmaa täis igasuguseid Formulaid, Etape jt. säästuhotelle, mille hinnaklass on ka Eesti hotellide hindu arvestades üsna odav.
Esimene kõne Prantsusmaale, raudteejaama väljaku (Place de la Gare, te ju mäletate seda, eks?) ääres asunud Etap hotelli, ei süvendanud optimismi. Kõik oli kena kuni hetkeni, mil teatasin kuupäevad, millal ma tube bronnida tahan. Siis teatas kena prantsuse aktsendiga inglise keelt kõnelenud administraator ärritunud ja imestunud häälel, et kulla inimene, see on ju see nädal, kui europarlament on Strasbourgis ja kõik linna hotellid lootusetult ametnikest umbes. Mingitele Jõgeva koolinoortele ei jäetud lootusepoegagi. Ebaõnn!
Sellega viltuvedamine veel lõppenud ei olnud - kõne järgmisesse hotelli (odav ja üsna südalinnas) tekitas esialgu meeletut optimismi. Kõigile küsimustele sain järjest ainult jaatavaid vastuseid ja oh imet, isegi soovitud päevadeks oli tube külluses. Kurb tõde selgus paar päeva hiljem, kui sain samast hotellist viisaka e-maili, kus mingi ülemus teatas, et nende alluv pingutas üle ja kahjuks tube pole pakkuda. Ainuke võimalus kohti saada... väljaspool linna. Ma olin vaimustunud...Säh sulle ilusat nädalat Strasbourgis.
Nojah...Mingi Etap... Ja mingis Geispolsheimis... Kõik, mida ma teadsin, et linnas see nüüd küll ei ole. Ja not far from... Mida iganes... Kõigepealt saatsin neile meili. Vastust ei tulnud viis päeva. Tuli meelde Väike-Maarja õpetaja soovitus, et võiks kindlasti üle helistada. Mõeldud...Tehtud... Hello... This is f'n estonian speaking... I sent you the e-mail many years ago...
Vastuseks tõeliselt külm dušš otse krae vahele. Kus ma sain nende e-maili aadressi? See ei ole üldse public! No seletasin talle, et eelmisest kohast anti - nö. meelerahustuseks või vaimsete kannatuste eest. Palju tube siis tahan? - 8 tuba - Mamma mia!
Õnneks mulle meeldib vaielda ja kangekaelne olen kah. Kõigepealt veensin, et me oleme igati normaalsed inimesed (vaatamata sellele, et minu nimi tundus talle väga kahtlane ja ilmselt ka väga naljakas olevat). Siis oli olemas soovitud hulk tube.
Aga maksmine? Ainult bank transfer. Blaahhh... See ju hullult kallis. Uurisin, kas siis tõesti muud varianti pole? Minu naiivseis ettekujutusis oli ju asi ülilihtne - tüübid kõnnivad ükshaaval leti eest läbi ja viskavad vajaliku summa portjeele otse pihku.
Jällegi pääsemine - aga mul ju krediitkaart. Sobib? Sooooobib... Naeratus tuli kohe näole. Eks andsin talle oma kaardi andmed ja sinna juurde tõotuse, et minu näol on tegemist kogenud rahabossiga, kellega miskit jama ei tule. Bill Gates, ma ütlen...
Ja lõpuks oli bronn olemas. Mitte küll linnas ja 10 minutes from the city. Liiklusvahendit kasutades, nagu hiljem selgus.
Kuidas sinna saada ja kuidas sealt linna saada, oli täielikult ebaselge. Loomulikult mainisin ma võimalikke probleeme väga üldsõnaliselt (kui üldse), sest ühest muretsevast inimesest (mina ise) on grupi peale rohkem kui küll.
Piletid - olemas, hotell - ... no oletame, et olemas, reisiseltskond - olemas. Võis reisi ootama hakata.
/Jätkub sealt, kus vaja. Millal, seda ei julge lubada :P/