Eelmisel nädalal oma arvutisse uusi updeitisid laadides ilmus ekraanile kiri, mis tunnistas mu ilge vandenõu ohvriks. Et ikka pole õige asi mul siin arvutis. Kirjad ekraanil olid kaunis murettekitavad, puudu oli ainult see kiri, kus teatatakse, et kui ma kohe midagi ette ei võta, siis 14 päeva pärast on viimne kohtupäev. Sama ärevakstegev oli ka idee sellest, et blokk pannakse peale ilma igasuguse ettehoiatuseta. Kogu minu mitme aasta töö ja vaev kohe omadega õhtal.
Eks konsulteerisin siis sõpradega, kes asjast palju jagavad, kui hull asi tegelikult on... No selgus, et mitte nii hull, kui paistab. Pisipehmes töötavad ka väga hea inimpsühholoogia eksperdid. Eks sai siis vajalikud sammud astutud ning mõneks ajaks (loodetavasti isegi mõneks aastaks) jälle puhtam, kuivem ja muretum tunne.
Eilset Postimeest lugedes leidsin lõigu, mis kõik minu tsunfti inimesed natuke elevile ajas. Igale õpetajale oma sülearvuti! Vau! Ja mitte niisama kaardimoori möla, vaid ikka ministri isiklik väljaütlemine. Ja mitte niisama isiklik arvamus, vaid koalitsioonis kokkulepitud asi.
Tore ju oleks. Loodetavasti pole tegemist projektiga kategooriast "Eesti 100 aastaga Euroopa jõukamaks riigiks", vaid ikka tehtuks tegemisel oleva asjaga. Kohati tunnen sellisest pillist ikka ülisuurt puudust. Tahaks tunni ajal kohe midagi näidata, aga ei saa, sest ruumis pole arvutit või kui ta ongi, siis oleks temaga liiga ebamugav majandada. Enamik tunde on aga tõesti kohtades, kus mingit arvutit ei ole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar