Täna pärast võidukat mälumängu (blondiinid tegid seda jälle!) koos oma võluva kaaslasega läbi linna minnes sain järjekordse tõestuse asjaolule, et elan maailma parimas ja põnevaimas linnas. Treffpunkt kaubamaja juures liigub alati palju huvitavaid ja vähemhuvitavaid inimesi. Täna kohtasime seal noort neidu, kes astus pikema jututa meile ligi ja kinkis kummalegi nõudepesusvammi. :-)
Esimene hetk oli küll kiire kaitsereaktsioon, sest selline külje alla ujumine seostus kohe eelseisvate valimistega ja mingit mõttetut klantspilti nüüd küll ei taha saada.
Aga koheselt selgus, et tütarlapsel oli tõesti väga üllatav kingitus. Kingituse juurde käis ka kõlavahäälne üleskutse: "Olge puhtad!". Kui me küsisime, et miks selline huvitav kingitus, siis oli vastuseks, et lihtsalt niisama sünnipäeva puhul.
No täitsa lõpp, kuidas on võimalik mitte armastada linna, kus elab selliseid lahedaid inimesi. Mul on küll hetkel väga mõnus meeleolu. Tuleb sulle tänaval inimene vastu ja kingib sulle svammi.... :)))))))
Õnne sünnipäevaks sulle, kaunis tundmatu!
kolmapäev, 28. veebruar 2007
laupäev, 24. veebruar 2007
Bürokraatia üleküllus
Kohati viskab üle asjaolu, et bürokraatiat on ikka hirmus palju. Ja sageli tundub, et paberimajandust on nii palju kuna see annab erinevatele ametnikele tööd. Viimane kord, kus ma tundsin liigset bürokraatiat, oli kolmapäeval KMA Tartu büroos Liiva tänaval. Läksin endale passi tegema ning esialgu oli kõik üsna sujuv. Isikuttõendavad dokumendid, fotod, isikuandmete kontroll jne. Siis aga saabus riigilõivu maksmise kord. Selgus, et seda ei saagi maksta konkreetsele ametnikule, vaid peab minema järjekorda teise boksi juurde (muide - kõrvalboks oli!). Järjekord koosnes päris mitmest inimesest ja maksmine võttis kordades rohkem aega kui taotluse esitamine. Siis sain makstud ja nagu ametnik oli eelnevalt öelnud, pidin kviitungi andma tema kätte. Vahepeal oli muidugi keegi juba sama ametniku juurde tulnud. Jälle ootamine, et vajalik paber ära anda. Huvitav oli ka veel see, et kui kollane koopia kviitungist jäi niikuinii neile, siis miks ma pidin valge originaali ka veel ära andma... Kes sellest aru saab, võiks teada anda.
No lõppkokkuvõttes ei läinud palju üle veerandi tunni, aga ikkagi tundus olevat jube kiviaegne töökorraldus. Meenutas nõukogude poodi, kus kõigepealt tellisid letist kauba ära, siis läksid saali teise otsa kassasse kauba eest maksma ja siis leti juurde tagasi, et oma träni kätte saada.
Ma tõesti ei saa aru, miks ei võiks konkreetne ametnik rahasid vastu võtta ja ka kviitungi selle kohta anda. Oleks minu arust ikkagi suur aja kokkuhoid.
No lõppkokkuvõttes ei läinud palju üle veerandi tunni, aga ikkagi tundus olevat jube kiviaegne töökorraldus. Meenutas nõukogude poodi, kus kõigepealt tellisid letist kauba ära, siis läksid saali teise otsa kassasse kauba eest maksma ja siis leti juurde tagasi, et oma träni kätte saada.
Ma tõesti ei saa aru, miks ei võiks konkreetne ametnik rahasid vastu võtta ja ka kviitungi selle kohta anda. Oleks minu arust ikkagi suur aja kokkuhoid.
teisipäev, 20. veebruar 2007
Valimistsirkus alaku!
Kui paar nädalat tagasi siinsamas kelkisin, et valimised pole veel kuidagi häirima hakanud, siis eelmisel reedel üks selline ärritav vahejuhtum oli. Saabudes mängima mälu Nõuni külla (Valgamaa lahtised meistrivõistlused, masendav mäng...) ootas laual ees juba kandidaadi nr. 800 šokolaad. Järgmiseks astus lauale ligi üks konkureeriva võistkonna liige, pihus Jaanus Raidali piltpostkaart ja kuulutas sõnumit. Ei olnud kuigi innnukad õpilased... Veel möödus natuke aega ning teise konkureeriva võistkonna liige (lausa ise kandideerib) astus ligi ja jagas enda pastapliiatseid. Noh, pastakaid läheb ikka tarvis. Lisaks soovis ta tungivalt tulla 1. märtsil Tartu koolinoorte mälumängule, et vestelda võimalike noorte valijatega silmast silma.
Päris väsitav oli. Kui enam mälu ka rahus mängida ei saa, kuna valimismöla käib üle kõige, siis on üsna sitad lood. Tuleb vaid kuidagi rahulikuks jääda ja teha nägu, et tegelikult see mulle korda ei lähe.
Päris väsitav oli. Kui enam mälu ka rahus mängida ei saa, kuna valimismöla käib üle kõige, siis on üsna sitad lood. Tuleb vaid kuidagi rahulikuks jääda ja teha nägu, et tegelikult see mulle korda ei lähe.
esmaspäev, 19. veebruar 2007
Isikuandmete tuvastamine
Eelmise nädala teemaks oli tegelemine oma isikut tõendavate dokumentidega. Kõik sai alguse uitideest, et seekord võiks valimistel osaleda e-kujul. No ei taha neid surnumatja olemisega tädikesi seal jaoskonnas vaadata. Pealegi innovatiivsus missugune.
Läksin Elioni poodi, ostsin endale sooduspakkumisega ID-kaardi lugeja ja põnevust kui palju. Installida, installida, installida. Kui kõik ära tehtud, sain iga tegevuse peale lugeda vaid veateadet, et mu ID-kaarti seal lugejas küll ei ole. Vaatasin... Oli küll. Proovisin uuesti. Sama lugu. Veel. Jälle jama.
Läksin KMA-sse, uuendasin miskid saladuslikud sertifikaadid, kuid ei miskit abi. Elioni tagasi ja vastused tavapärastele küsimustele, et vabandage noormees, ega te juhuslikult kaamel pole. No tõestasin ära, et ei ole. Lõpuks pandi lugeja masinasse ja kontrolliti järele. Bingo! Lugeja süü oli. Ei töötanud see neilgi mitte. Haa! Odav hind järelikult kvaliteeti ei tähenda.
Ostsin uue, panin masinasse ja ennäe... Töötab väga hästi. Osalesin e-valimiste proovivalimistel. Sain valida metsa kuningat. Valikus oli näiteks ka ilves - huvitav, miks mõni erakond kisa pole tõstnud? Mina hääletasin näriliste poolt. Rotid on tegijad. Pangas ka palju mugavam käia, ei mingeid tobedaid koodikaarti.
Päeva foto: eraldi elamus oli ka laupäevane passifoto tegemine. Kuna passi soetamine on tõusnud teravalt päevakorda, siis tuli poosetamas käia. Veebruarist kehtivad passipiltidele uued ja karmid nõuded ning pead, õlgu, nina jne. sai hoolega sätitud. Nagu modellikataloogi oleks pilti tehtud!
Läksin Elioni poodi, ostsin endale sooduspakkumisega ID-kaardi lugeja ja põnevust kui palju. Installida, installida, installida. Kui kõik ära tehtud, sain iga tegevuse peale lugeda vaid veateadet, et mu ID-kaarti seal lugejas küll ei ole. Vaatasin... Oli küll. Proovisin uuesti. Sama lugu. Veel. Jälle jama.
Läksin KMA-sse, uuendasin miskid saladuslikud sertifikaadid, kuid ei miskit abi. Elioni tagasi ja vastused tavapärastele küsimustele, et vabandage noormees, ega te juhuslikult kaamel pole. No tõestasin ära, et ei ole. Lõpuks pandi lugeja masinasse ja kontrolliti järele. Bingo! Lugeja süü oli. Ei töötanud see neilgi mitte. Haa! Odav hind järelikult kvaliteeti ei tähenda.
Ostsin uue, panin masinasse ja ennäe... Töötab väga hästi. Osalesin e-valimiste proovivalimistel. Sain valida metsa kuningat. Valikus oli näiteks ka ilves - huvitav, miks mõni erakond kisa pole tõstnud? Mina hääletasin näriliste poolt. Rotid on tegijad. Pangas ka palju mugavam käia, ei mingeid tobedaid koodikaarti.
Päeva foto: eraldi elamus oli ka laupäevane passifoto tegemine. Kuna passi soetamine on tõusnud teravalt päevakorda, siis tuli poosetamas käia. Veebruarist kehtivad passipiltidele uued ja karmid nõuded ning pead, õlgu, nina jne. sai hoolega sätitud. Nagu modellikataloogi oleks pilti tehtud!
teisipäev, 13. veebruar 2007
Jõgeva paarikast
Tere siis taas üle pika aja, kõik suured ja väikesed blogilugejad! Jõgeva paarikast on möödunud juba mitmed-setmed päevad, kuid kuidagi pole siiani kokkuvõtliku mõtteavalduseni jõudnud. Viimane aeg korrektuuriks!
Kuigi Jõgeva paarikas toimus sel aastal juba viiendat korda, tekkis alles sel aastal aja ülekülluse tunne. See väljendus kasvõi selles, et kõik oli valmis juba mitu päeva enne mängu toimumist ja mingit viimase hetke rabelemist ei eksisteerinud. Lihtsalt tuli kohale tulla ja asi ära teha.
Rahulikkust süvendas ka mõõdukas osalejate arv. Ilmselt on 30 osalevat paari üsna optimaalne hulk, kuna paari aasta tagune 49 paari oli selgelt üle taluvuse piiri. Nüüd oli kõik paigas. Parasjagu ruumi, õhku jne.
Samuti tundus ka mäng selline olevat, mis suuri kirgi eriti ei küta. Nojah, aga kui nö. viimase hetke küsimusi polnud ja faktid enamvähem korralikult üle kontrollitud, siis polegi suurt iriseda.
Analüüs polegi nii lihtne. Mis seal ikka arutada igavat ja stabiilset asja. Kusjuures see igavus tähendab siin etteaimatavust ning teada-tuntud asja. Ei vedanud millegagi tulijaid alt ja ilmselt ka ei üllatanud.
Aga korraldajatele ja suuremale osale mängijatest selline asi vist sobib. Seetõttu püüame lähiaastatel sissetallatdu rada mööda edasi sammuda. Loodetavasti jätkub neidki, kes meiega liituda tahavad.
Üks huvitav vaidlusteema, mis Jõgeva paarikaga alati seondub... Et Jõgeva mäng = noorte mäng. Ja et vanadel meestel pole seega lootustki pildile pääseda. Nii mõnigi vanema generatsiooni tegija on kurtnud, et vanade teadmiste kõrvale uusi neil enam ei tule ja väga raske seetõttu meie mängu mängida. Samas ei julge mina küll väita, et olnuks kohutavalt popp ja noortepärane mäng. Üsna tasakaalustatud tegelikult ja selles ei ole me tõesti süüdi, et tänapäevaste asjade vastu huvi tunneme. Ja selleaastane esiots näitas, et mahub pildile igas vanuses kilbareid.
Lõpetuseks kiidaks ja tänaks kõiki neid, kelleta see mäng polnuks kaugeltki selline nagu ta tegelikult oli! Uute kohtumisteni Jõgeval!
Kuigi Jõgeva paarikas toimus sel aastal juba viiendat korda, tekkis alles sel aastal aja ülekülluse tunne. See väljendus kasvõi selles, et kõik oli valmis juba mitu päeva enne mängu toimumist ja mingit viimase hetke rabelemist ei eksisteerinud. Lihtsalt tuli kohale tulla ja asi ära teha.
Rahulikkust süvendas ka mõõdukas osalejate arv. Ilmselt on 30 osalevat paari üsna optimaalne hulk, kuna paari aasta tagune 49 paari oli selgelt üle taluvuse piiri. Nüüd oli kõik paigas. Parasjagu ruumi, õhku jne.
Samuti tundus ka mäng selline olevat, mis suuri kirgi eriti ei küta. Nojah, aga kui nö. viimase hetke küsimusi polnud ja faktid enamvähem korralikult üle kontrollitud, siis polegi suurt iriseda.
Analüüs polegi nii lihtne. Mis seal ikka arutada igavat ja stabiilset asja. Kusjuures see igavus tähendab siin etteaimatavust ning teada-tuntud asja. Ei vedanud millegagi tulijaid alt ja ilmselt ka ei üllatanud.
Aga korraldajatele ja suuremale osale mängijatest selline asi vist sobib. Seetõttu püüame lähiaastatel sissetallatdu rada mööda edasi sammuda. Loodetavasti jätkub neidki, kes meiega liituda tahavad.
Üks huvitav vaidlusteema, mis Jõgeva paarikaga alati seondub... Et Jõgeva mäng = noorte mäng. Ja et vanadel meestel pole seega lootustki pildile pääseda. Nii mõnigi vanema generatsiooni tegija on kurtnud, et vanade teadmiste kõrvale uusi neil enam ei tule ja väga raske seetõttu meie mängu mängida. Samas ei julge mina küll väita, et olnuks kohutavalt popp ja noortepärane mäng. Üsna tasakaalustatud tegelikult ja selles ei ole me tõesti süüdi, et tänapäevaste asjade vastu huvi tunneme. Ja selleaastane esiots näitas, et mahub pildile igas vanuses kilbareid.
Lõpetuseks kiidaks ja tänaks kõiki neid, kelleta see mäng polnuks kaugeltki selline nagu ta tegelikult oli! Uute kohtumisteni Jõgeval!
esmaspäev, 5. veebruar 2007
Elu nagu õudusfilmis
Mõte eelseisvast salongiõhtust ei tekitanud mingeid erilisi emotsioone. Eks ole teisi nähtud ennegi. Mõni päris hea, mõni mitte eriti. Salongiõhtu pealkirjas mainitud teemal tundus siiski päris hüva ideena.
Asjad hakkasid kiiremini liikuma, kui mind paluti žürii liikmeks. Ühelt poolt ju kohustus, aga teiselt poolt selline meeldiv olukord ikkagi. Nõustusin ning otsustasin endale mingisuguse maski sebida. Selgus, et maski sebida polegi nii lihtne. Lõunakeskuse karnevalipoest leiab kõik eluks vajaliku klouniks kehastuja, kuid mõrvarihakatis jääb küll tühjade pihkudega. Mingid haledad mängunoad ja kunstveri olid üsna mage värk. Lõpuks saabus päästeingel tagatoast koos miski lastekostüümiga. Kostüümi jätsin igaks juhuks proovimata, aga mask oli küll aus asi. Rendilepingu sõlmimine oli lausa möödapääsmatu.
Reede õhtuks olid kõik klassid ette valmistanud väikese õudusfilmi ning kooli aula täidetud vähem või rohkem kostumeeritud peletistega. Eelhäälestus oli igatahes positiivne. Hiilisin ringi mask peas ja vahe pussnuga käes lootuses, et keegi mind ära ei tunne :).
Žürii lauas oli tore kohata endisi õpilasi ja muidu toredaid inimesi :). Pakuti head ja paremat, mis maski tõttu jäi mul aga manustamata. Korraldajad (11 A) olid saalis loonud erilise õhkkonna, mis temaatiliste filmide vaatamisele väga palju juurde andis. Filme oli palju (kokku 10 vist) ning kõik pole enam meeleski, aga see, mida ma nägin, näitas ennast hästi. Muidugi ei saanud paljud tegijad üle ega ümber sellistest filmidest nagu "The Grudge" (muide japside originaal on parem), "The Ring" (samad sõnad, mis eelmistes sulgudes) jne. Noorsugu suutis aga näidata amatööride kohta üllatavalt kõrget taset ning nii mõnigi film paitas (kriipis?) silma.
Meeldejäävamateks elamusteks kujunesid 11 A, 12 A, 10 B, 9 A ja õpetajate filmid.
Õpside oma oli kohe eriline üllatus, sest vaikselt nurga taga seda tehti, ent välja kukkus lausa eeskujulikult. Süžee järgmine: õpetaja (Eesti Vabariigi teenelise lätlase kehastuses) siseneb klassi, aga õpilased ei tee märkamagi. Tunni arenedes ignorantsus suureneb ning õpetajat hakatakse loopima igasuguste asjadega. Õpetaja taandub klassist. Kodus voodis magades ühtäkki õpetaja ärkab, tõuseb nagu zombi ja nuga käes siseneb sinnasamasse klassi, korraldades tõelise rappimise. Ent lõpuks ei selgugi päris täpselt, kas tegemist oli lihtsalt õpetaja horrorunenäoga või mitte. Sellised natuke lahtiste otstega lood sobivad mulle vägagi.
Tore on olla žüriis juhtudel, kui on teada, et võidab sõprus. Väga suurt vastutust ega pinget seetõttu ei ole ning saab lihtsalt asju nautida. Minu jaoks möödusid need 2 tundi väga kiiresti. Järelikult kvaliteetne meelelahutus. Tänud 11 A! Kindlasti parim salongiõhtu, mida mina olen JG-s näinud.
Päeva mask: no ikka see scarymovielik lõust, mida terve õhtu kandsin. Järeldus on see, et see kes tahab seda maski kanda mõnel tapatööl, peab selle roima võimalikult kiiresti sooritama, kuna muidu hakkab maskiga hullult umbne. Õhtu lõpuks oli mask kaetud seestpoolt hingeõhust eraldunud veega ja see ei olnud üldse lõbus tunne. Aga korra ju võib sellist tunnet kannatada. Ärgem unustagem, et kunst nõuab ohvreid.
Asjad hakkasid kiiremini liikuma, kui mind paluti žürii liikmeks. Ühelt poolt ju kohustus, aga teiselt poolt selline meeldiv olukord ikkagi. Nõustusin ning otsustasin endale mingisuguse maski sebida. Selgus, et maski sebida polegi nii lihtne. Lõunakeskuse karnevalipoest leiab kõik eluks vajaliku klouniks kehastuja, kuid mõrvarihakatis jääb küll tühjade pihkudega. Mingid haledad mängunoad ja kunstveri olid üsna mage värk. Lõpuks saabus päästeingel tagatoast koos miski lastekostüümiga. Kostüümi jätsin igaks juhuks proovimata, aga mask oli küll aus asi. Rendilepingu sõlmimine oli lausa möödapääsmatu.
Reede õhtuks olid kõik klassid ette valmistanud väikese õudusfilmi ning kooli aula täidetud vähem või rohkem kostumeeritud peletistega. Eelhäälestus oli igatahes positiivne. Hiilisin ringi mask peas ja vahe pussnuga käes lootuses, et keegi mind ära ei tunne :).
Žürii lauas oli tore kohata endisi õpilasi ja muidu toredaid inimesi :). Pakuti head ja paremat, mis maski tõttu jäi mul aga manustamata. Korraldajad (11 A) olid saalis loonud erilise õhkkonna, mis temaatiliste filmide vaatamisele väga palju juurde andis. Filme oli palju (kokku 10 vist) ning kõik pole enam meeleski, aga see, mida ma nägin, näitas ennast hästi. Muidugi ei saanud paljud tegijad üle ega ümber sellistest filmidest nagu "The Grudge" (muide japside originaal on parem), "The Ring" (samad sõnad, mis eelmistes sulgudes) jne. Noorsugu suutis aga näidata amatööride kohta üllatavalt kõrget taset ning nii mõnigi film paitas (kriipis?) silma.
Meeldejäävamateks elamusteks kujunesid 11 A, 12 A, 10 B, 9 A ja õpetajate filmid.
Õpside oma oli kohe eriline üllatus, sest vaikselt nurga taga seda tehti, ent välja kukkus lausa eeskujulikult. Süžee järgmine: õpetaja (Eesti Vabariigi teenelise lätlase kehastuses) siseneb klassi, aga õpilased ei tee märkamagi. Tunni arenedes ignorantsus suureneb ning õpetajat hakatakse loopima igasuguste asjadega. Õpetaja taandub klassist. Kodus voodis magades ühtäkki õpetaja ärkab, tõuseb nagu zombi ja nuga käes siseneb sinnasamasse klassi, korraldades tõelise rappimise. Ent lõpuks ei selgugi päris täpselt, kas tegemist oli lihtsalt õpetaja horrorunenäoga või mitte. Sellised natuke lahtiste otstega lood sobivad mulle vägagi.
Tore on olla žüriis juhtudel, kui on teada, et võidab sõprus. Väga suurt vastutust ega pinget seetõttu ei ole ning saab lihtsalt asju nautida. Minu jaoks möödusid need 2 tundi väga kiiresti. Järelikult kvaliteetne meelelahutus. Tänud 11 A! Kindlasti parim salongiõhtu, mida mina olen JG-s näinud.
Päeva mask: no ikka see scarymovielik lõust, mida terve õhtu kandsin. Järeldus on see, et see kes tahab seda maski kanda mõnel tapatööl, peab selle roima võimalikult kiiresti sooritama, kuna muidu hakkab maskiga hullult umbne. Õhtu lõpuks oli mask kaetud seestpoolt hingeõhust eraldunud veega ja see ei olnud üldse lõbus tunne. Aga korra ju võib sellist tunnet kannatada. Ärgem unustagem, et kunst nõuab ohvreid.
reede, 2. veebruar 2007
Valimised koju kätte
Kuni eilseni olin veendunud, et selleaastased valimised paistavad silma erakordselt loiu iseloomuga. Nojah... Võib ju vastu vaielda, et mis need lõputult "Tehtud!" korrutavad telereklaamid ja tänavail laiutanud hiigelpostrid siis olid? No muidugi olid (muide Diana Klasi plakat Kauburi juures, mille põsele joonistatud Taaveti täht, oli päris armas), aga nagu ei häirinud eriti. Pole postkastki veel valimisreklaamist ummistunud. Mingi reformarite ketas muidugi oli, aga see kadus kiiresti vanapaberisse.
Eile hommikul Tartu rongijaama jõudes nägin perroonil seismas kolme kahtlast tüüpi. Aga ei läinudki löömaks nagu hetkeks kartsin. Noored mehed hoopis naeratasid sõbralikult ja surusid pihku mingi brosüüri. Lisaks sooviti kena rongireisi. Rongis bukletti lähemalt kaedes selgus, et tegemist on reformar Silver Meikari valimisreklaamiga, kes lubab seninägematut uut kvaliteeti ja uusi ronge Eesti raudteele ("Valid Meikari, saad sellised rongid!). Miskipärast on Meikar väga pika perspektiivi mees, sest kaugeim tähtaeg on tal seal 2022. Aga see on juba sellest samast kategooriast, et 15 aastaga 5 rikkama riigi hulka. Ja kus siis rongidki kehvemad olla saavad.
Üllatav oli kogu triangli juures see, et sihukest asja pole lihtsalt varem näinud, kus juba varahommikul unesegaseid rongisõitjaid õnneks võetakse. Muidugi meenub seik aastate tagant, kus rongis vantsis ringi Arne Otteri päikest varjutav kuju ja igale reisijale suruti pihku Rahvaliidu lendleht mantraga: "Meie oleme rongiliikluse kaotamise vastu". See oli mäletatavasti aeg, kui rongiliine kõvasti kinni pandi.
Järgmine etapp oleks kindlasti valimisreklaami jaotamine baarides ("Meie ei toeta suitsetamiskeeldu"), bordellides ("Oleme prostitutsiooni legaliseerimise poolt"), koolides ("Hoiame õpetajate palga tõusu kontrolli all") jne. Ja ärge öelge nüüd, et pole õige sihtgrupp.
Päeva dokument: täites üht ingliskeelset ankeeti tabasin ennast huvitava probleemi ees. Nimelt mida kirjutada lahtrisse "date". Tõenäoliselt tulnuks sinna kirjutada sünniaeg (mina nii tegingi, aga samas võinuks ju kirjutada ka kuupäeva või hoopis selle, kellega kohtingutel käin... No kirjutasin sinna ikkagi oma sünniaja lootuses, et vinguma ei hakata. Siiamaani pole vingutud. Vist läks õnneks...
Eile hommikul Tartu rongijaama jõudes nägin perroonil seismas kolme kahtlast tüüpi. Aga ei läinudki löömaks nagu hetkeks kartsin. Noored mehed hoopis naeratasid sõbralikult ja surusid pihku mingi brosüüri. Lisaks sooviti kena rongireisi. Rongis bukletti lähemalt kaedes selgus, et tegemist on reformar Silver Meikari valimisreklaamiga, kes lubab seninägematut uut kvaliteeti ja uusi ronge Eesti raudteele ("Valid Meikari, saad sellised rongid!). Miskipärast on Meikar väga pika perspektiivi mees, sest kaugeim tähtaeg on tal seal 2022. Aga see on juba sellest samast kategooriast, et 15 aastaga 5 rikkama riigi hulka. Ja kus siis rongidki kehvemad olla saavad.
Üllatav oli kogu triangli juures see, et sihukest asja pole lihtsalt varem näinud, kus juba varahommikul unesegaseid rongisõitjaid õnneks võetakse. Muidugi meenub seik aastate tagant, kus rongis vantsis ringi Arne Otteri päikest varjutav kuju ja igale reisijale suruti pihku Rahvaliidu lendleht mantraga: "Meie oleme rongiliikluse kaotamise vastu". See oli mäletatavasti aeg, kui rongiliine kõvasti kinni pandi.
Järgmine etapp oleks kindlasti valimisreklaami jaotamine baarides ("Meie ei toeta suitsetamiskeeldu"), bordellides ("Oleme prostitutsiooni legaliseerimise poolt"), koolides ("Hoiame õpetajate palga tõusu kontrolli all") jne. Ja ärge öelge nüüd, et pole õige sihtgrupp.
Päeva dokument: täites üht ingliskeelset ankeeti tabasin ennast huvitava probleemi ees. Nimelt mida kirjutada lahtrisse "date". Tõenäoliselt tulnuks sinna kirjutada sünniaeg (mina nii tegingi, aga samas võinuks ju kirjutada ka kuupäeva või hoopis selle, kellega kohtingutel käin... No kirjutasin sinna ikkagi oma sünniaja lootuses, et vinguma ei hakata. Siiamaani pole vingutud. Vist läks õnneks...
Tellimine:
Postitused (Atom)