Nädal tagasi toimus koolis maakonna koolide ajalooteemaline mälumäng. Tegelikkuses on see kujunenud meie ja naaberkooli vaheliseks ragistamiseks, kuna teistel on ilmselt ennast määratult raskem kohale venitada (noh, paar kooli küll lubasid tulla, ent ilmselt oli see niisama välja käidud lubadus). Kokku aga osales jahmatamapanevalt suur arv võistkondi - 22. Jahmatus muidugi meeldivas astmes. Ise eeldasin max. 15 võistkonna osalust. Hullu polnud. Muidugi tuli kiiresti küsimuste komplekte juurde paljundada jne., aga sai hakkama. Ilmselt oli oma kooli puhul ka tugevaks asjaoluks see, et sai tunnist ära. Ja tunnist ärasaamise nimel on nii mõnigi nõus kasvõi pea peal seisma. Rääkimata mälu mängimisest. Teadmiste tase polnud küll hiilgav, aga mitte ka kehv. Kui võitnud võistkond saavutas ligemale 2/3 punktidest ja esikuuikusse trüginud võistkonnad vähemalt 50 %, siis pole see kuigi halb. Ja ega viimasekski jäänud võistkond nulli peale jäänud.
Võit läks seekord naaberkooli. Kuivõrd aga nemad õiendavad selle ürituse rahastamisega, siis on järgmisel aastal selle toimumine üsnagi kindel.
Samal õhtul käisin mängimas tudengite mälumänguklubis, kuhu oli kohale tulnud 19 võistkonda (kuivõrd seal ei ole võistkonna suurus oluline, siis oli kaunikestki kitsas). Seegi oli selline vägagi inspireeriv üritus - mõnus ja sundimatu õhkkond, head küsimused, ladus korraldus jne. Igatahes tekkis selle päeva põhjal tunne, et kui selline akadeemiline mälumäng hakkab mingil hetkel vaikselt hääbuma, siis noorte üritused jäävad küll kestma. Minu sõna selle peale!
kolmapäev, 31. oktoober 2007
Tülikatest inimestest, kes juhtuvad su naabrid olema
Lugesin hommikul Lauri postitust (zyxzewski-lauri.blogspot.com, ma ei viitsi linkida :) ) tülikate naabrite kohta, mõtlesin ise läbi, kuidas minul selles osas lood on olnud. Hullu pole. Olen suurema osa ajast elanud ikkagi eramajades, kus naabritega kokkupuutumine hoopis teisetasandiline. Praegu olen küll korteriinimene, ent naabrid häirivaks muutunud pole. Selliseid südaöiseid-varahommikusi mürgleid on üsna harva ette tulnud ja sageli on sellistele aru kiiresti pähe pandud (loe: mürgeldajate üürileping kipub peatselt lõppema).
Kõige stabiilsem rahurikkujast majanaaber mahubki aega, kui ma paar aastat Jõgeval elasin. Mingil hetkel (võimalik, et ta oli juba varem seal olemas, aga ühel hetkel asus tegutsema) ilmus majja minust korrus kõrgemale elama üks naisterahvas. Ja varsti oli peaaegu igaõhtune rutiin see, et võis kuulda pidevalt põrandale kukkuvate asjade, ühest kohast teise veetava mööbli, vastu seina tagumise jms. müra. Ei käinud see kogu aeg, aga sellise regulaarse intervalli järel kostus jälle tuhm mütsatus, kolakas vms. Kuna see tegutseja elas mu naaberkorteri peal, siis mind häiris see vähem, aga kõrvalkorteris elanud naabrid läksid sellest kolistamisest päris pöördesse (mees oli selline jota ja nõrganärviline), seetõttu hakkas kolistamist assisteeruma kõrvalkorterist kostev valjuhäälne ropp kisa. Üks kord kargas mees isegi minu ukse taha kolkima, pidades mind kurja juureks, ent ta sai kiiresti oma eksimusest aru. Paraku andis siunamine kolistajale veel jaksu juurde. Mõnel korral, kui teda keelamas sai käidud (näiteks alustas kolistamisega kuskil südaöösel), siis järgnes sellele tõeline lõhkumiskontsert.
Leebema vormina harrastas majanaaber korteriukse avamist ning selle suure pauguga kinnilajatamist. Ning kui talle seda pahaks sai pandud, saime kuulda temalt, kui kõrini tal meist on ja kuidas me tema selleni viinud oleme. Niuks!
Politseil polnud midagi teha, sest probleem oli selgelt meditsiiniline. Aga sama ootamatult kui see mürgel algas, see ka mõni kuu hiljem lõppes. Ilmselt suunati ta lõpuks sinna, kuhu vaja või sai ta head rohud, mis maailmapildi jälle natuke selgemaks tegid.
Kõige stabiilsem rahurikkujast majanaaber mahubki aega, kui ma paar aastat Jõgeval elasin. Mingil hetkel (võimalik, et ta oli juba varem seal olemas, aga ühel hetkel asus tegutsema) ilmus majja minust korrus kõrgemale elama üks naisterahvas. Ja varsti oli peaaegu igaõhtune rutiin see, et võis kuulda pidevalt põrandale kukkuvate asjade, ühest kohast teise veetava mööbli, vastu seina tagumise jms. müra. Ei käinud see kogu aeg, aga sellise regulaarse intervalli järel kostus jälle tuhm mütsatus, kolakas vms. Kuna see tegutseja elas mu naaberkorteri peal, siis mind häiris see vähem, aga kõrvalkorteris elanud naabrid läksid sellest kolistamisest päris pöördesse (mees oli selline jota ja nõrganärviline), seetõttu hakkas kolistamist assisteeruma kõrvalkorterist kostev valjuhäälne ropp kisa. Üks kord kargas mees isegi minu ukse taha kolkima, pidades mind kurja juureks, ent ta sai kiiresti oma eksimusest aru. Paraku andis siunamine kolistajale veel jaksu juurde. Mõnel korral, kui teda keelamas sai käidud (näiteks alustas kolistamisega kuskil südaöösel), siis järgnes sellele tõeline lõhkumiskontsert.
Leebema vormina harrastas majanaaber korteriukse avamist ning selle suure pauguga kinnilajatamist. Ning kui talle seda pahaks sai pandud, saime kuulda temalt, kui kõrini tal meist on ja kuidas me tema selleni viinud oleme. Niuks!
Politseil polnud midagi teha, sest probleem oli selgelt meditsiiniline. Aga sama ootamatult kui see mürgel algas, see ka mõni kuu hiljem lõppes. Ilmselt suunati ta lõpuks sinna, kuhu vaja või sai ta head rohud, mis maailmapildi jälle natuke selgemaks tegid.
teisipäev, 30. oktoober 2007
Connecting People
Sai Soomemaal käidud. 20. oktoobril toimus Tartu-Tampere ametlik linnavõistlus mälumängus. Sõpruslinnade kultuurikontakt seegi. Start oli aga juba eelneva päeva varahommikul. Üsna rutiinne - Tartust Tallinnasse, laevaga üle lahe, ning Helsingist Tamperre. Kokku oma 6-7 tundi sõitu. Aga ma olen Ameerikas käinud, seetõttu 6-7 tundi mind eriti ei heiduta. Rutiinivaba asi oli kahtlemata see, et meid Tallinnas ees oodanud ühe võistkonna asendusmängija Igor oli oma passi kodusele Raplamaale unustanud ja pool teed käis orgunn, et tee pealt pass üles korjata. No aga hästi orgunniti. Pass oli varsti olemas ja mured murtud.
Soome mulle üldjoontes meeldib. Ei mingit põdratamist või muud sellist. Selline mõnus rahulik põhjamaa. Tamperes polnud varem käinud, seetõttu oli laupäeva hommikul mängule eelnenud tuur kesklinnas täitsa omal kohal. Väga sarnane linn Tartule, sest keset linna on vesi. Seal vist küll rohkem järvedega tegu. Aga nagu öeldud - vaikne, rahulik ja muretu linn. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin enda ümber ning oli mõnus olla. Ilm oli ka päikeseline ning soojemapoolne.
Suurim avastus (kuigi ma olin selle olemasolust teadlik) oli linnas asuv Lenini muuseum. On üsna huvitav teada, et selline esinduslik muuseum ei asu kuskil Venemaal, vaid täielikult kapitalistlikus riigis. Aga seal ta on. Sisse astuda ei viitsinud, aga elamuse sain sellegipoolest.
Mälumängust ka. Toimus siis mäng - 4 võistkonda kummastki linnast. Küsiti 60 küsimust - 30 sommid ja 30 eestlased. Meie küsimustel polnud viga, Indrek Salis teeb normaalset tööd, aga sommide omad tegid kohati nõutuks. "Nimetage maailma viis suusahüpete lennumäge." "Millises kahes riigis on peetud kõige rohkem taliolümpiamänge? Nimetage mängud (kohad ja aastad)." jms. No meil ei ole tavaks küsida mälumängus küsimusi, kus nõutakse 5, 8 või koguni 10 elementi. Lauri käis välja idee, et järgmisel korral on asjakohane küsida Hiroshimas hukkunute täielikku loetelu. No mis see mõnikümmend tuhat nime ikka üles lugeda on. Sato, Sato, Sato, Sato ... ;P
Lõppkokkuvõttes suutis Tartu linn võita. Enda panusega rahul ei ole, sest vaim oli kuidagi väsinud ja mõte liikus aeglaselt. Aga vajalikud punktid tõime ära ja karikas tuli koos meiega Tartusse tagasi. Kuni järgmise sügiseni, mil me neid jälle võõrustame. Aga kõik tulemused, küsimused jms. on www.kilb.ee saadaval, seega pole mõtet pikalt jahvatada. Huvilised vaatavad ise.
Seega tore käik. Seltskond oli ka norm. Tüütuks muutus ühe nö. aktivisti pidev möla ja vaimutsemine, sest mees ilmselgelt ei adunud piiri, kuskohast natuke liiast saab. Aga enamik suutis selle mölaga harjuda ning püüdsid sellest mitte liiga välja teha. Meeldis mõne selli idee sellele vennale kondoom kinkida. Et saab endale pähe tõmmata ja näidata kõigile, kes ta tegelikult on. Aga suva, pisiasjadest ja mõttetutest meestest ei maksa ennast häirida lasta.
Lõpp hea, kõik hea. Tuleval aastal jälle.
Soome mulle üldjoontes meeldib. Ei mingit põdratamist või muud sellist. Selline mõnus rahulik põhjamaa. Tamperes polnud varem käinud, seetõttu oli laupäeva hommikul mängule eelnenud tuur kesklinnas täitsa omal kohal. Väga sarnane linn Tartule, sest keset linna on vesi. Seal vist küll rohkem järvedega tegu. Aga nagu öeldud - vaikne, rahulik ja muretu linn. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin enda ümber ning oli mõnus olla. Ilm oli ka päikeseline ning soojemapoolne.
Suurim avastus (kuigi ma olin selle olemasolust teadlik) oli linnas asuv Lenini muuseum. On üsna huvitav teada, et selline esinduslik muuseum ei asu kuskil Venemaal, vaid täielikult kapitalistlikus riigis. Aga seal ta on. Sisse astuda ei viitsinud, aga elamuse sain sellegipoolest.
Mälumängust ka. Toimus siis mäng - 4 võistkonda kummastki linnast. Küsiti 60 küsimust - 30 sommid ja 30 eestlased. Meie küsimustel polnud viga, Indrek Salis teeb normaalset tööd, aga sommide omad tegid kohati nõutuks. "Nimetage maailma viis suusahüpete lennumäge." "Millises kahes riigis on peetud kõige rohkem taliolümpiamänge? Nimetage mängud (kohad ja aastad)." jms. No meil ei ole tavaks küsida mälumängus küsimusi, kus nõutakse 5, 8 või koguni 10 elementi. Lauri käis välja idee, et järgmisel korral on asjakohane küsida Hiroshimas hukkunute täielikku loetelu. No mis see mõnikümmend tuhat nime ikka üles lugeda on. Sato, Sato, Sato, Sato ... ;P
Lõppkokkuvõttes suutis Tartu linn võita. Enda panusega rahul ei ole, sest vaim oli kuidagi väsinud ja mõte liikus aeglaselt. Aga vajalikud punktid tõime ära ja karikas tuli koos meiega Tartusse tagasi. Kuni järgmise sügiseni, mil me neid jälle võõrustame. Aga kõik tulemused, küsimused jms. on www.kilb.ee saadaval, seega pole mõtet pikalt jahvatada. Huvilised vaatavad ise.
Seega tore käik. Seltskond oli ka norm. Tüütuks muutus ühe nö. aktivisti pidev möla ja vaimutsemine, sest mees ilmselgelt ei adunud piiri, kuskohast natuke liiast saab. Aga enamik suutis selle mölaga harjuda ning püüdsid sellest mitte liiga välja teha. Meeldis mõne selli idee sellele vennale kondoom kinkida. Et saab endale pähe tõmmata ja näidata kõigile, kes ta tegelikult on. Aga suva, pisiasjadest ja mõttetutest meestest ei maksa ennast häirida lasta.
Lõpp hea, kõik hea. Tuleval aastal jälle.
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Kas ainult eestlased omade pärast häbenema peavad?
Nagu juba korduvalt mainitud, siis vingumine ja halamine on eestlaste rahvuslikud spordialad. Kiunuda on nii tore. Aga ega ainult meil halvasti lähe. Mõnikord veab teistelgi nõnda halvasti, et midagist hullu. Jälgin ka mõnda võõrkeelset blogi ja üks nendest on Inglismaal elava mälumänguri Olavi thequizblogger.blogspot.com, kus peamiselt tiirleb jutt mälumängu ümber, aga mitte ainult. Näiteks kirjutas ta nädalakene tagasi sellest, kuidas üle-eelmine nädal oli inglastele sportlikus mõttes katastroof. Kas tõesti? Aga palun:
1. Jalgpallis saadi pähe venelastelt ja nüüd on inglastel head šansid jääda eemale EM-finaalturniirilt. Aga finaalturniir ilma inglasteta? Urrr...
2. Rugbys olid inglased finaalmängus favoriidid, aga saadi üsna kindlalt lakki lõuna-aafriklastelt (tõsi küll - enamikus valged mehed!). Nii et, maailmameistritest said eksid.
3. Lewis Hamilton ei pistnudki kotti kindlana paistnud võitu, vaid suutis kõik maha mängida. Vormel-1 maailmameistriks tuli "kuum suomen poika" Kimi.
Minu arvates on seda ühe nädala kohta isegi inglaste jaoks palju. Vaesekesed!
1. Jalgpallis saadi pähe venelastelt ja nüüd on inglastel head šansid jääda eemale EM-finaalturniirilt. Aga finaalturniir ilma inglasteta? Urrr...
2. Rugbys olid inglased finaalmängus favoriidid, aga saadi üsna kindlalt lakki lõuna-aafriklastelt (tõsi küll - enamikus valged mehed!). Nii et, maailmameistritest said eksid.
3. Lewis Hamilton ei pistnudki kotti kindlana paistnud võitu, vaid suutis kõik maha mängida. Vormel-1 maailmameistriks tuli "kuum suomen poika" Kimi.
Minu arvates on seda ühe nädala kohta isegi inglaste jaoks palju. Vaesekesed!
pühapäev, 28. oktoober 2007
Insomniac
Ei tule und. Pole ka muidugi väga sügav öö. Aga tavaliselt sel ajal ma juba magan. Reeglina sügavalt. Kool on ses suhtes vinge uinutaja. Hommikuti tuleb ärgata väga (rekord on vist 5 hommikul). Sellele järgneb päev täis rabelemist ning õhtuks on sellise parajalt tühjaks pigistatud sidruni tunne. Hea on aga selle juures asjaolu, et miskit une ootamist ega lammaste lugemist ei ole. Enamasti on paari minutiga unenägudemaa käes.
Aga praegu on vaheaeg. Homme on küll esmaspäev, aga harjumuspärast hommikust ärkamist pole. Ei ole ka mingeid hommikusi kohtumisi-kohustusi. Ainult pärastlõunased. Seetõttu võib arvuti taga istuda ja töötada. Mitut jumalat teeniva inimese rõõmud :). Siiski on tehtav rohkem fun, kui mingi ränk kohustus. Ja pealegi võib asja lõdvalt võtta.
Südaöö. Vaikne on. Kõik valmistuvad juba uueks nädalaks vist. Tuba on soe. Meeleolu on hea. Kannutäiest joodud teest. Ostsin hommikul poest maitsmiseks uue Gurmansi tee (kunagi peaks oma teehullusest ka blogima!) ja selgus, et see on enamvähem see teeideaal, mida olen igatsenud. Lisaks oli selles natuke tšillipipart, nii et iga lonks oli kergelt vürtsikas. Aga vürtsid mulle meeldivadki. Mõnus.
Kaifin ööd edasi. Kui viitsin, blogin veel. Mõtteid ja juhtumisi on vahepealsest ajast küllaga.
Aga praegu on vaheaeg. Homme on küll esmaspäev, aga harjumuspärast hommikust ärkamist pole. Ei ole ka mingeid hommikusi kohtumisi-kohustusi. Ainult pärastlõunased. Seetõttu võib arvuti taga istuda ja töötada. Mitut jumalat teeniva inimese rõõmud :). Siiski on tehtav rohkem fun, kui mingi ränk kohustus. Ja pealegi võib asja lõdvalt võtta.
Südaöö. Vaikne on. Kõik valmistuvad juba uueks nädalaks vist. Tuba on soe. Meeleolu on hea. Kannutäiest joodud teest. Ostsin hommikul poest maitsmiseks uue Gurmansi tee (kunagi peaks oma teehullusest ka blogima!) ja selgus, et see on enamvähem see teeideaal, mida olen igatsenud. Lisaks oli selles natuke tšillipipart, nii et iga lonks oli kergelt vürtsikas. Aga vürtsid mulle meeldivadki. Mõnus.
Kaifin ööd edasi. Kui viitsin, blogin veel. Mõtteid ja juhtumisi on vahepealsest ajast küllaga.
esmaspäev, 22. oktoober 2007
Hallpead austa, kõlupead kummarda...
Vahel pole elu vaja põnevaks elada, põnevaid asju juhtub ilma pingutamatagi. Viimase tõestuse ses osas sain eelmisel kolmapäeval. Olin ühe prominentse tartlasega (nimetagem teda HP - Hewlett Packard???) kokku leppinud, et ta annab mulle intervjuu minu leivaisa tarbeks. Ühesõnaga räägib oma kokkupuudetest ristsõnade, mälumängu jms.
Liikusin siis õigeks ajaks kohale ning märkasin auväärt härrat vestlemas miski oma tuttavaga. Noogutasin talle tervituseks ning tahtmata nende vestlust segada, istusin samasse õppehoone fuajeesse pingile ootama. Üllataval kombel jätkas isand oma vestlust ning ignoreeris mind täielikult.
Suur oli minu üllatus, kui saabus minu võistkonnakaaslane Leino (samas kohas algas natuke aega hiljem Tartu linna meistrivõistluste etapp) ning vana kõpsti talle ligi hüppas ning hakkas temaga rääkima. Seda saatis soovitus, et võta paber ja pane kõik kirja, sest kõik niikuinii meelde ei jää. No ja jutt, mida ta rääkima hakkas oli see minu intervjuu. :D. Blaaahhh...
Kui mulle kohale jõudis, et mis tegelikult toimub, haarasin ruttu paberi ja kukkusin juttu samuti üles kirjutama. Samal ajal võitlesin naeruga, sest see, et prominent mind ja mu võistkonnakaaslast segi ajas, oli ikka koom mis koom...
Aga vajaliku info ma sain ja loo ma sellest valmis teen. Kahjuks ei saa ma eelnevat juttu küll ametlikus artiklis avaldada, aga sõpradele-tuttavatele on see nüüd vähemalt olemas.
Aga kas me Leinoga tõesti nii sarnased oleme, et meid võiks sassi ajada? Noh, me mõlemad oleme mälurid, samuti ajaloolased, mängime ühes võistkonnas ja isegi jope on sama - seesama vana ja hea Kvardi roheline. Muus osas aga... Kaaluvahegi on vähemalt +35 minu kasuks... Aga ilmselt ei ole see vanahärra silmis mingi näitaja ning meie ikka üks ja sama isik tema silmis.
Kas on kerge olla vana? Ega vist... :P
Liikusin siis õigeks ajaks kohale ning märkasin auväärt härrat vestlemas miski oma tuttavaga. Noogutasin talle tervituseks ning tahtmata nende vestlust segada, istusin samasse õppehoone fuajeesse pingile ootama. Üllataval kombel jätkas isand oma vestlust ning ignoreeris mind täielikult.
Suur oli minu üllatus, kui saabus minu võistkonnakaaslane Leino (samas kohas algas natuke aega hiljem Tartu linna meistrivõistluste etapp) ning vana kõpsti talle ligi hüppas ning hakkas temaga rääkima. Seda saatis soovitus, et võta paber ja pane kõik kirja, sest kõik niikuinii meelde ei jää. No ja jutt, mida ta rääkima hakkas oli see minu intervjuu. :D. Blaaahhh...
Kui mulle kohale jõudis, et mis tegelikult toimub, haarasin ruttu paberi ja kukkusin juttu samuti üles kirjutama. Samal ajal võitlesin naeruga, sest see, et prominent mind ja mu võistkonnakaaslast segi ajas, oli ikka koom mis koom...
Aga vajaliku info ma sain ja loo ma sellest valmis teen. Kahjuks ei saa ma eelnevat juttu küll ametlikus artiklis avaldada, aga sõpradele-tuttavatele on see nüüd vähemalt olemas.
Aga kas me Leinoga tõesti nii sarnased oleme, et meid võiks sassi ajada? Noh, me mõlemad oleme mälurid, samuti ajaloolased, mängime ühes võistkonnas ja isegi jope on sama - seesama vana ja hea Kvardi roheline. Muus osas aga... Kaaluvahegi on vähemalt +35 minu kasuks... Aga ilmselt ei ole see vanahärra silmis mingi näitaja ning meie ikka üks ja sama isik tema silmis.
Kas on kerge olla vana? Ega vist... :P
kolmapäev, 17. oktoober 2007
Bürokraadid küll, aga ikkagi inimesed
Paar päeva tagasi saabus mulle postiga kiri Hansapangast, kus jällegi midagist reklaamiti. Sageli läheb selline kiri ilma pikema süvenemiseta vanapaberiks, aga seekord paelus pilku asjaolu, et mulle soovitati soojalt liitumist pensioni teise sambaga jne. Imelik oli kogu asja juures fakt, et mul teise sambaga juba aastaid tagasi liitutud ja lisaks veel kolmaski sammas olemas. Rahad tiirlevad pikemat aega hiigelpanga kõhus. Reaktsioon oli nagu ikka sellisel puhul - mida kuradit? Kohe meenus juhtum, kuidas üks pank reklaamis aastaid surnud noormehele oma fonde. Ohjah...
Täna aga saabus uus kiri Hansalt ja kuigi tahtsin kirja pahaselt (kaua võib inimest lollide reklaamidega narrida!) küttealustuseks ära kasutada, avasin selle ja sain üllatuse osaliseks. Kirja kaunistas kõigepealt suur kiri "Hansapank ei tee kunagi viku." (Just nimelt nii!). Ja ülejäänud tekstis raputas suurkontsern minusuguse väikese könni ees tuhka pähe ja lubas, et sellised vead kunagi enam ei kordu. Lisaks veel natuke mett moka peale sellega, et kinnitati, et mu raha kasvab nende pangas endiselt mühinal.
No mis ma oskan kosta. Positiivne! Järelikult on mul kui Hansapanga pikaajalisel kliendil nüüd jällegi selgem, et miks mulle see pank täitsa meeldib. Võiks ju otsida pisema ja hubasema, aga siiani on kogemused vägagi head ja sellegi kogemuse võib ilusate hulka lugeda. Jõudu tööle, rahatuusad!
Ja just nagu kokku oleks lepitud, saabus täna teinegi kiri. Sedakorda ühelt teiselt pangalt. Ja ilmselt mingi suure sooduspakkumisega. Ilmselt sellepärast, et see kiri ei ole mulle, vaid minu korteri eelmisele elanikule, kes aga siin juba üle viie aasta enam ei ela. Ja kus ta elada võiks, ma tõesti ei tea. Ma võtsin paar aastat tagasi kätte ja helistasin sinna panka, et ärge saatke kirju enam siia. Lubati pühalikult. Tulemus, nagu veenduda võib, on ümmargune null! Ootan põnevusega uusi kirju!
Täna aga saabus uus kiri Hansalt ja kuigi tahtsin kirja pahaselt (kaua võib inimest lollide reklaamidega narrida!) küttealustuseks ära kasutada, avasin selle ja sain üllatuse osaliseks. Kirja kaunistas kõigepealt suur kiri "Hansapank ei tee kunagi viku." (Just nimelt nii!). Ja ülejäänud tekstis raputas suurkontsern minusuguse väikese könni ees tuhka pähe ja lubas, et sellised vead kunagi enam ei kordu. Lisaks veel natuke mett moka peale sellega, et kinnitati, et mu raha kasvab nende pangas endiselt mühinal.
No mis ma oskan kosta. Positiivne! Järelikult on mul kui Hansapanga pikaajalisel kliendil nüüd jällegi selgem, et miks mulle see pank täitsa meeldib. Võiks ju otsida pisema ja hubasema, aga siiani on kogemused vägagi head ja sellegi kogemuse võib ilusate hulka lugeda. Jõudu tööle, rahatuusad!
Ja just nagu kokku oleks lepitud, saabus täna teinegi kiri. Sedakorda ühelt teiselt pangalt. Ja ilmselt mingi suure sooduspakkumisega. Ilmselt sellepärast, et see kiri ei ole mulle, vaid minu korteri eelmisele elanikule, kes aga siin juba üle viie aasta enam ei ela. Ja kus ta elada võiks, ma tõesti ei tea. Ma võtsin paar aastat tagasi kätte ja helistasin sinna panka, et ärge saatke kirju enam siia. Lubati pühalikult. Tulemus, nagu veenduda võib, on ümmargune null! Ootan põnevusega uusi kirju!
teisipäev, 16. oktoober 2007
Shopping&Shopping
Eelmisel nädalal oli siis sügisese ostuhulluse kulminatsioon. Igas poes, kus käisin, olid hullud päevad või laadapäevad või mis iganes. Samal ajal oli koolis teemaks 1930. aastate alguse suur majanduskriis ja seetõttu oli võimalus mõelda kõige selle peale. Paralleele on päris palju, sest inimestele on ometigi raha tekkinud ning seega saavad endale palju lubada. Samas ei oska ma öelda, kas see tarbimine on võrreldes toonaste aegadega arutu või mitte. Eks igaüks ise teab. Muidugi kauba pärast kisklemine ja purelemine on ka tobedus kuubis.
Mina olen seadnud mõttetu šoppamise tipuks aastaid tagasi ühest päevalehest loetud tibilaadse naisolevuse arvamuse, kes ütles, et seda ostsin ja teist ostsin ja lõpuks ostsin ka kala. Kala ta küll ei söö, aga kuna oli nii odav, siis ostis ikkagi.
Aga kas mina ostaks valimatult? Mulle meeldib ostelda, ei salga üldse. Aga ma ostlen nagu mees ikka - siuhti poodi, kõik vajalikud asjad korvi või näpu otsa, tasun nende eest ja siuhti välja tagasi. Sihuke vaatamine, proovimine, passitamine jne. mulle meeltmööda ei ole.
Osturalli sai seetõttu minu jaoks läbi 15 minutiga. Ostsin oma soovitud DVD-d, pesud, sokid jms ära ja leekisin minema. Ainuke tõsiselt mõttetu peatus oli lõhnaosakonnas. Viimasel ajal on mul tõeline parfüümihullus peal. Kohe pean endale lõhnu ostma. Seekord läks siis loosi Lacoste´i Red. No oli lihtsalt soodne... Ja lõhnab ka hästi. Ja nagu sellest veel vähe, ostsin ka sama sarja deosticki.
Ilmselt pean hakkama poes käima miski valvuriga, kes mul lõhnaosakonda siseneda ei lase. Vaatasin täna hommikul oma lõhnariiulit ja lugesin kokku 10 erinevat nimetust. See ei ole ju enam normaalne... Päästke mind mu hullusest :).
Samas pean ütlema, et mõttetult kaupa koju ei kuhja. Kõik, mille ostan, läheb kasutusse ka. Ei mingit odava kala sündroomi.
Uute rallideni!
Mina olen seadnud mõttetu šoppamise tipuks aastaid tagasi ühest päevalehest loetud tibilaadse naisolevuse arvamuse, kes ütles, et seda ostsin ja teist ostsin ja lõpuks ostsin ka kala. Kala ta küll ei söö, aga kuna oli nii odav, siis ostis ikkagi.
Aga kas mina ostaks valimatult? Mulle meeldib ostelda, ei salga üldse. Aga ma ostlen nagu mees ikka - siuhti poodi, kõik vajalikud asjad korvi või näpu otsa, tasun nende eest ja siuhti välja tagasi. Sihuke vaatamine, proovimine, passitamine jne. mulle meeltmööda ei ole.
Osturalli sai seetõttu minu jaoks läbi 15 minutiga. Ostsin oma soovitud DVD-d, pesud, sokid jms ära ja leekisin minema. Ainuke tõsiselt mõttetu peatus oli lõhnaosakonnas. Viimasel ajal on mul tõeline parfüümihullus peal. Kohe pean endale lõhnu ostma. Seekord läks siis loosi Lacoste´i Red. No oli lihtsalt soodne... Ja lõhnab ka hästi. Ja nagu sellest veel vähe, ostsin ka sama sarja deosticki.
Ilmselt pean hakkama poes käima miski valvuriga, kes mul lõhnaosakonda siseneda ei lase. Vaatasin täna hommikul oma lõhnariiulit ja lugesin kokku 10 erinevat nimetust. See ei ole ju enam normaalne... Päästke mind mu hullusest :).
Samas pean ütlema, et mõttetult kaupa koju ei kuhja. Kõik, mille ostan, läheb kasutusse ka. Ei mingit odava kala sündroomi.
Uute rallideni!
pühapäev, 14. oktoober 2007
Üllatused saadavad mind igal päeval
Täna hommikul vaatasin Tähelaeva saadet. Külaliseks oli Villu Tamme. Nagu arvata oligi, käidi ka minu teise leivaisa juures ehk siis Ristikus. Tuulekas sai natuke Villut kiita (asja eest loomulikult!) ning kogu melus käis minugi nimi jutust läbi. Nojah, need on need raamatud, mille järele ma koolivaheajal kindlasti lähen.
Tore oli seda saadet vaadata, kuna Villu on võrratult lahe tüüp. Tunnen teda küll ainult nurkapidi, ent see pole takistanud üldise positiivse hinnangu tekkimist. Omal ajal laulis terve meie klass vahetunni ajal superhitti "Tere perestroika!". Hilisemal ajal olen käinud paaril J.M.K.E. kontserdil. Uhkeim elamus oli vast 1990. aastal, kui minusugusel tollasel pubekal õnnestus Villult saada kontserdipileti tahaküljele autogramm. Pidin uhkusest lausa lõhkema! Ja alles on see autogramm!
Nüüdseks oleme kokku saanud läbi Ristiku ristsõnanduses. Mardika (see ta koostajanimi) sõnad on alati huvitavad ja vaimukad. Ise, kes ma peatselt ka koostajana hakkan oma esimesi samme tegema, võtan kindlasti ka temast snitti.
Aga ennekõike jään teda hindama kui kompromissitut võitlejat ja vingete laulude autorit. Punk ei ole veel surnd.
Tore oli seda saadet vaadata, kuna Villu on võrratult lahe tüüp. Tunnen teda küll ainult nurkapidi, ent see pole takistanud üldise positiivse hinnangu tekkimist. Omal ajal laulis terve meie klass vahetunni ajal superhitti "Tere perestroika!". Hilisemal ajal olen käinud paaril J.M.K.E. kontserdil. Uhkeim elamus oli vast 1990. aastal, kui minusugusel tollasel pubekal õnnestus Villult saada kontserdipileti tahaküljele autogramm. Pidin uhkusest lausa lõhkema! Ja alles on see autogramm!
Nüüdseks oleme kokku saanud läbi Ristiku ristsõnanduses. Mardika (see ta koostajanimi) sõnad on alati huvitavad ja vaimukad. Ise, kes ma peatselt ka koostajana hakkan oma esimesi samme tegema, võtan kindlasti ka temast snitti.
Aga ennekõike jään teda hindama kui kompromissitut võitlejat ja vingete laulude autorit. Punk ei ole veel surnd.
Miks ma miljonimängu ei lähe?
Kui tabasin ühel heal päeval end mõtlemast teemal "Mida on minult küsitud viimaste aastate jooksul?", siis mõningase mõtlemise järel valisin välja just pealkirjaks saanud küsimuse. Aga miks ma sinna ikkagi ei lähe, küsin iseendaltki. Alles eelmisel nädalavahetusel olid ju salvestused ning minagi ühe sõbra sõbra õlekõrs. Ja see õlekõrs ju oldud vähemalt 10 korda, kusjuures 3 korda on ka helistatud (1:2 minu kahjuks hetkel - pole vist väga abivalmis sõprade suhtes? Või liiga loll?).
Ei lähe ma sinna saatesse seetõttu, et see mind põrmugi ei huvita. Aastatega on kustunud ka iganädalane hasart oodata pühapäeva õhtuid ja teleka ees kaasa mängida. Üsna suva, mis seal saates toimub ja kas see saade üldse enam alles on. Kui saan kõnesid abipalvetega, järelikult see on alles.
Teiseks - pole mul mingit hirmu ei telekaamera (ega ka raadiomikri või fotograafi vms.) ees. Kui saan esineda, tunnen end nagu kala vees. Ning mida suurem ja võõram publik, seda rohkem pingutan, et endast mingitki (positiivset!) muljet jätta. Tavaliselt saadakse küll mu klouniolemusele kiiresti pihta, aga enamasti on inimesed nii viisakad, et ei võta minult mu rõõme koheselt ära, vaid taluvad mind mõnda aega. Ilmselt aga sai omaaegsetes telemängudes käimisega ennast juba nii ära proovitud, et mul pole enam midagi iseendale tõestada. Tean täpselt, kuidas asjad käivad. Pealegi - poolteist aastat tagasi käisime 9 E klassiga miljonimängu salvestust vaatamas. Tavaliselt vastan usutajatele just selle trumpässaga - muidugi olen käinud... publiku seas vaatamas.
Kolmandaks, mul ei ole kuigi suuri rahalisi ambitsioone. "Mõtle vaid, kui võidad miljoni...," on kiibitsejad argumendiks toonud. So what? Raha tuleb ja raha läheb. Kergelt tuleb ja kergelt läheb. Ainukesed kohad, kuhu ma investeerida viitsiks, oleks vanematekodu remont (no palju on küll tehtud, aga oi kui palju veel teha) ja reisimine (aga kaua sa seal palmi all ikka peesitad?). Ilmselt teeks ka parimatele sõpradele välja ja viiks õpilastele kommi (kuidas ma neidki ilma jätaks?). Muidu ei mõista ma raha üle ei rõõmustada ega kurvastada. Tore kui seda on, sest igapäevane elu tahab elamist, aga ainult materiaalset elu elada on ka kaunis jube.
Neljandaks, mulle ei meeldi Võrno saatejuhina ja küsimused on ka nagu nad on. Võrno on rohkem enesenäitaja, kui suur mentor. Küsimuste puhul on see salapära (kes ikkagi koostab?) ühelt poolt õige, teisalt on see jällegi natuke tobe. Tundub, et neil ei ole ikkagi täit ettekujutust, mis on kerge, mis keskmine ja mis raske küsimus. Seetõttu on need kohati segunenud ja kuskil 4000 krooni peal saab inimene mõnikord sellise pähkli, et jõuan ainult oiata teleka ees. OMG!!! Head konsultanti oleks neil vaja. Ise ei hakka, sest viriseda on parem!
Viiendaks, ma ei karda nobedate näppude vooru. Reaktsioon on mul suhteliselt kiire, seetõttu suudaks klõbistada piisavalt kiiresti küll, et mängima pääseda.
Võib-olla aitab ka nende põhjuste loetlemisest. Kõik lugejad on juba ammu niikuinii aru saanud, et ma sinna saatesse mingil juhul ei lähe. Vastus pealkirjas olevale küsimusele: "Ei lähegi!". Ja kui keegi küsib, et miks, siis soovitan seda lehekülge lugeda.
Ei lähe ma sinna saatesse seetõttu, et see mind põrmugi ei huvita. Aastatega on kustunud ka iganädalane hasart oodata pühapäeva õhtuid ja teleka ees kaasa mängida. Üsna suva, mis seal saates toimub ja kas see saade üldse enam alles on. Kui saan kõnesid abipalvetega, järelikult see on alles.
Teiseks - pole mul mingit hirmu ei telekaamera (ega ka raadiomikri või fotograafi vms.) ees. Kui saan esineda, tunnen end nagu kala vees. Ning mida suurem ja võõram publik, seda rohkem pingutan, et endast mingitki (positiivset!) muljet jätta. Tavaliselt saadakse küll mu klouniolemusele kiiresti pihta, aga enamasti on inimesed nii viisakad, et ei võta minult mu rõõme koheselt ära, vaid taluvad mind mõnda aega. Ilmselt aga sai omaaegsetes telemängudes käimisega ennast juba nii ära proovitud, et mul pole enam midagi iseendale tõestada. Tean täpselt, kuidas asjad käivad. Pealegi - poolteist aastat tagasi käisime 9 E klassiga miljonimängu salvestust vaatamas. Tavaliselt vastan usutajatele just selle trumpässaga - muidugi olen käinud... publiku seas vaatamas.
Kolmandaks, mul ei ole kuigi suuri rahalisi ambitsioone. "Mõtle vaid, kui võidad miljoni...," on kiibitsejad argumendiks toonud. So what? Raha tuleb ja raha läheb. Kergelt tuleb ja kergelt läheb. Ainukesed kohad, kuhu ma investeerida viitsiks, oleks vanematekodu remont (no palju on küll tehtud, aga oi kui palju veel teha) ja reisimine (aga kaua sa seal palmi all ikka peesitad?). Ilmselt teeks ka parimatele sõpradele välja ja viiks õpilastele kommi (kuidas ma neidki ilma jätaks?). Muidu ei mõista ma raha üle ei rõõmustada ega kurvastada. Tore kui seda on, sest igapäevane elu tahab elamist, aga ainult materiaalset elu elada on ka kaunis jube.
Neljandaks, mulle ei meeldi Võrno saatejuhina ja küsimused on ka nagu nad on. Võrno on rohkem enesenäitaja, kui suur mentor. Küsimuste puhul on see salapära (kes ikkagi koostab?) ühelt poolt õige, teisalt on see jällegi natuke tobe. Tundub, et neil ei ole ikkagi täit ettekujutust, mis on kerge, mis keskmine ja mis raske küsimus. Seetõttu on need kohati segunenud ja kuskil 4000 krooni peal saab inimene mõnikord sellise pähkli, et jõuan ainult oiata teleka ees. OMG!!! Head konsultanti oleks neil vaja. Ise ei hakka, sest viriseda on parem!
Viiendaks, ma ei karda nobedate näppude vooru. Reaktsioon on mul suhteliselt kiire, seetõttu suudaks klõbistada piisavalt kiiresti küll, et mängima pääseda.
Võib-olla aitab ka nende põhjuste loetlemisest. Kõik lugejad on juba ammu niikuinii aru saanud, et ma sinna saatesse mingil juhul ei lähe. Vastus pealkirjas olevale küsimusele: "Ei lähegi!". Ja kui keegi küsib, et miks, siis soovitan seda lehekülge lugeda.
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Kodu keset põldu
Kinnisvaraarendus on viimastel aastatel käinud täistuuridel. Arendatakse arendatavat ja arendamatut. Üheks selle arendamise osaks on linnalähedaste asumite teke. Näiteks linnast väljuvate peamiste teede äärde ning nende vahetusse lähedusse. Kuna mina sõidan peamiselt mööda Viljandi maanteed, siis panen tähele sealtoimuvat. Ei ole ka see tee erand. Paaril viimasel aastal on sinna kerkinud kümneid uusi säästuelamuid. Mõni näeb välja kobedam, mõnes peaks teine mees oma koeri, aga olemas nad praeguseks on. Ilusti paistab silma inimeste rahaahnus. Muidugi eriti nende, kes neid piirkondi arendavad. Ehituskvaliteedi seisukohast sõna ei võta, aga oleks väga üllatav, kui seal oleks kasutatud või kasutataks kalleid ja häid materjale.
Põhiline mõte, mida ma sellist elurajooni vaadates mõlgutan, on see, et kas need inimesed tõesti mingitki privaatsust ei taha ega eelda. Majad on ehitatud tihedalt kobarasse kokku. Majade vahe on kõige rohkem 3-4 meetrit. Aknad nii lähestikku, et see, kes kardinaid ette ei tõmba, eksponeerib oma eraelu detaile ka naabritele (või õigemini saavad naabrid sellest täiesti tahtmatult osa, sest seda ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida). Nojah, inimesed on tulnud ilmselt kuskilt kivilinna karbist ning seetõttu ollakse harjutud, aga kas see on tõesti asja mõte. Ise kujutan ette, et mida kaugemal teisest, seda parem... Samas arendajale jälle kokkuhoid. Kujutage ette kui palju vähem tuleb kulutada raha trasside jms. rajamiseks, kui majad lähestikku.
Viimasel ajal on aga areng kängumas. Nii mõnigi põldude keskel asuv kodu ei taha enam jõudsasti sirguda. Langus vist???
Minu isiklik lemmik seriaalist Kodu keset põldu asub paar kilti linna piirist Viljandi poole. Esmalt kerkis sinna suur mullavall, mis nüüdseks on kattunud paksu maltsavõsaga. Valli taha hakkasid aga kerkima pisemapoolsemad eramud, mis kohe eriti tihedalt kobaras. Sinna tahaksin kodu küll... Mõtleks vaid - ärkad hommikul ja vaatad maltsamerd oma akna taga kõrguval vallil, hommikukohvi juues vaatad, kuidas naaber sama asja teeb jne. Tõeliselt armas tulevik! Sellist Eestit me ju tahtsimegi!
Põhiline mõte, mida ma sellist elurajooni vaadates mõlgutan, on see, et kas need inimesed tõesti mingitki privaatsust ei taha ega eelda. Majad on ehitatud tihedalt kobarasse kokku. Majade vahe on kõige rohkem 3-4 meetrit. Aknad nii lähestikku, et see, kes kardinaid ette ei tõmba, eksponeerib oma eraelu detaile ka naabritele (või õigemini saavad naabrid sellest täiesti tahtmatult osa, sest seda ei ole lihtsalt võimalik ignoreerida). Nojah, inimesed on tulnud ilmselt kuskilt kivilinna karbist ning seetõttu ollakse harjutud, aga kas see on tõesti asja mõte. Ise kujutan ette, et mida kaugemal teisest, seda parem... Samas arendajale jälle kokkuhoid. Kujutage ette kui palju vähem tuleb kulutada raha trasside jms. rajamiseks, kui majad lähestikku.
Viimasel ajal on aga areng kängumas. Nii mõnigi põldude keskel asuv kodu ei taha enam jõudsasti sirguda. Langus vist???
Minu isiklik lemmik seriaalist Kodu keset põldu asub paar kilti linna piirist Viljandi poole. Esmalt kerkis sinna suur mullavall, mis nüüdseks on kattunud paksu maltsavõsaga. Valli taha hakkasid aga kerkima pisemapoolsemad eramud, mis kohe eriti tihedalt kobaras. Sinna tahaksin kodu küll... Mõtleks vaid - ärkad hommikul ja vaatad maltsamerd oma akna taga kõrguval vallil, hommikukohvi juues vaatad, kuidas naaber sama asja teeb jne. Tõeliselt armas tulevik! Sellist Eestit me ju tahtsimegi!
kolmapäev, 3. oktoober 2007
Must Hate Dogs
Eile ühe tunni ajal kooli naabermaja õuest ulguvat koerakoori kuuldes tuli mul meelde, et ei salli ma eriti neid seesinaseid elukaid. Ilmselt olen ses osas paljudest inimestest oluliselt tundlikum. Aga Lõvi tähtkujus sündinuna ja muidu kiisuna kipub penisid nähes selg vägisi küüru tõmbuma.
Muidugi on enamiku kutsudega suhted täiesti normaalsed - ei häiri mina neid ega nemad mind, aga on ka erandeid. Kui hakkasin meelde tuletama juhtumeid, kus kutsudega on otseseid sõjakaid kokkupuuteid, tuli meelde kümmekond korda, kus mina olen lidunud ees ja koer lõrisedes järel. Ja ma ei teinud midagi selleks, et neid pahandada. Ainult sellest piisas, et ma nende vaatevälja ilmusin.
Meenub ka kümmekond korda, kus koer lidus ees ja raevunud väikene kiskja kannul. Need korrad on seotud ennekõike mu rattasõitudega. No on ju mõningatel elukatel kombeks rattureid taga ajama söösta. Mina sellest plaanist aga vaimustuses pole olnud. Viimane kord ajasin üht peni taga rattapumbaga. Ega ma siis teda nüpeldada kavatsenud, lihtsalt tuli kombeid õpetada.
Kõige koomilisem ja imelikum juhtum koertega oli aastat kümme tagasi sügistalvises Tartus. Kablutasin tööasjus mööda üht äärelinna tänavat, kui järsku tundsin, et üks jalg muutus ootamatult raskeks. Astusin veel sammukese ning siis peatusin ja viskasin pilgu maapinna suunas. Minu suureks hämmastuseks nägin üht pisikest nähvitsat, kes salamisi oli klammerdunud mu saapakanna külge. Kukkusin siis suurest ehmatusest seal tänaval mõõkade tantsu vihtuma ja suutsin niimoodi krantsi maha raputada ning suunata ta tagasi sinna aiaauku, kuskaudu ta minuvastase rünnaku ette võttis. Aga see oli vist päris lõbus vaatepilt - mina ühel jalal karglemas ning peni saapa küljest raputamas.
Kassidega on seevastu palju lõbusam (kuigi miskid isendid nendegi hulgast on väga tüütud). Lauri sünnipäevakassiga tutvudes oli kohe selline hää tunne. Ilus ja elurõõmus pisike kiisu... Aga siiski, leidke oma kassile nimi! Kui isegi koertele pannakse nimesid, siis on üks lahe kass selle igati ära teeninud!
Muidugi on enamiku kutsudega suhted täiesti normaalsed - ei häiri mina neid ega nemad mind, aga on ka erandeid. Kui hakkasin meelde tuletama juhtumeid, kus kutsudega on otseseid sõjakaid kokkupuuteid, tuli meelde kümmekond korda, kus mina olen lidunud ees ja koer lõrisedes järel. Ja ma ei teinud midagi selleks, et neid pahandada. Ainult sellest piisas, et ma nende vaatevälja ilmusin.
Meenub ka kümmekond korda, kus koer lidus ees ja raevunud väikene kiskja kannul. Need korrad on seotud ennekõike mu rattasõitudega. No on ju mõningatel elukatel kombeks rattureid taga ajama söösta. Mina sellest plaanist aga vaimustuses pole olnud. Viimane kord ajasin üht peni taga rattapumbaga. Ega ma siis teda nüpeldada kavatsenud, lihtsalt tuli kombeid õpetada.
Kõige koomilisem ja imelikum juhtum koertega oli aastat kümme tagasi sügistalvises Tartus. Kablutasin tööasjus mööda üht äärelinna tänavat, kui järsku tundsin, et üks jalg muutus ootamatult raskeks. Astusin veel sammukese ning siis peatusin ja viskasin pilgu maapinna suunas. Minu suureks hämmastuseks nägin üht pisikest nähvitsat, kes salamisi oli klammerdunud mu saapakanna külge. Kukkusin siis suurest ehmatusest seal tänaval mõõkade tantsu vihtuma ja suutsin niimoodi krantsi maha raputada ning suunata ta tagasi sinna aiaauku, kuskaudu ta minuvastase rünnaku ette võttis. Aga see oli vist päris lõbus vaatepilt - mina ühel jalal karglemas ning peni saapa küljest raputamas.
Kassidega on seevastu palju lõbusam (kuigi miskid isendid nendegi hulgast on väga tüütud). Lauri sünnipäevakassiga tutvudes oli kohe selline hää tunne. Ilus ja elurõõmus pisike kiisu... Aga siiski, leidke oma kassile nimi! Kui isegi koertele pannakse nimesid, siis on üks lahe kass selle igati ära teeninud!
Aga mõnikord tahaks kohe viriseda...
...nagu näiteks täna.
Juba mõnda aega levib blogides maania saata sõpradele igasugu ülesandeid, et need kirjutaks ka etteantud teemal ning saadaks siis sama palve edasi veel uutele inimestele jne. jne. Küll on teemaks inimlikud nõrkused, küll loetud raamatud või mis iganes.
Mulle meenutab aga see kõik miskit keskaegset katkuepideemiat või kaasaegset arvuti ussviirust. Pääsu sellest pole kellelgi...
No ei viitsi, kurat! Ja pealegi pole üldse mõtet kirjutada kellegi teise poolt ette antut. Minul tekib sellega seoses kohe miski vastik kramp. Justkui kirjutaks koolikirjandit. Mõtled ja punnitad ja ikka ei midagi. Ma muidugi polnud koolis ka miski asi kirjandikirjutaja. Kujutan ette, et mu vaene emakeeleõpetaja katkus nii mõnegi salgutäie juukseid enda peast mu kirjandeid lugedes.
Samas peab salakavalalt üles tunnistama, et selliseid ussjätkeid on täitsa tore lugeda ja jälgida. Teise inimese kohta on ikka vahva erinevaid uusi asju teada saada. Isegi mulle täiesti võõrate inimeste blogid on kohati vastupandamatult põnev lugemisvara. Eks tekib ikka sportlik huvi, kuhu see ussike ennast lõpuks välja venitab...
Üks põhjus, miks ma nii vastumeelne selliste etteantud ülesannete suhtes olen, peitub ilmselt minu ametis. Ju on siis nii, et teisi piinan ja koorman mõnuga, aga kui enda kallale tullakse, lasen hädakisa lahti. Ja kõva hääle tegemisega probleeme mul pole... Vist...
Jah... Aga need, kelle blogisid lugedes mul sellised mustad mõtted tekkisid, ärgu pahandagu. Teie olete endiselt toredad ja lahedad. Mina lihtsalt olen selline jäärapäine pujään. Teie usskirju loen endiselt mõnuga. Olge tublid!
Juba mõnda aega levib blogides maania saata sõpradele igasugu ülesandeid, et need kirjutaks ka etteantud teemal ning saadaks siis sama palve edasi veel uutele inimestele jne. jne. Küll on teemaks inimlikud nõrkused, küll loetud raamatud või mis iganes.
Mulle meenutab aga see kõik miskit keskaegset katkuepideemiat või kaasaegset arvuti ussviirust. Pääsu sellest pole kellelgi...
No ei viitsi, kurat! Ja pealegi pole üldse mõtet kirjutada kellegi teise poolt ette antut. Minul tekib sellega seoses kohe miski vastik kramp. Justkui kirjutaks koolikirjandit. Mõtled ja punnitad ja ikka ei midagi. Ma muidugi polnud koolis ka miski asi kirjandikirjutaja. Kujutan ette, et mu vaene emakeeleõpetaja katkus nii mõnegi salgutäie juukseid enda peast mu kirjandeid lugedes.
Samas peab salakavalalt üles tunnistama, et selliseid ussjätkeid on täitsa tore lugeda ja jälgida. Teise inimese kohta on ikka vahva erinevaid uusi asju teada saada. Isegi mulle täiesti võõrate inimeste blogid on kohati vastupandamatult põnev lugemisvara. Eks tekib ikka sportlik huvi, kuhu see ussike ennast lõpuks välja venitab...
Üks põhjus, miks ma nii vastumeelne selliste etteantud ülesannete suhtes olen, peitub ilmselt minu ametis. Ju on siis nii, et teisi piinan ja koorman mõnuga, aga kui enda kallale tullakse, lasen hädakisa lahti. Ja kõva hääle tegemisega probleeme mul pole... Vist...
Jah... Aga need, kelle blogisid lugedes mul sellised mustad mõtted tekkisid, ärgu pahandagu. Teie olete endiselt toredad ja lahedad. Mina lihtsalt olen selline jäärapäine pujään. Teie usskirju loen endiselt mõnuga. Olge tublid!
Tellimine:
Postitused (Atom)