Miks ma miljonimängu ei lähe?

Kui tabasin ühel heal päeval end mõtlemast teemal "Mida on minult küsitud viimaste aastate jooksul?", siis mõningase mõtlemise järel valisin välja just pealkirjaks saanud küsimuse. Aga miks ma sinna ikkagi ei lähe, küsin iseendaltki. Alles eelmisel nädalavahetusel olid ju salvestused ning minagi ühe sõbra sõbra õlekõrs. Ja see õlekõrs ju oldud vähemalt 10 korda, kusjuures 3 korda on ka helistatud (1:2 minu kahjuks hetkel - pole vist väga abivalmis sõprade suhtes? Või liiga loll?).
Ei lähe ma sinna saatesse seetõttu, et see mind põrmugi ei huvita. Aastatega on kustunud ka iganädalane hasart oodata pühapäeva õhtuid ja teleka ees kaasa mängida. Üsna suva, mis seal saates toimub ja kas see saade üldse enam alles on. Kui saan kõnesid abipalvetega, järelikult see on alles.
Teiseks - pole mul mingit hirmu ei telekaamera (ega ka raadiomikri või fotograafi vms.) ees. Kui saan esineda, tunnen end nagu kala vees. Ning mida suurem ja võõram publik, seda rohkem pingutan, et endast mingitki (positiivset!) muljet jätta. Tavaliselt saadakse küll mu klouniolemusele kiiresti pihta, aga enamasti on inimesed nii viisakad, et ei võta minult mu rõõme koheselt ära, vaid taluvad mind mõnda aega. Ilmselt aga sai omaaegsetes telemängudes käimisega ennast juba nii ära proovitud, et mul pole enam midagi iseendale tõestada. Tean täpselt, kuidas asjad käivad. Pealegi - poolteist aastat tagasi käisime 9 E klassiga miljonimängu salvestust vaatamas. Tavaliselt vastan usutajatele just selle trumpässaga - muidugi olen käinud... publiku seas vaatamas.
Kolmandaks, mul ei ole kuigi suuri rahalisi ambitsioone. "Mõtle vaid, kui võidad miljoni...," on kiibitsejad argumendiks toonud. So what? Raha tuleb ja raha läheb. Kergelt tuleb ja kergelt läheb. Ainukesed kohad, kuhu ma investeerida viitsiks, oleks vanematekodu remont (no palju on küll tehtud, aga oi kui palju veel teha) ja reisimine (aga kaua sa seal palmi all ikka peesitad?). Ilmselt teeks ka parimatele sõpradele välja ja viiks õpilastele kommi (kuidas ma neidki ilma jätaks?). Muidu ei mõista ma raha üle ei rõõmustada ega kurvastada. Tore kui seda on, sest igapäevane elu tahab elamist, aga ainult materiaalset elu elada on ka kaunis jube.
Neljandaks, mulle ei meeldi Võrno saatejuhina ja küsimused on ka nagu nad on. Võrno on rohkem enesenäitaja, kui suur mentor. Küsimuste puhul on see salapära (kes ikkagi koostab?) ühelt poolt õige, teisalt on see jällegi natuke tobe. Tundub, et neil ei ole ikkagi täit ettekujutust, mis on kerge, mis keskmine ja mis raske küsimus. Seetõttu on need kohati segunenud ja kuskil 4000 krooni peal saab inimene mõnikord sellise pähkli, et jõuan ainult oiata teleka ees. OMG!!! Head konsultanti oleks neil vaja. Ise ei hakka, sest viriseda on parem!
Viiendaks, ma ei karda nobedate näppude vooru. Reaktsioon on mul suhteliselt kiire, seetõttu suudaks klõbistada piisavalt kiiresti küll, et mängima pääseda.
Võib-olla aitab ka nende põhjuste loetlemisest. Kõik lugejad on juba ammu niikuinii aru saanud, et ma sinna saatesse mingil juhul ei lähe. Vastus pealkirjas olevale küsimusele: "Ei lähegi!". Ja kui keegi küsib, et miks, siis soovitan seda lehekülge lugeda.