Võdistamise võlud

Tere taas üle pika aja. Elu on kiire, kuigi puhkus möllab juba mitu päeva. Aga unustanud ma seda kohta siin ei ole ning kirjan ikka ja jälle uusi postitusi (võimalusel :) ). Muidugi tuleb paljude puhul ajas tublisti tagasi minna, ent mis parata. Öeldakse, et niimoodi tulevadki õiged mälestused meelde.
Mai lõpus sattusin vaatama kõhutantsu. Sansaara stuudio tegi Sadamateatris etenduse, kus sai võdistamist vaadata. Tegemist oli küll algajate või natuke edasijõudnutega, aga kuna mina olen ka algaja vaataja, siis polnud minu jaoks suurt vahet. Tähtis oli see, et heal sõbral Inxil kõik hästi välja tuleks.
Põhiline, mida näha sai, oli muidugi klassikaline kõhutants, ent sekka oli ka tribalit, india ja kariibi tantsu jpm. Minu üllatuseks polnudki tegemist miski igava etendusega, vaid enamik ajast oli üsna põnev.
Inxi üle oli hea meel, sest mu meelest sai ta oma võdistamised tehtud ülimalt eeskujulikult. Üldmulje kogu esinemisest oli samuti positiivne. Ainult kaks tähelepanekut.
Esiteks - esinejate seas oli liiga vähe tõsiselt säravaid tantsijaid. Isegi kui keha oli ilus ja võdin korralik, kippus nägu olema peas üsna tuim või lausa kuri. Eks ilmselt sellest, et paljudel oli kõvasti tegemist sellega, et oma liigutused ilusasti ära teha. Ja seetõttu ei jäänudki säramiseks aega.
Teiseks - ideaalse kõhutantsija keha peab olema kenasti trimmis. Ei kondibuketi ega paksukese puhul ei paista võdistamine välja. Kellelgi ei tohiks olla kõhutantsuga tegelemine sellepärast veel keelatud, ent vaataja jaoks on huvitavad eelkõige ideaalilähedased esinejad.
Eks panen pildi ka illustreerimiseks. Esiplaanil Inga-beib säramas :-).

Mingem üles mägedele...

Kui peaks kellelegi rääkima või kirja panema miskit oma lemmikmäest (või õigemini künkast), siis hetkel (vähemalt meie kallil Eestimaal) on selleks Järvamaal asuv Valgehobusemägi. Olen sinna viimase kuu aja jooksul sattunud lausa kahel korral (ja mõlemal korral pooljuhuslikult). Ja mõlemal korral on olnud totaalne elamuslaks. Mis selles kohas siis nii erilist on? Ega midagi erilist polegi, ent kuidagi rahulik ja kodune on seal. Ja mäkke roninut premeeritakse hingematva ning suurepärase vaatega kaunile Kõrvemaale. Kel mahti, minge vaatama.

3:11.59

Selline numbrikombinatsioon tähistab minu aega eelmisel pühapäeval toimunud Tartu rattarallil. Sõitsin läbi 69 km pikkuse distantsi.
Olin pikalt plaaninud sel üritusel osaleda, ent küll oli üks või teine häda ning asja polnud väärt plaanist siiani saanud. Eks ilmselt oleks plaan vett vedama läinud ka tänavu, ent ühes vestluses Kristiga panin tähele, et tema eelmisel aastal osales. Haarasin õlekõrrest, tegin talle ettepaneku osaleda ja ühel hetkel kirjas olingi.
Tegin (õigemini - tegime!)isegi spetsiaalset trenni, suutes läbi sõita umbes sadakond kilomeetrit. Kindlasti olnuks kilometraaž oluliselt suurem, ent nädalake enne rallit hakkas Kristit vaevama kuri köha ja nohu ning mis sa seal üksi ikka väntad.
Üritus ise oli tore - ratturivarustus jalga-kätte-pähe-selga, rattale ja stardi suunas. Sigin-sagin jne. Kuna minejaid oli ligemale 2000, siis venis stardirivi päris pikaks. Meie startisime üsna lõpust, mis aja seisukohast ei olnud hea valik, ent üldise liikumise seisukohast küll. Lõpust minna oli väga rahulik.
Start (kuigi võttis õige mitu minutit aega enne, kui stardist läbi sai) lõi adrenaliini koheselt üles. Tuhanded ratturid koos, rühkimas ühise eesmärgi nimel, on kahtlemata võimas vaatepilt ning grupis on tunne veelgi vingem. Rahuliku alguse järel sai Võru teele tempo üles võetud. Taganttuul - mmmm... Seejärel pööre Otepää peale ja mägede vallutamine. Mäed mulle meeldivad. Pangodi vahefiniš - paar jooki sisse ja edasi. Elvasse - küljetuul, ent mõnus tee ja kiire tempo. Elva - vahefiniš ja jälle paar jõujooki. 37 km sõidetud.
Ja siis hakkas kannatamine. Elva-Tartu ots toimus lausvastutuules. Tempo läks hoobilt alla. Mõned tapvalt salakavalad tõusud ja tundsin end küpse kartulina. Eks puhkasin ja ootasin järele mõnd gruppi. Sõitsin mõnda aega grupis. Kui ei jõudnud enam, puhkasin jälle ja ootasin järgmist gruppi järele. 5 km enne Tartut oli juba väääga raske. Ainult tahtejõud hoidis veel sadulas. Lõunakeskuse kontrollpunktis kulistasin jõujooki liitrite kaupa.
10 km finišilõik oli pärast seda ok, kuid viimastel kilomeetritel Turu tänaval otse Emajõe luhalt puhunud vastutuul oli jällegi tõeliseks proovikiviks. Tore, et enne lõppu kohtusin ühes grupis tuttavate inimestega - see andis viimaseks ponnistuseks uut indu. Ja oligi finiš. Jessssss! Ära tegin! Terve keha oli väsinud ja kann tulitas, ent rahulolu oli suur. Üks ammune lubadus lunastatud ja enesele selle võimalikkus tõestatud. Kristi ületas end muidugi veelgi rohkem - tulla haigena rajale (antibiootikumid läksid manustamisesse veel võistluspäeva hommikulgi) ja sõita täitsa korraliku ajaga distants läbi... Vau... Mida muud mul öelda!
Aeg oli küll nigelapoolne, ent samas mitte midagi hullu (näiteks praegune Tartu linnapea sai minult poole minutiga pähe - Ansipi ajal poleks seda juhtunud :p ). Järgmisel aastal võiks teha aga järgnevaid muudatusi: 1)oluliselt rohkem eelnevat trenni - selle 100 km ettevalmistusega on ikka väga raske korralikku tulemust välja sõita;
2) registreeruda üsna varakult, sest siis ei lähe osa sõiduajast lihtsalt ootamise peale;
3) uurida korralikult toitumise algtõdesid spordivõistlusel - tänavu vaevlesin selgelt millegi (eriti vedeliku) puuduses;
4) võtta tubli hulk kilosid maha - eriti lõpuosas olid kõik üleliigsed kilod väga selgelt tunnetatavad;
5) investeerida uue ratta soetamisesse - Schwinn Frontier on norm ratas, ent esiteks maastikuratas, millega tee peal väga keeruline sõita ning lisaks veidi vanake (näiteks hakkas lõpuosas käiguvahetus jupsima, mis minu olukorra veel raskemaks tegi);
6) leida rajal sobiva kiirusega koostööpartnereid, et aeg veel parem tuleks jne.

Kogu selle baasil julgen välja käia veksli, et järgmisel aastal võiks lõpuaeg tulla kuhugi 2:40 - 2:50 vahele. Sest selgi aastal, kui kõik peatused maha arvata, oli puhast sõiduaega tubli 10 minutit vähem. Elame-näeme!

Aga kõigile teistele, kes pole osalenud: tulge ja osalege, väga fun üritus!

Buridani eeslik

Mõnikord on selline tunne, et ei oska kohe midagi öelda, kuidagi reageerida jne. Eile hommikul toimus koolieksam - uurimustööde kaitsmine. Iseenesest oli tegemist igati meeldiva ja õnnestunud üritusega, sest kaitsmisele läinud tööd olid enamikus väga hästi kirjutatud-koostatud ning nendele kõrge hinde panemine oli igati loogiline samm.
Teisalt aga... Enne eksami algust teatas üks eksaminandidest, et vanaema, kellest tema uurimustöö pajatas, suri mõne päeva eest. Iseenesest olin uudiseks valmis, sest olin paaril korral varemgi tema vanaema halvenenud tervisest kuulnud, ent ikkagi. Minu sees oli eksamitöö kaitsmise ajal tõsine ebalus - otsisin püüdlikult sõnu jne. Samas tuli jääda ju objektiivseks - mitte nii, et lihtsalt halastusest ning kaastundest hinne kirja ja kogu lugu!
Õnneks oli töö tehtud väga hästi ning mõningatele küsitavustele sai komisjon eksaminandilt vajalikud selgitused, seega sai objektiivsuse pool kenasti täidetud.
Eelkõige võlus selle töö puhul selle sisu - vanaemal oli väga põnev elu ning samuti suurepärane oskus seda edasi anda. Tööd lugedes kadusid aeg ja ruum ning see sai neelatud ühe hingetõmbega.
Ühtlasi kinnitab see juhtum minu veendumust, mida ma kogu aeg räägin - oma lähedaste kohta tuleb uurida siis, kui nad on veel elus. Sest kui nad surnud on, siis enam küsida ei saa. Paraku enda suguvõsast on näiteid kuhjaga võtta... Vanaema, kellelt võinuks palju küsida ja teada saada, on juba aastaid mulla all. Ja mitmed teised sugulased, kes on üsna eakad ning kelle mälestused peaks talletama, on kaunis kidakeelsed.

Sel aastal tuli kevad teisiti...

Ja...nii...ongi! Lihtne ja loogiline. Elu nagu tiritamm! Elad omas mullis ja tavapärase rutiini järgi ning järgmisel hetkel on kõik pea peale pööratud. Aru miskit ei saa, ent kõik tundub kuidagi... hea. Ja hinge on saabunud ühe hetkega kauaoodatud rahu... Ja tahad lihtsalt olla ning nautida hetke. Ning veel. Ja veel. Ja veel...

Meis kõigis on peidus väike ilmavaatleja...

Ilm on nii universaalne teema, et sellega saad peaaegu kõigiga jutule. Tavaliselt öeldakse, et ilmast räägid niisama tuttavatega, lähedasemate inimestega on muudki rääkida. Eks ta osalt õige ole. Kuna aga seda blogi loevad siin nii sõbrad-tuttavad kui ka võhivõõrad, siis on ilmajutt täitsa omal kohal.
Hommikuti tasub alati kiigata, mis ilm väljas on, sest valearvestus võib reeglina lõppeda külma ja/või märja üllatusega. Selles plaanis olen ma kehv ilmavaatleja, sest tipptase on ikkagi see, et kiikad netist mitu korda päevas vastavaid portaale või siis jägid raadiost-telest pea igal täistunnil prognoosi (mitte, et see ilmtingimata muutunud oleks, aga just toopärast, et äkki on midagi uut!). Tavaliselt olen just selline "oma-silm-on-kuningas" vaatleja. Kuivõrd minu amet eeldab tubast keskkonda, siis pole suurt vahet, kas väljas kõrvetab või müristab. Ehkki palava ilmaga on siseruumides suhteliselt piinarikas see olemine.
Mõnikord jälgin prognoose (sealhulgas pikaajalisi) aga üsna täpselt. Näituseks eelmisel aastal, kui olin Meerikamaale minemas, siis hoidsin end sealsete prognoosidega üpris hästi kursis. Lihtsalt oli huvitav, missugune on ilm Lõuna-Carolinas, Washingtonis ja New Yorgis. Ei uskunud ma ilmaski, et seal keset suve võib niiii palav olla ja kui siis Carolinas lennukitrepist alla astusin ja see kuumusehaamer piki pead mulle andis.... Huhhhhh! Tasub järelikult uskuda endast targemaid...
Praegu olen jälle poole kohaga ilmavaatleja. Paar sellist üritust tulekul, mille puhul ilus ilm oleks üsna obligatoorne. Hoian pöialt, et ilus ilm oleks 22. mail, kui on kooli olümpiamängud ja 25. mail, kui on rattaralli. Esialgsed prognoosid midagi head ei tõota, ent lootus sureb viimasena. Ehk siis hetkel, kui üritus peale hakkab. Aga mõnus ajaviide ju - jälgid paar korda päevas muutunud andmeid ning hoiad pöialt, et see kõige ägedam raju sinule kõige ebasobilikumale hetkele ei satuks.
Tuligi selline ümmargune jutt. Nagu ilmajutt ikka. Muide minu lemmiksait - www.gismeteo.ru.

Me tähelaev teab teed...

Aastaid tagasi oli keegi just sellise lause kirjutanud Tartus vana Pälli ühika sissekäigu kohale. Vana Päll (kutsuti ka Päntriks vist...) - legendaarne ühikas, mida paljud teavad ning kus nii mõnedki elanud. Mina nende hulgas.
Lahe ühikas oli. Meenuvad need kõrgete lagedega toad, pikad-pikad koridorid, koledad köögid (vähemalt II korrusel, kus mina elasin), ebahügieenilised duši- ja tualettruumid, valvuriputka välisukse juures jne. jne. Kokkuvõtlikult - täielik antieurokas. Aga loomulikult ka äärmiselt kirju seltskond, lahedad olengud.
Käisin mitmed head aastad tagasi ka ühika lõpupeol. Sellega meenub samuti erinevaid seiku - kasvõi Lomp, kes laulis "Santa Luciat" :). Sel viimsel õhtul arutasime nii mõnegi sõbra ja tuttavaga, et ei tea milliseks see maja saab, kui see korteriteks ümber tehakse.
Pikka aega ei olnud mul erilist võimalust selle kohta infot saada. Ainult väljast oli võimalik vaadata, kuna sisse ei kutsunud keegi. Aga näe... Pühapäeval sattusin sellesse majja jälle. Kõik on tõesti teistmoodi kui varem. Aga üldse mitte halvem. Kuigi eriline aura on asendunud lihtsa kortermaja olekuga.
Mulle see maja meeldib endiselt. Väga hea asukoht, kvaliteetne teostus ja ka ülihea vaade (muidugi viiendalt korruselt, mida originaalis majal ju ei olnud!). Nostalgiline tunne tekkis küll. Ja eks siinkohal peab tänama lahket pererahvast, kes küllakutse esitasid ja võimaluse kaunitele tudengiaastatele tagasi vaadata pakkusid.

Mõisa köis las lohiseb...

Kohati on ikka päris ärritavaid asju. Kindlasti mõjuvad nörritavalt teiste ja kogu ümbritseva suhtes ükskõiksed või lausa pahatahtlikud inimesed. Ma ei räägi siinkohal suurtest sigatsejatest, sest nende teod on niikuinii igal pool kuulda ja näha, vaid sellistest väikestest sullerdajatest.
No näiteks näevad paljud inimesed vaeva sellega, et ka suurte korrusmajade ümbrust natukenegi ilusamaks teha. Vaksali tänaval pandi ühe maja ette alused, millesse istutati lilled (no minu arvates on need võõrasemad, aga kuna ma ei tea lilledest miskit, seega võin eksida!). No täitsa kena vaadata. Niikuinii ümberringi ainult parkivad autod ja tume asfalt.
Aga eelmisel nädalal olid osad potid tühjad. Ilmselt olid kellegi pikad sõrmed sealt lilled ära viinud. Nädala lõpuks olid lilled jälle tagasi ning igasse alusesse oli lisatud ka väike sildike stiilis "Ära palun varasta!" või "Varastamine pole ilus!". Täna hommikuks olid jälle osad potid tühjad ning pooled sildid ka kadunud.
Paraku on osades meie hulgast peidus endiselt orjamentaliteet, mis nagu sunnib varastama või muidu nõmetsema. Et kui kubjast ei ole nähtaval, siis võib kohe midagi korda saata.
Ent äärmiselt vastik on vaadata, kuidas inimesed enda sitase heaolu nimel (varga peas pidi ju müts põlema ja see ei tohiks väga meeldiv tunne olla!) teiste vaeva nagu muuseas ära nullivad. Ja ega ilmselt ainult sealt ei varastata. Kindlasti käivad pikad näpud ka teistes kohtades (vat ei teagi kuidas linna lillepeenardega seis on, aga küllap tehakse sealtki reha hoolega!) ning mitte ainult lillepeenras.
Eraldi teema on muidugi niisama laamendamine ja lõhkumine, ent sellel ei tahaks üldse peatuda. Ajab kohe liigagi vihale!

Ammuunustatu naasmine

Omal ajal jõin kohvi nagu iga teinegi. Mäletan, et kui tudengina kooli kõrvalt raha teenima hakkasin, siis üks esimesi käike oli tehnikapoodi ja päris oma kroonide eest soetasin kohvimasina. Aga mingil ajal kadus see kohvivaimustus (või pigem harjumus) mu seest ära. Ilmselt koos suitsetamisest loobumisega.
Ja seejärel saabus kohvivaba periood. Mitte küll päris vaba, aga paari tassi aastas ei saa nimetada kohvi joomiseks, vaid pigem juhutarbimiseks. Ma isegi ei tea, miks ma kohvi ei armasta. Lõhn ei ole iseenesest halb, maitse samuti mitte, ent kuidagi vastu hakkas see jook mulle.
Nüüd aga olen tasapisi kohvijoojate ridadesse naasmas. Minust on saamas selline pühapäevajooja. Et vahetevahel ju võib. Siiski ei taha ma tavalist tõrvast suutäit, vaid midagi teistsugust. Seetõttu on minu lemmikuks saanud cafe latte. Mõnusalt kange, ent samas piisavalt mahe. Paras suutäis. Sel nädalal olen juba 2 lattet ära kummutanud ja nädal pole üldse veel läbi.
Aga ühe hää teejooma vastu ei saa isegi latte. Iga kell õndsam tegevus. Ent siiski ei välista tee eelistamine kohvi joomist. Nagu varem. Vot!

Blogipuhkuse kõrghooaeg

Viimasel ajal olen täheldanud paljudes blogides, mida ma jälgin, lausa nakkavat tendentsi, et kirjutatakse sellest, kuidas nad on päevikupidamisest väsinud ja vajavad pausi. Või lähevad sootuks määramata ajaks erru.
Mhmm... Ei pane pahaks neile nende valikuid. Aga hästi põnev on jälgida, kuidas inimesed teineteisest sõltumatult jõuavad üpris samaaegselt ühte ja samasse punkti. Või ühe ja sama tõdemuseni.
Nuujahhhh... Eks paljud ole seda blogikest aastat paar juba pidanud ja vahetevahel tekib tõesti seis, et mitte kui midagi pole enam öelda. Paar nädalakest pausi ja eks neid ideid tekib ikka ja jälle. Või kui pole aega, siis samamoodi. Aga ise mõtlen, kas on vaja selleks kõigeks sellist deklaratiivselt võetud pausi. Või siis kurtmist, et blogi võtab ära nii palju aega reaalsest elust? Jääb mulje, et blogi nagu kontrolli alt väljunud lapsuke, kellega hirmsas hädas ollakse. Vai mis?
Tegelikult tasub asju rahulikult võtta. On nagu on. Õigemini tegemist on ju ainult blogiga. Kui ei kirjuta, siis ei kirjuta ja asjaga ühel pool. Mitte nii, et see segab mu elu jne., aga ikka kirjutad ja loed...
Minu jaoks on blogi selline puhas ajalookroonika - panen sündmused ja hetked kirja ning mitme hea aasta pärast mõnus meenutada. Teisalt on see eneseületus - ma pole kunagi varem päevikut eriti pidanud ja nüüd lihtsalt kohustan iseennast enda tehtut talletama. Aga samas on see selline mõnus kohustus, mida ei tee vähemagi vastumeelsusega. Lihtsalt lahedalt veedetud aeg. Ja sugugi mitte hiigelkogustes. Ning kui ma kirjutan harva, siis lihtsalt on nii. Kindlasti ma ei deklareeri, et vaat nüüd ma 3 kuud ei kirjuta ühtki sõna. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga kellele nii sobib - laske käia!

Kui Arno isaga ...

Jah... Räägiks üle pika aja sellest, millega ma igapäevaselt tegelen ehk koolist. Tavaliselt ma seda eriti ei tee, sest mis siin ikka rääkida - see mu töö. Ise ma selle valisin. Ning pealegi pole kurtmiseks üleliia põhjust. Töö täitsa meeldib. Ja ise olen rahul.
Aga. Tavapärase rutiinse igapäevatöö kõrval on pikemaajalisi projekte, mis võtavad küll palju aega, ent pakuvad põnevat vaheldust. Sügisel pakuti võimalust, et mõni minu õpilastest võiks teha uurimustöö linna juubeliaasta puhul korraldatavale konverentsile. Tavaliselt ei tunne ma selliste ettepanekute suhtes mingit erilist tõmmet, ent sel korral oli hoopis teine tunne. Asi tundus täitsa huvitav. Ja teemade puudust samuti ei olnud. Päris palju on auväärseid linnakodanikke, kelle elu võiks pakkuda huvi ka laiemale massile.
Õpilaste hulgast ohvri(te) leidmine polnud ka üleliia raske. Terve sügise olin ma pommitanud kümnendikke erinevate (eks pommitan muidugi praegugi ja tulevikuski ka :P) arutlustega, et vaadata, kuidas nad omi mõtteid kirjalikult väljendada suudavad. Ja nad suutsid mind positiivselt üllatada. Arutlused olid reeglina väga sisukad ja huvitavad. Arutluste kirjutamine sõelus välja teatud ringi õpilasi, kes oma kirjutamisoskusega eriliselt silma paistsid.
Esialgu oli plaanis lasta teha mitu uurimustööd, ent sain kiiresti aru, et nende juhendamine käiks kaugelt üle jõu. Ma lihtsalt ei oska niimoodi juhedada, et pats-pats õlale ja ah saa ise kuidagi hakkama! Ma pean olema ise ka sündmuste keskel!
Ja nii ma valisingi välja ühe õpilase (avalik ruum - ma ei nimeta nime, sorry!), kelles ma nägin peituvat tõsist potentsiaali antud valdkonnas. See oli muidugi täiesti subjektiivne valik, sest asi põhines ainult minu sisetundel. Jah, tema arutlused olid kohati jahmatavalt täiskasvanulikud ning põhjalikud, ent kas ta selliseks ülesandeks valmis oli, ma tõesti ei teadnud. Pealegi "kompenseeris" tema häid arutlusi hirm ja ebamugavus esinemise ees.
Ühel kenal hilissügisesel päeval ma talle oma plaani tutvustasingi. Otsest räiget vastuseisu ei kohanud, ent jätsin mainimata selle uurimustöö tegeliku eesmärgi. Oh, ma võin sageli nii paha olla! Aga ega ma siis halva pärast :)! Ja ettevalmistustöö algas. Uurimustöö käsitles meie linna aukodanikku ja teenekat pedagoogi. Küsimuste koostamine, pildimaterjali otsimine jne.
Paar kuud tagasi teatasin siis õpilasele tõe, mis talle muidugi üldse ei meeldinud. Ent samas võttis ta asja rahulikumalt kui arvasin. Mida lähemale jõudis valmimise tähtaeg, seda rahutumaks ma muutusin... Saab ta hakkama? Vajab ta rohkem abi? jne.
Lõpuks kui paar nädalat tagasi nägin Powerpointi esitlust (tegemist oli ikkagi ettekandega, mitte klassikalise uurimustööga!), siis olin pehmelt öeldes hämmeldunud. Esitlus oli lihtsalt suurepärane. No kõik oli isegi paremini tehtud, kui mina oleksin osanud soovitada. Ning ka ettekande tekst oli väga oskuslikult koostatud. Minu ülesandeks jäi ainult kosmeetilisi parandusi teha.
Mõned korrad ettekande läbi harjutanud, jõudsin tõdemusele, et tegelikult läheb kõik väga hästi. Ja eelmise nädala neljapäeval toimunud konverents seda ka tõestas. Konverents muidugi oleks äärepealt mulle tõelise tünga keeranud, sest viimasel hetkel oli muudetud ajakava ning minu kohale jõudes ettekanne juba käis. Blaaaahhh... Tundsin end äärmiselt ärritununa. Täielik jama!
Õnneks sujus ettekanne vägagi ladusalt ning ärritus hajus hetkega. Tundsin ettekannet kuulates sügavat rahu ja rõõmu. Loomulikult polnud tegemist professionaalse tippesitusega, ent taustsüsteemi arvestades laabus kõik vägagi kenasti. Võtan seda tõelise õpilasepoolse eneseületusena! Tagantjärele on mul isegi natuke piinlik, sest ma ei uskunud, et ta nii hästi hakkama saab. Järelikult ma alahindasin teda. Aga pigem juba see, kui et meeletult üle hinnata ja pettuda ja kogu oma frustratsioon õpilase (või õpilaste) peale välja valada.
Ühesõnaga suur vaev sai nähtud ja suur töö sai tehtud. Igal juhul olen ma siiralt õnnelik, et mu õpilane sellega hiilgavalt hakkama sai. Ja kindlasti väga tänulik kõige eest. Uute põnevate väljakutseteni! ;)

PS! Kindlasti olen ma selle kiitmise ja tänamisega totaalselt üle pingutanud, ent mis parata - emotsionaalse inimese värk! Ja mõnikord lihtsalt on nii, et küll küllale liiga ei tee! Tõesti!

Süvenev beibestumine

A mul on tänasest uus mobla! Tõeline beibefon! Ühesõnaga selline telefon, millega saab teha kõike, sealhulgas vähetähtsa lisafunktsioonina ka helistada. Aga mulle hakkas see Motorola mudel juba ammu aega tagasi meeldima. No lihtsalt äärmiselt omapärase välimusega, aga lahe! Pealegi uurisin menüüd läbi - üsna loogiline ja arusaadav. Ühesõnaga - ma olen täitsa rahul! Vähemalt esialgu!

Habras on see elunatuke

Vahepealse kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud. Nii meeliülendavalt rõõmsat kui ka täielikku õudust. Viimasest alustaks. Halvad uudised ju müüvad paremini.
Eelmisel laupäeval juhtus Pirita jõel hirmus õnnetus. Hukkus kaks kanuutajat. Noored inimesed. Kui sageli vaatad sellistele asjadele nagu paratamatusele, mis ikka juhtuvad (ja mis sind eriti ei puuduta), siis antud olukorras oli kõik täielikult teisiti. Sest saatus võttis elu kahelt minu healt sõbralt. Noorelt inimeselt. Elu on mõnikord ikka äääärmiselt ebaõiglane.
Peitsin kaotusvalu sügavale endasse ja olen teinud näo, et midagi pole juhtunud, ent näitemäng ei saa kesta lõputult. Hetkel on hinges tohutu tühjus ja kurbus. Kuidagi ei suuda leppida nende kahe inimese lahkumisega. Miks küll võetakse nii varakult inimesi, kes on nii lahedad ja päikselised?
Tõele au andes polnud nad küll mu südamesõbrad, pigem sõbrad minevikust, ent see ei muuda minu jaoks asja. Mulle meenuvad mitmed lahedad peod (kasvõi minu sünnipäevad ühes Võrtsjärve äärses suvilas), kus oli nendega koos ikka superlahedaid hetki. Ja iial ei lähe meeles Richardi tehtud sünnipäevalaul (õnneks on see keevitatud plaadile, nii et mälestus jääb kestma!)... Ja see päikselisus... Seda kiirgas neist kogu aeg. Alati oli hea neid näha või neile mõelda.
Nüüd elavad nad edasi minu mälestustes. Aitäh teile ilusate hetkede eest, Tuuli ja Richard! Tunnen teist puudust! Nangijaalas näeme! Kunagi...

"Teil on liiga palju raha"

Vaatasin mõned nädalad tagasi ETV-st filmi "Kaswatajad". Sakslaste toodang. Väga hea oli. Jutustas tüüpidest, kes murdsid sisse rikkurite kodudesse, tekitasid seal korraliku segaduse ja jätsid maha kirjakesi, millest üks oli pealkirjas kajastatu. Rikkurid ei saanud ennast enam tunda turvalises mullikeses. Loomulikult oli film pikem ja mitmetahulisem, ent kahtlemata suurepärane. Julgen soovitada kõigile.
Selline kirjakene tuli enda silme ette paari päeva eest, kui helistati Hansapangast. Müügitibi ainukeseks teemaks oli see, et kas ma olen mõelnud erinevate investeerimisvõimaluste peale. Pidin tunnistama, et olen küll. Ühtlasi tunnistasin iseendale, et minusugune üksik hunt on juba pikemat aega teeninud rohkem kui kulutada suudab. Ja siis ongi see investeerimise värk. Fondidesse? Pidevalt odavnevasse dollarisse? Kulda või teistesse väärismetallidesse?
Fakt on see, et vaatamata ülejäävale rahasse ei suuda ma kunagi saada rantjeeks. Selleks, kes lihtsalt elab investeeritud rahast saadud säästudest. Seepärast jääb kogu see investeerimine mänguks (kui ma üldse investeerin!). Kui teenin - väga hea! Kui teeni - ebaõnn! Ma lihtsalt ei võta kogu seda rahamajandust liiga tõsiselt. Üsna savi tegelikult. Raha pole ikka mingi eesmärk, vaid kõigest vahend. Ja sellistes kogustes nagu minul on see tõesti ainult üks mäng. Aga põnev on. Jään huviga ootama, mida see suurpanga nõustaja mulle räägib ja soovitab.

Üks retooriline küsimus

Miks ei ole viimasel ajal kaubamajas korralikke banaane müügil? Satun kaupsi toitu varuma regulaarselt mõned korrad kuus ning suurel osal juhtudest mõttega, et peaks ostma järgmiseks päevaks banaane. Paraku on need aga rohelisest rohelisemad ning ostmata nad minust jäävad, sest pole lootustki, et need lühikese hetkega kollaseks lähevad. Ja niimoodi on juhtunud vähemalt viimasel kümnel korral kui vaatan roheliste banaanidega tõtt (sageli tõstan terve virna rahulikult ümber, lootuses leida kuskilt altpoolt kollasemaid, ent asjata!) ja siis paaniliselt mingit varuvarianti mõtlema hakkan. Blaaahhhh... Ma ütlen! See peab ikka eriline ebaõnn olema, kui see juhuslikult niimoodi sattunud on. Rimi püsikliendina olen seal väga harva banaanid ostmata jätnud, sest reeglina on need seal okidoki...
Mnjah ja halamise kõrvalt tuli meelde, kuidas aastat 20+ tagasi poisiklutina esimest korda banaane nägin. Ühel hetkel levis nagu kulutuli uudis, et poes banaanid müüki tulemas. Rahvast oli kohale tulnud nagu murdu, aga pikast sabast hoolimata sain minagi kilokese või nii. Olid ikka hirmus rohelised ja ei maitsenud üldsegi. Igatahes jäid lapsepõlvest hoopis eredamalt meelde Maroko apelsinid ja Ungari õunad. Viimaseid liikus tavaliselt aastavahetuse paiku ja need olid suured ning mõnusalt magusad.

Tassike teed

Oma ebanormaalsele teearmastusele olen ma siinses blogikeskkonnas varemgi viidanud. Lihtsalt põnev on eksperimenteerida maitsetega ja saada uusi elamusi. Muidugi pole ma teegurmaan klassikalises mõistes. Kui ma tahan ikka tõeliselt head teed, pean ma seda kuhugi välja jooma minema. Maitseelamustest meenub kohe Tsink Plekk Pange jasmiinitee. Lõhn ja maitse 5+. Eks head teed ole mujalgi saadud, aga see on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud.
Järjekordsele uuele elamusele panin aluse ühe mälumänguküsimusega. Leidsin fakti valge tee kohta ning küsisin seda Tartu individuaalil eelmisel nädalal. Pärast seda tekkis endalgi suurem huvi ja saingi ühe paki Rimist... Gurmansi sarjast Pai Mu Tan tee mündiga. Ja vaatamata sellele, et valmistasin seda totaalselt valesti (panin teed liiga palju ja lasin liiga kaua tõmmata!), on maitse tõeliselt kuldne. Naudingute aeg! Kuigi jah... Kui teed kuluks sama palju kui kohvi, siis oleks selle joomine ikka tõsiselt rikaste inimeste privileeg. Lihtsalt kummaline on tarbida toodet, mille kilohind ulatub neljakohalise summani. Aga gurmaani elu ongi kulukas, kuid see-eest väga magus. Nämma!
Resümee - soovitan!

Kuula kuulajat!

Üks asi, mis mind õpetajate puhul terake närvi ajab, on see, et ehkki õpilastelt nõutakse enda jäägitut kuulamist, ei suudeta ise teisi kuulata. Tegemist muidugi üldistusega, aga sageli on see nii. Päris paljudel kordadel olen tähele pannud, et tellitud lektor on meie ees ning selle asemel, et kuulata, tasakesi sosistatakse omavahel, täidetakse päevikuid, parandatakse töid vms. Ega ma isegi patust puhas pole (näiteks tuleb aeg-ajalt mõneski loengus tukk peale!), kuid reeglina püüan tähelepanu koolitajal hoida. Eriti piinlikud on sageli iganädalased nõupidamised, kus mõni kipub isegi ülemustest üle rääkima. Väga sageli oleme sunnitud tegema isekeskis manitsevaid märkusi.
Päris ekstreemseid näiteid siiski koduaiast tuua ei ole. Küll aga tuleb naljakaid seiku ette mujalt. Paar aastakest tagasi toimus kultuurikeskuses maakondlik hariduskonverents. Istusime paari kolleegiga saali eelviimases reas. Viimase rea olid hõivanud mingi väikekooli naisõpetajad. Lisaks kõva häälega vatramisele leidis peaaegu igaüks neist mingi kõrvaltegevuse. Kes kudus sokki, kes mängis mobiiliga, kes parandas töid (see ju eriti klassikaline tegevus igas olukorras!) jne. Ühesõnaga iga rakk nende kehas näitas seda, et me oleme siin vastu oma tahtmist ja meile ei lähe see korda mitte üks tonks. Aga õpetajaameti madal maine paistis kohe kaugele kätte.
Kogu see teema tõusis minu jaoks oluliseks täna, kui käisin vabariikliku olümpiaadi autasustamisel. Istusin saalis ühe ametikaaslase kõrval (polnud au täpsemalt tunda!), kellel oli kaasas ristsõnaajakiri, mida ta rahumeeli kogu tseremoonia käigus lahendas, tõstes pilku sealt vaid mõnel üksikul juhul. Loodetavasti ta oma õpilase väljahõikamist maha ei maganud. Ent kuidagi imelik tunne oli seda kõike kõrvalt jälgides.
Ja ikkagi. Kordan veel: mida tahta õpilastelt, kui ise põrmugi parem ei ole. See on ju enamvähem sama hea, kui minna suits suus klassi ette rääkima tubaka kahjulikkusest või jokkispäi alkoholi kahjulikkusest (seda viimast on kusjuures isegi juhtunud!). Ainult selle vahega, et sellist ignorantsi pole paljudel õpilastel võimalik näha.
Rohkem moraali ei loe, aga kuidagi naljakas on. Ja kummaline. Aga võimalik, et mina olen naljakas ja kummaline ning teised täiesti normaalsed. Võta sa kinni!

Nagu marslane

Ehhh...Kohati on tunne, et olen nagu kuskilt mujalt pärit. Kuskohast, see vajab selgitamist. Igatahes mitte Maa pealt.
Näiteks täna hommikul käisin enne tööle minemist (olin jah täna tööl!) kaubahallist läbi, et varuda endale miskit lõunaks. Ost korvi ja kassa juurde. Kassas pikk saba. Ja siis hakkas peale. Vaatasin imestusega, et viiest minu ees seisnud inimesest kolm ostab kanamune. Ja ikka valgeid ja ja ikka rest korraga. Ja aru ma ei saa, millest selline kollektiivne rabelemine. Pingutan ja ikka ei saa aru. Ja alles hiljem korraga peas plahvatab, et nädalavahetusel ju suured pühad.
No aga kui ise ei tähista ja ei tee, siis jääbki kogu see munakoksimise ja märtsijäneste trall minust kaugele. Aga meeles võiks ikka püsida. Nüüd oli suur osa ajuressursist sellise tühja asja väljamõtlemise all kinni.

Vihmavarjutorge

Ei mäleta küll, et oleks teinud kunagi varem iga-aastase vihmavarjudebüüdi 13. märtsil. Sel aastal nii juhtus. Hommikul ladistas laia vihma ja varju kaasavõtmine ning selle alla peitumine oli ainuõige tegu. Muidugi pakkus tänavune talv veel varajasemaid võimalusi debüüdiks, ent keset "talve" sirmiga ringi laiata tundus kuidagi väga kentsakas.
Siinkohal peaks järgnema loeng globaalsest soojenemisest ja sellest, kuidas maailm puhta hukas, aga tark inimene mõtleb selle jutu oma peaga välja. Sobib?

Puude taga on mets

Täna on kalendri järgi 8. märts. Naistepäev. Nõukaajast pärinevale inimesele selge varjundiga püha. Ja mulle jällegi üks vastumeelne päev. Eriti selle kampaanialikkuse tõttu. Ja-nüüd-kõik-mehed-poodi-oma-naisele-lilli-ja-kooki-ostma püha. Juudaseeklite püha. Üks päev ei kaalu üles muid päevi! Miks mitte olla hooliv ja tore kogu aeg?
Mulle on hakanud viimasel ajal meeldima Postimehes avaldatavad Roy Strideri artiklid. Paljudes asjades on minu ja tema mõtted kattuvad. Nii ka selles küsimuses. Tema eilne artikkel "Naised ei vaja lilli, nad vajavad armastust" oli superhea. Ja ei pane ma siia mingit linki, vaid mõned mõtted on väärt sõna-sõnalt tsiteerimist (täisversiooni koos lugejate kommentaaridega saate lugeda loomulikult eilsest Postimehest): "Kui postmodernistlikus tarbimisühiskonnas on ühest küljest kadumas paljud senised sotsiaalsed pidepunktid, nagu näiteks klassikaline peremudel, siis mina näen ohtu selles, et samal ajal tekib uus, tehingutepõhine ühiskonnamudel.
Selles mudelis on iga inimene ühiskondlikul börsil, kõigile omistub oma rahalise ekvivalendiga võrduv väärtus, mida saab jagada sissetoovaks ja meelelahutuslikuks. Meelelahutus muutub peamiseks motivaatoriks, samal ajal üha kunstlikumaks, kui soovite – virtuaalsemaks.
Meedia kujundab soorolle, konstrueerib teatud stereotüüpe, unistusi ja käitumisnorme. Meedia abil müüakse ja ostetakse seksi, pseudomoraali, soovmõtlemist, ajutist rahulolu. Kõik see mõjutab inimesi. Ka inimsuhted hakkavad alluma vabaturu reeglitele.
Universaalsed väärtused kaovad ostetavate igapäevamõnude lasu alla. Süsteem muudab inimesi, inimesed kinnistavad süsteemi. Inimlikke väärtusi üritatakse sellisesse ühiskonda reeksportida mehaaniliselt ja formaalselt, kuniks need ärile sisse tooma ei hakka.
Tunnen, et tänase elukeskkonna peamine probleem ei ole majanduskriis, terrorismioht või kliima soojenemine. Meie häda on ignorants, hoolimatus, armastuse puudumine ja suhete jahenemine. Ignorantne ühiskond toodab ignorantseid inimesi, kes toodavad uusi ignorantseid inimesi, kes kujundavad omakorda ignorantset ühiskonda.
Selles uues maailmas on inimestel palju tuttavaid, kuid vähe sõpru. Kõigil on palju võimalusi, kuid liiga vähe aega. Telekanalid on täis infot, kuid vaatajate pead on mõtetest tühjad. Kui selles maailmas midagi puudub, siis on see lähedus, armastus, hoolimine.
Säärane süsteem ja emotsionaalne vaesus on tehingutepõhise ühiskonna mootorid. Ometigi on igal meie teol ja mõttel tagajärg, inimeste maailma saavad muuta vaid inimesed ise... kui nad seda tahavad.
Naistepäevaks lillede kinkimine on ilus komme. Kuid praeguses Eestis on see liiga palju taandunud altkäemaksuks, masinlikuks kohustuseks, inimestevahelise tühjuse kiirtäiteks. Sädelev bukett pole vahest muud kui äraostmine, enesepettus, mis suurendab võõrandumist.
Ärge kinkige elusatele naistele surnud lõikelilli, armastage neid! Kas või selleks, et noored neiud saaksid kunagi olla head vanaemad."

Kuigi osad mõtted on äärmiselt otsekohesed, on need ääretult tabavad. Selline ignorantsusele meie ühiskond kord juba on. Ja seetõttu on ka sellise püha nagu naistepäeva üleshaipimine võrdlemisi mannetu.
Kusjuures ma mõtlesin, kui palju on neid vastassugupoole esindajaid, kes mulle korda lähevad. Ja sain üllatavalt suure hulga. Ja tean ka seda, et hoolin nendest väga ning armastan neid. Ja teen seda kogu aeg, sõltumata aasta- või kellaajast ja selle väljanäitamiseks nüüd eraldi püha küll vaja ei ole.
Tulles aga vastu minu rohketele naissoost austajatele ja blogi lugejatele - ilusat naistepäeva, seltsimehed naised! :P

Kuskohast on pärit üks või teine traditsioon?

Käisin eelmisel nädalal noortega teatris. Rakvere Teatri viimaste aastate hitti "Täismäng" vaatamas. Meeldis. Olin näinud inglaste filmi "The Full Monty", mille lavakoopia tükk oli. Polnud paha töötlus. Kuigi film oli loomulikult parem.
Meeldis see, et laval ei tehtud suurt kunsti, vaid jutustati lihtsate inimeste lihtsat lugu. Eks ta natuke ülepaisutatud oli, aga samas ei pretendeeritud ka tõe kujutamisele. Võibolla häiris natuke selline pingutatud ropendamine. Ma kasutan ka igapäevaselt vägisõnu, ent kaugelt mitte igas situatsioonis jne. Antud juhul mõjusid need "sitapead" ja muud väga ebaloomulikena. See polnud isegi rullnoklik ropendamine, sest nood ropendavad ju loomulikult, kuna see on üks osa nende sõnavarast ning ilma selleta oleksid nad veel piiratumad.
Aga mõtlesin hoopis ühe teise asja üle. Kuskohast on tulnud komme, et inimesed vuntsivad end üles ja lähevad teatrisse pestult, lõhnastatult, parimas riietuses jne. Olen käinud küll ja küll teatrietendustel, kus kõik mehed ülikondades ja naised kostüümides-õhtukleitides. Kas teater juba iseeneses on sedavõrd pidulik koht? Või on see koht, kuhu minnes saab muidu kapis tolmuvat ülikonda tuulutada? Mõnikord on küll tunne, et vaatamata traditsioonidele asjad ei klapi. Näiteks lähed vaatama mõnd labast komöödiat. Laval nõmetsetakse ja rõvetsetakse ning sinu ülikond saab kõigest sellest vaimsest nõmedusest plekiliseks. Kas see pole mitte soliidse publikumi mõnitamine ja alavääristamine sellisel juhul? Mina paneks küll miskid dressipüksid jalga sellisele etendusele minnes.
Ei. Mul ei ole kombe kui sellise vastu miskit. Ilus komme. Aga ikkagi - kohati serveeritakse seda, et nagu peakski nii olema. Mina tundsin end seal teatris oma teksade ja kampsuniga väga mugavalt. Oli selline täiesti õige olemise. Vaatasin tükki lihtsatest inimestest lihtsatele inimestele lihtsas ja mugavas riietuses. Minu õlul ei olnud mingit meeletut pidulikkuse koormat. Ja ma ei tundnud end nagu ballil või aktusel, kus õhkkond väljapeetult ametlik ja range.
Tegelikult ma arvan, et minu jutust kumab väikene vastumeelsus piduliku (ametliku?) riietuse kui sellise suhtes. Jah. Õige. Aga mitte niivõrd vastumeelsus, kui tüdimus. Aastaid tagasi pidin seoses tollase tööga peaaegu iga päev kandma ülikonda (või vähemalt viigipükse!) ning selle eest hoolitsemine ja sellega tegelemine oli ääretult kurnav. Seetõttu on praegu pigem casuali aeg. Ja ülikonda kannan vaid siis, kui see on vältimatu.
Aga enamik inimesi nägid oma pidulikus riietuses teatris head välja. Ja kui nad seda tahtsid või nad niimoodi pidid, siis olgu pealegi. Mina tundsin end jälle omas riietuses kõige paremini ja samuti OK. Või mis?

Meie igapäevast kadalippu anna meile...

Teate küll, kuskohast see tsitaat mulle pähe kargas. Teate-teate. Aga pähe kargas see mulle täna hommikul, kui sain jälle erakordse ning huvitava kogemuse võrra rikkamaks. Iseenesest oli seda kogemyst vaid hetkeks, aga see oli siiski piisavalt kirgas ja kreisi.
Nimelt muidu tüüpiline rutiinne esmaspäevane hommik - Busykiskja ruttab mööda kindlat marsruuti nõks pärast kella 7 hommikul vaksali suunas. Tavaliselt ei juhtu sel teel miskit erilist, aga täna hommikul ma märkasin, et järsku keset tänavat on inimsumm. No ütleme 6-7 inimest tegelikult, aga nii varajase hommiku jaoks on seda selgelt palju. Lähemale jõudes taipasin, et osad pakuvad midagi ja osad saavad midagi. Ja need, kes saavad, ei ole sellest väga vaimustunud. Veel lähemale jõudnuna avastasin, et tegemist tuntud jumalasõna kuulutajate sekti liikmetega, kes agaralt oma kirjandust jagasid. Eriline oli see, et nad olid mitmekesi võtnud paarimeetrise vahega ritta, nii et keegi neist märkamatult mööda ei pääsenud.
Kohe tuli meelde politseioperatsioon "Kõik puhuvad!" ja veel hiljem ajaloost tuttav kadalipp. No way out! Uskumatu ja originaalne!
Minul pole nende suhtes aga mingit sümpaatiat ja seega tõmbusin kohe turri. Ja nooruspõlves tehtud treeningutest oli kasu. Põikasin neist osavalt slaalomitehnikat kasutades kõrvale :P. Kiirus oli mul niikuinii hea, ei oleks nad mulle järele ka jõudnud.
Aga kokkuvõttes peab märkima, et vaenlane ei maga ning täiustab oma oskusi ja võtteid pidevalt. Kell 7.20 olla tänaval oma sõnumit kuulutamas. Vau! Kui me kõik nii agarad oleksime, siis oleks Eesti ammu maailma jõukaim riik.

Müümise kunst

Ma olen juba pikemat aega plaaninud kirjutada oma eelmisest elust ehk ajast, mil ma olin tegelinski, kes igasugust kaupa müüs. Aga pole nagu mahti saanud. Ja ilmselt pole ka viitsinud.
Müügimaailmaga puutun kokku aga endiselt. Viimasel ajal on elavnenud igasugused telefoni teel kaupade müüjad. Peamiselt helistatakse miskist kirjastusest, et pakkuda mõnd raamatut või ajakirja. Reeglina saadan nad üliviisakalt pikalt ning sellega on asi korras. Ja reeglina need müüjad meelde ei jää. Aga on erandeid. Näiteks täna.
Oli parasjagu vahetund. Valmistusin järgmiseks etteasteks, kui kuulsin kotist telefonihelinat. Vaatasin numbrit - võõras. Aga sageli tuleb ka sellistelt numbritelt olulisi kõnesid, seega vastasin. Ja hakkas pihta. "Tere! Minu nimi on... (ei jäänud meelde) ja ma helistan teile sellestjasellest kirjastusest. Kas teil või teie lähedastel on lapsi? Kui on, siis oleks mul teile huvitav pakkumine... jne." Vähemalt pool minutit nonstop teksti, millele polnud võimalik vahele rääkida. Siis, kui ta korraks pausi tegi, et uuesti sisse hingata, ründasin vastu. "Teate, väga huvitav, aga mul on hetkel tööaeg ja ma räägiks teiega kunagi hiljem," kõlas minu viisakas keeldumine. Vastus, mis mulle anti, tähistas uut taset (ülbuse ja jultumuse) müüginduses: "KA MINUL ON TÖÖAEG!," pahvatas naishing teispool toru otsas. Hehhh! Jahm :D! Sellist vastust pole ma tõesti varem kuulnud.
Äärepealt oleksin segadusse sattunud, aga lõpetasin siiski kõne, tehes paari lausega tädile (hääle järgi otsustades ta seda oli!) selgeks, et see on tema isiklik tragöödia ja vaatamata sellele ma temalt miskit ei osta.
Hiljem koolitusel seda lugu oma kolleegidele ja koolitajatele rääkides tegi see kõigile suurt nalja. Eks naerge teiegi, armsad lugejad! Ja selliseid asju peabki huumoriga võtma. Jälle üks veider, ent samas koomiline kogemus juures.

Stardiprobleemid

Täna hommikul oli tõsiseid raskusi maast lahti saamisega. No ei jõudnud kuidagi pead padjalt tõsta. Nina oli vesine, kurk kibe, pea käis ringi ja muidu oli ka enesetunne kahtlane. Nädalavahetusel välja löönud kerge külmetus polnud järelikult taandunud ning Citrosepti rünnak haiguskolletele 100 % vilja kandnud.
Kuidagi ennast üles sain. Ja kodunt väljagi. Rongiga tööle loksudes oli küll ääretult unine olek. See ainult süvenes tööle jõudmise järel. Jõudsin end vaikselt kiruda, et oli mul siia vaja ronida, ent meil töö juures hinnatakse töötamist, mitte haigeks olemist. Vot! Seega valikuid nagu polnud.
Kogu päevane olemine meenutas sellist kaootilist ja hüplevat kinopilti, mida küll vaatad, ent aeg-ajalt kipub lihtsalt kogu nähtav silma eest lihtsalt mööda libisema. Ääretult uimane ja tuim olemine. Tundide andmisest mõistlikul tasemel ei olnud juttugi, õnneks oli päevaplaan suhteliselt lõdva, mis võimaldas kenasti vegeteerida. Mnjah... Ei ole see haigena tööl kooserdamine mingi meelakkumine. Kolleegid olid täna kuidagi eriti suhtlejad ja kogu aeg küsisid midagi, mille peale ma reeglina hädiselt mõmisesin ning püüdsin seltskonnast kohe irduda. Reeglina õnnestuski.
Ilgelt närune päev. Ja praegu on nagu mõnitamiseks enesetunne üsna heaks muutunud. Nii et homme saab juba täie energiaga tööd rabatud.

Ökost ökomaks

Eilsest alates on mul jällegi üks samm loodussäästliku elustiili suunas astutud - kasutan nüüdsest poeskäikudeks riidest kandekotti. Postimehe logoga. Lisaks ökovärgile peab mainima ka koti funktsionaalsust. Kott on mahukas ja mugav. Ladusin mitme päeva söögivaru sellesse ning ruumi jäi ülegi. Ning hiljem rasket kotti käe otsas koju tarides ei sooninud selle sangad vastikult kätt nagu kilekott seda tavaliselt teeb. Tore!

Kuningas on alasti

Eile tundsin end nagu poiss selles muinasjutus (eee... Anderseni omas?), kes märkas, et kuningal, kes kekutas oma uute rõivastega, polegi rõivaid seljas. Ja mitte, et ainult märkas, vaid ka kõva häälega välja ütles. Aga mitte ei mäleta, kas selle paljastusega sai jutt otsa või käsitleti ka poisi saatust.
Sageli tunnen end ise sellise poisina. Täielik lapsesuu. Julgen välja öelda asju (muidugi mitte alati - diplomaatia!), mida teised nagu ei taha vms. Sellest on tulnud palju jamasid, aeg-ajalt on ka kasu olnud...
Näituseks. Kuulsin juba esmaspäeval kolleegide suust ussisisinat, et sõbrapäevaks kleebitud kaunistused seintel, ustel jm. on endiselt maha võtmata. Tüüpiline - hea on omavahel õelutseda, aga et keegi läheks ja ütleks otse. Ei maksa mitte lootagi. Või kui minnaksegi, tehakse seda räpakalt ja taktitundetult. Justnagu oleks noored hakkama saadud hirmsa kuriteoga.
Asi oli juba ununemas, kui lugesin ühest heast blogist kurtmist samal teemal ning siis võtsin enda kohustuseks informeerida asjassepuutuvaid isikuid (ja mitte ainult!). Eile ajasingi noortele mõistujuttu sõbrapäeva asemel sõbranädala- või isegi sõbrakuu väljakuulutamisest. See oli räägitud sõbralikus ja humoorikas stiilis (vähemalt mina taotlesin niimoodi!), mis muidugi oli segatud kerge annuse sarkasmi ja üliõrna annuse õelusega. Eesmärgiks oli ikkagi pisiprobleemile tähelepanu juhtimine, mitte kellegi tunnete riivamine. Need kaunistused olid tõesti armsad, aga ainult sellel ajal, milleks nad mõeldud olid.
Eile õhtupoolikuks olid kaunistused igatahes viimseni kadunud. Ühelt poolt - milline operatiivsus. Vau! Teiselt poolt - kuri ja õel õps, kes ei oska hinnata ilu ja kunsti jne. Blaaaahhhh... Tegelikult ma olen ikkagi hea, sõbralik, armas, abivalmis... :)

Kohaloleku kontroll

Pärast sellist halavat postitust nagu see eelmine oli, on igasugune paus üpris kahtlustäratav. Tegelikult pole lahti midagi. Lihtsalt on kiire olnud. Põhijoontes on asjad samad kui eelmise postituse tegemise paiku, ent need ei aja mind sugugi enam närvi.
Miks? Palju on toimunud. Väga rõõmus ja edukas nädal on olnud. Viha on asendunud õnne ja rahuloluga. Praegu ei jõua kõigest kirjutada (pigem mõni teine päev, sest praegu vaatab mulle laualt vastu pakk parandamata kontrolltöid! Tegelt veel hullem, neid on mitu!), aga kõik on tõepoolest hästi. C'est la vie!

Piksevarras

Kui minu blogi lugeda, siis tegelikult on see selline ohutu ja igav. Ei midagi teravat, ei midagi isiklikku jne. Täna prooviks tavasid rikkuda. Oleks väga isiklik ning räägiks mida tunnen ja mõtlen (natuke näpuotsaga).
Viimasel ajal on mu kaasinimesed õnnistanud mind rea erinevate ärevate, murelike või lausa kurbade uudistega. Kellel tervis jupsib, kellel pereelukriis, kes muidu lollustega hakkama saanud jne. Uudised kogunevad minusse ja tunnen end nagu mingi pihiisa, kes kogunenud infot lõpmatuseni oma peas peab töötlema. Või piksevarras, mis üha uusi välgunooli peab taluma. Kui tahaks nagu iseendast rääkida, omi muresid ja ideid jagada, siis sageli suu ei avane ning kõik jääb endiselt minusse. Paljud inimesed ilmselt arvavad, et mul polegi midagi öelda või kurta.
Näiteks kui mulle aeg-ajalt helistab ema, siis me räägime just nimelt teistest inimestest, mitte aga temast või minust. Aga võibolla oleme juba aja jooksul sellega leppinud, et kui me küsiksimegi, siis annaksime teineteisele vaid stamplikke viisakusvastuseid. Ja niimoodi ongi suhtlusmudelis probleemsed sugulased ning eeskujulik ja ilma vigadeta poeg. Kuradi irooniline... Aga kuidas sellest nõiaringist välja murda? Mul puudub vähimgi ettekujutus.
Ka töö juures (pean silmas ikka põhitööd)on õhkkond kuidagi närviliseks läinud. Ma isegi ei tea miks... Tundub, et paljud totaalselt ületöötanud või arusaamatu pinge all. Litaki! Nähvab keegi ühest kohast. Nätaki! Salvab keegi teine mujalt. Soss-soss-soss! Imbub miski kuulukas kuskilt kolmandast kohast. Kõik see väsitab. Ja siis vingub keegi, et mul ikka see ja too tegemata jne. Inimesed saage aru!!!!! Ka minu võimetel on piirid ja ma tõesti ei jõua igat asja teha, igas kohas naeratada jne. Mõnikord tahaks lihtsalt olla. Aga reeglina ei saa, sest kohustused aina pressivad peale. Puhkamiseks jääb liiga vähe aega ja see on hakanud segama minu ettevalmistust ja keskendumist. Tundides pole ma praegu kuigi enesekindel, vaid eemalviibiv ja hajevil. See omakorda teeb mind ärevaks, kuna tahan tööd tehes olla ikkagi tippvormis.
Tunnen, kuidas kuhjunud pinged on vormunud minus seletamatuks vihaks ja tigeduseks. Ma olen tige, et ma olen väsinud. Ma olen tige, et mul on liiga palju rabelemist. Ma olen tige, et minu ümber on palju morne ja ükskõikseid inimesi. Ja nii edasi...
Tunnen end nagu püssirohutünn, mis ühe vale liigutuse, sõna jne. puhul võib plahvatada. Seetõttu - ärge andke põhjust enda peale kurjustamiseks, sest see võib käivitada kontrollimatu vihapurske. Ja siis ma ütlen asju, mille pärast mul endalgi on hiljem piinlik. Laske mul praegu lihtsalt olla, ärge torkige mind. Varsti olen ma jälle mina ise (loodetavasti)!

Sudokulainel

Eilseks olin totaalselt ületöötanud ja -väsinud. Olin täiesti apaatne ja loid. Ei suutnud eriti midagi teha... Siiski tegin ma vähemalt kolme asja, mida ma vähemasti viimasel ajal kuigi sageli ei tee: kuulasin raadiot, vaatasin telekast suusatamist ja lahendasin sudokusid.
Suusatamine ja ka muidu spordiülekanded olid veel mõni aasta tagasi minu suured lemmikud ja vähe oli olulisi võistlusi, mis mul vaatamata jäid. Viimasel ajal on huvi tunduvalt jahenenud. Ei viitsi vaadata ei korvpalli, jalgpalli, suusatamist jne. Rääkimata muust. Eile puhtast patriotismist Otepää (vee)suusatamist vaatasin (ning sinna vahepeale näidatud laskesuusa MM-i, mis muide oli palju huvitavam!), kuid vägisi tükkis uni peale. Järelikult on spordipisik koos muude bakteritega kehast välja uhutud. Muidugi oli lõpuks Eesti meeste saavutuste üle päris hea meel, ent sellist erilist vaimustust või ülevust hinges küll ei olnud.
Õhtul võtsin aga Postimehe sudokud ette. Kui sudokuvaimustus saabus Eestisse, poogiti vaimustus minussegi. Koguni nii suur, et pandi paari vastavat raamatut toimetama. Ilmselt sain nendest numbritest (ma olen ju ikkagi humanitaarhing!) üledoosi ning paar viimast aastat olen neid vaid teiste soorituses vaadanud. Nüüdse naasmise tagamaad on ilmselt sellised, et üleeile sai Lauri ja Maarja juures käidud, kus toimus eelseisvate sudokulahendamise Eesti meistrikate ametlik treeninglaager. Väga tore oli vaadata, kuidas kolm tarkpead (lisaks nimetatutele ka Arko) võidu ajusid ragistasid. Ja päris hästi sealjuures.
Postimehe sudokud on sellised lihtsapoolsed, seetõttu olid need minu roostes vormile täpselt parajad. Ja mida ma praegu lisaks blogimisele teen? Õige. Pusin sudokut teha. Eh... Japsid on ikka nutikad. Armasta kasvõi sudokude pärast neid...

Kas Eestis üldse head nalja tehakse?

Suur kisa ja lärm on lahti läinud. Inimesed kulutavad tohutult vaimuenergiat Kreisiraadio eurolaulu analüüsimisele ja peamiselt mahategemisele. Mina siinkohal ei hakka analüüsima, sest saadet ei vaadanud (põhimõtteliselt, minu mõõt sai eelmisel kevadel täis!) ning "Leto Svet" on ainuke lugu kümnest, mida ma tean.
Ei noh... On küll loll ja nõme lugu. Aga samas ennustada rahvusvahelise skandaali puhkemist ja avalikku lintšimist, mis eestlasi Serbias ees ootab... Inimesed! Rahunege maha! Keegi ei viitsi sellise asja pärast tõmmelda. Tegemist on siiski ühe halvatasemelise laulukonkursiga (kuskilt jäi silma sobiv pealkiri - "Jobuvisioon") ning maailmas on hulgaliselt palju olulisemaid asju, mille pärast mõtiskleda.
Paljud inimesed tagusid Kreisiraadio mutta, pidades neid üleüldse maotuid nalju tegevateks toladeks, keda lihtsalt piinlik vaadata-kuulata. Mõni radikaalsem nimetas ka Kreisiraadio sõpru madalalaubalisteks ja ajukääbikuteks. No siin on pigem tegemist sallimatuse juhtumiga, sest küsimus on ikkagi maitses, mitte intelligentsis. Tean paljusid inimesi, kes on intelligentsed, aga kellele meeldib Kreisiraadio.
Mina kuulun osaliselt nende hulka. Osaliselt seetõttu, et ma ei aktsepteeri kogu nende loomingut, ent neil suurepäraseid asju, mis tõesti on naljakad. Pigem on Kreisiraadio puhul mõtet rääkida sellest, et olles tegutsenud juba kümmekond aastat, on nende värskus kadunud ning head ideed otsas (see nende uusaastashow oli ikka väga mannetu!). Mina näiteks fännan nende kunagisi raadiosalvestusi, kui nad veel Kukus häälitsesid. Ilmselt oli telesse tulek populaarsuse seisukohalt õige, ent loomingulisuse kohalt vale samm, sest varasem võlu kadus.
Ja siit tekib omakorda retooriline küsimus: „Kas Eestis üldse head nalja tehakse või on üldse kunagi tehtud?“. Ma arvan, et ülikriitiliste inimeste seisukohast pole seda vist kunagi juhtunud. Või õigemini oskavad ainult nad ise head nalja teha ja äärmisel juhul paar nende sõpra ka. Muu on aga täielik kräpp.
Minu jaoks on kindlaks kaubamärgiks Gori, kes oskas tabada läbi oma karikatuuride täpselt Eesti Wabariigi olemust ja probleeme. Nõukaaegsetest estraadi- jne. tähtede suhtes on arvamused erinevad. Tänapäeval ei ole tõesti enam selliseid juba iseenesest koomilisi kujusid nagu Sulev Nõmmik või Ervin Abel. Ent nõukanaljad on oma päevakajalisuse kaotanud ning mingeid Sibulalempside jms. nalju vaadata on üsna lame.
Aga millega või kellega mõõta naljakust tänapäeval? Kõlu ja Baskini anekdootidega? Maie ja Valduriga? Kreisiraadioga? Võsa Petsiga? Uuspõlluga? Või millega iganes? Minu arvates selliseid säravaid tegijaid praktiliselt polegi. Vähemasti selliseid, kelle naljad oleksid üldised lemmikud.
Minule jäid eelmisel aastal silma seltsimehed, kes on ühinenud rühmitusse nimega Eesti Sanitar. Nende sketšid saates Paar olid teravad ning üpris nutikad. Ja ajasid naerma ka. Miskitpidi haakub nendega Õ-fraktsioon („Malev“ jms.), kuid neist pole enam pikka aega enam kuulda olnud. Nukker seis ikkagi.
Rohkem nalja! Paluuun!

Elu läbi lillede

Mulle meeldib lilli kinkida. Saamisest ei ole sooja ega külma, aga kinkida on küll hea. Õnneks on piisavalt palju naisterahvastest sõpru-tuttavaid-kolleege, keda sünnipäeva puhul meeles pidada. Ja mitte ainult sünnipäeva.
Muidugi olen ma laisk ja ei kingi kaugeltki igaühele ja iga kord, ent püüan areneda. Tavaliselt on lille saajad meeldivalt üllatunud. Mõnikord ka lihtsalt üllatunud. Ilmselt neid üllatab see lille saamise akt ise, sest lillede osas olen ma täielik võhik ning tunnen vaid mõnda lille nimepidi. Ja ära tunnen ka ainult mõne.
Siiski ei meeldi mulle püha kolmainsus (roos-tulp-nartsiss). Mitte, et need lilled koledad oleksid, vaid need ei ole kuidagi atraktiivsed minu silmis. Minu firmalilleks on kujunenud gerberad. Olen päris paljudele tuttavatele rääkinud, kuidas pikka aega ma ei teadnud selle lille nime ning kuna ma ei osanud seda lillepoes vaadata ka, siis nägi mu lilleost välja niimoodi, et ma lihtsalt osutasin kätt väristades gerberale ja ütlesin: "Ma sooviksin SEDA lille!" (Mõtleks, kui mõni lill kannaks nime seelill!). Ja ükskord läksin müüjaga vaidlemagi, kui ta jutu sees gerberat mainis. Mis gerbera? Ikka SEE lill!
Aga mind koolitati ja nüüd ma tean. Gerbera on lihtsalt ilus lill. Mina ei oska muudmoodi põhjendada, miks see mulle meeldib. Vaatad ja tead, et see on just see õige lill... Parem panen pildi juurde, siis saavad kõik aru. Ehkki enamik teab niikuinii. Ühtlasi tervitan selle pildiga minu päeviku naissoost lugejaid!
Vat sellised mõtted käisid mu peast läbi, kui käisin täna hommikul lillepoes gerberat ostmas ja lill käes tööle ruttasin.

Sound-check

Mulle meeldib vaadata, kuidas esinejad valmistuvad oma etteasteks. Laulavad häält lahti, häälestavad pille jne. Mõnede jaoks on see kindlasti tüütu ja tähendab ainult parasjagu ootamist, ent minul on küll äärmiselt põnev.
Eelmisel laupäeval olin Tallinnas ning pärast läbiviidud üritust läksime seltskonnaga Von Krahli aftekale (minul pole paraku sellest midagi huivtavat rääkida, sest sain olla seal vähem kui tunnikese) ning seal käis ettevalmistus õhtuseks kontserdiks. Parasjagu tegi harjutusi ansambel Pia Fraus. Suurem osa lauas räägitust läks mul kõrvust mööda, sest kogu tähelepanu pälvis esineja. Ma polnud nende loominguga lähemalt kursis ning olin pidanud neid kogu aeg kellekski teiseks. Aga selguse, et ei ole kisakõride punk, vaid hoopis miski lahedam.
Ja jäidki need helid mulle pähe kummitama, nüüd olen neid vaadanud YouTube'ist ning paar päeva tagasi andsin kiusatusele järele ning ostsin kaks plaati nende loominguga ning lõppkokkuvõttes pean ütlema sedasama, mida poetas aftekal minu kõrval istunud pungilegend Villu, et nad teevad ikka kuradi head muusikat (kuigi temal pole olnud julgust seda neile tunnistada).

Uudisvanasõnad

"Kes tahab huntidega koos ulguda, peab nendega koos elama!" Vot nii. Mõnikord aitab, kui tuntud ütlus pahupidi pöörata. Minuga niimoodi läkski. Aga päris tabav endiselt. Uuuuuuuuuu!

Busykiskja juhtumised: mälu ülehindamise-eri

Eile sain kinnitust, et alati ei maksa loota oma (enda arvates) suurepärasele mälule, vaid alati maksab asjad üle kontrollida. Nimelt - kiirustasin töölt tulles kohe kesklinnas asuvasse arstikabinetti vastuvõtule. Jõudnud täpselt kella viieks kohale, vaatas arst mind väga üllatunud pilguga. Minu valmisolekut asja kallale asuda ta ei jaganud, vaid ütles, et tema arvates ei ole täna üldse see päev, millal ma vastuvõtule peaksin tulema. Ehkki ma protestisin selle peale, viidates oma laitmatule mälule, võttis arst välja oma märkmiku ning näitas, et tõepoolest aeg oli mitte esmaspäeval, vaid hoopis teisipäeval. Eks tulin siis häbistatult tulema. Ju peab oma mälu treenima hakkama. Või märkmiku ostma.

Tule taevas appi! ehk Eluterve suhtumise defitsiit

Vaatasin eile õhtul kodus (pärast väsitavat päeva Tallinnas) uudiseid ning mõtlesin hetke, et keegi teeb minuga lolli nalja. Nimelt oli AK uudiseks number 1 see, et mõningate ametnike arvates on raadios (antud juhul Vikerraadios) ette loetavad sünnipäevaõnnitlused vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Asi kõlas nõnda napakalt, et jäin kohe mõttega kuulama.
No tõesti on asjas iva sees - ma saan teada, kui vana on see inimene, kus ta elab, mis ta nimi on jne. Aga terve mõistus sunnib küsima, et kui paljudel on nende andmetega midagi peale hakata? Väga vähestel... Ja veel vähem on nende hulgas tõsiselt pahatahtlikke inimesi.
Vaatan enda vaatevinklist - mina raadiosse tervitusi ei edasta, seega puudub mul selliste saadete vastu niikuinii eriline huvi. Samuti ma kuulan selliseid saateid üliharva. Ja minu jaoks taandub asi ikkagi tasandile, et tädi Maali õnnitleb-tervitab tädi Juulit ning palub tervituseks lasta mõnda lugu Vello Orumetsalt. Kui mul üldse mingi reaktsioon tekib, siis ainult - ahah... Las olla! Seda mõtet, et ma tahaks tädi Juulile Kapa-Kohilasse külla minna, talle nuiaga pähe koputada ja kirsturaha ära varastada, mul küll ei teki...Ja kui selline mõte tekikski, siis on alati kümneid ja sadu paremaid võimalusi (infoallikaid), kuidas tädi Juulil nahk üle kõrvade tõmmata.
Näiteks on mul seoses tööga vaja iga kuu läbi vaadata tuhandeid erinevaid kuponge, mida meie fännid on meile saatnud. Seal peal on aga näiteks vanus, amet, isikukood, telefoninumber ja pangakonto number. Nii et, kui tahaksin pahandust teha, oleks kõik vajalik info nagu kandiku peal olemas. Aga... Igasugune sellelaadne sulimine on minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu. Nende inimeste tüssamine, kes mind ja mu kolleege sedamoodi on usaldanud, oleks äärmiselt ebaeetiline ning ei annaks surmani rahu.
Aga kui juba sellised süütud asjad nagu raadioõnnitlused on ametnikele jalgu jäänud, siis võiks ikka palju asju ära keelata. No näiteks on paljude koolide kodukal väljas õpilaste ja õpetajate andmed. Keelame ära! Ei ole teil vaja teada! Ajalehtedes avaldatakse reklaamides loosimiste võitjate nimesid. Keelame ära! Muidu saab naabrimees teada, et võitsin Selveri auhinnaloosiga paki teed ja tuleb ning teeb mulle otsa peale. Keelame ära kõik asjad, mis kuidagi viitavad inimese nimele või muudele andmetele. Veel parem - asendaks inimeste nimed üldse numbritega (need võiks lasta tätoveerida iga inimese randmele, nagu natsid juutidega Auschwitzis tegid) ning paljud probleemid jääks ära. Elaksime anonüümsete nummerdatud olevustena oma kivikarpides ja alluksime Suure Venna käskudele.
No nii hulluks ei lähe asjad muidugi kunagi, ent nagu eilses uudiseski rõhutati, et üks on elutu seaduse lõputu tõlgendamine ja pidev paranoiatsemine, teine asi aga asjade mõistusega võtmine. Nende õnnitluste keelamisest tõuseb kasu paarile ametnikule (saavad oma eksistentsi ja vajalikkust igakülgselt tõestada), kahju aga neile, kellele sellised tervitused korda lähevad. Paragrahvi pärast ei ole mõtet märkimisväärset rahvakildu ilma jätta ühest nende rõõmust.
Ja mida rohkem sarnaseid kaheldavaid keelde, seda enam meie armas kodumaa meenutab paindumatut politseiriiki, kus ainsaks lahenduseks ongi trahvimised ja inimeste raudu panemine. Seega - paluks rohkem tervet mõistust!

Tuli takus

Viimasel ajal on erinevatel rinnetel, kus ma raban, hirmus kiire. Küll on igasugused koolitused, olümpiaadid, igapäevased tunnid, raamatuprojektid, mälumängud jpm. Enne magamaminekut tekib sageli küsimus, kas ja milleks selline rabelus hea on. Äkki tasuks asju lõdvemalt võtta ja teha vähem ning tunda rohkem elust rõõmu. Samas on rabelemine osa minu elust ja ilmselt oleks ilma sehkendamiseta elu märgatavalt igavam.
Kui rääkida tegutsemisest, siis ei saa piirduda ainult argipäevadega, vaid ka esimest tõeliselt vaba nädalavahetust annab otsida. Ilmselt kunagi märtsis alles. Sest muidu on tõesti pidevalt mingid üritused: homme - ristsõnade lahendamise meistrikad, järgmine nädalavahetus - koolinoorte meistrikad mälumängus jne.
Kurtmiseks pole põhjust, sest suurem osa asjadest, mida ma teen, meeldivad mulle ning olen igati rahul. Ja nendest mõningatest probleemidest saab alati üle.
Niimoodi rabeledes meenutan ma endale multikakangelast Roadrunnerit. See lidus ka nagu pöörane ringi ning peatumiseks oli väga vähe mahti.

Kapitalismi võlud ja valud

Mulle kapitalism üldjoontes meeldib. Üldse on sellised vaba tegemise ja valimise asjad üsna lahedad. Ent mõnigi kord ajab kapitalistide saamahimu ja hoolimatus tigedaks või lihtsalt südame pahaks.
Selle nädala uudiseks, mis mind kõige rohkem liigutas (jättes välja Heath Ledgeri surmateate.. Plaanisin sellest just kirjutada, aga Rallu suutis oma blogis enam-vähem kõik olulise tema kohta ära öelda... R.I.P. Heath!), oli sakslaste protestiavaldus Bochumi linnas, kus avaldati meelt Nokia otsuse vastu sulgeda linnas asuv tehas. Nokia selgitused on muidugi paras kapitalistlik lapsesuu, et sorry palgakulud on liiga kõrged, kohe-kohe Rumeenias odava tööjõuga tehas valmimas ja sakslased imegu käppa.
Sündmus on kindlasti sellele linnale katastroof. Tuhanded töötuks jäävad inimesed, probleemsed tulevikud jne. Kurb mõelda! Lootuskiirena mõjub asjaolu, et õnneks ei ole sakslane selline mõttetu lambuke nagu mõne teise rahvuse esindaja. Neis on piisavalt palju kodanikujulgust ning igasugustele ratsa rikastujatele juletakse anda vastulöök. Nii on lubanud paljud sakslased edaspidi boikoteerida Nokia toodangut. Kindlasti avaldab see suurkontsernile mingit mõju kui kasvõi osadki inimesed julgevad röövkapitalismi vastu astuda.
Minagi olen täna sakslane. Mul on juba pikemat aega plaan oma moraalselt ja füüsiliselt vananenud telefon uue vastu välja vahetada. Mu praegune telefon on Nokia ja ka uus telefon olnuks Nokia, kuid nüüd enam mitte. Uue telefoni ostan mõne teise firma oma. Ma tean, et see kõlab väga sinisilmselt ja idealistlikult, kuid ma olengi maailmaparandaja ning usun siiralt, et kõik saab alguse ühe inimese panusest. Miks mitte olla esimene?



Siin üks pilt sellenädalaselt protestimeeleavalduselt Bochumis.

Pilditust pildujast piltlikuks piltnikuks

Esimese päris enda tehtud fotona panin üles eelmisest kevadest pärineva võrratu vaate Strasbourgi linnale. Tehtud nende uhke katedraali ülemiselt vaateplatvormilt. Ühtlasi tervisi tollasele reisiseltskonnale. Lahe oli!

M.O.T.T.

Powered By - Online Phone Cards Company

Näedsasiis... Nüüd näitab mu blogi pilti kaaaa... Tegin hakatuseks ühe tobeda muusikatesti. Tulemus oli minu puhul täiesti etteaimatav.

Magic...

Vaatasin just filmi "The Illusionist". Täitsa hea asi pärast väsitavat tööpäeva. Mõrvamüsteerium, traagiline armastuslugu ja ohtralt mustkunsti. Taustaks Austria-Ungari keisririigi hiilgus ja viletsus. Ja kas üldse kõik oligi nii nagu algul paistis? Ei vist. Vähemalt on stoori samuti puhas illusioon. Ei mingit reaalset ajaloolist tausta. Ja parem ongi. Muidu tekiks pidevalt mingi võrdlusmoment, mis ainult häiriks vaatamist. Nüüd sai lihtsalt lugu nautida. Ei hakka sisu pikemalt ümber jutustama, sest keda huvitama hakkas, see saab selle filmi endale hankida ning oma silmaga kaeda.
Mulle meeldisid näitlejatööd. Ei olnud sellised punnitatud ja piinlikke stseene, vaid täiesti usutavalt mängitud. Eriti meeldisid muidugi Edward Norton mustkunstnik Eisenheimina ja Paul Giamatti inspektor Uhlina. Aga ka kõrvalosaliste hulgas oli piisavalt värvikaid kujusid.
Kõige rohkem pani mõtlema filmi puhul see, et mis köidab inimesi mustkunsti ja muu sarnase juures. Tegelikult teab ju suurem osa inimestest, et neid niimoodi trikitades ninapidi veetakse. Aga vaatamata sellele ei näita mustkunstnike populaarsus mingit kahanemise märki. Meie oma Trikimees on ju parim näide. On nende trikkidega nagu on, aga minu arvates on mustkunstniku juures oluline teda ümbritsev õhkkond ja tema enda suhtumine. Minu arust peab olema teatud salapära mustkunstniku ja tema isiku ümber. Kindlasti pole parim suhtumine selline lobasuine rahvamees, kes küll kõigile meeldib, ent kelle trikke üleliia tõsiselt ka ei võeta. Filmis oli mustkunstnik just selline salapärane kuju, kellest keegi täpselt aru saanud. Samas tõmbas see masse ligi ning kõik tahtsid näha, mis siis ikkagi täpselt toimub.
Neid inimesi, kes mustkunstnike trikke tõsiselt võtavad, ma lollideks ei nimetaks. Minu arust on see loomulik, et inimesed tahavad uskuda, et tavalise ja igapäevase elu kõrval on olemas midagi täiesti üleloomulikku ja mõistusega seletamatut. Olgu selleks või miski lihtne kaarditrikk.
Lõpetuseks ei saa ma üle ja ümber selle hea inimese tänamisest, kes mulle filmi vaadata andis. Tnx, Karru!

Nagu Kolumbus

Kolumbusele ilmselt meeldis avastada. Ta ise küll päris täpselt ei teadnud, mida ta avastas, aga see selleks. Teisalt on muidugi see aspekt, et kuidas saab avastada asju, mis niikuinii olemas on. Noh, et avastati Ameerika indiaanlased... Leidmisega olen mina nõus, aga nende avastamine kuulub samasse kategooriasse inimese munaraku ja hobuse leiutamisega.
Lõplikult kategooriline ma poleks, sest uute asjade ja teadmiste avastamine on täiesti normaalne asi. Ja äärmiselt põnev. Toon enda kohta näite. Vaatasin ühe inglase mälumängublogi ja ta oli sinna üles riputanud uusi näidisküsimusi, millest üks oli taoline: "Johnny Cash's cover of the song Hurt was his greatest success in the final stages of his career. Written by Trent Reznor, which hard rock group originally released it?" Vastuseks on Nine Inch Nails.
Ma olen juba pikemat aega olnud NIN-i ja loo Hurt fänn, aga mul polnud aimugi, et Johnny Cash on sellest oma töötluse teinud. Sest pealiskaudsel vaatlusel pole neil kahel muusikanähtusel mingit omavahelist seost. Aga järelikult on. Kuulasin Johnny Cashi töötlust originaalist ning täitsa hea lugu on!!!! Väärtuslik leid absoluutselt tühjast kohast!
Ja kui palju rõõmu sellistest väikestest avastustest tavaliselt on!!! Ning kes ütles, et igast avastusest peab alati praktilist kasu tõusma?

Naljakaim teatrielamus

Avastasin, et tänase päeva seisuga on vähemalt neli blogijat kirjutanud sellest, kuidas nad käisid koos lastega (võib ka ainsuses!) Vanemuises vaatamas Narnia lugu "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mõnele meeldis, teisele mitte, aga täitsa kummaline, et inimesed minu blogosfäärist just nagu kokku lepitult ühele ja samale etendusele sattusid. Või äkki oli mingi teatripoolne eripakkumine blogijatele? Igatahes lahe kokkusattumus.
See kõik tõi mulle meelde minu enda naljakaima teatriskäigu. Käisime mõnede kolleegidega mitu aastat tagasi külas oma Soome sõpruskoolil Jyväskyläs. Sealsed inimesed olid meile ette valmistanud korraliku ja tiheda kultuuriprogrammi. Üheks selle osaks oli kohaliku vägeva teatrimaja külastamine. Teater oli uhke ja maitsekas, ikkagi nende tuntuima arhitekti Alvar Aalto projekti järgi valmistet.
Etenduseks oli muusikal (ooper?)"Sõrmuste isanda" ainetel. Soome keeles. Jajah... Nii oligi. Muidugi kartsin hullemat. Tegelikkus polnudki nii jube. Kuigi minu puhul tuli kasuks eelnevalt nähtud "Sõrmuste isanda" raamatutriloogia lugemine ja filmi esimese osa nägemine. Paljud kolleegid seevastu kurtsid, et neile jäi tegevus absoluutselt arusaamatuks.
Muidugi oli teatrietendus filmi (täpsemalt selle esimese osa - teine ja kolmas osa ei olnud tolleks ajaks lihtsalt veel kinodesse jõudnud!) töötlus. Ja kui filmi esimene osa ümber jutustatud, siis märgati ehmatusega, et see polegi ju veel kõik ning kiirkorras poogiti juurde ka ülejäänud sündmused.
Siiski oli etendus ka piisavalt vaatemänguline - väga uhked kostüümid, mitmed head näitlejad, mõne näitleja lausa suurepärane näitlejaoskus jne. Ent ikkagi oli naljakas, sest vähemalt sellisel kujul "Sõrmuste isand" küll lavalaudadele ei kõlvanud. Nüüdseks on maailmas valminud üks eriti vinge lavaversioon, ent seda pole näinud ning seetõttu ei oska midagi kommentaarida. Parim on ikkagi raamat ja siis filmid ja kõik ülejäänu.
Mnjah.. Aga kuidagi muhe tunne oli seal etendust vaadates, etkõik nagu jõuaks kohale, kuid samas on kõik täiesti valesti. Soomekeelne "Sõrmuste isand" oli vist siiski liiga sürrealistlik ettevõtmine.

Kõige tuimem inimeseloom maailmas (J-Jyri)

Eks olete teiegi näinud "Kevade" filmi. Mulle meeldis sealsetest tegelastest tegelastest kõige rohkem köster. Selline otsekohene vana kooli mees. Tõsine ja karm. Julk-Jüri. J-Jyri (Džei-Jüri) :).
See tema tsitaat Tõnissoni kohta tuli meelde hambaarstitoolil peesitades. Et nagu meenutasin seal kõigest väest, millal mul viimati pea või hammas valutas. No ei mingit mälestust viimasest ajast. Pea veel, aga hambad kohe üldse mitte. Ja peavalugi on selline niruke olnud, mitte nagu paljudel lähedastel inimestel, kes peaaegu igapäevaselt seda kurdavad. Ja noh, kuigi ma neile raviks giljotiini või kärbseseent soovitan, valutab see neil ikka ja jälle.
Aga hambad valutasid tõsiselt vist kunagi lapsepõlves. Ja kõik. Praegu ootan põnevusega seda hetke, mil breketid hambad valutama panevad. Arst lubas! No aga pole veel miskit juhtunud. Huuvitav!
Mis omakorda viib mind mõtteni, et ju pole seal üleval päris kõik korras. Äkki olen minagi täiesti tundetu och tuim inimeseloom. Tõeliselt kuum eesti poiss! Hammaste järgi täitsa usun, sest need nii läbi puuritud, et peavadki tuimad olema. Aga pea? Ju siis pole seal seda, mis valutaks. Tuim inimeseloom, ma ütlen! Jah.. Nüüd on see hetk, kui te võite silitama tulla ja kooris kordama, et ei ole pea kandiline, ei ole kandiline :P . Tnx, sõbrad! Hoopis kergem hakkas ;). Järelikult olen lihtsalt õnneseen!
Oi! Aga nüüd hambas just nagu miski torkaks...... NOT!!!!!

Hambutu agressioon

Kui rääkisin sõpradele-tuttavatele, et mulle peatselt breketid pannakse, olid reaktsioonid erinevad. Enamik pidas seda siiski kas lahedaks või huvitavaks. Oli ka neid, kes imestasid, et nii vanadele veel selliseid asju paigaldatakse. Mjäu.... Ma ei ole vanaaaa.... Võrreldes suurema osa oma kolleegidega olen ma alles poisinolk :).
Ja pealegi, kui mina olin magusas vanuses (no nii 15 - 18), siis selliseid imeasju veel ei tuntudki ja kui olekski, siis poleks mul nende jaoks raha olnud.
Nüüd aga pärast põhjalikke konsultatsioone ja uuringuid otsustati mulle need paigaldada. Miskid hambad pidid natuke liiga palju kuluma, kuna nad pole oma ideaalses asendis jne. Arst oli lahke ja asjalik ning mul ei ole teha muud, kui ainult teda usaldada.
Igatahes loeti sõnad peale, mida süüa ja mida mitte (hüvasti krõpsud, burksid, cocacolad, aga ka toored porgandid....), kuidas hambaid hooldada jne. Täna sain ülemise rea paika. Paar tundi pärast panemist on suus hästi naljakas tunne. Midagi on kohe väga üleliia. Hästi imelik. Ent mitte ebameeldiv.
Olles jälginud breketitega õpilasi, tekkis see kartus, et naeratus on liiga raudne. Või siis metalline. Aga nagu selgus, on ka valgeid breketeid, mida praktiliselt näha polegi. No aga uue kogemuse valguses hakkan ma esialgu oma naeratust nüüd kindlasti varjama. Nagu mingis hambapastareklaamis. Eks peab siis mulle märkuse tegema, kui käsi kogu aeg suu ees on.

Lõbusad kirjakesed

Oli see nüüd Tartu Ülikooli raamatukogu üks tualettidest, kuhu kunagi oli keegi naljahammas pissuaari kohale musta markeriga kirjutanud järgmise teksti: "Viimasel ajal esineb siinses asutuses kahetsusväärselt palju möödalaskmisi." ? :D Hea tuju oli sellist teksti lugedes alati garanteeritud.

Elu nagu kellavärk

Ka minule meeldib magada. Eriti sellisel hallil ja pimedal ajal nagu praegu. Paraku on selleks aega ja võimalusi vähem kui sooviksin. Ikka palju erinevaid töid ja tegemisi. Küll aga olen leidnud koha väikese siesta pidamiseks. Muidugi kui selleks vajadus tekib.
Päris edukalt saab tukkuda õhtupoolikuti rongiga koju loksudes. Tavaliselt on seal piisavalt soe, rong koliseb monotoonselt, enamik inimesi on vaiksed jne. Suurepärane keskkond selleks, et uni peale tuleks. Lükkan klapid kõrva ja tukun muusika saatel.
Mõnikord tukastan üsna sügavaltki, ent mida ma alati hämmastusega avastanud olen, on see, et vaatamata une kestvusele ja sügavusele lähevad silmad Tartu linna piiridesse jõudes iseenesest pärani ja uni on hetkega kadunud. Kas see ongi see kuulus bioloogiline kell, millest räägitakse?
Huvitav... Kui töölt tulles vajub silm looja üsna sageli, siis minnes ei tule uni peale isegi peaaegu magamata öö korral. Järelikult on organismis blokk peal, sest kardan õigest peatusest mööda sõita.
Aga õigesti ütlesid need, kes väidavad, et puhkus taastab jõu. Pärast seda põgusat-kerget uinakut on alati mõnusalt värske olla ning saab hiliste õhtutundideni rahulikult tegutseda. Ning ei ole vaja pidada võistlust kukkede-kanadega kõige varajasema magamamineja tiitli pärast.

Vandenõuteooria

Viimasel ajal on inimesed blogi- ja muidu internetimaailmas sõna võtnud vandenõude teemal. Mina küll ei usu selliseid teooriaid, aga ometi on elu kokku viinud selliste inimestega, kes selliseid uskumatuid stsenaariumeid vägagi armastavad.
Näituseks olin ma tudengipõlves allüüriline ühe sellise tädi juures. Elasin tol ajal üürikas Kaunase puiesteel, kui vahetult vastu kevadet pakkusid vanemad välja variandi, et neil on üks tuttav tädi kesklinnas (Raekoja plats sõna otseses mõttes kiviga visata), kes oleks mind märksa soodsama (praktiliselt olematu) üüriga enda juurde elama võtma. Noh... Vaese tudengi asi... Haarasin võimalusest kinni.
Esimene kohtumine polnud ka kuigi halvaendeline. Tädi oli igati sõbralik ja lahke. Korter oli küll paksult igasugu kola täis, ent tädi pidi peatselt sealt välja kolima ning mina oleks saanud elada seejärel täielikus üksinduses ja vaikuses.
Ometi osutus esmamulje väga petlikuks. Kuigi mutt oli lubanud mulle eraldi tuba, siis ometigi tundus, et erilist privaatsust seal ei saa. Pealegi oli tädil selles minule planeeritud toas televiisor, millest ta seebikaid ja muud kraami vaatas. Aegajalt oleksin juba hea meelega uinuda tahtnud, ent tädi istus nagu kägu teleka ees ja ei teinud nägugi, et minema asutaks.
Ja muidugi vingus ka igasuguste asjade üle. Näiteks, et ma külmiku peale sõrmejälgi jätan jne (külmkapp oli ropp ja kasimata ilma minutagi). Kuu pärast sissekolimist võttis asi aga lausa koomilise pöörde. Ühel päeval revideeris tädi oma esikus asuvat nö. kolikambrit ja avastas, et sealt on kaduma läinud lasteseepe (teate küll need kollase ümbrispaberiga ja koera pilt peal!), paar paari vanu naistekottasid, tangaineid jne. Mutt plaanis selle peale asja politseisse anda. Ta ei süüdistanud otseselt mind, ehkki peamine kahtlusalune ma muidugi olin (teadagi - pervo varastab vanu naistekingi jne.). Kui ma ta kuidagi maha rahustasin ja aru pähe võtta käskisin, läksid tema mõtted väga kummalistele radadele. Parim idee varaste kohta oli see, et miskid mehed sidusid katusel antennide külge köied ja laskusid alla (korter asus 5-korruselise maja 4.korrusel). Tungisid rõdu kaudu tuppa ning viisid mutilt eelpoolnimetatud asjad ära. Päris äge vandenõuteooria ju! Kindlasti olid need mehed mustades eriüksuslase vormides, kandsid maski, olid relvastatud ning meie elimineerimiseks pihustasid korterisse erilist gaasi, mis meid sügavalt magama pani jne.
Lõpuks sai selgeks, et mutil pole kupli all kõik päris korras ning siis tegin võimalikult kiiresti sealt vehkat. Kuna parasjagu oli käsil ülikooli lõpetamine (peaseminaritöö kirjutamine), siis ma temaga eriti palju kokku ei puutunud, aga need hetked, mis ma temaga suhtlesin, olid ikka paraja kultuurišoki eest.
Viimast korda nägin ma teda ülikooli lõpetamisel, kui ta leidis, et on paras aeg läbi rääkida lõpparve koha pealt. Ma pakun välja, et ma pole oma vanemaid väga tigedatena eriti sageli näinud, ent siis olid nad tõesti äärmiselt tigedad. Nojah, aga kes see ikka tahab, et mingi nõme mutt tuleb ja rikub tähtsal päeval teiste piduliste tuju ära.
Tagantjärele mõeldes - kuigi tollal ajas ta loomulikult kopsu üle maksa, siis praegu on väga lahe. Ise ka irvitan. Issanda loomaaed on ikka uskumatult kirju.

Mis pleieris kuulukse? Vol.2

Jätkaks mõni aeg tagasi alustatud muusikaliste lemmikute loetlemist. Niisiis:

16) Rammstein - Kunagi, aastat 10 tagasi, vaatasin David Lynchi väga segast autorifilmi "The Lost Highway" ja seal mängis mingil hetkel jõuline saksakeelne rock. Rammmmmmm-staaiiiiiinnn... Jne. Uurisin välja, et bänd kannab looga sama nime ja muugi kraam kõlbab kuulata. Pealegi mängis bändi regulaarselt legendaarne sakslaste musakanal VIVA. Kõlbab kuulata siiani, ehkki vahepeal tuli neilt toodangut nõnda palju, et mul järg siiani sassis :).
17) Smashing Pumpkins - juba Billy Corgani lauluhääles on miskit. Siiski liiga vähe kursis nende loominguga, et siin mingit üldistust tegema hakata.
18) Björk - Iceland, Iceland, über alles! Kunagi eelmiseid ameteid pidades ja mööda Lõuna-Eestit autoga ringi sõites, mängis alati automakis Björki kassett.
19) The Smiths - popiklassika. Morrissey on üldse üks paremaid lauljaid. Mõni tuttav lõpetas nende kuulamise seejärel, kui mõned Smithsi mehed kapist välja tulid. Aga see ei puutu minu arvates asjasse. Every Day Is Like A Sunday...
20) Röövel Ööbik - lemmik juba pubekaeas. Nemad ju tegid palju aastaid tagasi valmis töötluse mõnest ABBA loost ja need olid ikka väääga kreisid. Arvestades seda, et tegelikult on pillimäng ja laulmine nende puhul täiesti kõrvaline asi. Siiski - nende suur tagasitulek ("Supersymmetry") näitas juba uut taset. No ja see on hea!
21) Sepultura ja Soulfly - elas kord kaugel maade ja merede taga mees nimega Max Cavalera. Tegi karmi metalli. Ja ükskord käinud isegi Brasiilia džunglis pärismaalastel külas. Siis tehti indiaanimetalli. Vot see oli lahe! Hiljem läks Max Sepulturast ära ja tegi oma projekti. Sepultura jäi alles ja nii nad võidu plaate teha vehivadki. Kuid on asju, mida siiani kannatab kuulata.
22) Sõpruse Puiestee - kui mõtled ja mõttega kuulad, leiad päris sügava sõnumiga lugusid. Ja eesti muusikute hulgas intelligentsema muusika tegemine on juba iseenesest tähelepanuväärne.
23) Galaktlan - pikka aega ma mõtlesin, et mis pagana moodi peaks seda muusikat määratlema. Lõpuks määratleti minu eest - ulmemuusika. Kuulad ja tõesti - väga ebamaise kõlaga helid. Samas väga lummav. Väga hea lugu on "Sünnipäev". Annab täpselt edasi selle elevil-rõõmsa meeleolu, mis inimest (vähemalt mind) tema sünnipäeval valdab.
24) No-Big-Silence - loendasin ära, et olen käinud neljal NBS-i kontserdil. Kusjuures mitte ühelgi, kus nad oleks olnud väljareklaamitud peaesinejad. Lihtsalt ühed paljudest. Aga nad on ennast alati peaesinejaks mänginud. Nende live on super. Ja nende viimase plaadi "War In Wonderland" kujundus on ka täiesti omaette tase.
25) J.M.K.E. - Villu...Villu? Villu! Parim asi, mida ma selle bändiga seoses olen kuulnud, oli üks väga ammu nähtud telesaade, kus lasti lugusid erinevatelt artistidelt ning paluti neid kommenteerida Toompea politikaanidel (poliitkaanidel?) ning Eedik (juba tollal oli ta sadulas...:( ) lausus mõtliku häälega: "Nad on maininud mind ühes laulus ja see tegi mind kurvaks" (või midagi sellist). Nooohhhh...
"Saab riigikeeleks vene keel
Ja keskuseks saab "Dvigatel"
Ja Väljasest saab dissident
Ja Koganist saab president
Ja sitamaja taga maas
Lamab Edgar Savisaar
Põiki Marju Lauristini peal."
Ühiskonnakriitilisus, inimeste konnasilmade peal tallamine, nende kõrva ääres äratuskella tiristamine on see joon, mida Villu & Co. ajanud. Ning mõtlemisvõimeline on seda juba ammu märganud. Jätkugu veel energiat sama rida edasi ajada!

OK! Hetkel aitab! Eks mingil ajal järgmised lemmikud!

When I'm Sixty-Four

Biitlid. Ühed minu lemmikud. Ja mainitud pealkirjaga lugu on tänaseks reaalsuseks saanud. Paul McCartneyle laulsid seda lugu tema lapselapsed 64. sünnipäeval.
Aga...
Aeg-ajalt võib lehest lugeda või telekast vaadata, kuidas mõni eestimaalane saab 100-aastaseks või isegi vanemaks. Nii mõnigi nendest paistab silma oma igati kobeda tervise ning selge mõistusega. Muidugi mitte kõik, aga siiski märkimisväärne osa. Neid vanu inimesi vaadates on alati endal küsimus, et kui mulle antaks võimalus 100-aastaseks elada, et siis milline oleksin mina nii kõrges vanuses?
Geneetiliselt peaks olema kõik võimalik, sest minu emapoolne vanaema elas 95-aastaseks ning oli kuni viimaste elukuudeni üsna heas konditsioonis.
Isiklikult arvan, et pidevalt kõrgenev elustandard muudab sajandi piiri ründamise lihtsamaks, kuid samas on elu liiga stressirohke ning see muudab piiri alistamise jällegi tunduvalt keerulisemaks.
Ma arvangi, et keha poolest ma võingi igasuguste imevahendite abil välja vedada, ent igasugused ja -päevased jamad ei lase vaimul värskena säilida. Kasvõi kui meenutada, et ehkki arenenud läänemaailma (me vist juba kuulume sinna?) inimestel on mingitest loodusrahvastest palju rohkem erinevaid võimalusi ja vahendeid, on viimased kuskil põõsa all peesitades meist tunduvalt õnnelikumad.
Minu šansse suurendaks ilmselt see kui ma läheksin millalgi maale elama, teeksin mõõdukalt maatööd, viibiks tunduvalt rohkem värskes õhus, rabaks oluliselt vähem tööd, muretseks vähem igasuguste asjade pärast jne. Aga kardetavasti juhtub see alles paljude aastate pärast ja siis pole sellest enam abi.
Aga praegused ülivanad inimesed on imetlus- ja ka kadestamisväärsed. Ja ma tahaksin olla nende moodi elurõõmus ja hea tervisega (nii palju kui see nii vanal inimesel hea saab olla!). Ning mis peamine, et oleks vanaduses palju häid mälestusi, mida ikka ja jälle saaks hea meelega meenutada!

Olümpiaadidest

Kätte on jõudmas olümpiaadide kõrgaeg. Peaaegu igal nädalavahetusel on miskis aines targimate paraad. Mõnele nädalavahetusele on neid kohe mitu tükki sattunud. Ajaloolased on ses suhtes suhteliselt mõistlik rahvas, et korraldavad olümpiaadi üle aasta. Igal aastal organiseerimine läheks kindlasti liiga tüütuks. Samas on märgata, et kui harva toimub, siis tuleb pigistada õpilastest maksimum.
Gümnaasiumi koha pealt on raske sõna võtta, sest ikkagi suured inimesed ja suured pead. Ning pealegi võimalus valida mitmest erinevast teemast endale sobilik. Kuigi materjali on läbitöötamiseks iga valiku puhul priskelt. Hämmeldust tekitab aga see, et 6. klassis on teemaks antud kogu Vana-Kreeka ja materjali tubli 500 lehekülge. Samas 6. klass on üldse nagu tõsisema ajalooõppimise algus?! Ja siis keegi imestab, et õpetajatest räägitakse kui eluvõõrastest ja imelikest inimestest. Mina küll ei näe mingit valemit, kuidas suurem osa sellisest meeletust ülesandest innustuks. Olnuks näiteks ainult mütoloogia või sõjad vms, olnuks kohe teine lugu. Aga mis see minu tänitamine siin ikka aitab...
Vähemalt saadakse väärtuslik kogemus ja ma ei arva, et see hirmus negatiivne oleks. Minul selline kogemus peaaegu et puudub. Ma olen käinud ainult ühe korra bioloogia olümpiaadil. Jah. Nii ongi. Mingil hetkel põhikoolis pakkusid mulle linnud ja liblikad suurt huvi ning õps saatiski olümpiaadile. Mäletan siiani neid õhtupoolikuid, kui minejad (selahulgas mina) ennast bioloogiaklassis ette valmistasid. Olümpiaadist endast ei mäleta suurt miskit. Mitte et suur hirm vajutanuks pildi tasku, vaid lihtsalt on see mälupilt kuhugi kadunud. Ei olnud järelikult midagi märkimisväärset. Seda ma läbi udu mäletan, et sain vist 7. koha. Ja ei olnud sellega sugugi viimane. Aga loomulikult olin pettunud, sest tahtsin paremat kohta. Aga kui ei, siis ei.
Ajaloo-olümpiaadil pole ma aga tõesti kunagi osalenud. Uskumatu aga tõsi. Ajaloohuvi tuli ilmselt lihtsalt sedavõrd hilja, et ei sattunud sellega õpetaja vaatevälja. Pean seda vedamiseks!

Oi kurja! Vahele jäin!

Eestlased on ikka tark rahvas. Head ütlused meil. Üks on: "Kus tegijaid, seal nägijaid!". Niimoodi ma vahele jäingi...
"Mõned nädalad tagasi nähti Liis Lassi päikselisel saarel (Tenerifel) puhkamas, kaaslaseks salapärane noormees, kes ei olnud Liis Lassi elukaaslane Elmar Liitmaa.Pealtnägijad ei suutnud tuvastada, kellega Lass hullas ja ka Lass olevat püüdnud jääda märkamatuks, mida on muidugi raske uskuda."
See on tsitaat reedesest SL Sopalehest. Nii palju siis salaja panemisest. Varjasime, mis me varjasime, aga tolku ei miskit. Aaaahhhhh... Ebaõnn! Nad on mul jälil!

PS! Huvitav, kas keegi jääb seda eelnevat juttu uskuma ka või? Peab ikka uskumine olema sellisel juhul :).

Eraldi ja koos

Kui siinsamas paar nädalat tagasi kuulutasin, et õige puhkus oleks ikka see, kui saaks kaks nädalat üksinduses lebotada, siis loomulikult oli asi tegelikkuses hoopis teistmoodi.
Õnneks oli nii sõpradega koosveetmisi kui ka kodus vedelemist. Kõike parasjagu. Miski ei tüüdanud üleliia ära. Ja vaim ja keha puhkasid. Vähemalt tööasjadest.
Külas oli ikka tore. Viimasel ajal tunnen sageli, et külas olles ei peagi midagi ütlema, sest niisamagi on hea olla. Aga et sõbrad-sugulased ei arvaks, et minusugune lobasuu enda keele verivorsti asemel ära sõi, siis aegajalt pidi ikka rääkima. Loodetavasti siiski mitte tüütuseni.
Akud said kenasti uueks töötsükliks ära laetud. Kahjuks ei ole esimeseks päevaks süttinud silmis sellist sadistlikku sädet, mille abil saab oma õpilastele piinarikkaid ja vastikuid ülesandeid ette sööta, ent küll ta homseks juba olemas on.

Uute rekordite lainel

Seda, et ma miljonimängus ühele ja samale inimesele kahel järjestikusel päeval sõbraks olen, pole varem juhtunud. Nüüd siis olin. Eilsel salvestusel läks sõbral terake täbarasti, täna aga sain juba tuttava kõne, kus kästi olla valmisolekus number 1, kuna sõber on mängu saanud. Tõsi küll, sõber mu abi ei kasutanud. Kes asjaga kursis pole, siis igal mängijal on antud kolme sõbra telefoninumbrid, kelle hulgast ta ise vajalikul hetkel valib, kellele helistada. Hiljem temaga vesteldes poleks ma seda küsimust suutnud kohe hoobilt vastata ka. Sõber sai aga 32k ja see ju täitsa suur asi.

Täislastud voodite maania

Üleeile kuulasin aegajalt poole kõrvaga R2 Aastahiti saadet. Minu eesmärgiks on selle abil teada saada, kui vanaks (või nooreks) ma olen jäänud. Kogu saadet ma ei kuulanud ja eile vaatasin R2 kodukalt tulemused üle. Lugesin kokku lood, mida ma kordagi varem kuulnud ei ole ja sain tulemuseks ümmargused 30. Natuke rohkem oli siinkohal kuulmata välismaiseid lugusid. 80-st 50... Pole paha tulemus. Vanaduse-nooruse skaalal jään ikka vast sinna nooremate poolele veel.
Ennekuulmatute lugude hulgas oli muidugi palju selliseid lugusid, mis kuuluvad kategooriasse "ei ole kuulnud ja ei tahagi kuulda". Seda kinnitasid mõned raadiost kuuldud näiteid.
Nii ei olnud ma kuulnud väljamaa lugude number ühte Timbalandi (ja fjuutsering kesiganes) lugu, mis iganes selle nimi ka oli. Kuna ma pole absoluutselt mingi aarandbii fänn, siis jooksis see lugu mul kõrvadest kenasti mööda. Väljamaa tabeli ainuke üllatus ol see, et avastasin 8. kohalt (!!!!!!) Foo Fightersi looga "The Pretender". Mida hekki? Ühelt poolt norm, et ikkagi üks (nüüd rohkem küll endistest) lemmikutest kõrgelt tunnustatud, ent sel bändil on hulgim häid lugusid ka eelnevatest aegadest. Ja miks nüüd just see lugu nii kõrgele jõudis, aru ma ei saa...
Noh, aga seda pissivad poisid Pärnust Eesti arvestuses pika puuga teistele ära teevad, nüüd küll üllatuseks pidada ei saa. Ma jätsin selle bändi endale meelde eelmisel kevadel, kui nad miski noorte bändide konkursi kinni panid. Sügisel mõtlesin ma neid küsida mälumängus. Küsisingi, aga vahepealse paari nädala jooksul küsimuse valmimisest kuni selle ettekandmiseni, jõudsid nad kuulsaks saada. Seetõttu polnud küsimus enamikule võistkondadele raske katsumus.
Aga kas nad kuulata ka kannatavad? No ütlen, et kõrvu ei kriibi. Aga fänniks ka ei hakka. Ilmselgelt liiga ühehitiime. Ja hea rockbändi meeldivuse eeldus number 1 on, et nad peavad olema tõsiseltvõetavad. Need poisid on aga noored ja rohelised... Aga võibolla ei võtagu praegused külmad neid ä ning siis võib neist isegi asja saada.
Igastahes oli sellele üritusele kulutatud aeg päris hariv ning ka järgmise aasta algul leian vähemalt paar tunnikest edetabelisaate jälgimiseks. Vähemalt lõbus! Erinevalt euroviisust, mis minu poolest võib kerida teadagi kuhu.

Sõnamängud jätkuvad

Tundub, et olen leiutamise lainel. Uudissõnu tuleb robinal. Hetkel hüppas mulle pähe fraas "LSD-ekraaniga arvuti". See on siis narkosõltuvusega inimeste arvuti. Saad arvutiga töötada ja ka pilve ennast tõmmata.
Teine sõnanali on pärit ühest ammusest ajalootunnist, kus mul tekkis küsimus, et kui naisterahva perekonnanime enne abiellumist nimetatakse neiupõlvenimeks, et kuidas on siis lood meesterahvaga. Ja üks tarkpea pakkus tabavalt - PEIUPÕLVENIMI. Hehhhh... Ega paremini vist ei saakski.

Beibenduse lainel

Kuna täna tuli teha koormustesti, siis loomulikult kargas eile pähe, et selleks sobilikku ja sportlikku rõivastust mul ju ei ole. No mis seal's ikka, läksin oma lemmikspordipoodi (ei hakka reklaami tegema, aga poe nimi algab R-tähega :P ) ja kiusasin sealseid müüjaid. Lühikesed püksid - sai kiiresti ja mugavalt, treeningtossud - no mõnevõrra rohkem pusimist, aga siiski olemas. Tossudega muidugi murdsin kõiki oma põhimõtteid ja endale antud lubadusi - ostsin valget värvi jalavarjud . Väga beibelikud ka. Muidugi pole ühel tavalisel beibel jalanumbriks 44, aga ikkagi. Ja ega mina pole süüdi, et need nii hästi jalga sobisid.
Kui püksid-tossud olid kiiresti olemas, siis edasi läks juba täielikuks beibetamiseks. Nimelt kus siis toss ilma sobiva sokita kõlbab ja sokipaari valimisele kulus rohkem aega kui muu kraami ostmisele. Ilge eputamine. Blaah...
Ja nagu nimme kargas just pähe uudissõna: BEIBKOND - ühist elamist jagavad (ühe katuse all elavad) beibed. Või siis beibedest koosnev leibkond. Kui niimoodi edasi läheb, pean ka ise end mõne beibkonna liikmeks möllima.

Mulle meeldivad valged kitlid

Tegelikult ei mäletagi, millal ma käisin arsti juures, kellel oli seljas valge kittel. Hirmus ammu, pakun välja... Tänapäeval on nende ametirõivad rohkem sinist või rohelist tooni. Vähemalt nii on mulle meelde jäänud.
Kui olen sõpradega rääkima sattunud, siis nad imestavad, et ma nii palju viimasel ajal arsti juures käin. Mis mul ometi viga on? See, kes arsti man käib, peab ju haige olema. No minuga on see värk, et üldjoontes olen terve nagu purikas ja tahan selline ka edaspidi olla. Seepärast käingi. Preventatiivne värk järelikult.
Lemmikarstiks on loomulikult hambaarst. Seal ma olen käinud viimase kolme aasta jooksul palju kordi ning lähema kolme jooksul käin veelgi. Aga siis jutustan lähemalt, kui selleks on põhjust.
Täna käisin Maarjamõisas koormustesti tegemas. Põhjalik, rohkem pooleteisttunnine uuring. Kaaluti-mõõdeti-katsuti jne. Lõpuks pandi hapnikumask pähe, sensorid külge ja käsutati rattale. Väntasin üle 12 minuti, oleks veel jõudnud, aga üle ka pingutada ei tahtnud. Nojah. Tulemustest... Ootuspärased - ma ei ole füüsiliselt liiga heas vormis, ent mitte ka halvas. Halvad asjad on need, et organism omandab normist vähem hapnikku (see on tingitud sellest, et mõni kilo on normist rohkem :) ). Samuti jätab süda treeningu jooksul mõned korrad lööke vahele. Muretsemiseks pole siiski väga suurt põhjust, sest see on isegi loomulik treeningolukorras ja kõik on siiski kontrolli all. Pulss läheb treenides küll korralikult üles, ent ei taastu nii kiiresti kui peaks. Vot!
Hea on see, et EKG on OK, süda funkab igati korralikult. Samuti on vererõhk tips-tops. Ja nüüd on vähemalt see hea, et sain ka kindlaid soovitusi treeninguteks ning saab üldfüüsilist olukorda kiirelt turgutama hakata.
Need uuringud on väga kasulikud. Kel huvi ja soovi, minge kindlasti. Ja kui võimalus lasta need kellelgi kinni maksta, seda enam. Vastasel korral tuleb arvestada neljakohalise summaga. Aga see väljaminek on seda väärt.
Ja veel - täna oli juba neljas veenivereproov järjest, mil pilt taskusse ei kukkunud. Juhhei!

2008. aasta esimene...

Postitus. Eile lihtsalt ei viitsinud. Mina ei kuulu nende hulka, kes vana-aasta õhtul rahulikult tuduma lähevad (või muidu konutavad)ja uusaasta hommikul nagu igal teisel tavalisel argipäeval ärkavad. Uue aasta vastuvõtmine on väga eriline sündmus ja seda tuleb ka vastavalt tähistada. Viimase 10 aasta jooksul on vist ainult üks aastavahetus olnud selline, kus olin täiesti ihuüksi ja vaatasin videolaenutusest võetud filme. Ja uue aasta saabudes ei läinud isegi õue. Aga see oli ammu. Ja ma vist tõesti ei viitsinud. Või olin ma haige. Või mõlemat.
Ega's aastavahetus pea olema ilmtingimata suur mürgel, aga kui nii kujuneb, pole ka paha. Sel aastal võõrustasid mind Insu ja Silja (vaadakem tõele näkku - viimastel aastatel on see lausa traditsiooniks saamas :) ) ning see pidu ja seltskond oli just täpselt see, mis olema pidi. Natuke ebaadekvaatne, ent mitte sugugi ebameeldiv.
Ootusärevus, tark ja mitte nii tark jutt, parimad söögid ja joogid (see pesemata kartulisalat oli tõesti väääga maitsev!), uusaastaõnnitlused, pürotehnika (olin sel aastal terve arsenali endale soetanud - enamus oli küll üsna mannetu, ent vähemalt oli lõbus sellega jännata!) ja uusaastatrall. Aeg läks kuidagi märkamatult.
Hommikul kell 7 tervitasin uue aasta saabumist USA idarannikul ja selleks korraks pidu läbi oligi.
Tänan kõiki ilusate soovide eest (mõni tervitus oli küll väga ootamatu, ent see-eest äärmiselt meeldiv) ning soovin kõigile palju kordaminekuid uuel aastal. Olge mõnusad ja külastage mu blogi ikka ja jälle!