Viimasel ajal olen täheldanud paljudes blogides, mida ma jälgin, lausa nakkavat tendentsi, et kirjutatakse sellest, kuidas nad on päevikupidamisest väsinud ja vajavad pausi. Või lähevad sootuks määramata ajaks erru.
Mhmm... Ei pane pahaks neile nende valikuid. Aga hästi põnev on jälgida, kuidas inimesed teineteisest sõltumatult jõuavad üpris samaaegselt ühte ja samasse punkti. Või ühe ja sama tõdemuseni.
Nuujahhhh... Eks paljud ole seda blogikest aastat paar juba pidanud ja vahetevahel tekib tõesti seis, et mitte kui midagi pole enam öelda. Paar nädalakest pausi ja eks neid ideid tekib ikka ja jälle. Või kui pole aega, siis samamoodi. Aga ise mõtlen, kas on vaja selleks kõigeks sellist deklaratiivselt võetud pausi. Või siis kurtmist, et blogi võtab ära nii palju aega reaalsest elust? Jääb mulje, et blogi nagu kontrolli alt väljunud lapsuke, kellega hirmsas hädas ollakse. Vai mis?
Tegelikult tasub asju rahulikult võtta. On nagu on. Õigemini tegemist on ju ainult blogiga. Kui ei kirjuta, siis ei kirjuta ja asjaga ühel pool. Mitte nii, et see segab mu elu jne., aga ikka kirjutad ja loed...
Minu jaoks on blogi selline puhas ajalookroonika - panen sündmused ja hetked kirja ning mitme hea aasta pärast mõnus meenutada. Teisalt on see eneseületus - ma pole kunagi varem päevikut eriti pidanud ja nüüd lihtsalt kohustan iseennast enda tehtut talletama. Aga samas on see selline mõnus kohustus, mida ei tee vähemagi vastumeelsusega. Lihtsalt lahedalt veedetud aeg. Ja sugugi mitte hiigelkogustes. Ning kui ma kirjutan harva, siis lihtsalt on nii. Kindlasti ma ei deklareeri, et vaat nüüd ma 3 kuud ei kirjuta ühtki sõna. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga kellele nii sobib - laske käia!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
no näed! Pole ammu siia sattunud ja juba ongi käes. Krt teab, kas sa mu blogis kolanud oled, kuid jah, deklaratiivne lõpetamine toimus tõesti tollel perioodil.
Ajaloolasene näed sa ühtlast voolavust ning blogi on nii nagu iga teinegi asi: oli on, jääb. Miks peakski midagi homsest lõppema? Aeg ju seisma ei jää...
Või jääb? Küsib pisike poeedihing minus. Sündmused ja seigad pole mitte ütne järjepidev voolamine vaid pigem lood ja jutustused. On sissejuhatav mõte ning mingi sõna, mille järel sa sulged raamatu tagakaane. Välistamata midagi (on palju häid sarju ja on muidugi veelgi enam mitte just liiga häid sarju), lõppes üks mõte, üks periood.
Jabural põhjusel sai sulgev tekst nii pagana täielik minu enese jaoks, et isegi kui hetketi on tekkinud tahtmine lisada midagi, näen tolles tekstis enese selga, ruttamas päikeseloojangule vastu. Head teed talle! Ning mõte jääb mulle.
No see postitus oli tegelikult inspireeritud paari inimese blogist, mida ma regulaarselt jälgin ning kes sellise demonstratiivse puhkuse välja kuulutasid. Sinu blogi ma külastan ka, ent piisavalt harva, et ma seda konkreetsel juhul silmas pidanuks.
Lugedes sinu sisekaemusi ja eriti seda viimast postitust, saan ma su motiividest täiesti aru ning austan sinu otsust igati. Kuigi pagana kahju samas, sest huvitav lugemine oli kõik see...
Aga mingu sul hästi (kui mitte kogu aeg, siis vähemasti mõnikord!) ning püüa pead ikka püsti hoida!
Postita kommentaar