Kolmapäev, 28. november 2007

Pealtnägija tunnistused

Nägin eile pealt liiklusavariid. Inimene jäi auto alla. Sündmuspaik: Tartu linn, Võru-Eha tänava rist. Siirdusin igaõhtuse rutiini käigus raudteejaamast kodu suunas. Ületasin pitsapoe juures sebra. Minuga koos ületas selle keegi meesterahvas, käes pudel kange õllega. Siirdusin Eha tänavale, mees ületas Eha tänava, et minna mööda Võrut edasi. Selle ületamise käigus asi temaga juhtuski. Olin saanud paar sammu edasi astuda, kui kuskil üsna minu kõrval käis tuhm, ent piisavalt tugev mürtsatus. Sekundi murdosa jooksul ei saanud mitte miskit aru. Siis vaatasin külje peale ja nägin, et üks auto on peatunud ja selle auto kõrval on pikali seesama mees. Pudeli asukohta ei tuvastanud. Eks auto oli üritanud tiheda liiklusega Võru tänavalt siva ära pöörata, aga kahjuks otse inimesele otsa. Peatusin korrak ning vaatasin kas midagi hullu on juhtunud. Õnneks siiski mitte. Mees ajas ennast teelt üles ja kukkus ropult sõimama. Ilmselt sõimaks suure vihaga isegi. Minu käsi oli haaramas telefoni, et vajadusel kutsuda abi või kui autojuht vehkat peaks tegema, siis politseisse helistada. Antud juhul ei läinud kumbagi vaja. Hakkasin edasi liikuma, aeg-ajalt tagasi vaadates. Tundus, et inimesed said siiski omavahel asjad lahendatud.
Kuigi midagi väga hirmsat ei juhtunud, hõljub pilt õnnetuskohalt siiani silme ees. Vastik! Paraku sellised asjad juhtuvad. Kuigi olen ise suhteliselt ettevaatlik, on minulgi paaril korral sebral peaaegu üle varvaste sõidetud. Kahjuks on autojuhte, kes jalakäijat kellekski ei pea.
Kuigi inimesed ei peaks selliseid asju kunagi nägema, olen juhtunud tunnistajaks ka õnnetusele, kus jalakäija oli surma saanud. Tallinnas kümmekond aastat tagasi. Detailidesse laskuma ei hakka. Mäletan, et oli palav suvepäev, õnnetus juhtus kuskil bussijaama kandis ja nähtust hakkas mul bussis ikka väga halb. Toonitan - seda ei tohiks ükski inimene kunagi näha. Ja kuigi võib vastu vaielda, et filmides näidatakse kogu aeg sihukesi asju, siis seal ma sain selgelt aru, mis on vahet filmil ja tegelikul elul. Ja aru ma ei saanud neist inimestest, kes seal suud ammuli pealt vahtisid. Mul piisas vaid hetkelisest pilgust (lihtsalt tahtsin näha, mida inimesed küll vaatavad), et sedasama pilti veel aastaidki hiljem unes näha.
Karm asi see liiklemine ja liiklus. Hoidke silmad lahti ja olge ettevaatlikud!

Esmaspäev, 26. november 2007

Teiste inimeste elud

Ma pole üliaktiivne blogosfääri kasutaja ja tarbija. Neid päevikuid, mida loen ja jälgin, on paarkümmend. Enamik nendest blogijatest on mulle vähem või rohkem tuttavad. Siiski on ka erandeid. Paari blogi autorit ma isiklikult ei tunne. Ei tea isegi seda, kes ta selline päriselus on jne. Väljanägemise kohta on tänu blogis leiduvatele fotodele ettekujutus olemas. Sattusin nende blogidesse läbi tuttava tuttavate. Inimestel ju kombeks panna enda blogisse teiste blogide linke jne. Minugi blogi on ju sedamoodi lingitud. Loen neid blogisid, sest tegemist on haritud inimestega, kes on palju lugenud-kogenud ja kellel on palju teistelegi öelda. Ja nende blogides on selline kuidagi soe alatoon, mis endagi jäätunud südame üles soojendavad.
Vaatamata sellele, et tegemist on mulle võõraste inimestega, olen nende elu ja tegemistega üsna hästi kursis. Päris kõhe mõelda, et kui me päriselus kuidagi kokku juhtuksime, siis ma teaksin neist üsna palju, aga mina oleksin nende jaoks tõeline tabula rasa (muidugi kui nad mu blogi salaja ei loe :P ).
Samas on fakt see, et siinkohal saavad paralleelid minu ja mõne maniaki vahel otsa. Ma ei kasutaks seda infot kuidagi nende vastu. Minu arust pole lahe neile kõrva sosistada: "Ma tean, mida sa tegid möödunud suvel!". Mul on austus nende elu ja privaatsuse suhtes. Nende elu on tore ja ma loen nende tegemisi nagu mõne hea sõbra omi, aga ma kavatse sinna kuidagi sekkuda. Isegi kommenteerida ei kavatse. Milleks?
Mingil määral meenutab võõraste inimeste blogide lugemine lukuauguperverdi tegevust, aga suur erinevus on ju see, et blogijad on oma hinge ise paljaks kiskunud. Ja siis ei saa neil olla midagi ka selle vastu, kui igasugused nende blogi loevad.
Üks tendents on viimasel ajal imelik. Üha rohkem tekib suletud blogisid. St. neid, kuhu pääseb ligi ainult "kutsega". Minu arvates on asjad nii - kui juba blogid, siis julge ka oma kirjatükkide eest avalikult vastutada. Kui kardad võõraid pilke, siis pea paberkandjal päevikut. Vot!

Pühapäev, 25. november 2007

Jälle juubel

Etskae. Vaatasin oma postituste arhiivi. Avastasin, et esimene postitus on tehtud täpselt aasta tagasi. Täiesti üllatav on see, et vaatamata oma laisale loomule olen aastakese kenasti vastu pidanud. Ja hoog pole ka raugenud, vaid viimasel ajal on energiat juurdegi tulnud. Tundub, et blogin ka teise aastakese julgelt edasi. Tänan siis püsi- ja muidu lugejaid, et olete pidanud kenasti vastu. Et pole mu lootusetust mölast veel väsinud jne. Palju õnne!

Muusika...Muusika? Muusika!

Eile lõuna ajal, olles terve hommiku asjatanud, viskasin natukeseks diivanile külili ning klõpsisin puldiga telekanaleid. Sattusin kanalile Mezzo, mille jälgija ma tavaliselt ei ole. Aga jäin vaatama. Nimelt algas sealt just siis üks Eesti muusikaelu tutvustav film. Tekkis huvi, kuidas siis tutvustatakse. Ilmselt on kanali keskus Prantsusmaal ja seeõttu oli proovitud leida seda keelt rääkivaid muusikuid ka. No näiteks perekond Tulved (ikka Jaan-Eik ja Helena :) )...
Päris ilus ülevaade. Laulupeod, setude leelotamine, tuntumad heliloojad jne. Pärti ei näinud, aga ilmselt on ta juba palju rohkem kui lihtsalt ühe kohaga seonduv nähtus.
Pole tõesti midagi põdeda. Eestlased on muusikarahvas. Kahjuks ei kehti see mu enda kohta. Vähemalt ses osas, et ei mängi ma ühtki pilli ega laula. Mis võib-olla on isegi imelik, sest suguvõsas on mitmeid häid pillimängijaid-lauljaid ning isegi üks vääääga kuulus helilooja. Enda lihane isagi laulis enne pensile jäämist mitmetes koorides ja mängis ansamblites kontrabassi.
Mind on proovitud panna klaverit õppima. Mäletan, et olin vast 8-9-aastane. kui ema võttis mind kaasa ja viis muusikaõpetaja juurde. No miskit head esimesest tunnist välja ei tulnud ja sinnapaika see asi jäi. Millest on isegi kahju, sest klaver on lummav pill ja klaverikontserdid väga huivtavad kuulata. Aga ju oli siis sõpradega lolluste tegemine ja muidu tühja panemine märksa lihtsam.
Muid pille pole minu kätte usaldatud. Kitarri olen küll aeg-ajalt plõnninud, aga mänguks seda nimetada ei saa.
Laulmisega on asi sama halb. Ma ei tea isegi seda, kas ma pean viisi või mitte. Muidugi olen ma laulnud. Mäletan selleaastaseid mälumängurite suvepäevi, kus me mitmehäälselt "Veskimeest" laulsime. Aga kell oli juba 5 hommikul ja tormiline öö selja taga. Igaüks on sellisel hetkel lauluvõimeline ja -himuline. Kuid tavaolukorras hoian suu kinni. Isegi kooli laulu (üks ütlemata lihtne ja samas kallis laul) laulan pigem mõttes kaasa või siis huuli liigutades.
Millest selline ebamäärasus? Aga piisab vaid sellest, kui muusikaõpetaja teismelised poisid kenasti paika paneb. "Teie ei oska laulda, hoidke oma nokad kõvasti kinni!" vms. Ja kui tegidki uuesti lahti, anti sama mõte edasi palju ebaviisakamalt. Väga piinlik ja alandav. Ja kui rääkida, et mis sellest vanast asjast ikka rääkida, siis palun lugejal mõelda samasugustele asjadele enda kooliajast (pole vahet, kas see juba ammu möödas või alles kestmas). No vot... Ma olen kogenud ka seda, mida tähendab kui õpetaja sulle kätega kallale tuleb. Ma tean... Ma oleks võinud vastu hakata. Aga ma tean ka seda, et kui ma oleks tal ninaluu purustanud, oleks mind erikooli saadetud. Pikema jututa. Nii et... Kõik alandused tuli lihtsalt alla neelata. Ja muusikatunni piinlikud hetked polnud kaugeltki kõige hullemad.
Aga vaatamata aegade möödumisele ma suud väga sageli lahti ei tee. Ja kindlasti mitte solistina. Kuigi keegi võiks mu ju kunagi üle vaadata ja kuulata. Äkki saab asja. Võib-olla siiski on geneetilisi soodumusi.
Üht muusikaga seonduvat asja ma ei oska veel. Nimelt tantsida. Muidu hööritamise ja väänamisega saan hakkama. Seda on korduvalt ööklubideski tehtud. Aga kontakttants partneriga. Huuuuu... Partnerist on kahju. Sest reeglina on ta minust pisem ja õrnem ja osavam.
No kuidagi ei ole nagu koordinatsiooni. Või mida iganes. Ja pealegi on ülekaaluliste tants lihtsalt väga kole asi. Tantsija peab olema heas kehalises vormis. Mitte sumomaadleja kehaga. Maksimalisti asi. Aga samas tantsida mulle meeldib. Isegi väga. Omal ajal sai koolis tantsukursustelgi käidud. Ent ununenud kõik. Eks kui keha enam-vähem vormi saan, tuleb kursused kavva võtta. Leida mõni samal tasemel partner ja ABC-ga peale hakata.
Tulevikuks plaane kui palju :) . Hei... Kes see ütles, et unistada ei tohi?

Reede, 23. november 2007

Abitus ilma elutähtsate asjadeta

Minu ja meie kõigi ümber on palju asju, mille olemasolu on loomulik ja lausa hädavajalik. Tuled koju, paned tule põlema, surfad internetis, vaatad telekat, käid pesemas jne. Ja ei kujuta ettegi, et miski neist võiks puududa su elus.
Kohati pakub aga suur elu parandusi sinu maailmapilti. Ja siis tunnetad oma nõrkust ja abitust. Eile koju tulles avastasin, et veekraanidest ei tulnud peale kurjakuulutava sisina ja korina miskit. Natuke ootust ja siis majaomaniku juurde aru pärima. No teada jutt. Keegi hooletu üüriline oli lasknud oma torud lõhki ja neid lapitakse. Ei tulnud vett õhtu ega öö jooksul tagasi. Ja just sellistel hetkedel on kõige suurem soov võtta joogivett, pesta jne. Minu õnneks on majas olemas ühisvetsud ja -vannitoad, nii et lootusetusse hätta ei jäänud. Aga samas oli olukord tõsiselt murettekitav.
Hommikul tabasin end iga paari minuti tagant kraani keeramas. Lõpuks saadi torud korda ja normaalne elurütm taastus. Aga jah, mugavustega elu on nii mõistetavaks muutunud, et vähimgi kõrvalekalle viib endast välja. Jõudsin juba pikalt ette mõelda, et mis siis saab kui terve nädal näiteks vett ei ole.
Ja kuidagi ei saa aru inimestest, kes elavadki sellistes tingimustes kogu aeg. Tundub juba täiesti ilmvõimatu. Aga inimene pidada kõigega harjuma.

Mängupisik minu sees

Kurtsin siin natuke aega tagasi mälumänguisutuse üle. Et pole seda sädet mu sees. Aga tegelikult on. Selleks on lihtsalt vaja õiget seltskonda, mängu jne.
Viimati oli selline hea mängutunne üleeile TÜMK-is. Koht iseenesest mõjub juba väga rahustavalt ja inspireerivalt. Rõhutan jällegi neid sealseid positiivseid väärtusi: inimesed tulevad kohale, suhtlevad mõnuga, söövad (kui soovivad), tarbivad jooke (kui tarbivad) jne. Keegi ei ole kuri ja torssis. Tavalisel mängul võib seda küll ka olla, ent reeglina on õhustik palju pingelisem.
Mängu läbiviijad olid mulle suureks ja meeldivaks leiuks. Võistkond Lihtsalt L. Tavaliselt mängin ma koos nendega. Lihtsalt meeldivad inimesed. Sellepärast. Aga seekord olid nad teinud lihtsalt leidliku mängu. Päris palju muidugi triviaalseid küsimusi mu jaoks (aga kes see käseb mul nii tark olla), aga samas ka palju tuletamisrõõmu ja põnevaid uusi teadmisi. Ja muidugi ka asju, mida ei teadnud ja ei saagi teadma.
Mängu võlu seisnes selles, et see oli lihtsate asjaarmastajate tehtud. Seetõttu ei olnud see mäng viimse detailini paika timmitud, vaid selline mõnusalt omas voolusängis kulgev. Proffide mängud on ilmselt küll paremad, aga samas ei ole nad sageli üldse nii huvitavad. Loominguline vaim on asendatud puhta robotimajandusega. Kiitus teile, kallid sõbrad! Ma olen küll väga rahul.
Mäng oli ka hea, kuna võistkond oli just see, mis ta olema pidi. Sandraga koos mängimine oli tegelikult päris hea lüke. Vähemalt on inimesel olemas korralik mängutaust, kuid samas rikkumata pidevast mängimisest. Seetõttu oskab inimene midagi pakkuda, kaasa arutada ja nii edasi. Võib küll väita, et mina tõin suurema osa punktidest, ent samas poleks ma pildilt tundnud ära Politkovskajat, osanud pakkuda laulusõnade autoriks Ott Arderit jne. Ja ei maksa unustada Blondiinide Liiga naisliikmete veel üht vajalikku funktsiooni - lihtsalt ilus olla. Ka sellega sai mu kaaslane eeskujulikult hakkama. Ja enne mängu ilmutatud kartus, et ma saan teada, kui loll ta tegelikult on, ei leidnud kuidagi kinnitust. Tnx, my friend! Ja kogu julgust järgmisteks kordadekski.
Igatahes oli tuju pärast mängu päris hea. Kordaläinud õhtu. Ja see, et lõppkokkuvõttes teiseks jäime, ei olnud sealjuures mingi näitaja.

Teisipäev, 20. november 2007

Teiselt planeedilt

Olgu täna blogilugejatel hea päev. Sama raha eest rohkem. Kaks ühe hinnaga :).
Käisin täna väga kummalises kohas. Vähemalt enda jaoks. Nimelt kangapoes. Niiti oli vaja. Poolmantlil, mis muidu igati šeff, hakkasid nööbid järsku eest pudenema. No ei saa nad sindrid siis neid korralikult ja kõvasti ette õmmeldud! Aga see selleks.
Poodi sisenedes ol tõesti täiega imelik tunne, sest tundsin end seal paelade, niitide, kangaste jne. vahel tõelise võõrkehana. Lisaks kõigele pole vaja mainida, et olin ainus meesklient (ja ma ei olnud kaugeltki ainus klient). Õnneks leidsin niidiriiuli kenasti ja kiiresti üles. Aga kuidas leida õige niit. No ega lõpuks tuli ikka lahke müüjatädi appi paluda. Eks leidsime üheskoos enamvähem sobiva tooni. Nüüd saab vähemalt nööbid kindlalt ette. Ilma, et peaks kartma iseeneslikku pudenemist. Aga millal jälle kangapoodi satun, seda küll ei oska öelda.

Inimene ja karjainstinkt

Inimesed on ikka määratud üheskoos elama. Juba vana Aristoteles ütles midagi ligilähedast. Et vaid kambas ollakse õnnelikud. Kambas ehk karjas elamine tähendab ka karjainstinkti olemasolu. Eks ikka püüame teha nii, nagu teised seda teevad.
Mõnikord saad sellise karjakäitumise kohta signaale üsna kummalistest kohtadest.
Minu igahommikune (argihommikune) rutiin on rongi peale vantsimine. Lähen kodunt välja selge arvestusega, mis võimaldab mul jõuda kerge ajavaruga kohale, et ei peaks liigselt rabelema jne. Tavaliselt jääb selleks ajavaruks nii 5-7 minutit. Paras aeg, et maha istuda, end mugavalt sisse seada jne.
Nagu öeldud - kiirustamiseks pole mul mingit põhjust. Samas märkan aga igal hommikul mööda Vaksali tänavat kulgedes, kuidas keegi (või keskid) hirmsa spurdiga jaama poole kimab. Ise mõtlen, et kuhu küll nii hirmus kiire, aga noh... Igaühe oma asi. Aga siin käivitub karjainstinkt. Nii mõnegi minuga sama teed astuva inimese närvid ei pea vastu ning spurtijat nähes hakkab ta samuti jooksma. Ja on olnud juhtumeid, kus neid jooksjaid on lõpuks päris mitu. Tekib juba kerge rahvajooksu tunne.
Raudteejaama juures läheb asi veel põnevamaks. Praeguse renoveerimise staadiumis sinna suurt ligipääsu ei ole, tuleb kasutada ajutist peatus- ja pealeminemispaika. Eelmise nädala talveilmadega oli see vastikult libe (praeguse kevade tingimustes vastikult sopane) ning seetõttu oli äärmiselt ärev tunne vaadata inimesi, kes üle selle konarliku jäävälja joostes sööstsid. Võimalik, et oleksin asja jälle unustanud, aga minu valulävi sai ületatud eelmise nädala lõpus.
Läksin jällegi rongile, kui nägin endast sadakond meetrit eespool kaht kiirustavat naisekuju. Kui jõudsin vaksalini, oli neil õnnestunud tungida kuidagi piirdeaia vahelt ehitusplatsile. Veendunud, et sealt nad rongile ei pääse, tulid nad tagasi ja sööstsid vahetult minu ees edasi. Jõudnud sellele jääväljale, oli mul kange tahtmine neile noortele naistele hõigata, et võtke hoogu maha, väga libe on. Aga veel enne kui suu suutsin avada, käis üks neist üsna kurjakuulutava matsuga külili. Ai! Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Siis ei hakanud enam suud lahti tegema, sest see oleks kõlanud sulaselge tänitamisena.
Aga rongi väljumiseni oli veel kümmekond minutit aega ja ma tõesti ei tea, kas nemad ja kõik muud mõttetud kiirustajad on mõnikord mõelnud seal rongis, et tasus see jooksmine (kasvõi valutava külje hinnaga) ära. Ega vist.
Eelnev tekst ei olnud mõeldud sellise üleoleva laiamisena. Ma ise käitun sageli samamoodi. Aga teiste tegemised paistavad lihtsalt paremini silma.

Pühapäev, 18. november 2007

Ökoretk

Viisin oma vanad ajalehed-ajakirjad ning ilma maksumärgita klaastaara ära. Mitte tavalisse, vaid ikka spets prügikasti. Õnneks on need kastid minu kodust umbes sajakonna meetri kaugusel, mistõttu oli see lihtsalt üks meeldiv lühike jalutuskäik.
Tegelikult ma eriti öko ei ole. Aga kindlasti ei jää minust ka kõige suuremat ökoloogilist jalajälge siia ilma maha.
Prügi ma eriti ei sorteeri. Ahju olemasolu pakub võimaluse kõik põlev ja mürke mittelevitav kraam tulle pista. Orgaanilised jäätmed, plastkarbid, kilekotid, toidupakendid jms. lähevad otse prügikotti. Prügikotina ei kasuta ma siiski spets kotti, vaid kõige tavalisemat kilekotti. Neid sigib üldreeglina kodusesse majapidamisse suurel hulgal ja nii saabki neile leida taaskasutuse funktsiooni. Kilekottide kontrollimatu paljunemise vältimiseks võtan tavaliselt kõige tervema ja puhtama kilekoti uuele kaubaretkele minnes kaasa. Aga samas ei ole see igakord meeles. Ning nii mõnigi pood topib vägisi mu ostud kilekotti.
Teine loodusesõbralikku mõtlemist paigast nihutav asjaolu peaks mul korras olema. Nimelt asjade küllus või nappus. Üleliigseid asju eriti ei ole. Mul pole kombeks soetada asju mõttega, et äkki läheb tarvis. Paari aasta pärast avastad, et ei läinud ja siis on need lihtsalt sul risuks jalus. Muidugi on mul kodus palju raamatuid ja DVD-sid, aga nende puhul lohutan ma ennast hädavalega, et ehk läheb kunagi lugemiseks-vaatamiseks. Kuigi nii ei pruugi minna, olen ma vähemasti optimistlik.
Kodu on aga ilmselt liiga tilluke, sest ruumipuudus on kohati täitsa tuntav. Eks siis tuleb asju jälle ümber paigutada ja luua ruumikuse illusioon.

Laupäev, 17. november 2007

Bränditruu inimeseloom

Ei. Ma ei hakka kirjutama sellest, et mulle maitseb brändi. Ei maitse. Kui juba üldse midagi juua, siis mõnda peent ja ülihead konjakit.
Kirjutan hoopis kaubamärkidest ja nende eelistamisest. Käisin just koridoris pirni vahetamas ja avastasin, et pirn, mille ma soklisse keerasin, on Philipsi oma. Siis jäingi mõtlema, et olen vist täielik selle firma fanaatik. Veider isegi... Aga tõesti, viimasel paaril aastal on tehnikapoes enamvähem kõik ostud tüürinud välja selle kaubamärgi eelistamiseni. Eelmine nädal käisin elektrikaupade poes taskulampi ostmas ja seegi on samalt firmalt. Eelmisel kuul ostsin uued kõrvaklapid - sama lugu. Digipleieri kõrvaklapid ostsin ka Philipsi omad. Digipleier ise kannab ka sama kaubamärki. Jne.
Kindel kvaliteet ja usaldusväärsus sunnivad eelistama. Pole kunagi ostuga alt läinud. Järelikult võib üha uusi tooteid osta. Ma küll ei usu, et teised ja sama kõlava nimega firmad kehvemat toodangut välja laseks, aga minu eelistus on ilmselt juba alateadlik. Meeldib ja kogu lugu. Ja poes on valikuid kerge teha, sest vaatad ainult ühe firma toodangut.
Eelnev kõlas nagu reklaamtekst, aga antud juhul on tegemist promoga kodanikualgatuse korras. Suurkontsern mind mõjutanud pole ja kui püüakski, jääks nad lojaalsest fännist lihtsalt ilma.

Kolmapäev, 14. november 2007

Progress?

Viimasel ajal on sügiseti välja ilmunud uutmoodi masinad. Nimetatakse neid vist lehepuhuriteks. Vat on riistapuud, mille mõttekusest minu suur, aga see-eest loll pea aru ei saa. Ei tundu ta olevat üleliia efektiivne, teeb koledat lärmi ning töö tegija on pidevalt bensiinivingu sees. Hoopis lihtsam oleks haarata reha ning lehed saavad palju kiiremini kokku riisutud. Paraku tundub see vidin olevat jällegi sellise Lääne mugavusühiskonna produkt - et jumala pärast ei peaks oma keha liigse füüsilise pingutusega vaevama.
Kui nüüd järgi mõelda, siis enda koduses majapidamises eksisteeriv murutrimmer on sama kategooria riist. Aga noh, siin on vähemalt vabanduseks, et sellega pääseb ka nende rohututtide kallale, kuhu vikatiga ei saa või pole mõtet.
Ja eks selliseid mõttetuid riistapuid ole teisigi, aga vähemalt ei tee neist suurem osa sellist koledat ja valju lärmi.
Rehad pihku, seltsimehed! :)

Teisipäev, 13. november 2007

Loominguline madalseis

Tegelikult oleksin pidanud olema nädalavahetusel Inglismaal. Toopärast, et seal toimusid EM-võistlused mälumängus. Aga ei leidnud endas kuidagi seda energiat, et ennast sinna organiseerida. Midagi hullu ju poleks olnud. Paketi bronn, lennupiletid jms. Ja selle 10k raha kokkukraapimine poleks ka raske olnud. Aga tahtmisest jäi puudu. Samas on kerged süümekad, et ei läinud, kuna koondis oli seeläbi üsna puudulikult komplekteeritud ning abi oleks kindlasti vaja läinud.
Aga.. Kuidagi närtsinud ja väsinud olemine on. Pole seda sädet ja õhinat, millega veel paar aastat tagasi mälumängudes osalesin. Kuidagi nagu rutiinist käib kogu asi praegu. Seetõttu polnud ka Euroopasse mõtet uimerdama minna.
Aga vaim peab saama värskendatud. Ja võistlustahe taastatud. Ja siis uuesti lahingusse. Ilmselt juhtub see peatselt. Järgmisel aastal ootavad meid norrakad ja Oslosse tahan ma igatahes minna.

Pühapäev, 11. november 2007

Mängud minu ümber

Mina võin ennast nimetada mängivaks inimeseks. Mõttemängude armastajana on mul see õigus. Viimasel ajal on minu meeli hakanud köitma ka erinevad lauamängud. No eks lapsena sai "Reisi ümber maailma" ja "Tsirkust" lõpmatuseni mängitud. Ja sõpradega sai ise kokku meisterdatud "Monopoli" mäng. Mäletan siiani, kuidas lõikasime välja kaarte, tegime tugevast papist mängulauale aluse jne. Polnud ju tol ajal miskit ametlikku "Monopoli".
Vahepealne aeg oli suhteliselt mängudevaene (kui mitte pidada mängudeks arenemist õpingutel, erinevate tööde katsetamist jne.). Huvi erinevate mängude vastu kasvas hoobilt seoses mälumänguhuvi tekkimisega (miski eelmise kümnendi lõpus äkki).
Mälu kõrvalt olen püüdnud ka teisi mänge avastada (malet ja kabet olen muidugi ka lapsest saati mänginud, kuigi ilma igasuguse eduta).
Paari aasta tagune katsetus bridžirindel ei lõppenud kuigi hästi. Pole minus sellist süvenemist, mis selle mängu hea oskamine nõuab. Ja halvasti mängida on lihtsalt piinlik. Maksimalisti asi. Teised kaardimängud (näiteks kasvõi turakas või sibikunn) pole bridži kõrval midagi. Ja pokkeri puhul häirib see asjaolu, et seda reklaamitakse kui soodsat rikastumise võimalust. See annab aga mängule kasiinomaitse juurde. Ja see pole eriti cool.
Lauamängud on aga tõeliseks avastuseks. Lihtsaim ja lollikindlaim on kindlasti "Alias", aga samas on igasugu muud toredat kraami. Näiteks "Scrabble", mida mõnel korral on mängitud ning mida kindlasti veel mängida tahaks.
Eelmise nädala suur avastus oli aga "Katani asustajad". Algul tundus täiesti arusaamatu, kuidas seda mängitakse, aga kahe mängu järel oli asi juba palju selgem. Okei-okei. Punktijagajaks ja nooremate koolitajaks veel ei hakkaks. Aga sellised linnade ja tsivilisatsioonide ehitamised on lihtsalt põnevad. Prooviks veel ja veel.
Pean enda puhul kindlasti märkima, et minust ei saa ükskõik mis mängu puhul päris tippmängijat, sest sageli ma ei viitsi mõelda mitut sammu ette. Hoopis põnevam on neid nuppe niisama liigutada. Ja mängimise puhul on alati number üks faktor hea seltskond, kellega neid mänge mängida.
Igatahes kavatsen tõsiste kavatsustega külastada vastavaid poode ning endalegi mõningaid põnevaid asju soetada. Väga hea investeering minu arvates.

Laupäev, 10. november 2007

Jubileum

Nagu just hetk tagasi vaatasin, oli eelmine postitus täpselt sajas minu blogis. Väike juubel järelikult. Ise ka imestan, et sellise tähiseni jõudsin, aga nüüd annab see ainult innustust edaspidiseks. Uute kirjutamisteni!

Järeleaitamistunnid itinduses

Sain ühelt healt sõbralt vajaliku arvutiprogrammi. Soojendasin seda plaati tükk aega niisama, aga paar päeva tagasi võtsin end käsile ja otsustasin selle lõpuks installida.
Vajutasin nuppu, panin plaadi lugejasse ja uuesti vajutus nupule. Paari sekundi pärast aga lugeja avanes, keeldudes plaati omaks tunnistamast. Proovisin uuesti. Sama lugu. Veel kord. Ikka sama seis.
Lõpuks vaatasin plaati lähemalt. DVD. Selge pilt. Mul aga arvutil ainult tavaliste tseedeede jaoks mõeldud romm. Pikka aega olen moodsama lugeja ostmist edasi lükanud arvestusega, et niikuinii ei lähe ju vaja.
Järeldus - tuleb vajalikke sisseoste sooritada üsna peatselt.

Kolmapäev, 7. november 2007

Magnetöö

Esmaspäeval algas uus veerand. Raskelt. Ilmselt kõigile. Kuidagi väsitavalt oli vahepealne talve saabumine mõjunud.
Esmaspäeva õhtul ei tulnud kuidagi und. Jäin vaatama Black Hawk Downi ja kuigi sisendasin endale, et unenägusid vaadata oleks mõistlikum, vaatasin ikkagi lõpuni. Kes ei tea, mis filmiga tegemist, siis siinkohal lühike sisukokkuvõte: rat-tat-tat-taa-põmmm-põmmm-pahhhhhhhhh.
Igal juhul tuli uni alles pärast 1 ja äratus oli teadupoolest juba pool 6. Hommikul kurtsid aga mitmed teisedki kolleegid, et kuidagi lühikeseks ja rahutuks jäi see uni. Vestluse käigus pakkus üks kolleeg, et äkki oli see magnetpäev, mis meie elusid kipub vussi keerama. Teine kolleeg torkas vastu, et äkki juba siis magnetöö. :) Yes, indeed!

Kas on kerge olla abielus kuulsa inimesega?

Käisin kinos. "Georgi" vaatamas. Vaatamata sellele, et kriitikute kiunakoor oli selle filmi juba ammu peadpidi mutta tagunud. Mulle meeldis. Ja pole ma miski 50+ naisterahvas. Ilmselt haakub see meeldimine sellega, et mul on parasjagu klassikalise muusika avastamise periood ja nüüd ma hakkan alles aru saama, milline tähendus oli Otsal.
Kriitikute häda oli vist see, et pideva kunstitaotluse otsimise tuhinas ei pannud nad tähele, et selle filmi eesmärk oli muu - storytelling. Ja oma loo rääkis Otsa teine naine kenasti ära. Karm lugu oli muidugi. Aga selline see elu kord juba on.
Peamine küsimus, mis mul filmi vaadates tekkis, on pealkirjas olemas. Ja mulle jäi mulje, et ei ole kerge elu. Asta Otsa puhul oli takistavaks teguriks suur ports (armu)kadedust, sest pole lihtne taluda, et mees on pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ja lisaks vaatavad teda tuhandete naiste silmad. Raske on sellise koorma all sirge seljaga seista. Ja selle mehe asemel võinuks ju ise kuulsaks saada.
Loomulikult kiskus suhteid kiiva ka asjaolu, et suurel staaril polnud sageli aega (või ka tahtmist) pühenduda piisavalt perele. Lapse sünnipäeva unustamine jms. on üsna kurvad asjad. Samas pole Ots ju mingi erand, terve Eesti on tänagi selliseid töllmokkasid täis.. Ja neil pole erinevalt Otsast kohe mittemingisugust vabandusi tuua.
Nojah. Lõpuks lahutus ja unustamine jne. Aga nagu öeldud, mulle film meeldis. Kuigi paljud küsimused jäid vastuseta, said paljud asjad hoopis selgemaks. Staaril on siiski ka inimlik mõõde ja see isegi suurendab tema väärtust. Kel huvi vaatama minna, kasutage juhust, veel on eeskavas siin-seal.

Teisipäev, 6. november 2007

Tervitusi tarkade maailmast

Eelmisel nädalal soetasin endale uue ajakirja Tarkade Klubi. Miks? Teadusringkondades on selle kohta lausa oma kõnekäänd: "Veri on paksem kui vesi." Tegelikult oli sellist ajakirja juba ammu vaja ning seetõttu oli huvi suur, et kuidas ollakse ülesandega hakkama saadud.
Tulemus väga paha polegi. Tuleb arvestada sellega, et tegemist on ikkagi esimese numbriga ning arenguruumi veel küllaga. Huvitavat lugemist on parasjagu - ükski artikkel ei ole selline, mille peaks selle keerukuse tõttu ära põlgama. Olen kuulnud vastukajasid, et kohati kirjutataks just nagu 10-aastastele... Aga teadusega ongi nii, et kui kirjutada täiskasavanutele suunatud juttu, siis ei saaks keegi peale friikide sellest aru. Mälumängurina leidsin küllaldaselt põnevaid fakte, millest tulevikus kenasid küsimusi annaks vorpida. Üle pole pingutatud rubriikidega, mida juba paljudes kohtades niikuinii on - autod, arvutid jms.
Vinguks ka. Kohati on ajakirjas väga imelikke (koha)nimesid. Aerobus = Airbus? Lucerne = Luzern? Vat ei saa täpselt aru.
Ajakirja maht on siiski ka liialt väike. Võiks rohkem lehekülgi olla. Materjali on ju küllaga.
Üks idee-ettepanek ka. Ajakirjas võiks olla eraldi leht rubriigiga "Järgmises numbris". Kui on miskit põnevat tulekul, on kohe eriline tunne oodata.
Boonusena kaasas olnud DVD "Dinosauruste radadel" oli muidugi päris lõbus vaatamine. Ma olen selliste asjade fänn ning seetõttu oli see DVD üks peamisi stiimuleid ajakirja ostmisel üldse. Seda, et tellijatele DVD-sarja näol kena kompu pakkumises, sunnib mõtlema. Peab vist ikka tellijaks hakkama.
Igatahes - nice try, Arko! Natuke tööd ja pingutamist ja see ajakiri saab rokkima. Ega nimelgi midagi häda pole. Nõuab lihtsalt terake harjumist. :)

Esmaspäev, 5. november 2007

Kuhugi on kadund Kuu...

Aga ei ole Kuu kuhugi kadunud. Ja kui ongi, küll varsti uuesti välja ilmub. Jäin mõtlema lihtsalt selle üle, et mis asjad armastavad mul ära kaduda. Ning ära sa märgi - välja mõtlesin...
Kõige tavalisemalt on kadunud erinevad puldid, aga nende kaotsisolek ei kesta kuigi kaua, sest paari minuti jooksul leian ma nad kuskilt riiuli pealt, diivani vahelt vm. uuesti üles. Aga nende asjade edetabelis, mis kaovad ja jäävadki kadunuks, on raudselt esikohal kindad. Alates eelmisest sügisest on mul kaotsi läinud vähemalt kolm paari.
Esimese paari tõmbasin kuhugi vastu katki ja unustasin nad meelega kuhugi maha. Teine paar jäi ühel talvisel hommikul Tartu-Tallinn kiirrongi. Tüüpiline värk... Hommikul oli kergelt krõbe ilm ja panin kindad kätte. Rongis võtsin nad käest ja panin kõrvalistmele. Läksin rongist maha ja sinna need kindad jäid. Alles paar päeva hiljem tuli meelde, kui külm jälle sõrmeotsi näpistas.
Viimasest kindapaarist otsutas plehku panna üks. Kuhu ta küll jääda otsustas, ei tea. Aga plehku ta pani.
No ja muud pole üle jäänud, kui jälle uued osta. Kuni järgmise müstilise kadumiseni. Mina kusjuures kindaid armastan, aga mina järelikult neile ei meeldi. Miks nad muidu mu juurest ära tahavad.