Kängurumaa mehe uskumatud seiklused saare peal

No meeldivad mulle dokfilmid. Meeldivad vahest isegi rohkem kui mängufilmid. Mõne hea doki pärast võib isegi kallist uneaega ohverdada. Viimati sai niimoodi tehtud kolmapäeval, kui vaatasin Sulev Keeduse uut filmi ("Jonathan Austraaliast"). Keeduse filme on raske jälgida. Ühelt poolt võttes on nad tüüpilised Eesti filmid, kus tegevus venib ja emotsioonid on kas liiga üleval või puuduvad üldse. Teiselt poolt on nendes filmides tõeline säde, mis hoolimata äärmuslikust sisust lausa tõmbab vaatama.
See kõige uuem film on üks elupilt Eestimaa kaugest nurgast (Mustjala Saaremaal). Kontrastina näidati valmiva süvasadama ehitust ja elu luksuslikul ja muretul kruiislaeval. Tunded on vastakad. Kohati tundus, et tegijad leidsid üles just need kõige õnnetumad kujud. Samas on tunne, et elu ongi maapiirkondades selline. Raugastuvad ja seniilistuvad inimesed, padujoodikud jne. Paljudes kohtades tahtnuks ekraanilt sünkroonteksti lugeda, sest nende inimeste pudi- ja pehmekeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada.
Kurb on vaadata, et maal on palju täiesti põhja käinud inimesi, kelle elurütm kulgeb ainult bockist bockini.
Naturaalsust mahtus filmi küllaga - loomade veristamised (kes pole ikka varem näinud, kuidas utel kõri läbi tõmmatakse või kana pea maha raiutakse, siis parem hoidku sellest filmist eemale), lauspurjus inimeste lällamised, saavutustevabad elud jne. Kõrvale rikaste saksa pensionäride muretut elu ning nende põgusaid kontakte pärismaalastega. Ja siis see õnnetu austraallane, kes sattus esinema kohalikul sügislaadal. Teda vaadati ikka kui tõelist ufonauti ja eks ta ilmselt ise tundis ennast ka samamoodi.
See konkreetne film täitis oma peamise eesmärgi minu jaoks - pani mind teatud asjade üle järele mõtlema. Kas need mõtted ka kuhugi välja viivad? Vaevalt küll...

PS! Eestis on üldse häid dokusid tegema hakatud. Alles see oli, kui ma "Müümise kunsti" kaifisin.

Druužba naroodov

Kui eelnevatel aastatel olen Euroviisku vaadanud vähema või suurema põnevusega, siis sel aastal ei kiskunud ürituse suunas kohe mitte miski. Juba poolfinaali ajal õnnestus paari esimese loo järel magama jääda. Ja alles hommikul ootuspäraseid uudiseid lugeda. Finaali viitsisin vaadata kolmandiku ulatuses. Seejärel kuulasin veel veidike raadiost (Juur ja Kivirähk on küll üsna tüütud, ent antud olukorras ikka värskendavalt vaimukad) ja ei mingit lõpu ootamist. Tõesti, mäletan kuidas eelmine aasta sai suure õhinaga kaasa elatud Lordi edule.
Eks peamine sellise osavõtmatuse põhjus seisnes tulemustes. Ei ole selle slaavi nänni fännaja.. Nokuga naised, vene beibed, serbohorvaadi keel. Nagu ei huvita ka , kes parasjagu ees.
See võidulugu on jäänud minust täies pikkuses kuulamata, aga see mida kuulsin ja nägin, oli ikka päris kole. Ja pealegi suutis see "naisolevus" mind ära petta - imestasin esiti, et kuda sel mehel nõnna imelik hääl saab olla. See, et tegemist on naisterahvaga.... No ma ei tea. Keegi ütles tabavalt, et pärast eelmist aastat arvati, et Lordi kollid olid koledaimad Euroviisu võitjad. Sel aastal selles enam niiväga kindel olla ei saaks...
Jah, järgmine aasta ma seda rahvaste spartakiaadi küll ei oota. Kahju nendest, kes seda liiga tõsiselt võtavad.

Sõnad ja sõnumid

Mõnikord kohe hakkab mõni võõrkeelne laul meeldima ja selle meloodia peas kummitama, kuid sõnadest ei saa mitte halligi aru. Küll tahaks teada, mida ta seal laulab! Eks hakanud ühel armsal sõbral üks lätikeelne lugu samamoodi kummitama. Kuna tutvuskonnas on kodustatud lätlane täiesti olemas, siis lasin tal sõnad ümber panna ja selgus, et täitsa ilus sõnumiga lugu... Nojah, tõlke näol pole tegemist küll mingi meistriteosega, ent see polegi asja eesmärk.

Peeglike, peeglike


Peeglike, peeglike...ütle mulle,
Kes on maailmas kõige ilusam?

Ja tema ütles:
"Ei ole mõtet otsida paradiisis või põrgus,
Kuid kui kord teda kohtad, nimetad enda omaks.


Peeglike, peeglike...ütle mulle,
Kes on maailmas kõige armsam?

Ja tema ütles:
"Ei ole mõtet otsida paradiisis või põrgus,
Kuid kui kord teda kohtad, nimetad enda omaks.

"Ta hakkab olema su kõrva, kui kõik on korras,
Ta hakkab olema su kõrval, kui sul ei ole midagi,
Ta hakkab olema sinu, päris sinu oma... "

Peeglike, peeglike. tule mulle appi!
Kus on see tõeline, ainus?


Ja tema ütles:
"Ei ole mõtet otsida paradiisis või põrgus,
Kuid kui kord teda kohtad, nimetad enda omaks.

jne.