No meeldivad mulle dokfilmid. Meeldivad vahest isegi rohkem kui mängufilmid. Mõne hea doki pärast võib isegi kallist uneaega ohverdada. Viimati sai niimoodi tehtud kolmapäeval, kui vaatasin Sulev Keeduse uut filmi ("Jonathan Austraaliast"). Keeduse filme on raske jälgida. Ühelt poolt võttes on nad tüüpilised Eesti filmid, kus tegevus venib ja emotsioonid on kas liiga üleval või puuduvad üldse. Teiselt poolt on nendes filmides tõeline säde, mis hoolimata äärmuslikust sisust lausa tõmbab vaatama.
See kõige uuem film on üks elupilt Eestimaa kaugest nurgast (Mustjala Saaremaal). Kontrastina näidati valmiva süvasadama ehitust ja elu luksuslikul ja muretul kruiislaeval. Tunded on vastakad. Kohati tundus, et tegijad leidsid üles just need kõige õnnetumad kujud. Samas on tunne, et elu ongi maapiirkondades selline. Raugastuvad ja seniilistuvad inimesed, padujoodikud jne. Paljudes kohtades tahtnuks ekraanilt sünkroonteksti lugeda, sest nende inimeste pudi- ja pehmekeelsest jutust oli peaaegu võimatu aru saada.
Kurb on vaadata, et maal on palju täiesti põhja käinud inimesi, kelle elurütm kulgeb ainult bockist bockini.
Naturaalsust mahtus filmi küllaga - loomade veristamised (kes pole ikka varem näinud, kuidas utel kõri läbi tõmmatakse või kana pea maha raiutakse, siis parem hoidku sellest filmist eemale), lauspurjus inimeste lällamised, saavutustevabad elud jne. Kõrvale rikaste saksa pensionäride muretut elu ning nende põgusaid kontakte pärismaalastega. Ja siis see õnnetu austraallane, kes sattus esinema kohalikul sügislaadal. Teda vaadati ikka kui tõelist ufonauti ja eks ta ilmselt ise tundis ennast ka samamoodi.
See konkreetne film täitis oma peamise eesmärgi minu jaoks - pani mind teatud asjade üle järele mõtlema. Kas need mõtted ka kuhugi välja viivad? Vaevalt küll...
PS! Eestis on üldse häid dokusid tegema hakatud. Alles see oli, kui ma "Müümise kunsti" kaifisin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar