teisipäev, 28. august 2007

Maailma naba hingus

Washingtonist ilma sekeldusteta minema ei saanud. Tagantjärele vaadates tunduvad need naljakadki, ent seal oli asi naljast kaugel. Pakkinud pühapäeva hommikul asjad ja jõudnud check out'i tegema, teatas hetk varem kohale jõudnud Indrek, et meil on tilluke probleem. Nimelt ööbisime hotellis võõrustaja kulul, kuid samas oli see asutus jätnud saatmata selle kinnituse, et nad meie eest hotelliarve tasuvad. Seetõttu ootas meid ees priske tšekk, mille tasumist meilt nõuti. Eks maigutasime suud ja tammusime nõutult, sest summa oli selgelt võimete piiril (kui mitte kaugelt üle selle).
Eestlased pole aga loll rahvas. "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!". Olete kuulnud ju küll ... Meie võõrustaja oli jätnud enda kontakttelefoni ja kuigi ta esimese hooga sellele ei vastanud, õnnestus meil temaga peatselt kontakti saada ja veel natuke aega hiljem oli faks maksmiskinnitusega hotellil olemas. Pääsemine!
Mõtlen õudusega samale stsenaariumile Eestis ja mõnes siinses hotellis. Ilmselt oleks ainus lahendus enda krediidi kasutamine.
Washingtoni Hiinalinnast bussi peale minnes kohtasime "mõnusat" nõukaaegset teeninduskvaliteeti (no vähemalt tekkis selline nostalgiline assotsiatsioon). Hiinlasest bussijuht otsustas meie küsimustele (muidugi olid need naiivsed) vastata haukuvas stiilis: "Hau-hau-hau!". Seda saatis veel kätega vehkimine, mis viitas selgelt sellele, et kadugem kiiresti bussi ja esitage vähem lolle küsimusi. Kuivõrd aga pilet maksis sigavähe - 20 dollarit, siis võtsin ma seda kui põnevat eksootikat. Mis seal ikka solvuda ja pahandada. Laske inimesel tööd teha!
Rohkem kui neljatunnise sõidu järel hakkasid ühtäkki paistma Manhattani pilvelõhkujad. Väga rahutu tunne tekkis, kuna kohe oli arusaadav, et miskit on hoopis teistmoodi. Kuskilt vilksatas Vabadussammas jne. Pidev kummaline tunne, kuna ei saanud täpselt aru, on see nüüd unes või ilmsi. Aga eks New York ongi selline linn, kus ilmsi on ulmsi ja ulmsi on ilmsi.
Paljud sõbrad-tuttavad on minult küsinud, et kuidas siis ka oli. Ma olen olnud kimbatuses, sest ma ei oska täpselt vastata. Igatahes on see väga teistmoodi ja eriline linn (saan rääkida ainult Manhattanist, sest teiste linnaosadega oli kokkupuude olematu või põgus). Mulle meenutas see linn roomlaste kahe näoga jumalat Janust. Linn on samal ajal kütkestav ja eemaletõukav, sõbralik ja ükskõikne, rahulik ja lärmakas jne.
Järelikult olid linnal olemas kõik eeldused, et sellesse esimesest pilgust armuda. Nii minuga juhtuski...Ees ootas neli väga põnevat päeva!

neljapäev, 16. august 2007

Tänuavaldus

Tänan kõiki häid inimesi, kes võtsid vaevaks osaleda minu tagasihoidlikul sünnipäevapeol (arvesse lähevad ka mõned veel pisemad sünnipäevapeod erikülalistele :p).Tõsi küll, päris paljud sattusid sinna hoopis teisel eesmärgil, ent loodetavasti polnud neil miskit minu sünnipäeva tähistamise vastu. Igatahes trall oli täpselt see, mida ma ootasin ning mul oli väga lõbus.
Ja see oli ka esmakordne juhus, et mind sünnipäeva puhul õhku tõsteti. Vaat' kui vanaks tuleb elada, et sellist asja elus esimest korda kogeda. Ja tõstjatest oli täitsa kahju... Ikkagi pool tonni kaaluvat jurakat 100 korda tõsta... Järelikult olid mehed nagu männijuurikad, et ülesandega ladusalt hakkama said.
Eriline tänu muidugi peoperemees Insule ja loomulikult Siljale, kes viitsis valmis meisterdada need 2 ülimaitsvat kringlit, mis loodetavasti külalistele igati marjaks ja seeneks ära kulusid.
Eks järgmine aasta näeme uuesti (tõsi küll, arvatavasti kuskil mujal), raisk!

kolmapäev, 15. august 2007

Washingtoni epiloog

Niisiis... Muuseumis ei möödunud kaugeltki kogu laupäev, vaid vabanesime sealt juba õhtupoolikul. Kuna juba järgmisel päeval (pühapäeval, 22. juulil) ootas ees retk Washingtonist New Yorki, siis tuli leida vahend, kuidas saada ühest linnast teise. Vaadates eelnevalt kompetentsete inimeste muljeid, siis kaldus vähemalt minu otsus bussi kasuks. Pilet oli ikka tunduvalt odavam kui ükskõik mis teisel transpordivahendil. Bussijaam asus aga Hiinalinnas. Nagu selgus, siiski õnneks mitte väga kaugel kõigist muudest objektidest. Naljakas tundus see, et kohapeal ei paistnud märkigi mingist suurest terminalist. Veelgi enam, polnud ühtegi jälge ka väiksemast. Aadressi järgi vantsisime õigest kohast uhkelt mööda, kuniks ma taipasin, et miski räpane keldrikorrus see meie bussijaam ongi. Tõesti keldris tervitas meid 2 pilusilmset härrat, kes meile lahkesti pileti müüsid jne. Piletil polnud ei väljumisaega, istekoha numbrit jne. Öeldi, et tulete sobival ajal kohale, hüppate bussi peale ja ongi kogu lugu. Pileti 20-dollariline maksumus lasi asju õnneks üsna stoilise rahuga võtta.
Vaatamisväärsused pakkusid endiselt huvi ning esmajärjekorras sai välja valitud Kapitoolium. Selgus, et hoone on kõvasti turvatud ning trepijalamil asuvatest värvatest ei saa kuidagi mööda. Ei eest- ega nagu hiljem välja uurisin ka tagantpoolt. Aga elamus seegi...
Sama efekt kordus ka järgmisel hommikul kui otsustasin ära vaadata Valge Maja ja veel mõned objektid, mis varasemast nägemata jäid. Valge Maja Pennsylvania avenüül osutus ettearvatult üliturvatuks objektiks, kus väga ringi liikuda ei tahtnudki, sest kõik kohad olid täis hambuni relvastatud politseinikke. Väravatest sisse ei saanud ning seetõttu oli võimalus maailma üht kuulsamat maja uudistada vaid kaugemalt aia tagant. Kuid nähtud see sai ja vähemalt miski mälupilt olemas.
Samal homnmikupoolikul läksin külastasin põhjalikumalt ka Washingtoni obeliski ja Lincolni memoriaali vahelisel alal asuvaid II ilma-, Korea ja Vietnami sõja memoriaale. Midagi pompöösset seal ei olnud, ent siiski avaldas nähtu muljet. Kasvõi need kaks kiviseina, kuhu peale tihedas kirjas kantud kõigi Vietnami sõjas hukkunud 58 000 ameeriklase nimed. Lisaks veel müüri äärde omakste asetatud pildid oma langenud sugulastest jne.
Siiski häiris natuke kommertsi tungimine ka sellistesse minu silmis pühadesse paikadesse. Vietnami sõja memoriaali juures said soovijad (soliidse summa eest muidugi, aga soovijatest puudust ei olnud) pilti teha ohvitserimundris härraga, sealsamas olid krõbuskiputkad. Oleks minu olemine ja tegemine, siis hoiaksin ma sellised asjad natuke eemal.
Pühapäeva, 22. juuli, lõunaks olid Washingtoni olulisemad objektid vaadatud ja ees ootas rohkem kui 4 tunnine bussireis New Yorki.

reede, 10. august 2007

Kas sünnipäevaüllatus?

Eile õhtul koju jõudes valitses mitu päeva õhutamata tubades leitsak. Aknaid tuulutamiseks avades avastasin, et üks eestoa aknalaual elutsevatest kaktustest on välja ajanud oma 10 cm pikkuse varrejuraka ning selle otsas pisike valge õis. Ehkki minu kodus on olnud kaktused vähemalt viimased 8 aastat, pole sellist asja varem juhtunud. Tõsiselt meeldiv üllatus sünnipäeva eelõhtul! Klõpsisin mitu pilti ka, aga hetkel pole aega ülespanemisega jännata.

kolmapäev, 8. august 2007

Murphy seadused ainult täienevad

Minu ajutises töökohas, Maakri (või ka Postimehe) majas, olen suutnud täheldada huvitavat seaduspära seoses liftidega. Majas on kaks lifti, suurem ja pisem. Mina kui jalgrattaga tööl käija pean tõdema, et vähemalt 80 % juhtudel, kui mul vaja rattaga üles või alla liikuda, tuleb väike lift. Sinna mahun ma koos rattaga hädavaevu sisse. Vähemalt 80 % juhtudel, kui olen ilma rattata, tuleb aga suur lift, kuhu mahun sisse mina ja vähemalt 10 minusugust veel. Isegi kui rattaga olen, mahub sinna lahedalt veel mitu inimest.
Nii, et kui rattaga, tuleb väike lift ja kui rattata, siis suur lift. Kui keegi sellisele seaduspärasusele mingi loogilise nimetuse viitsiks välja mõelda, oleksin siiralt tänulik.

Päev muuseumis

Laupäeval, 21. juulil, oli peamiseks ürituseks USA holokaustimuuseumi külastamine. Meie võõrustaja, proua või preili Vasquez, tutvustas meid muuseumi köögipoolega. Tegelikult on sel muuseumil kadestamisväärselt palju võimalusi, eriti mis puudutab nende veebikeskkonda. Aga tuleb ka vaadata, kes on selle muuseumi rahastajad. Näiteks Steven Spielberg, kui kedagi nimeliselt nimetada. Oleks ime, kui poleks võimalusi.
Saime jälgida ühe Ameerika kooliõpetajate töörühma ettekannet selle kohta, kuidas antud teemat ajalootunnis käsitleda ning see jättis väga põhjaliku ning asjaliku mulje. Neid materjale sooviks isegi oma tundides kasutada.
Alati on põnev vaadata ringi raamatukogudes ning selle muuseumi raamatukogu oli küll päris mahukas, arvestades selle spetsialiseerumist väga kitsale teemale.
Päeva teine pool kulus tutvumisele muuseumi ekspositsiooniga, mis oli muljetavaldav. Kokku kolmel korrusel oli ülevaade juutide kallal toime pandud tegudest. Muidugi oli keskendutud peamiselt ainult juutide ja natside "sõprusele". Väga vähe oli juttu varasematest aegadest. Samuti oli tibake mainitud mustlasi. Käinud kolm korrust läbi tundus, et põhjalikem väljapanek oli natside võimuletuleku ja sõjaeelse aja kohta. Ülejäänu polnud küll pinnapealne, ent oodanuks enamat.
Sõjaeelset aega eksponeeriti vingelt - põhjalikud infotahvlid, eksponaadid, videoekraanid jne. Mingil hetkel oli sellest Hitleri jt. kisast kõrvad huugamas. Aga eks see vist teenib ka seda eesmärki, et tekitada veel suuremat tülgastust ajaloo suurima kurikaela vastu.
Kohati paistis välja ka ühekülgsus - näiteks polnud kusagil mainitud, et II maailmasõja algus ei tähendanud mitte ainult Saksamaa kallaletungi Poolale, vaid ka Nõukogude Liidu oma. Võitjate ajalugu! Aga eks asi keskendub ikkagi peamiselt juutidele ja muu seal kõrval on vähem tähtis.
Teine korrus oli huvitav oma interaktiivsuse poolest: osa kujundusest meenutas koonduslaagri barakki, samuti oli võimalik minna läbi vagunist, millega juute surma veeti jne. Ühesõnaga põhjalik ülevaade sellest, milline nägi välja üks tõeline surmalaager.
Kolmas korrus keskendus vabastamisele ja kättemaksule.
Eraldi ekspositsioon oli ringkäik läbi ühe väikese juudi poisi (Daniel?) sõjaaegse saatuse - tema eluruumid, arreteerimine, teekond surmalaagrisse jne. See jättis huvitava ning sügava mulje. Täpsemalt ma kirjeldada ei oska, sest minu jaoks on tegemist asjaga, mida peab ise nägema.
Muuseum oli põhjalik, ent ikka on nii, et mingil hetkel hakkab tähelepanu- ja vastupanuvõime nõrgenema ning lõpus suudad kõike vaadata väiksema põhjalikkusega.
Kokkuvõtlikult oli muuseumipäev siiski vajalik ning huvitav käik ning saadud kontaktid vajavad soojas hoidmist ka edaspidi.
Eraldi mainimist väärib rahvarohkus muuseumis, kuuldavasti külastab neid üle 2 miljoni inimese aastas.

teisipäev, 7. august 2007

Pääriigi päälinn

Igasugused töökohustused ja suvepäevad on olnud oluliseks takistuseks uute postituste tegemisel. Aga tahate te jee mu vabandusi siin lugeda.
Okei! 20. juuli pärastlõunal toimus pidulik hüvastijätt kursusekaaslaste ja muude asjapulkadega ning algas kolmefaasilise reisi teine faas - Washingtoni ning seal asuva holokaustimuuseumi külastamine. Washingtoni Ronald Reagani lennujaamas tehti pool tööd meie eest ära, sest kohe pärast pagasi kättesaamist ujus külje alla tõmmu poiss, kes teatas, et on taksojuht ning viib meid sinna kuhu vaja. Meil oli vaja sattuda Marylandi avenüül asuvasse hotelli Mandarin Oriental. Miskipärast seostus see miski odava ja pikkade koridoridega äärelinna majutusasutusega. Mis pealegi asub kusagil Hiinalinnas.
Nojah, taksojuht (või kuidas teda nüüd nimetadagi, sest autol puudusid nii taksomeeter kui plafoon) teadis seda asja päris hästi, samuti oli ta kuulnud Eestist ning meie jamadest Venemaaga ning isegi pronkssõdurist. Üllatav teadlikkus kohast, kust nagu seda oodatagi ei oska. A noh, eks taksojuhidki võivad olla maailma asjadega kursis.
Hotelli ette saabudes hakkas juba kohale jõudma, miks meie sõidutaja seda kohta nii pagana hästi teadis - superluks ju! Meil olid vastas jooksupoisid, kes tassisid kotte, avasid uksi jne. Hotelli sisenedes tervitasid meid marmorist põrand, elav muusika ja asi, mida võiks võtta kokku ühte sõnasse - suursugusus.
Sissekirjutamine läks suhteliselt valutult (kuigi minu krediitkaart, mis pidanuks USA-s laitmatult töötma, seda mitte teha ei tahtnud). Igatahes olime lõpuks sees. Minu tuba oli otsast ääreni täis luksust. See tekitas küll ääretult mõnusa, ent mitte eriti koduse tunde. Aga noh viietärnihotellis on omad reeglid, millega peab arvestama ka minusugune maapoiss. Arvuti kasutamise võimalus, tasulised filmid, baarikapp jne. jne. Kõige rohkem hindasin neid kaht ööd hoopis seepärast, et hea rahulik oli ja sai enam-vähem korralikult välja puhata.
Kõik Washingtoni vaatamisväärsused tundusid ka olevat käeulatuses ja seetõttu oli üks õhtune jalutuskäik parim idee. Washingtoni obelisk, Lincolni memoriaal jne. Minule jättis suurima elamuse hoopis see, et obeliski jalamil oli parasjagu Falun Gongi rühmituse korraldatud protestiaktsioon kommunistliku Hiina valitsuse vastu. See seisnes selles, et tuhanded hiinlased istusid obeliski ühel nõlval ning nende käes olid küünlad (või olid need laternad). Mängis hiinakeelne muusika, aktivistid jagasid lendlehti. Ja meeleavaldajad lihtsalt istusid. Kõigil oli niikuinii selge, mida nad taotlevad. Võimas!
Vaatamisväärsuste ümbrus kubises vaatamata hilisele õhtutunnile turistidest ning seetõttu unistadagi ideest, et nüüd lihtsalt seisan ja vaatan. Aga ära nad nähtud said ja see oligi peamine.

pühapäev, 5. august 2007

Teateid spordiradadelt

Täna lõppes Jyväskylä teedel sõidetudautoralli MM-võistluste kavva kuuluv Soome ralli. Esmakordselt jõudis MM punktidele eestlane Urmo Aava, saavutades hinnatava 7.koha. Võistlusel osales ka Andrus Värnik, kes aga ei saanud kolmel katsel tulemust kirja ning pidi seetõttu edasisest võistlemisest loobuma. Ei tule lõppu maailmameistri ebaõnnele.