Maailma naba hingus

Washingtonist ilma sekeldusteta minema ei saanud. Tagantjärele vaadates tunduvad need naljakadki, ent seal oli asi naljast kaugel. Pakkinud pühapäeva hommikul asjad ja jõudnud check out'i tegema, teatas hetk varem kohale jõudnud Indrek, et meil on tilluke probleem. Nimelt ööbisime hotellis võõrustaja kulul, kuid samas oli see asutus jätnud saatmata selle kinnituse, et nad meie eest hotelliarve tasuvad. Seetõttu ootas meid ees priske tšekk, mille tasumist meilt nõuti. Eks maigutasime suud ja tammusime nõutult, sest summa oli selgelt võimete piiril (kui mitte kaugelt üle selle).
Eestlased pole aga loll rahvas. "Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!". Olete kuulnud ju küll ... Meie võõrustaja oli jätnud enda kontakttelefoni ja kuigi ta esimese hooga sellele ei vastanud, õnnestus meil temaga peatselt kontakti saada ja veel natuke aega hiljem oli faks maksmiskinnitusega hotellil olemas. Pääsemine!
Mõtlen õudusega samale stsenaariumile Eestis ja mõnes siinses hotellis. Ilmselt oleks ainus lahendus enda krediidi kasutamine.
Washingtoni Hiinalinnast bussi peale minnes kohtasime "mõnusat" nõukaaegset teeninduskvaliteeti (no vähemalt tekkis selline nostalgiline assotsiatsioon). Hiinlasest bussijuht otsustas meie küsimustele (muidugi olid need naiivsed) vastata haukuvas stiilis: "Hau-hau-hau!". Seda saatis veel kätega vehkimine, mis viitas selgelt sellele, et kadugem kiiresti bussi ja esitage vähem lolle küsimusi. Kuivõrd aga pilet maksis sigavähe - 20 dollarit, siis võtsin ma seda kui põnevat eksootikat. Mis seal ikka solvuda ja pahandada. Laske inimesel tööd teha!
Rohkem kui neljatunnise sõidu järel hakkasid ühtäkki paistma Manhattani pilvelõhkujad. Väga rahutu tunne tekkis, kuna kohe oli arusaadav, et miskit on hoopis teistmoodi. Kuskilt vilksatas Vabadussammas jne. Pidev kummaline tunne, kuna ei saanud täpselt aru, on see nüüd unes või ilmsi. Aga eks New York ongi selline linn, kus ilmsi on ulmsi ja ulmsi on ilmsi.
Paljud sõbrad-tuttavad on minult küsinud, et kuidas siis ka oli. Ma olen olnud kimbatuses, sest ma ei oska täpselt vastata. Igatahes on see väga teistmoodi ja eriline linn (saan rääkida ainult Manhattanist, sest teiste linnaosadega oli kokkupuude olematu või põgus). Mulle meenutas see linn roomlaste kahe näoga jumalat Janust. Linn on samal ajal kütkestav ja eemaletõukav, sõbralik ja ükskõikne, rahulik ja lärmakas jne.
Järelikult olid linnal olemas kõik eeldused, et sellesse esimesest pilgust armuda. Nii minuga juhtuski...Ees ootas neli väga põnevat päeva!