Reede, 28. märts 2008

"Teil on liiga palju raha"

Vaatasin mõned nädalad tagasi ETV-st filmi "Kaswatajad". Sakslaste toodang. Väga hea oli. Jutustas tüüpidest, kes murdsid sisse rikkurite kodudesse, tekitasid seal korraliku segaduse ja jätsid maha kirjakesi, millest üks oli pealkirjas kajastatu. Rikkurid ei saanud ennast enam tunda turvalises mullikeses. Loomulikult oli film pikem ja mitmetahulisem, ent kahtlemata suurepärane. Julgen soovitada kõigile.
Selline kirjakene tuli enda silme ette paari päeva eest, kui helistati Hansapangast. Müügitibi ainukeseks teemaks oli see, et kas ma olen mõelnud erinevate investeerimisvõimaluste peale. Pidin tunnistama, et olen küll. Ühtlasi tunnistasin iseendale, et minusugune üksik hunt on juba pikemat aega teeninud rohkem kui kulutada suudab. Ja siis ongi see investeerimise värk. Fondidesse? Pidevalt odavnevasse dollarisse? Kulda või teistesse väärismetallidesse?
Fakt on see, et vaatamata ülejäävale rahasse ei suuda ma kunagi saada rantjeeks. Selleks, kes lihtsalt elab investeeritud rahast saadud säästudest. Seepärast jääb kogu see investeerimine mänguks (kui ma üldse investeerin!). Kui teenin - väga hea! Kui teeni - ebaõnn! Ma lihtsalt ei võta kogu seda rahamajandust liiga tõsiselt. Üsna savi tegelikult. Raha pole ikka mingi eesmärk, vaid kõigest vahend. Ja sellistes kogustes nagu minul on see tõesti ainult üks mäng. Aga põnev on. Jään huviga ootama, mida see suurpanga nõustaja mulle räägib ja soovitab.

Esmaspäev, 24. märts 2008

Üks retooriline küsimus

Miks ei ole viimasel ajal kaubamajas korralikke banaane müügil? Satun kaupsi toitu varuma regulaarselt mõned korrad kuus ning suurel osal juhtudest mõttega, et peaks ostma järgmiseks päevaks banaane. Paraku on need aga rohelisest rohelisemad ning ostmata nad minust jäävad, sest pole lootustki, et need lühikese hetkega kollaseks lähevad. Ja niimoodi on juhtunud vähemalt viimasel kümnel korral kui vaatan roheliste banaanidega tõtt (sageli tõstan terve virna rahulikult ümber, lootuses leida kuskilt altpoolt kollasemaid, ent asjata!) ja siis paaniliselt mingit varuvarianti mõtlema hakkan. Blaaahhhh... Ma ütlen! See peab ikka eriline ebaõnn olema, kui see juhuslikult niimoodi sattunud on. Rimi püsikliendina olen seal väga harva banaanid ostmata jätnud, sest reeglina on need seal okidoki...
Mnjah ja halamise kõrvalt tuli meelde, kuidas aastat 20+ tagasi poisiklutina esimest korda banaane nägin. Ühel hetkel levis nagu kulutuli uudis, et poes banaanid müüki tulemas. Rahvast oli kohale tulnud nagu murdu, aga pikast sabast hoolimata sain minagi kilokese või nii. Olid ikka hirmus rohelised ja ei maitsenud üldsegi. Igatahes jäid lapsepõlvest hoopis eredamalt meelde Maroko apelsinid ja Ungari õunad. Viimaseid liikus tavaliselt aastavahetuse paiku ja need olid suured ning mõnusalt magusad.

Neljapäev, 20. märts 2008

Tassike teed

Oma ebanormaalsele teearmastusele olen ma siinses blogikeskkonnas varemgi viidanud. Lihtsalt põnev on eksperimenteerida maitsetega ja saada uusi elamusi. Muidugi pole ma teegurmaan klassikalises mõistes. Kui ma tahan ikka tõeliselt head teed, pean ma seda kuhugi välja jooma minema. Maitseelamustest meenub kohe Tsink Plekk Pange jasmiinitee. Lõhn ja maitse 5+. Eks head teed ole mujalgi saadud, aga see on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud.
Järjekordsele uuele elamusele panin aluse ühe mälumänguküsimusega. Leidsin fakti valge tee kohta ning küsisin seda Tartu individuaalil eelmisel nädalal. Pärast seda tekkis endalgi suurem huvi ja saingi ühe paki Rimist... Gurmansi sarjast Pai Mu Tan tee mündiga. Ja vaatamata sellele, et valmistasin seda totaalselt valesti (panin teed liiga palju ja lasin liiga kaua tõmmata!), on maitse tõeliselt kuldne. Naudingute aeg! Kuigi jah... Kui teed kuluks sama palju kui kohvi, siis oleks selle joomine ikka tõsiselt rikaste inimeste privileeg. Lihtsalt kummaline on tarbida toodet, mille kilohind ulatub neljakohalise summani. Aga gurmaani elu ongi kulukas, kuid see-eest väga magus. Nämma!
Resümee - soovitan!

Kuula kuulajat!

Üks asi, mis mind õpetajate puhul terake närvi ajab, on see, et ehkki õpilastelt nõutakse enda jäägitut kuulamist, ei suudeta ise teisi kuulata. Tegemist muidugi üldistusega, aga sageli on see nii. Päris paljudel kordadel olen tähele pannud, et tellitud lektor on meie ees ning selle asemel, et kuulata, tasakesi sosistatakse omavahel, täidetakse päevikuid, parandatakse töid vms. Ega ma isegi patust puhas pole (näiteks tuleb aeg-ajalt mõneski loengus tukk peale!), kuid reeglina püüan tähelepanu koolitajal hoida. Eriti piinlikud on sageli iganädalased nõupidamised, kus mõni kipub isegi ülemustest üle rääkima. Väga sageli oleme sunnitud tegema isekeskis manitsevaid märkusi.
Päris ekstreemseid näiteid siiski koduaiast tuua ei ole. Küll aga tuleb naljakaid seiku ette mujalt. Paar aastakest tagasi toimus kultuurikeskuses maakondlik hariduskonverents. Istusime paari kolleegiga saali eelviimases reas. Viimase rea olid hõivanud mingi väikekooli naisõpetajad. Lisaks kõva häälega vatramisele leidis peaaegu igaüks neist mingi kõrvaltegevuse. Kes kudus sokki, kes mängis mobiiliga, kes parandas töid (see ju eriti klassikaline tegevus igas olukorras!) jne. Ühesõnaga iga rakk nende kehas näitas seda, et me oleme siin vastu oma tahtmist ja meile ei lähe see korda mitte üks tonks. Aga õpetajaameti madal maine paistis kohe kaugele kätte.
Kogu see teema tõusis minu jaoks oluliseks täna, kui käisin vabariikliku olümpiaadi autasustamisel. Istusin saalis ühe ametikaaslase kõrval (polnud au täpsemalt tunda!), kellel oli kaasas ristsõnaajakiri, mida ta rahumeeli kogu tseremoonia käigus lahendas, tõstes pilku sealt vaid mõnel üksikul juhul. Loodetavasti ta oma õpilase väljahõikamist maha ei maganud. Ent kuidagi imelik tunne oli seda kõike kõrvalt jälgides.
Ja ikkagi. Kordan veel: mida tahta õpilastelt, kui ise põrmugi parem ei ole. See on ju enamvähem sama hea, kui minna suits suus klassi ette rääkima tubaka kahjulikkusest või jokkispäi alkoholi kahjulikkusest (seda viimast on kusjuures isegi juhtunud!). Ainult selle vahega, et sellist ignorantsi pole paljudel õpilastel võimalik näha.
Rohkem moraali ei loe, aga kuidagi naljakas on. Ja kummaline. Aga võimalik, et mina olen naljakas ja kummaline ning teised täiesti normaalsed. Võta sa kinni!

Teisipäev, 18. märts 2008

Nagu marslane

Ehhh...Kohati on tunne, et olen nagu kuskilt mujalt pärit. Kuskohast, see vajab selgitamist. Igatahes mitte Maa pealt.
Näiteks täna hommikul käisin enne tööle minemist (olin jah täna tööl!) kaubahallist läbi, et varuda endale miskit lõunaks. Ost korvi ja kassa juurde. Kassas pikk saba. Ja siis hakkas peale. Vaatasin imestusega, et viiest minu ees seisnud inimesest kolm ostab kanamune. Ja ikka valgeid ja ja ikka rest korraga. Ja aru ma ei saa, millest selline kollektiivne rabelemine. Pingutan ja ikka ei saa aru. Ja alles hiljem korraga peas plahvatab, et nädalavahetusel ju suured pühad.
No aga kui ise ei tähista ja ei tee, siis jääbki kogu see munakoksimise ja märtsijäneste trall minust kaugele. Aga meeles võiks ikka püsida. Nüüd oli suur osa ajuressursist sellise tühja asja väljamõtlemise all kinni.

Neljapäev, 13. märts 2008

Vihmavarjutorge

Ei mäleta küll, et oleks teinud kunagi varem iga-aastase vihmavarjudebüüdi 13. märtsil. Sel aastal nii juhtus. Hommikul ladistas laia vihma ja varju kaasavõtmine ning selle alla peitumine oli ainuõige tegu. Muidugi pakkus tänavune talv veel varajasemaid võimalusi debüüdiks, ent keset "talve" sirmiga ringi laiata tundus kuidagi väga kentsakas.
Siinkohal peaks järgnema loeng globaalsest soojenemisest ja sellest, kuidas maailm puhta hukas, aga tark inimene mõtleb selle jutu oma peaga välja. Sobib?

Laupäev, 8. märts 2008

Puude taga on mets

Täna on kalendri järgi 8. märts. Naistepäev. Nõukaajast pärinevale inimesele selge varjundiga püha. Ja mulle jällegi üks vastumeelne päev. Eriti selle kampaanialikkuse tõttu. Ja-nüüd-kõik-mehed-poodi-oma-naisele-lilli-ja-kooki-ostma püha. Juudaseeklite püha. Üks päev ei kaalu üles muid päevi! Miks mitte olla hooliv ja tore kogu aeg?
Mulle on hakanud viimasel ajal meeldima Postimehes avaldatavad Roy Strideri artiklid. Paljudes asjades on minu ja tema mõtted kattuvad. Nii ka selles küsimuses. Tema eilne artikkel "Naised ei vaja lilli, nad vajavad armastust" oli superhea. Ja ei pane ma siia mingit linki, vaid mõned mõtted on väärt sõna-sõnalt tsiteerimist (täisversiooni koos lugejate kommentaaridega saate lugeda loomulikult eilsest Postimehest): "Kui postmodernistlikus tarbimisühiskonnas on ühest küljest kadumas paljud senised sotsiaalsed pidepunktid, nagu näiteks klassikaline peremudel, siis mina näen ohtu selles, et samal ajal tekib uus, tehingutepõhine ühiskonnamudel.
Selles mudelis on iga inimene ühiskondlikul börsil, kõigile omistub oma rahalise ekvivalendiga võrduv väärtus, mida saab jagada sissetoovaks ja meelelahutuslikuks. Meelelahutus muutub peamiseks motivaatoriks, samal ajal üha kunstlikumaks, kui soovite – virtuaalsemaks.
Meedia kujundab soorolle, konstrueerib teatud stereotüüpe, unistusi ja käitumisnorme. Meedia abil müüakse ja ostetakse seksi, pseudomoraali, soovmõtlemist, ajutist rahulolu. Kõik see mõjutab inimesi. Ka inimsuhted hakkavad alluma vabaturu reeglitele.
Universaalsed väärtused kaovad ostetavate igapäevamõnude lasu alla. Süsteem muudab inimesi, inimesed kinnistavad süsteemi. Inimlikke väärtusi üritatakse sellisesse ühiskonda reeksportida mehaaniliselt ja formaalselt, kuniks need ärile sisse tooma ei hakka.
Tunnen, et tänase elukeskkonna peamine probleem ei ole majanduskriis, terrorismioht või kliima soojenemine. Meie häda on ignorants, hoolimatus, armastuse puudumine ja suhete jahenemine. Ignorantne ühiskond toodab ignorantseid inimesi, kes toodavad uusi ignorantseid inimesi, kes kujundavad omakorda ignorantset ühiskonda.
Selles uues maailmas on inimestel palju tuttavaid, kuid vähe sõpru. Kõigil on palju võimalusi, kuid liiga vähe aega. Telekanalid on täis infot, kuid vaatajate pead on mõtetest tühjad. Kui selles maailmas midagi puudub, siis on see lähedus, armastus, hoolimine.
Säärane süsteem ja emotsionaalne vaesus on tehingutepõhise ühiskonna mootorid. Ometigi on igal meie teol ja mõttel tagajärg, inimeste maailma saavad muuta vaid inimesed ise... kui nad seda tahavad.
Naistepäevaks lillede kinkimine on ilus komme. Kuid praeguses Eestis on see liiga palju taandunud altkäemaksuks, masinlikuks kohustuseks, inimestevahelise tühjuse kiirtäiteks. Sädelev bukett pole vahest muud kui äraostmine, enesepettus, mis suurendab võõrandumist.
Ärge kinkige elusatele naistele surnud lõikelilli, armastage neid! Kas või selleks, et noored neiud saaksid kunagi olla head vanaemad."

Kuigi osad mõtted on äärmiselt otsekohesed, on need ääretult tabavad. Selline ignorantsusele meie ühiskond kord juba on. Ja seetõttu on ka sellise püha nagu naistepäeva üleshaipimine võrdlemisi mannetu.
Kusjuures ma mõtlesin, kui palju on neid vastassugupoole esindajaid, kes mulle korda lähevad. Ja sain üllatavalt suure hulga. Ja tean ka seda, et hoolin nendest väga ning armastan neid. Ja teen seda kogu aeg, sõltumata aasta- või kellaajast ja selle väljanäitamiseks nüüd eraldi püha küll vaja ei ole.
Tulles aga vastu minu rohketele naissoost austajatele ja blogi lugejatele - ilusat naistepäeva, seltsimehed naised! :P

Reede, 7. märts 2008

Kuskohast on pärit üks või teine traditsioon?

Käisin eelmisel nädalal noortega teatris. Rakvere Teatri viimaste aastate hitti "Täismäng" vaatamas. Meeldis. Olin näinud inglaste filmi "The Full Monty", mille lavakoopia tükk oli. Polnud paha töötlus. Kuigi film oli loomulikult parem.
Meeldis see, et laval ei tehtud suurt kunsti, vaid jutustati lihtsate inimeste lihtsat lugu. Eks ta natuke ülepaisutatud oli, aga samas ei pretendeeritud ka tõe kujutamisele. Võibolla häiris natuke selline pingutatud ropendamine. Ma kasutan ka igapäevaselt vägisõnu, ent kaugelt mitte igas situatsioonis jne. Antud juhul mõjusid need "sitapead" ja muud väga ebaloomulikena. See polnud isegi rullnoklik ropendamine, sest nood ropendavad ju loomulikult, kuna see on üks osa nende sõnavarast ning ilma selleta oleksid nad veel piiratumad.
Aga mõtlesin hoopis ühe teise asja üle. Kuskohast on tulnud komme, et inimesed vuntsivad end üles ja lähevad teatrisse pestult, lõhnastatult, parimas riietuses jne. Olen käinud küll ja küll teatrietendustel, kus kõik mehed ülikondades ja naised kostüümides-õhtukleitides. Kas teater juba iseeneses on sedavõrd pidulik koht? Või on see koht, kuhu minnes saab muidu kapis tolmuvat ülikonda tuulutada? Mõnikord on küll tunne, et vaatamata traditsioonidele asjad ei klapi. Näiteks lähed vaatama mõnd labast komöödiat. Laval nõmetsetakse ja rõvetsetakse ning sinu ülikond saab kõigest sellest vaimsest nõmedusest plekiliseks. Kas see pole mitte soliidse publikumi mõnitamine ja alavääristamine sellisel juhul? Mina paneks küll miskid dressipüksid jalga sellisele etendusele minnes.
Ei. Mul ei ole kombe kui sellise vastu miskit. Ilus komme. Aga ikkagi - kohati serveeritakse seda, et nagu peakski nii olema. Mina tundsin end seal teatris oma teksade ja kampsuniga väga mugavalt. Oli selline täiesti õige olemise. Vaatasin tükki lihtsatest inimestest lihtsatele inimestele lihtsas ja mugavas riietuses. Minu õlul ei olnud mingit meeletut pidulikkuse koormat. Ja ma ei tundnud end nagu ballil või aktusel, kus õhkkond väljapeetult ametlik ja range.
Tegelikult ma arvan, et minu jutust kumab väikene vastumeelsus piduliku (ametliku?) riietuse kui sellise suhtes. Jah. Õige. Aga mitte niivõrd vastumeelsus, kui tüdimus. Aastaid tagasi pidin seoses tollase tööga peaaegu iga päev kandma ülikonda (või vähemalt viigipükse!) ning selle eest hoolitsemine ja sellega tegelemine oli ääretult kurnav. Seetõttu on praegu pigem casuali aeg. Ja ülikonda kannan vaid siis, kui see on vältimatu.
Aga enamik inimesi nägid oma pidulikus riietuses teatris head välja. Ja kui nad seda tahtsid või nad niimoodi pidid, siis olgu pealegi. Mina tundsin end jälle omas riietuses kõige paremini ja samuti OK. Või mis?

Esmaspäev, 3. märts 2008

Meie igapäevast kadalippu anna meile...

Teate küll, kuskohast see tsitaat mulle pähe kargas. Teate-teate. Aga pähe kargas see mulle täna hommikul, kui sain jälle erakordse ning huvitava kogemuse võrra rikkamaks. Iseenesest oli seda kogemyst vaid hetkeks, aga see oli siiski piisavalt kirgas ja kreisi.
Nimelt muidu tüüpiline rutiinne esmaspäevane hommik - Busykiskja ruttab mööda kindlat marsruuti nõks pärast kella 7 hommikul vaksali suunas. Tavaliselt ei juhtu sel teel miskit erilist, aga täna hommikul ma märkasin, et järsku keset tänavat on inimsumm. No ütleme 6-7 inimest tegelikult, aga nii varajase hommiku jaoks on seda selgelt palju. Lähemale jõudes taipasin, et osad pakuvad midagi ja osad saavad midagi. Ja need, kes saavad, ei ole sellest väga vaimustunud. Veel lähemale jõudnuna avastasin, et tegemist tuntud jumalasõna kuulutajate sekti liikmetega, kes agaralt oma kirjandust jagasid. Eriline oli see, et nad olid mitmekesi võtnud paarimeetrise vahega ritta, nii et keegi neist märkamatult mööda ei pääsenud.
Kohe tuli meelde politseioperatsioon "Kõik puhuvad!" ja veel hiljem ajaloost tuttav kadalipp. No way out! Uskumatu ja originaalne!
Minul pole nende suhtes aga mingit sümpaatiat ja seega tõmbusin kohe turri. Ja nooruspõlves tehtud treeningutest oli kasu. Põikasin neist osavalt slaalomitehnikat kasutades kõrvale :P. Kiirus oli mul niikuinii hea, ei oleks nad mulle järele ka jõudnud.
Aga kokkuvõttes peab märkima, et vaenlane ei maga ning täiustab oma oskusi ja võtteid pidevalt. Kell 7.20 olla tänaval oma sõnumit kuulutamas. Vau! Kui me kõik nii agarad oleksime, siis oleks Eesti ammu maailma jõukaim riik.