Ka minule meeldib magada. Eriti sellisel hallil ja pimedal ajal nagu praegu. Paraku on selleks aega ja võimalusi vähem kui sooviksin. Ikka palju erinevaid töid ja tegemisi. Küll aga olen leidnud koha väikese siesta pidamiseks. Muidugi kui selleks vajadus tekib.
Päris edukalt saab tukkuda õhtupoolikuti rongiga koju loksudes. Tavaliselt on seal piisavalt soe, rong koliseb monotoonselt, enamik inimesi on vaiksed jne. Suurepärane keskkond selleks, et uni peale tuleks. Lükkan klapid kõrva ja tukun muusika saatel.
Mõnikord tukastan üsna sügavaltki, ent mida ma alati hämmastusega avastanud olen, on see, et vaatamata une kestvusele ja sügavusele lähevad silmad Tartu linna piiridesse jõudes iseenesest pärani ja uni on hetkega kadunud. Kas see ongi see kuulus bioloogiline kell, millest räägitakse?
Huvitav... Kui töölt tulles vajub silm looja üsna sageli, siis minnes ei tule uni peale isegi peaaegu magamata öö korral. Järelikult on organismis blokk peal, sest kardan õigest peatusest mööda sõita.
Aga õigesti ütlesid need, kes väidavad, et puhkus taastab jõu. Pärast seda põgusat-kerget uinakut on alati mõnusalt värske olla ning saab hiliste õhtutundideni rahulikult tegutseda. Ning ei ole vaja pidada võistlust kukkede-kanadega kõige varajasema magamamineja tiitli pärast.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar