kolmapäev, 3. oktoober 2007

Aga mõnikord tahaks kohe viriseda...

...nagu näiteks täna.
Juba mõnda aega levib blogides maania saata sõpradele igasugu ülesandeid, et need kirjutaks ka etteantud teemal ning saadaks siis sama palve edasi veel uutele inimestele jne. jne. Küll on teemaks inimlikud nõrkused, küll loetud raamatud või mis iganes.
Mulle meenutab aga see kõik miskit keskaegset katkuepideemiat või kaasaegset arvuti ussviirust. Pääsu sellest pole kellelgi...
No ei viitsi, kurat! Ja pealegi pole üldse mõtet kirjutada kellegi teise poolt ette antut. Minul tekib sellega seoses kohe miski vastik kramp. Justkui kirjutaks koolikirjandit. Mõtled ja punnitad ja ikka ei midagi. Ma muidugi polnud koolis ka miski asi kirjandikirjutaja. Kujutan ette, et mu vaene emakeeleõpetaja katkus nii mõnegi salgutäie juukseid enda peast mu kirjandeid lugedes.
Samas peab salakavalalt üles tunnistama, et selliseid ussjätkeid on täitsa tore lugeda ja jälgida. Teise inimese kohta on ikka vahva erinevaid uusi asju teada saada. Isegi mulle täiesti võõrate inimeste blogid on kohati vastupandamatult põnev lugemisvara. Eks tekib ikka sportlik huvi, kuhu see ussike ennast lõpuks välja venitab...
Üks põhjus, miks ma nii vastumeelne selliste etteantud ülesannete suhtes olen, peitub ilmselt minu ametis. Ju on siis nii, et teisi piinan ja koorman mõnuga, aga kui enda kallale tullakse, lasen hädakisa lahti. Ja kõva hääle tegemisega probleeme mul pole... Vist...
Jah... Aga need, kelle blogisid lugedes mul sellised mustad mõtted tekkisid, ärgu pahandagu. Teie olete endiselt toredad ja lahedad. Mina lihtsalt olen selline jäärapäine pujään. Teie usskirju loen endiselt mõnuga. Olge tublid!

Kommentaare ei ole: