Jõgeva paarikast

Tere siis taas üle pika aja, kõik suured ja väikesed blogilugejad! Jõgeva paarikast on möödunud juba mitmed-setmed päevad, kuid kuidagi pole siiani kokkuvõtliku mõtteavalduseni jõudnud. Viimane aeg korrektuuriks!
Kuigi Jõgeva paarikas toimus sel aastal juba viiendat korda, tekkis alles sel aastal aja ülekülluse tunne. See väljendus kasvõi selles, et kõik oli valmis juba mitu päeva enne mängu toimumist ja mingit viimase hetke rabelemist ei eksisteerinud. Lihtsalt tuli kohale tulla ja asi ära teha.
Rahulikkust süvendas ka mõõdukas osalejate arv. Ilmselt on 30 osalevat paari üsna optimaalne hulk, kuna paari aasta tagune 49 paari oli selgelt üle taluvuse piiri. Nüüd oli kõik paigas. Parasjagu ruumi, õhku jne.
Samuti tundus ka mäng selline olevat, mis suuri kirgi eriti ei küta. Nojah, aga kui nö. viimase hetke küsimusi polnud ja faktid enamvähem korralikult üle kontrollitud, siis polegi suurt iriseda.
Analüüs polegi nii lihtne. Mis seal ikka arutada igavat ja stabiilset asja. Kusjuures see igavus tähendab siin etteaimatavust ning teada-tuntud asja. Ei vedanud millegagi tulijaid alt ja ilmselt ka ei üllatanud.
Aga korraldajatele ja suuremale osale mängijatest selline asi vist sobib. Seetõttu püüame lähiaastatel sissetallatdu rada mööda edasi sammuda. Loodetavasti jätkub neidki, kes meiega liituda tahavad.
Üks huvitav vaidlusteema, mis Jõgeva paarikaga alati seondub... Et Jõgeva mäng = noorte mäng. Ja et vanadel meestel pole seega lootustki pildile pääseda. Nii mõnigi vanema generatsiooni tegija on kurtnud, et vanade teadmiste kõrvale uusi neil enam ei tule ja väga raske seetõttu meie mängu mängida. Samas ei julge mina küll väita, et olnuks kohutavalt popp ja noortepärane mäng. Üsna tasakaalustatud tegelikult ja selles ei ole me tõesti süüdi, et tänapäevaste asjade vastu huvi tunneme. Ja selleaastane esiots näitas, et mahub pildile igas vanuses kilbareid.
Lõpetuseks kiidaks ja tänaks kõiki neid, kelleta see mäng polnuks kaugeltki selline nagu ta tegelikult oli! Uute kohtumisteni Jõgeval!