Enesereklaam ja enesepettus

Siin see jutt eelmises postituses esitatud küsimustele. Vaadake palju lehte läheb ja kui palju tõde moonutatakse. Igatahes on tõde siin ja praegu esindatud. Lugege ja lugege veel!

1.-3. Oma nimega seoses ei tea mingit erilist lugu. Mu ema on rääkinud, et tema ainuke soov oli panna võimalikult lühike ja arusaadav nimi. Kuna minu õe nimi on Eve, siis on vanemate loogika suhteliselt mõistetav.
Varaseim lapsepõlvemälestus seondub haiglaga. 3-4-aastasena sõitsin kodumaja õues jalgrattaga (selline kolmerattaline mudel) ning ühel kukkusin ratta seljast või selle otsa nii õnnetult, et mind tuli kiirabiga ruttu haiglasse viia. Pärast väikest oppi hakkas paar nädalat väldanud haiglaelu ja sealsed tädid sedavõrd meeldima, et kui saabus aega koju minna ja ema mulle järele tuli, siis pugesin umbusklikult arstitädi selja taha peitu ning mõtlesin tükk aega, kas ikka tasub kaasa minna või mitte.
Lapsepõlv on meelde jäänud sellise rahulikuna. Mu vanemad on lihtsad tööinimesed ning seetõttu ei olnud kodus erilist luksust aga samas polnud ka millestki puudust. Mu vanemad pole kunagi seadnud mulle kunagi mõttetuid keelde, mille eest ma väga tänulik olen.
4. Koolis olin selline rahutu hing ja üsna mässumeelne. Konfliktid õpetajatega polnud kuigi haruldased. Puberteedieas olin trotsi täis ja koolivaenulik, ainult hirm vanemaid pahandada hoidis mind natuke tagasi. Päevikud kubisesid punase pastakaga kirjutatud märkustest. Keskkooli jõudes olin juba oluliselt rahulikum, kuid õppimise asemel oli huvitavam olla niisama. Tänapäeval kasutatakse selle kohta sõnu tšillimine ja hängimine. Kõige lähedasemaks sain kahe klassivennaga, kes vahelduva eduga ka pinginaabriteks olid. Nendega sai igasuguseid asju tehtud. Näiteks ühe pingipoolikuga otsutasime korraldada kirjandusalase maavõistluse. Tema lubas läbi lugeda kõik Balzaci eesti keeles ilmunud teosed, mina Shakespeare’i omad. Tema võitis! Mina loobusin 1,5 teose lugemise järel.
Sel pinginaabril olid keskas õlgadeni juuksed. Õhtuti pani ta juustesse käepärastest vahenditest (näiteks ajaleheribad!) tehtud väikesed rullid ning hommikul kogunesid klassivennad-õed kooli internaati (st tema elupaika, mis asus kooliga samas hoones) ning aitasid tal neid rullikesi ära võtta. Et see muuhulgas tähendas ka pisukest igahommikust (nii umbes 15 minutit) esimesse tundi hilinemist... Ärge teie hilinege, eks!? Kooli internaat oli üldse selline mõnus staap, kuhu sai popitundide ajal mindud ja muidu aega viidetud.
Meeldejäävam õpetaja on ilmselt minu vene keele õpetaja ning keskaaegne klassijuhataja, kes oli väga hea aineõpetaja, ülinormaalne klassijuhataja ja muidu tore mees. Siiamaani on meeles kuidas koos klassijuhatajaga ühes veerandilõpu tunnis Bon Jovi muusika saatel rokkisime .
5. Esimesed peod. Meenuvad kunagised ülipopulaarsed videodiskod. Ehkki vanust oli tollal nõutavast 18. eluaastast oluliselt vähem, õnnestus kuidagi ennast sisse pressida. Videodiskod oli selline asi, et lavale olid paigutatud televiisor ja videomakk ning inimesed kogunesid saali seinte ääres olevatele pinkidele ja vaatasid pärani silmi väljamaa videohitte. Eks lõpuks läks ikka tantsuks ka.
7. Tööle asusin juba ülikooliõpingute kõrvalt, et mitte emast-isast sõltuda. Viimaste kursute õpingud kannatasid selle arvelt väga tõsiselt, aga vähemalt olin materiaalselt sõltumatu. JG-sse tulekule eelnes mitu töist aastat erinevaid ameteid pidades. Tööasjades sattusin aeg-ajalt ka Jõgevale, seetõttu oli linn varasemast ajast tuttav ja kui Taisto Liivandi mulle tööd pakkus, siis oli see asjaolu otsustamisel vägagi oluline.
9. Hobid. Vaba ajal. Vaba aega on väga piiratud hulgal. Kevadest sügiseni käin igal võimalusel jalgrattaga sõitmas. Igati tervislik ja sportlik tegevus. Uue hobina hakkab kindlasti päevakorda tõusma kiting ehk eesti keeles tuulelohe lennutamine. Sõber kinkis suvel sünnipäevaks lohe ning sügisel sai mitmel korral asja proovimas käidud. Tundub huvitav asi olevat.
10. Ideaalsed õpilased. Pole kindel, et ma tahaksin õpetada ideaalseid õpilasi. Mulle meeldivad sellised muidu normaalsed rohkem. Ideaalne seondub ikka kukupaiga, kes kuulab iga su sõna , käitub eeskujulikult ja õpib ainult viitele. Aga see oleks hirmus igav kool, kus kõik sellised oleksid. Parem olgu õpilased rõõmsameelsed, elavaloomulised, aktiivsed, natuke ülemeelikud jne.

11.,13. Olles positiivse ja optimistliku elustiili esindaja, ei püsi igasugused piinlikud ja pettumust valmistavad hetked kuigi kaua meeles. Piinlik oleks siis, kui vana mehena poisikeste lollusi teeks. Aga suurim saavutus seisab kindlasti veel ees.

12. Võlurilt võiks ju mida iganes soovida, aga mina paluksin temalt tervist, õnne ja teravat mõistust. Kui need on elus olemas, tuleb muu nagu möödaminnes.

14. Muusikas, filmis ja kirjanduses on lemmikuid nii palju, et ainuüksi nende loetlemine võtaks mitu lehekülge. Muusikas võiks paljude hulgast esile tõsta biitleid. Avastasin nad enda jaoks põhjalikumalt paar aastat tagasi ja kuulan suurima mõnuga. Lihtsuses peitub võlu! Filmidest vaatasin viimati „Borati“ filmi kinos. Mulle meeldis ja elamuse andis juba seegi, kuidas saalitäis inimesi laginal naeris. Kirjandus.... Juturaamatute lugemiseks on liiga vähe aega ja tahtmist. Kui aasta jooksul 3-4 raamatut läbi loen , siis on see juba kõva sõna. Häbiga pean tunnistama, et ei mäleta, milline oli viimati loetud ilukirjandusteos. Aga kui kunagi pensionile lähen, siis ainult raamatuid loengi .

15. Unistuste puhkusega seoses tuli mulle meelde üks Peeter Volkonski (mängib muide ka mälumängu  ) intervjuu, kus ta rääkis oma teooriast, kuidas ta üht tööd tehes puhkab teisest jne. Mulle selline mõttekäik meeldib – ajalugu õpetades puhkan mälumängust, mälumängu küsimuse koostades puhkan ajaloo õpetamisest, mõnda üritust läbi viies mõlemast eelmisest. Järeldus - kogu elu on puhkus? Ja elu on unistus!