Kõik on ootel. Koolis on juba üks suur veerandi-, poolaasta- jne. lõpu ootus. Õpilased tunduvad olevat väsinud ja õpetajadki käivad kärsitu olemisega ringi. Veel mõned päevad ja siis uuest nädalast ka veel natuke.
Eks sellised fantastilised ilmad nagu viimastel päevadel on olnud, sunnivad eriliselt pingutama, et masendus raske haamriga ei lajataks. Lõputu polaaröö...
Muidu ma jõule ei oota, aga lumi võiks juba küll maha tulla. Oleks hoopis teine tera.
Täna nägin Tartu linnas massiliselt jalgrattureid (vähemalt 5), kes pimedust ja löga ja teisi raskeid asju trotsides end kodu suunas (?) pressisid. Huvitav, paar päeva tagasi, kui oluliselt parem ilm, ei näinud ma ühtki ratturit linna peal kimamas. Ekstremistid järelikult.
Mind ennast aga huvitab asjaolu, et kuidas ma neid tööotsakesi nii palju suudan sebida? Teen kirjakasti lahti, vaatan erinevate asjade tähtaegu ja ikka avastan, et oi täna juba vaja valmis teha. Niimoodi need usinad sõrmed klahvidel jälle klõbisevad ja asjad muudkui valmivad.
Mida teeb Busykiskja siis, kui midagi teha pole? Õigus! Otsib endale tegevust! Krdi igiliikur selline!
Päeva möödalask: ma ikkagi ei usu, et vanad roomlased inimesi elektriga hukkasid. Mõningad tehnilised raskused (näiteks elektri puudumine) takistasid neid seda tegemast. Mida selline, ühe õpilase suust pärinev arvamus, näitab? Eelkõige seda vist, et 8. tund tunniplaanis on saatanast! Katsu sa selgelt ja täiuslikult mõelda. Mina ise olen 8. tundide ajal niisuguseid käkke kokku keeranud, et roomlaste elektriga kärsatamine on suisa 5 + pakkumine. Nendest käkkidest ajalugu muidugi kangekaelselt vaikib :).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar