Alustan reisimuljete talletamist. Seda, et eelmine neljapäev sedavõrd seiklusterohkeks ja kaootiliseks kujuneb, ei osanud algul tõesti arvata.Päeva jooksul oli mure numero uno see, et ilm läheb käest ja lennud tühistatakse jne (asjata... nagu hiljem teadjamad rääkisid, pidi selliseid asju suht harva juhtuma).
Igal juhul on Czech Airlines tegija lennufirma. Viisakas teenindus, söök-jook, mugav lennuk - mida veel tahta. Mina annan sellele firmale 10 punkti. Vaid reis Pariisi hilines pool tundi, sest Pariisis oli udu (ja tõesti oli - mina nägin seal maapinda vahetult enne maandumist).
Pariis tervitas oma suurusega - hiigelsuur Charles de Gaulle'i lennuväli oma rahvaste paabeliga jättis sügava mulje. Nojah, kaootiliseks kiskus asi siis, kui oli vaja leida raudteejaam, et liikuda jaamast linna. Võttis aega, sest prantslaste sildimajandus on suht kummaline. Raudteejaam leitud, läks tükk aega piletiautomaadiga maadlemiseks. Oi kuidas ma igatsesin taga kohalike reisirongide konduktoreid! Lõpuks sai kaardiga pilet ostet (siililegi selge!) ja järgmisesse vaksalisse (Gare du Nord). Seal tuli piletiautomaadiga sama trall läbi teha, aga sedakorda oli asi veelgi keerulisem. Lõpuks nabisime ühel šokolaadipoisist asjapulgal nööbist kinni ja lasime ette näidata. Siis saime küll aru, aga oli tõesti keeruline.
Lootused, et nüüd on seiklused lõppenud, kustutas jõudmine sihtjaama. Selleks oli paarkümmnend kilomeetrit linnast väljas asuv väikelinn Pontault-Combault (või midagi sellist). Siis jõudis minuni lõplikult kohale teadmine, et see mõis, kus me lõplik peatuspunkt asus, meid sel ööl näha seal ei soovi. Plaan B - leida asendushotell. Taksos, millega hotelli sõitsime, puudus taksomeetri nimeline asi. Hotelli jõudes selgus, et lõpliku puhkuse asemel jällegi jama. Pole vist õige koht. Ja nii olnudki - linnakeses veel teinegi sama firmamärgiga hotell. Lõpuks tulid meie sõbrad belglased ja inglased (Steven ja Jane) ning viisid meid ometi õigesse kohta. Selleks hetkeks oli kell kaugelt üle südaöö ja väsimus reisist ning sekeldustest peaaegu talumatu. Seetõttu hotelli suht kesine tase eriti korda ei läinud, peaasi et magada sai. Järgmisest päevast kunagi hiljem.
Päeva tüng: tutvustasin oma kallitele Tallinna kolleegidele enda blogi. Viimane sissekanne oli teadupoolest tüngateemaline. Tegid kohe mulle ka. Alles Tallinna lennujaamas avastasin, et miski kutsumata külaline mul kotis. Tegi olemise kohe väga lõbusaks. Aga - kes viimasena naerab, naerab kõige magusamalt! Järgmise korrani!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar