Laupäeval jätkus meie üritus samas chateaus, sisustades mugavalt kogu päeva. Tundus, et olen nagu miskil erilisel mälumängurite saarel, kus segamatult saab tegeleda põhitegevusega. Ainsateks kõrvalisteks isikuteks mõisa teenindav personal.
Laupäev algas individuaaliga. 110 küsimust. Enamik neist sellised, millele vastust suht lootusetu leida. 40 punkti 110-st võimalikust. Koht 60. or something. Mida mäng edasi, seda süveneva väsimusega pidin võitlema. Lõpuks ei meenunud isegi enam elementaarsedki asjad. Nagu näiteks see, millises raamatus kasutati tõlkimisel paabelikala (Põidlaküüdikas teadupoolest ju!). Aaagggghhh!
Tore asi oli see, et programm oli niivõrd tihe, et võimalikuks põdemiseks ei jäänud aega. Peatselt järgnes paarismäng. Sama tõdemus nagu üksikmänguski - masendavalt lollid. Kui viitsiks põdeda, põeks hirmsasti. Aga siiski 17. koht rohkem kui 50 paari seas. Äkki siiski liialt maksimalistlik ellusuhtumine?
Ilm oli tol päeval väga ilus. Mõisapargis lasid miskid linnud kena laulukest ja üldse oli aprilli tunne. See, mis kuu tegelikult on, ununes täielikult. Väikesed õueskõnnid aitasid kenasti vaimu värskendada.
Mis sest kasu? Järgnes koondiste mäng 5.-6.kohale Walesiga. Nad tegid meid vaikselt, aga järjekindlalt tümaks. Küsimused, küsimused... Teadsin Alfa Romeo 147-t ja India tulejamalannat Agnit...Olin uhke. Tegelikult olid need 90-st suht (vabandust, väikesed ninatargad neiud!) ainukesed asjad, mida teadsin. Pidanuks enne EM-i ikka trenni tegema. Aga kas sellest kasu olnuks? Kahtlen.
14-tunnise maratonpäeva lõpetas leedukate näidismäng (jumal tänatud, et te olemas olete, vähemalt ei nopi me viimaseid kohti!). Meenutas stiililt venelaste poppi telemängu "Kes? Mis? Kus?" (või mida iganes...). Enamiku vastuste tuletamiseks oli loogikat vaja, mitte faktimälu. Vahelduseks põnev, pideva mängimisega muutuks kiirelt tüütuks.
Ja jõudiski järjekordne mnemomaratoni päev öhe.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar