Eile sain kinnitust tõsiasjale, et elu võib pakkuda üllatusi ka valdkondades, kus ammu oled veendunud, et miskeid üllatusi olla ega tulla ei saa. Tallinn - Tartu linnavõistlus. Sedakorda Tallinnas. Mängujuhiks üks hiidlasest habemik. Tõestas ära, et halva mängu tegemiseks on olemas seni täiesti avastamata dimensioone. Siiski peab ütlema tema suhtes, et kuna tegemist oli esimese tõsise mälumängugga ta jaoks, siis vend keeras lihtsalt vindi üle. Teisalt, tulles tippmeestele mängu tegema, ei teeks paha mõningane taustsüsteemi tundmine. Eile seda hirmu ei olnud, iga vooruga läks asi järjest sürrimaks. Mängu saatmas mängujuhi pidev naeru kõhistamine ja vabandused stiilis "No see küsimus oli nüüd küll lihtne" (kusjuures tuhka ta oli). Selliselt lõbusalt purjetasime sadamasse, mis seekord märkis Tallinna veenvat võitu (208:181?). Aga mis seal ikka. Jälle uus ja hariv kogemus. Elukestev õpe ;P !
Päeva autasu: Kvardi võistkonnaga saime Tartu parimaks tiimiks olemise eest erimedalid. Esimene kord, kui medali saab 4. koha eest (mis teadupoolest on jama!). Ja medalil ilutseb kiri "Väikelinnade parim". Süda läks kohe soojaks. Väike selgus tartlaste seas valitsevasse identiteedikriisi.
Päeva seltskond: eks ikka see, kellega Tallinna ja sealt tagasi sai vuratud. Väga lõbus!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar