Universumi lollike

Sellise pealkirjaga maalinäituse korraldas paar aastat tagasi peaasjalikult animafilmikunstnikuna tuntud Mati Kütt. Näib lahe sell ja maalib ka hästi. Väga huvitav pealkirigi.
Kohati tunnen ennast sellise universumi lollikesena. Kulgen oma rütmis ja ei lase ennast maailma asjadel kõigutada. Koolis töötamine tekitab sellist tunnet päris olulisel määral. Kipub ju nii olema, et ühiskondlik arvamus väidab järjekindlalt, et kool nüüd meesterahvale (nooremapoolsemale eriti) küll õige töötamise koht pole. Sellises olukorras on tore sedasama arvamust õrritada. Mina olen selles elemendis oma eluga vägagi rahul, mõnikord isegi liiga rahul. Pole stiimulit, mis ära meelitaks. Siiski terendavad taamal ähvardavad pilved, kuna linnas plaanis suur koolireform ja hiljemalt 2011/2012 soovitakse kaks kooli kokku panna. Meie majas hakkaksid olema seejuures 1.-6.klassid. Gümnaasiumist algkooliks järelikult. Üldiselt üsna pessimistlikus toonis arengukava. Inimesed ei arvesta võimaliku peatse beebibuumiga ka väikelinnas jne. Ei usu, et taolised pidevad reformid viiksid linna uutesse kõrgustesse, pigem jätkub nukker mülgastumine. Hakka või uskuma noori, kes mulle aastaid ajanud pommiaugu teooriat.
Aga vahest ongi siis aeg küps uuteks väljakutseteks ning uuteks ametiteks. Räägitakse ju, et inimene end teatud aja järel mingis ametis ammendab. Loodetavasti selline areng mind veel niipea ei taba, sest energiat ja tahet on hetkel küllaga. Rääkides naljaga pooleks kümnendikele oma võimalikust ametivahetusest, pakkus see neile kindlasti üsna kahjurõõmsat-kaastundlikku elamust, sest ega paljud vist ei usu, et õpetaja mõnes teises (eriti veel paremas) ametis hakkama saaks. Siiski-siiski selline kõrvalt rabamine käib täie hooga juba praegu ja see ei mõju mitte väsitavalt, vaid pigem värskendavalt. Tänud teile, Ristiku rahvas! Ja suvel tulen ma teile niikuinii appi. Puhkus jääb sellest küll lühemaks, aga olgem ausad, 56 päeva puhkust ongi natuke kurjast.

Päeva tutvus: eile esitles kallis kolleeg mind Andrus Vaarikule. Ehkki taolised asjad ei tohiks nagu üleliia ärevust tekitada, oli ikkagi selline puhevil koolipoisi tunne. Andrus Vaarik ju ikkagi!