Nägin eile pealt liiklusavariid. Inimene jäi auto alla. Sündmuspaik: Tartu linn, Võru-Eha tänava rist. Siirdusin igaõhtuse rutiini käigus raudteejaamast kodu suunas. Ületasin pitsapoe juures sebra. Minuga koos ületas selle keegi meesterahvas, käes pudel kange õllega. Siirdusin Eha tänavale, mees ületas Eha tänava, et minna mööda Võrut edasi. Selle ületamise käigus asi temaga juhtuski. Olin saanud paar sammu edasi astuda, kui kuskil üsna minu kõrval käis tuhm, ent piisavalt tugev mürtsatus. Sekundi murdosa jooksul ei saanud mitte miskit aru. Siis vaatasin külje peale ja nägin, et üks auto on peatunud ja selle auto kõrval on pikali seesama mees. Pudeli asukohta ei tuvastanud. Eks auto oli üritanud tiheda liiklusega Võru tänavalt siva ära pöörata, aga kahjuks otse inimesele otsa. Peatusin korrak ning vaatasin kas midagi hullu on juhtunud. Õnneks siiski mitte. Mees ajas ennast teelt üles ja kukkus ropult sõimama. Ilmselt sõimaks suure vihaga isegi. Minu käsi oli haaramas telefoni, et vajadusel kutsuda abi või kui autojuht vehkat peaks tegema, siis politseisse helistada. Antud juhul ei läinud kumbagi vaja. Hakkasin edasi liikuma, aeg-ajalt tagasi vaadates. Tundus, et inimesed said siiski omavahel asjad lahendatud.
Kuigi midagi väga hirmsat ei juhtunud, hõljub pilt õnnetuskohalt siiani silme ees. Vastik! Paraku sellised asjad juhtuvad. Kuigi olen ise suhteliselt ettevaatlik, on minulgi paaril korral sebral peaaegu üle varvaste sõidetud. Kahjuks on autojuhte, kes jalakäijat kellekski ei pea.
Kuigi inimesed ei peaks selliseid asju kunagi nägema, olen juhtunud tunnistajaks ka õnnetusele, kus jalakäija oli surma saanud. Tallinnas kümmekond aastat tagasi. Detailidesse laskuma ei hakka. Mäletan, et oli palav suvepäev, õnnetus juhtus kuskil bussijaama kandis ja nähtust hakkas mul bussis ikka väga halb. Toonitan - seda ei tohiks ükski inimene kunagi näha. Ja kuigi võib vastu vaielda, et filmides näidatakse kogu aeg sihukesi asju, siis seal ma sain selgelt aru, mis on vahet filmil ja tegelikul elul. Ja aru ma ei saanud neist inimestest, kes seal suud ammuli pealt vahtisid. Mul piisas vaid hetkelisest pilgust (lihtsalt tahtsin näha, mida inimesed küll vaatavad), et sedasama pilti veel aastaidki hiljem unes näha.
Karm asi see liiklemine ja liiklus. Hoidke silmad lahti ja olge ettevaatlikud!
kolmapäev, 28. november 2007
esmaspäev, 26. november 2007
Teiste inimeste elud
Ma pole üliaktiivne blogosfääri kasutaja ja tarbija. Neid päevikuid, mida loen ja jälgin, on paarkümmend. Enamik nendest blogijatest on mulle vähem või rohkem tuttavad. Siiski on ka erandeid. Paari blogi autorit ma isiklikult ei tunne. Ei tea isegi seda, kes ta selline päriselus on jne. Väljanägemise kohta on tänu blogis leiduvatele fotodele ettekujutus olemas. Sattusin nende blogidesse läbi tuttava tuttavate. Inimestel ju kombeks panna enda blogisse teiste blogide linke jne. Minugi blogi on ju sedamoodi lingitud. Loen neid blogisid, sest tegemist on haritud inimestega, kes on palju lugenud-kogenud ja kellel on palju teistelegi öelda. Ja nende blogides on selline kuidagi soe alatoon, mis endagi jäätunud südame üles soojendavad.
Vaatamata sellele, et tegemist on mulle võõraste inimestega, olen nende elu ja tegemistega üsna hästi kursis. Päris kõhe mõelda, et kui me päriselus kuidagi kokku juhtuksime, siis ma teaksin neist üsna palju, aga mina oleksin nende jaoks tõeline tabula rasa (muidugi kui nad mu blogi salaja ei loe :P ).
Samas on fakt see, et siinkohal saavad paralleelid minu ja mõne maniaki vahel otsa. Ma ei kasutaks seda infot kuidagi nende vastu. Minu arust pole lahe neile kõrva sosistada: "Ma tean, mida sa tegid möödunud suvel!". Mul on austus nende elu ja privaatsuse suhtes. Nende elu on tore ja ma loen nende tegemisi nagu mõne hea sõbra omi, aga ma kavatse sinna kuidagi sekkuda. Isegi kommenteerida ei kavatse. Milleks?
Mingil määral meenutab võõraste inimeste blogide lugemine lukuauguperverdi tegevust, aga suur erinevus on ju see, et blogijad on oma hinge ise paljaks kiskunud. Ja siis ei saa neil olla midagi ka selle vastu, kui igasugused nende blogi loevad.
Üks tendents on viimasel ajal imelik. Üha rohkem tekib suletud blogisid. St. neid, kuhu pääseb ligi ainult "kutsega". Minu arvates on asjad nii - kui juba blogid, siis julge ka oma kirjatükkide eest avalikult vastutada. Kui kardad võõraid pilke, siis pea paberkandjal päevikut. Vot!
Vaatamata sellele, et tegemist on mulle võõraste inimestega, olen nende elu ja tegemistega üsna hästi kursis. Päris kõhe mõelda, et kui me päriselus kuidagi kokku juhtuksime, siis ma teaksin neist üsna palju, aga mina oleksin nende jaoks tõeline tabula rasa (muidugi kui nad mu blogi salaja ei loe :P ).
Samas on fakt see, et siinkohal saavad paralleelid minu ja mõne maniaki vahel otsa. Ma ei kasutaks seda infot kuidagi nende vastu. Minu arust pole lahe neile kõrva sosistada: "Ma tean, mida sa tegid möödunud suvel!". Mul on austus nende elu ja privaatsuse suhtes. Nende elu on tore ja ma loen nende tegemisi nagu mõne hea sõbra omi, aga ma kavatse sinna kuidagi sekkuda. Isegi kommenteerida ei kavatse. Milleks?
Mingil määral meenutab võõraste inimeste blogide lugemine lukuauguperverdi tegevust, aga suur erinevus on ju see, et blogijad on oma hinge ise paljaks kiskunud. Ja siis ei saa neil olla midagi ka selle vastu, kui igasugused nende blogi loevad.
Üks tendents on viimasel ajal imelik. Üha rohkem tekib suletud blogisid. St. neid, kuhu pääseb ligi ainult "kutsega". Minu arvates on asjad nii - kui juba blogid, siis julge ka oma kirjatükkide eest avalikult vastutada. Kui kardad võõraid pilke, siis pea paberkandjal päevikut. Vot!
pühapäev, 25. november 2007
Jälle juubel
Etskae. Vaatasin oma postituste arhiivi. Avastasin, et esimene postitus on tehtud täpselt aasta tagasi. Täiesti üllatav on see, et vaatamata oma laisale loomule olen aastakese kenasti vastu pidanud. Ja hoog pole ka raugenud, vaid viimasel ajal on energiat juurdegi tulnud. Tundub, et blogin ka teise aastakese julgelt edasi. Tänan siis püsi- ja muidu lugejaid, et olete pidanud kenasti vastu. Et pole mu lootusetust mölast veel väsinud jne. Palju õnne!
Muusika...Muusika? Muusika!
Eile lõuna ajal, olles terve hommiku asjatanud, viskasin natukeseks diivanile külili ning klõpsisin puldiga telekanaleid. Sattusin kanalile Mezzo, mille jälgija ma tavaliselt ei ole. Aga jäin vaatama. Nimelt algas sealt just siis üks Eesti muusikaelu tutvustav film. Tekkis huvi, kuidas siis tutvustatakse. Ilmselt on kanali keskus Prantsusmaal ja seeõttu oli proovitud leida seda keelt rääkivaid muusikuid ka. No näiteks perekond Tulved (ikka Jaan-Eik ja Helena :) )...
Päris ilus ülevaade. Laulupeod, setude leelotamine, tuntumad heliloojad jne. Pärti ei näinud, aga ilmselt on ta juba palju rohkem kui lihtsalt ühe kohaga seonduv nähtus.
Pole tõesti midagi põdeda. Eestlased on muusikarahvas. Kahjuks ei kehti see mu enda kohta. Vähemalt ses osas, et ei mängi ma ühtki pilli ega laula. Mis võib-olla on isegi imelik, sest suguvõsas on mitmeid häid pillimängijaid-lauljaid ning isegi üks vääääga kuulus helilooja. Enda lihane isagi laulis enne pensile jäämist mitmetes koorides ja mängis ansamblites kontrabassi.
Mind on proovitud panna klaverit õppima. Mäletan, et olin vast 8-9-aastane. kui ema võttis mind kaasa ja viis muusikaõpetaja juurde. No miskit head esimesest tunnist välja ei tulnud ja sinnapaika see asi jäi. Millest on isegi kahju, sest klaver on lummav pill ja klaverikontserdid väga huivtavad kuulata. Aga ju oli siis sõpradega lolluste tegemine ja muidu tühja panemine märksa lihtsam.
Muid pille pole minu kätte usaldatud. Kitarri olen küll aeg-ajalt plõnninud, aga mänguks seda nimetada ei saa.
Laulmisega on asi sama halb. Ma ei tea isegi seda, kas ma pean viisi või mitte. Muidugi olen ma laulnud. Mäletan selleaastaseid mälumängurite suvepäevi, kus me mitmehäälselt "Veskimeest" laulsime. Aga kell oli juba 5 hommikul ja tormiline öö selja taga. Igaüks on sellisel hetkel lauluvõimeline ja -himuline. Kuid tavaolukorras hoian suu kinni. Isegi kooli laulu (üks ütlemata lihtne ja samas kallis laul) laulan pigem mõttes kaasa või siis huuli liigutades.
Millest selline ebamäärasus? Aga piisab vaid sellest, kui muusikaõpetaja teismelised poisid kenasti paika paneb. "Teie ei oska laulda, hoidke oma nokad kõvasti kinni!" vms. Ja kui tegidki uuesti lahti, anti sama mõte edasi palju ebaviisakamalt. Väga piinlik ja alandav. Ja kui rääkida, et mis sellest vanast asjast ikka rääkida, siis palun lugejal mõelda samasugustele asjadele enda kooliajast (pole vahet, kas see juba ammu möödas või alles kestmas). No vot... Ma olen kogenud ka seda, mida tähendab kui õpetaja sulle kätega kallale tuleb. Ma tean... Ma oleks võinud vastu hakata. Aga ma tean ka seda, et kui ma oleks tal ninaluu purustanud, oleks mind erikooli saadetud. Pikema jututa. Nii et... Kõik alandused tuli lihtsalt alla neelata. Ja muusikatunni piinlikud hetked polnud kaugeltki kõige hullemad.
Aga vaatamata aegade möödumisele ma suud väga sageli lahti ei tee. Ja kindlasti mitte solistina. Kuigi keegi võiks mu ju kunagi üle vaadata ja kuulata. Äkki saab asja. Võib-olla siiski on geneetilisi soodumusi.
Üht muusikaga seonduvat asja ma ei oska veel. Nimelt tantsida. Muidu hööritamise ja väänamisega saan hakkama. Seda on korduvalt ööklubideski tehtud. Aga kontakttants partneriga. Huuuuu... Partnerist on kahju. Sest reeglina on ta minust pisem ja õrnem ja osavam.
No kuidagi ei ole nagu koordinatsiooni. Või mida iganes. Ja pealegi on ülekaaluliste tants lihtsalt väga kole asi. Tantsija peab olema heas kehalises vormis. Mitte sumomaadleja kehaga. Maksimalisti asi. Aga samas tantsida mulle meeldib. Isegi väga. Omal ajal sai koolis tantsukursustelgi käidud. Ent ununenud kõik. Eks kui keha enam-vähem vormi saan, tuleb kursused kavva võtta. Leida mõni samal tasemel partner ja ABC-ga peale hakata.
Tulevikuks plaane kui palju :) . Hei... Kes see ütles, et unistada ei tohi?
Päris ilus ülevaade. Laulupeod, setude leelotamine, tuntumad heliloojad jne. Pärti ei näinud, aga ilmselt on ta juba palju rohkem kui lihtsalt ühe kohaga seonduv nähtus.
Pole tõesti midagi põdeda. Eestlased on muusikarahvas. Kahjuks ei kehti see mu enda kohta. Vähemalt ses osas, et ei mängi ma ühtki pilli ega laula. Mis võib-olla on isegi imelik, sest suguvõsas on mitmeid häid pillimängijaid-lauljaid ning isegi üks vääääga kuulus helilooja. Enda lihane isagi laulis enne pensile jäämist mitmetes koorides ja mängis ansamblites kontrabassi.
Mind on proovitud panna klaverit õppima. Mäletan, et olin vast 8-9-aastane. kui ema võttis mind kaasa ja viis muusikaõpetaja juurde. No miskit head esimesest tunnist välja ei tulnud ja sinnapaika see asi jäi. Millest on isegi kahju, sest klaver on lummav pill ja klaverikontserdid väga huivtavad kuulata. Aga ju oli siis sõpradega lolluste tegemine ja muidu tühja panemine märksa lihtsam.
Muid pille pole minu kätte usaldatud. Kitarri olen küll aeg-ajalt plõnninud, aga mänguks seda nimetada ei saa.
Laulmisega on asi sama halb. Ma ei tea isegi seda, kas ma pean viisi või mitte. Muidugi olen ma laulnud. Mäletan selleaastaseid mälumängurite suvepäevi, kus me mitmehäälselt "Veskimeest" laulsime. Aga kell oli juba 5 hommikul ja tormiline öö selja taga. Igaüks on sellisel hetkel lauluvõimeline ja -himuline. Kuid tavaolukorras hoian suu kinni. Isegi kooli laulu (üks ütlemata lihtne ja samas kallis laul) laulan pigem mõttes kaasa või siis huuli liigutades.
Millest selline ebamäärasus? Aga piisab vaid sellest, kui muusikaõpetaja teismelised poisid kenasti paika paneb. "Teie ei oska laulda, hoidke oma nokad kõvasti kinni!" vms. Ja kui tegidki uuesti lahti, anti sama mõte edasi palju ebaviisakamalt. Väga piinlik ja alandav. Ja kui rääkida, et mis sellest vanast asjast ikka rääkida, siis palun lugejal mõelda samasugustele asjadele enda kooliajast (pole vahet, kas see juba ammu möödas või alles kestmas). No vot... Ma olen kogenud ka seda, mida tähendab kui õpetaja sulle kätega kallale tuleb. Ma tean... Ma oleks võinud vastu hakata. Aga ma tean ka seda, et kui ma oleks tal ninaluu purustanud, oleks mind erikooli saadetud. Pikema jututa. Nii et... Kõik alandused tuli lihtsalt alla neelata. Ja muusikatunni piinlikud hetked polnud kaugeltki kõige hullemad.
Aga vaatamata aegade möödumisele ma suud väga sageli lahti ei tee. Ja kindlasti mitte solistina. Kuigi keegi võiks mu ju kunagi üle vaadata ja kuulata. Äkki saab asja. Võib-olla siiski on geneetilisi soodumusi.
Üht muusikaga seonduvat asja ma ei oska veel. Nimelt tantsida. Muidu hööritamise ja väänamisega saan hakkama. Seda on korduvalt ööklubideski tehtud. Aga kontakttants partneriga. Huuuuu... Partnerist on kahju. Sest reeglina on ta minust pisem ja õrnem ja osavam.
No kuidagi ei ole nagu koordinatsiooni. Või mida iganes. Ja pealegi on ülekaaluliste tants lihtsalt väga kole asi. Tantsija peab olema heas kehalises vormis. Mitte sumomaadleja kehaga. Maksimalisti asi. Aga samas tantsida mulle meeldib. Isegi väga. Omal ajal sai koolis tantsukursustelgi käidud. Ent ununenud kõik. Eks kui keha enam-vähem vormi saan, tuleb kursused kavva võtta. Leida mõni samal tasemel partner ja ABC-ga peale hakata.
Tulevikuks plaane kui palju :) . Hei... Kes see ütles, et unistada ei tohi?
reede, 23. november 2007
Abitus ilma elutähtsate asjadeta
Minu ja meie kõigi ümber on palju asju, mille olemasolu on loomulik ja lausa hädavajalik. Tuled koju, paned tule põlema, surfad internetis, vaatad telekat, käid pesemas jne. Ja ei kujuta ettegi, et miski neist võiks puududa su elus.
Kohati pakub aga suur elu parandusi sinu maailmapilti. Ja siis tunnetad oma nõrkust ja abitust. Eile koju tulles avastasin, et veekraanidest ei tulnud peale kurjakuulutava sisina ja korina miskit. Natuke ootust ja siis majaomaniku juurde aru pärima. No teada jutt. Keegi hooletu üüriline oli lasknud oma torud lõhki ja neid lapitakse. Ei tulnud vett õhtu ega öö jooksul tagasi. Ja just sellistel hetkedel on kõige suurem soov võtta joogivett, pesta jne. Minu õnneks on majas olemas ühisvetsud ja -vannitoad, nii et lootusetusse hätta ei jäänud. Aga samas oli olukord tõsiselt murettekitav.
Hommikul tabasin end iga paari minuti tagant kraani keeramas. Lõpuks saadi torud korda ja normaalne elurütm taastus. Aga jah, mugavustega elu on nii mõistetavaks muutunud, et vähimgi kõrvalekalle viib endast välja. Jõudsin juba pikalt ette mõelda, et mis siis saab kui terve nädal näiteks vett ei ole.
Ja kuidagi ei saa aru inimestest, kes elavadki sellistes tingimustes kogu aeg. Tundub juba täiesti ilmvõimatu. Aga inimene pidada kõigega harjuma.
Kohati pakub aga suur elu parandusi sinu maailmapilti. Ja siis tunnetad oma nõrkust ja abitust. Eile koju tulles avastasin, et veekraanidest ei tulnud peale kurjakuulutava sisina ja korina miskit. Natuke ootust ja siis majaomaniku juurde aru pärima. No teada jutt. Keegi hooletu üüriline oli lasknud oma torud lõhki ja neid lapitakse. Ei tulnud vett õhtu ega öö jooksul tagasi. Ja just sellistel hetkedel on kõige suurem soov võtta joogivett, pesta jne. Minu õnneks on majas olemas ühisvetsud ja -vannitoad, nii et lootusetusse hätta ei jäänud. Aga samas oli olukord tõsiselt murettekitav.
Hommikul tabasin end iga paari minuti tagant kraani keeramas. Lõpuks saadi torud korda ja normaalne elurütm taastus. Aga jah, mugavustega elu on nii mõistetavaks muutunud, et vähimgi kõrvalekalle viib endast välja. Jõudsin juba pikalt ette mõelda, et mis siis saab kui terve nädal näiteks vett ei ole.
Ja kuidagi ei saa aru inimestest, kes elavadki sellistes tingimustes kogu aeg. Tundub juba täiesti ilmvõimatu. Aga inimene pidada kõigega harjuma.
Mängupisik minu sees
Kurtsin siin natuke aega tagasi mälumänguisutuse üle. Et pole seda sädet mu sees. Aga tegelikult on. Selleks on lihtsalt vaja õiget seltskonda, mängu jne.
Viimati oli selline hea mängutunne üleeile TÜMK-is. Koht iseenesest mõjub juba väga rahustavalt ja inspireerivalt. Rõhutan jällegi neid sealseid positiivseid väärtusi: inimesed tulevad kohale, suhtlevad mõnuga, söövad (kui soovivad), tarbivad jooke (kui tarbivad) jne. Keegi ei ole kuri ja torssis. Tavalisel mängul võib seda küll ka olla, ent reeglina on õhustik palju pingelisem.
Mängu läbiviijad olid mulle suureks ja meeldivaks leiuks. Võistkond Lihtsalt L. Tavaliselt mängin ma koos nendega. Lihtsalt meeldivad inimesed. Sellepärast. Aga seekord olid nad teinud lihtsalt leidliku mängu. Päris palju muidugi triviaalseid küsimusi mu jaoks (aga kes see käseb mul nii tark olla), aga samas ka palju tuletamisrõõmu ja põnevaid uusi teadmisi. Ja muidugi ka asju, mida ei teadnud ja ei saagi teadma.
Mängu võlu seisnes selles, et see oli lihtsate asjaarmastajate tehtud. Seetõttu ei olnud see mäng viimse detailini paika timmitud, vaid selline mõnusalt omas voolusängis kulgev. Proffide mängud on ilmselt küll paremad, aga samas ei ole nad sageli üldse nii huvitavad. Loominguline vaim on asendatud puhta robotimajandusega. Kiitus teile, kallid sõbrad! Ma olen küll väga rahul.
Mäng oli ka hea, kuna võistkond oli just see, mis ta olema pidi. Sandraga koos mängimine oli tegelikult päris hea lüke. Vähemalt on inimesel olemas korralik mängutaust, kuid samas rikkumata pidevast mängimisest. Seetõttu oskab inimene midagi pakkuda, kaasa arutada ja nii edasi. Võib küll väita, et mina tõin suurema osa punktidest, ent samas poleks ma pildilt tundnud ära Politkovskajat, osanud pakkuda laulusõnade autoriks Ott Arderit jne. Ja ei maksa unustada Blondiinide Liiga naisliikmete veel üht vajalikku funktsiooni - lihtsalt ilus olla. Ka sellega sai mu kaaslane eeskujulikult hakkama. Ja enne mängu ilmutatud kartus, et ma saan teada, kui loll ta tegelikult on, ei leidnud kuidagi kinnitust. Tnx, my friend! Ja kogu julgust järgmisteks kordadekski.
Igatahes oli tuju pärast mängu päris hea. Kordaläinud õhtu. Ja see, et lõppkokkuvõttes teiseks jäime, ei olnud sealjuures mingi näitaja.
Viimati oli selline hea mängutunne üleeile TÜMK-is. Koht iseenesest mõjub juba väga rahustavalt ja inspireerivalt. Rõhutan jällegi neid sealseid positiivseid väärtusi: inimesed tulevad kohale, suhtlevad mõnuga, söövad (kui soovivad), tarbivad jooke (kui tarbivad) jne. Keegi ei ole kuri ja torssis. Tavalisel mängul võib seda küll ka olla, ent reeglina on õhustik palju pingelisem.
Mängu läbiviijad olid mulle suureks ja meeldivaks leiuks. Võistkond Lihtsalt L. Tavaliselt mängin ma koos nendega. Lihtsalt meeldivad inimesed. Sellepärast. Aga seekord olid nad teinud lihtsalt leidliku mängu. Päris palju muidugi triviaalseid küsimusi mu jaoks (aga kes see käseb mul nii tark olla), aga samas ka palju tuletamisrõõmu ja põnevaid uusi teadmisi. Ja muidugi ka asju, mida ei teadnud ja ei saagi teadma.
Mängu võlu seisnes selles, et see oli lihtsate asjaarmastajate tehtud. Seetõttu ei olnud see mäng viimse detailini paika timmitud, vaid selline mõnusalt omas voolusängis kulgev. Proffide mängud on ilmselt küll paremad, aga samas ei ole nad sageli üldse nii huvitavad. Loominguline vaim on asendatud puhta robotimajandusega. Kiitus teile, kallid sõbrad! Ma olen küll väga rahul.
Mäng oli ka hea, kuna võistkond oli just see, mis ta olema pidi. Sandraga koos mängimine oli tegelikult päris hea lüke. Vähemalt on inimesel olemas korralik mängutaust, kuid samas rikkumata pidevast mängimisest. Seetõttu oskab inimene midagi pakkuda, kaasa arutada ja nii edasi. Võib küll väita, et mina tõin suurema osa punktidest, ent samas poleks ma pildilt tundnud ära Politkovskajat, osanud pakkuda laulusõnade autoriks Ott Arderit jne. Ja ei maksa unustada Blondiinide Liiga naisliikmete veel üht vajalikku funktsiooni - lihtsalt ilus olla. Ka sellega sai mu kaaslane eeskujulikult hakkama. Ja enne mängu ilmutatud kartus, et ma saan teada, kui loll ta tegelikult on, ei leidnud kuidagi kinnitust. Tnx, my friend! Ja kogu julgust järgmisteks kordadekski.
Igatahes oli tuju pärast mängu päris hea. Kordaläinud õhtu. Ja see, et lõppkokkuvõttes teiseks jäime, ei olnud sealjuures mingi näitaja.
teisipäev, 20. november 2007
Teiselt planeedilt
Olgu täna blogilugejatel hea päev. Sama raha eest rohkem. Kaks ühe hinnaga :).
Käisin täna väga kummalises kohas. Vähemalt enda jaoks. Nimelt kangapoes. Niiti oli vaja. Poolmantlil, mis muidu igati šeff, hakkasid nööbid järsku eest pudenema. No ei saa nad sindrid siis neid korralikult ja kõvasti ette õmmeldud! Aga see selleks.
Poodi sisenedes ol tõesti täiega imelik tunne, sest tundsin end seal paelade, niitide, kangaste jne. vahel tõelise võõrkehana. Lisaks kõigele pole vaja mainida, et olin ainus meesklient (ja ma ei olnud kaugeltki ainus klient). Õnneks leidsin niidiriiuli kenasti ja kiiresti üles. Aga kuidas leida õige niit. No ega lõpuks tuli ikka lahke müüjatädi appi paluda. Eks leidsime üheskoos enamvähem sobiva tooni. Nüüd saab vähemalt nööbid kindlalt ette. Ilma, et peaks kartma iseeneslikku pudenemist. Aga millal jälle kangapoodi satun, seda küll ei oska öelda.
Käisin täna väga kummalises kohas. Vähemalt enda jaoks. Nimelt kangapoes. Niiti oli vaja. Poolmantlil, mis muidu igati šeff, hakkasid nööbid järsku eest pudenema. No ei saa nad sindrid siis neid korralikult ja kõvasti ette õmmeldud! Aga see selleks.
Poodi sisenedes ol tõesti täiega imelik tunne, sest tundsin end seal paelade, niitide, kangaste jne. vahel tõelise võõrkehana. Lisaks kõigele pole vaja mainida, et olin ainus meesklient (ja ma ei olnud kaugeltki ainus klient). Õnneks leidsin niidiriiuli kenasti ja kiiresti üles. Aga kuidas leida õige niit. No ega lõpuks tuli ikka lahke müüjatädi appi paluda. Eks leidsime üheskoos enamvähem sobiva tooni. Nüüd saab vähemalt nööbid kindlalt ette. Ilma, et peaks kartma iseeneslikku pudenemist. Aga millal jälle kangapoodi satun, seda küll ei oska öelda.
Tellimine:
Postitused (Atom)