Buridani eeslik

Mõnikord on selline tunne, et ei oska kohe midagi öelda, kuidagi reageerida jne. Eile hommikul toimus koolieksam - uurimustööde kaitsmine. Iseenesest oli tegemist igati meeldiva ja õnnestunud üritusega, sest kaitsmisele läinud tööd olid enamikus väga hästi kirjutatud-koostatud ning nendele kõrge hinde panemine oli igati loogiline samm.
Teisalt aga... Enne eksami algust teatas üks eksaminandidest, et vanaema, kellest tema uurimustöö pajatas, suri mõne päeva eest. Iseenesest olin uudiseks valmis, sest olin paaril korral varemgi tema vanaema halvenenud tervisest kuulnud, ent ikkagi. Minu sees oli eksamitöö kaitsmise ajal tõsine ebalus - otsisin püüdlikult sõnu jne. Samas tuli jääda ju objektiivseks - mitte nii, et lihtsalt halastusest ning kaastundest hinne kirja ja kogu lugu!
Õnneks oli töö tehtud väga hästi ning mõningatele küsitavustele sai komisjon eksaminandilt vajalikud selgitused, seega sai objektiivsuse pool kenasti täidetud.
Eelkõige võlus selle töö puhul selle sisu - vanaemal oli väga põnev elu ning samuti suurepärane oskus seda edasi anda. Tööd lugedes kadusid aeg ja ruum ning see sai neelatud ühe hingetõmbega.
Ühtlasi kinnitab see juhtum minu veendumust, mida ma kogu aeg räägin - oma lähedaste kohta tuleb uurida siis, kui nad on veel elus. Sest kui nad surnud on, siis enam küsida ei saa. Paraku enda suguvõsast on näiteid kuhjaga võtta... Vanaema, kellelt võinuks palju küsida ja teada saada, on juba aastaid mulla all. Ja mitmed teised sugulased, kes on üsna eakad ning kelle mälestused peaks talletama, on kaunis kidakeelsed.