Võdistamise võlud

Tere taas üle pika aja. Elu on kiire, kuigi puhkus möllab juba mitu päeva. Aga unustanud ma seda kohta siin ei ole ning kirjan ikka ja jälle uusi postitusi (võimalusel :) ). Muidugi tuleb paljude puhul ajas tublisti tagasi minna, ent mis parata. Öeldakse, et niimoodi tulevadki õiged mälestused meelde.
Mai lõpus sattusin vaatama kõhutantsu. Sansaara stuudio tegi Sadamateatris etenduse, kus sai võdistamist vaadata. Tegemist oli küll algajate või natuke edasijõudnutega, aga kuna mina olen ka algaja vaataja, siis polnud minu jaoks suurt vahet. Tähtis oli see, et heal sõbral Inxil kõik hästi välja tuleks.
Põhiline, mida näha sai, oli muidugi klassikaline kõhutants, ent sekka oli ka tribalit, india ja kariibi tantsu jpm. Minu üllatuseks polnudki tegemist miski igava etendusega, vaid enamik ajast oli üsna põnev.
Inxi üle oli hea meel, sest mu meelest sai ta oma võdistamised tehtud ülimalt eeskujulikult. Üldmulje kogu esinemisest oli samuti positiivne. Ainult kaks tähelepanekut.
Esiteks - esinejate seas oli liiga vähe tõsiselt säravaid tantsijaid. Isegi kui keha oli ilus ja võdin korralik, kippus nägu olema peas üsna tuim või lausa kuri. Eks ilmselt sellest, et paljudel oli kõvasti tegemist sellega, et oma liigutused ilusasti ära teha. Ja seetõttu ei jäänudki säramiseks aega.
Teiseks - ideaalse kõhutantsija keha peab olema kenasti trimmis. Ei kondibuketi ega paksukese puhul ei paista võdistamine välja. Kellelgi ei tohiks olla kõhutantsuga tegelemine sellepärast veel keelatud, ent vaataja jaoks on huvitavad eelkõige ideaalilähedased esinejad.
Eks panen pildi ka illustreerimiseks. Esiplaanil Inga-beib säramas :-).

Mingem üles mägedele...

Kui peaks kellelegi rääkima või kirja panema miskit oma lemmikmäest (või õigemini künkast), siis hetkel (vähemalt meie kallil Eestimaal) on selleks Järvamaal asuv Valgehobusemägi. Olen sinna viimase kuu aja jooksul sattunud lausa kahel korral (ja mõlemal korral pooljuhuslikult). Ja mõlemal korral on olnud totaalne elamuslaks. Mis selles kohas siis nii erilist on? Ega midagi erilist polegi, ent kuidagi rahulik ja kodune on seal. Ja mäkke roninut premeeritakse hingematva ning suurepärase vaatega kaunile Kõrvemaale. Kel mahti, minge vaatama.

3:11.59

Selline numbrikombinatsioon tähistab minu aega eelmisel pühapäeval toimunud Tartu rattarallil. Sõitsin läbi 69 km pikkuse distantsi.
Olin pikalt plaaninud sel üritusel osaleda, ent küll oli üks või teine häda ning asja polnud väärt plaanist siiani saanud. Eks ilmselt oleks plaan vett vedama läinud ka tänavu, ent ühes vestluses Kristiga panin tähele, et tema eelmisel aastal osales. Haarasin õlekõrrest, tegin talle ettepaneku osaleda ja ühel hetkel kirjas olingi.
Tegin (õigemini - tegime!)isegi spetsiaalset trenni, suutes läbi sõita umbes sadakond kilomeetrit. Kindlasti olnuks kilometraaž oluliselt suurem, ent nädalake enne rallit hakkas Kristit vaevama kuri köha ja nohu ning mis sa seal üksi ikka väntad.
Üritus ise oli tore - ratturivarustus jalga-kätte-pähe-selga, rattale ja stardi suunas. Sigin-sagin jne. Kuna minejaid oli ligemale 2000, siis venis stardirivi päris pikaks. Meie startisime üsna lõpust, mis aja seisukohast ei olnud hea valik, ent üldise liikumise seisukohast küll. Lõpust minna oli väga rahulik.
Start (kuigi võttis õige mitu minutit aega enne, kui stardist läbi sai) lõi adrenaliini koheselt üles. Tuhanded ratturid koos, rühkimas ühise eesmärgi nimel, on kahtlemata võimas vaatepilt ning grupis on tunne veelgi vingem. Rahuliku alguse järel sai Võru teele tempo üles võetud. Taganttuul - mmmm... Seejärel pööre Otepää peale ja mägede vallutamine. Mäed mulle meeldivad. Pangodi vahefiniš - paar jooki sisse ja edasi. Elvasse - küljetuul, ent mõnus tee ja kiire tempo. Elva - vahefiniš ja jälle paar jõujooki. 37 km sõidetud.
Ja siis hakkas kannatamine. Elva-Tartu ots toimus lausvastutuules. Tempo läks hoobilt alla. Mõned tapvalt salakavalad tõusud ja tundsin end küpse kartulina. Eks puhkasin ja ootasin järele mõnd gruppi. Sõitsin mõnda aega grupis. Kui ei jõudnud enam, puhkasin jälle ja ootasin järgmist gruppi järele. 5 km enne Tartut oli juba väääga raske. Ainult tahtejõud hoidis veel sadulas. Lõunakeskuse kontrollpunktis kulistasin jõujooki liitrite kaupa.
10 km finišilõik oli pärast seda ok, kuid viimastel kilomeetritel Turu tänaval otse Emajõe luhalt puhunud vastutuul oli jällegi tõeliseks proovikiviks. Tore, et enne lõppu kohtusin ühes grupis tuttavate inimestega - see andis viimaseks ponnistuseks uut indu. Ja oligi finiš. Jessssss! Ära tegin! Terve keha oli väsinud ja kann tulitas, ent rahulolu oli suur. Üks ammune lubadus lunastatud ja enesele selle võimalikkus tõestatud. Kristi ületas end muidugi veelgi rohkem - tulla haigena rajale (antibiootikumid läksid manustamisesse veel võistluspäeva hommikulgi) ja sõita täitsa korraliku ajaga distants läbi... Vau... Mida muud mul öelda!
Aeg oli küll nigelapoolne, ent samas mitte midagi hullu (näiteks praegune Tartu linnapea sai minult poole minutiga pähe - Ansipi ajal poleks seda juhtunud :p ). Järgmisel aastal võiks teha aga järgnevaid muudatusi: 1)oluliselt rohkem eelnevat trenni - selle 100 km ettevalmistusega on ikka väga raske korralikku tulemust välja sõita;
2) registreeruda üsna varakult, sest siis ei lähe osa sõiduajast lihtsalt ootamise peale;
3) uurida korralikult toitumise algtõdesid spordivõistlusel - tänavu vaevlesin selgelt millegi (eriti vedeliku) puuduses;
4) võtta tubli hulk kilosid maha - eriti lõpuosas olid kõik üleliigsed kilod väga selgelt tunnetatavad;
5) investeerida uue ratta soetamisesse - Schwinn Frontier on norm ratas, ent esiteks maastikuratas, millega tee peal väga keeruline sõita ning lisaks veidi vanake (näiteks hakkas lõpuosas käiguvahetus jupsima, mis minu olukorra veel raskemaks tegi);
6) leida rajal sobiva kiirusega koostööpartnereid, et aeg veel parem tuleks jne.

Kogu selle baasil julgen välja käia veksli, et järgmisel aastal võiks lõpuaeg tulla kuhugi 2:40 - 2:50 vahele. Sest selgi aastal, kui kõik peatused maha arvata, oli puhast sõiduaega tubli 10 minutit vähem. Elame-näeme!

Aga kõigile teistele, kes pole osalenud: tulge ja osalege, väga fun üritus!

Buridani eeslik

Mõnikord on selline tunne, et ei oska kohe midagi öelda, kuidagi reageerida jne. Eile hommikul toimus koolieksam - uurimustööde kaitsmine. Iseenesest oli tegemist igati meeldiva ja õnnestunud üritusega, sest kaitsmisele läinud tööd olid enamikus väga hästi kirjutatud-koostatud ning nendele kõrge hinde panemine oli igati loogiline samm.
Teisalt aga... Enne eksami algust teatas üks eksaminandidest, et vanaema, kellest tema uurimustöö pajatas, suri mõne päeva eest. Iseenesest olin uudiseks valmis, sest olin paaril korral varemgi tema vanaema halvenenud tervisest kuulnud, ent ikkagi. Minu sees oli eksamitöö kaitsmise ajal tõsine ebalus - otsisin püüdlikult sõnu jne. Samas tuli jääda ju objektiivseks - mitte nii, et lihtsalt halastusest ning kaastundest hinne kirja ja kogu lugu!
Õnneks oli töö tehtud väga hästi ning mõningatele küsitavustele sai komisjon eksaminandilt vajalikud selgitused, seega sai objektiivsuse pool kenasti täidetud.
Eelkõige võlus selle töö puhul selle sisu - vanaemal oli väga põnev elu ning samuti suurepärane oskus seda edasi anda. Tööd lugedes kadusid aeg ja ruum ning see sai neelatud ühe hingetõmbega.
Ühtlasi kinnitab see juhtum minu veendumust, mida ma kogu aeg räägin - oma lähedaste kohta tuleb uurida siis, kui nad on veel elus. Sest kui nad surnud on, siis enam küsida ei saa. Paraku enda suguvõsast on näiteid kuhjaga võtta... Vanaema, kellelt võinuks palju küsida ja teada saada, on juba aastaid mulla all. Ja mitmed teised sugulased, kes on üsna eakad ning kelle mälestused peaks talletama, on kaunis kidakeelsed.

Sel aastal tuli kevad teisiti...

Ja...nii...ongi! Lihtne ja loogiline. Elu nagu tiritamm! Elad omas mullis ja tavapärase rutiini järgi ning järgmisel hetkel on kõik pea peale pööratud. Aru miskit ei saa, ent kõik tundub kuidagi... hea. Ja hinge on saabunud ühe hetkega kauaoodatud rahu... Ja tahad lihtsalt olla ning nautida hetke. Ning veel. Ja veel. Ja veel...

Meis kõigis on peidus väike ilmavaatleja...

Ilm on nii universaalne teema, et sellega saad peaaegu kõigiga jutule. Tavaliselt öeldakse, et ilmast räägid niisama tuttavatega, lähedasemate inimestega on muudki rääkida. Eks ta osalt õige ole. Kuna aga seda blogi loevad siin nii sõbrad-tuttavad kui ka võhivõõrad, siis on ilmajutt täitsa omal kohal.
Hommikuti tasub alati kiigata, mis ilm väljas on, sest valearvestus võib reeglina lõppeda külma ja/või märja üllatusega. Selles plaanis olen ma kehv ilmavaatleja, sest tipptase on ikkagi see, et kiikad netist mitu korda päevas vastavaid portaale või siis jägid raadiost-telest pea igal täistunnil prognoosi (mitte, et see ilmtingimata muutunud oleks, aga just toopärast, et äkki on midagi uut!). Tavaliselt olen just selline "oma-silm-on-kuningas" vaatleja. Kuivõrd minu amet eeldab tubast keskkonda, siis pole suurt vahet, kas väljas kõrvetab või müristab. Ehkki palava ilmaga on siseruumides suhteliselt piinarikas see olemine.
Mõnikord jälgin prognoose (sealhulgas pikaajalisi) aga üsna täpselt. Näituseks eelmisel aastal, kui olin Meerikamaale minemas, siis hoidsin end sealsete prognoosidega üpris hästi kursis. Lihtsalt oli huvitav, missugune on ilm Lõuna-Carolinas, Washingtonis ja New Yorgis. Ei uskunud ma ilmaski, et seal keset suve võib niiii palav olla ja kui siis Carolinas lennukitrepist alla astusin ja see kuumusehaamer piki pead mulle andis.... Huhhhhh! Tasub järelikult uskuda endast targemaid...
Praegu olen jälle poole kohaga ilmavaatleja. Paar sellist üritust tulekul, mille puhul ilus ilm oleks üsna obligatoorne. Hoian pöialt, et ilus ilm oleks 22. mail, kui on kooli olümpiamängud ja 25. mail, kui on rattaralli. Esialgsed prognoosid midagi head ei tõota, ent lootus sureb viimasena. Ehk siis hetkel, kui üritus peale hakkab. Aga mõnus ajaviide ju - jälgid paar korda päevas muutunud andmeid ning hoiad pöialt, et see kõige ägedam raju sinule kõige ebasobilikumale hetkele ei satuks.
Tuligi selline ümmargune jutt. Nagu ilmajutt ikka. Muide minu lemmiksait - www.gismeteo.ru.

Me tähelaev teab teed...

Aastaid tagasi oli keegi just sellise lause kirjutanud Tartus vana Pälli ühika sissekäigu kohale. Vana Päll (kutsuti ka Päntriks vist...) - legendaarne ühikas, mida paljud teavad ning kus nii mõnedki elanud. Mina nende hulgas.
Lahe ühikas oli. Meenuvad need kõrgete lagedega toad, pikad-pikad koridorid, koledad köögid (vähemalt II korrusel, kus mina elasin), ebahügieenilised duši- ja tualettruumid, valvuriputka välisukse juures jne. jne. Kokkuvõtlikult - täielik antieurokas. Aga loomulikult ka äärmiselt kirju seltskond, lahedad olengud.
Käisin mitmed head aastad tagasi ka ühika lõpupeol. Sellega meenub samuti erinevaid seiku - kasvõi Lomp, kes laulis "Santa Luciat" :). Sel viimsel õhtul arutasime nii mõnegi sõbra ja tuttavaga, et ei tea milliseks see maja saab, kui see korteriteks ümber tehakse.
Pikka aega ei olnud mul erilist võimalust selle kohta infot saada. Ainult väljast oli võimalik vaadata, kuna sisse ei kutsunud keegi. Aga näe... Pühapäeval sattusin sellesse majja jälle. Kõik on tõesti teistmoodi kui varem. Aga üldse mitte halvem. Kuigi eriline aura on asendunud lihtsa kortermaja olekuga.
Mulle see maja meeldib endiselt. Väga hea asukoht, kvaliteetne teostus ja ka ülihea vaade (muidugi viiendalt korruselt, mida originaalis majal ju ei olnud!). Nostalgiline tunne tekkis küll. Ja eks siinkohal peab tänama lahket pererahvast, kes küllakutse esitasid ja võimaluse kaunitele tudengiaastatele tagasi vaadata pakkusid.