Biitlid. Ühed minu lemmikud. Ja mainitud pealkirjaga lugu on tänaseks reaalsuseks saanud. Paul McCartneyle laulsid seda lugu tema lapselapsed 64. sünnipäeval.
Aga...
Aeg-ajalt võib lehest lugeda või telekast vaadata, kuidas mõni eestimaalane saab 100-aastaseks või isegi vanemaks. Nii mõnigi nendest paistab silma oma igati kobeda tervise ning selge mõistusega. Muidugi mitte kõik, aga siiski märkimisväärne osa. Neid vanu inimesi vaadates on alati endal küsimus, et kui mulle antaks võimalus 100-aastaseks elada, et siis milline oleksin mina nii kõrges vanuses?
Geneetiliselt peaks olema kõik võimalik, sest minu emapoolne vanaema elas 95-aastaseks ning oli kuni viimaste elukuudeni üsna heas konditsioonis.
Isiklikult arvan, et pidevalt kõrgenev elustandard muudab sajandi piiri ründamise lihtsamaks, kuid samas on elu liiga stressirohke ning see muudab piiri alistamise jällegi tunduvalt keerulisemaks.
Ma arvangi, et keha poolest ma võingi igasuguste imevahendite abil välja vedada, ent igasugused ja -päevased jamad ei lase vaimul värskena säilida. Kasvõi kui meenutada, et ehkki arenenud läänemaailma (me vist juba kuulume sinna?) inimestel on mingitest loodusrahvastest palju rohkem erinevaid võimalusi ja vahendeid, on viimased kuskil põõsa all peesitades meist tunduvalt õnnelikumad.
Minu šansse suurendaks ilmselt see kui ma läheksin millalgi maale elama, teeksin mõõdukalt maatööd, viibiks tunduvalt rohkem värskes õhus, rabaks oluliselt vähem tööd, muretseks vähem igasuguste asjade pärast jne. Aga kardetavasti juhtub see alles paljude aastate pärast ja siis pole sellest enam abi.
Aga praegused ülivanad inimesed on imetlus- ja ka kadestamisväärsed. Ja ma tahaksin olla nende moodi elurõõmus ja hea tervisega (nii palju kui see nii vanal inimesel hea saab olla!). Ning mis peamine, et oleks vanaduses palju häid mälestusi, mida ikka ja jälle saaks hea meelega meenutada!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar