Tuli takus

Viimasel ajal on erinevatel rinnetel, kus ma raban, hirmus kiire. Küll on igasugused koolitused, olümpiaadid, igapäevased tunnid, raamatuprojektid, mälumängud jpm. Enne magamaminekut tekib sageli küsimus, kas ja milleks selline rabelus hea on. Äkki tasuks asju lõdvemalt võtta ja teha vähem ning tunda rohkem elust rõõmu. Samas on rabelemine osa minu elust ja ilmselt oleks ilma sehkendamiseta elu märgatavalt igavam.
Kui rääkida tegutsemisest, siis ei saa piirduda ainult argipäevadega, vaid ka esimest tõeliselt vaba nädalavahetust annab otsida. Ilmselt kunagi märtsis alles. Sest muidu on tõesti pidevalt mingid üritused: homme - ristsõnade lahendamise meistrikad, järgmine nädalavahetus - koolinoorte meistrikad mälumängus jne.
Kurtmiseks pole põhjust, sest suurem osa asjadest, mida ma teen, meeldivad mulle ning olen igati rahul. Ja nendest mõningatest probleemidest saab alati üle.
Niimoodi rabeledes meenutan ma endale multikakangelast Roadrunnerit. See lidus ka nagu pöörane ringi ning peatumiseks oli väga vähe mahti.