Olümpiaadidest

Kätte on jõudmas olümpiaadide kõrgaeg. Peaaegu igal nädalavahetusel on miskis aines targimate paraad. Mõnele nädalavahetusele on neid kohe mitu tükki sattunud. Ajaloolased on ses suhtes suhteliselt mõistlik rahvas, et korraldavad olümpiaadi üle aasta. Igal aastal organiseerimine läheks kindlasti liiga tüütuks. Samas on märgata, et kui harva toimub, siis tuleb pigistada õpilastest maksimum.
Gümnaasiumi koha pealt on raske sõna võtta, sest ikkagi suured inimesed ja suured pead. Ning pealegi võimalus valida mitmest erinevast teemast endale sobilik. Kuigi materjali on läbitöötamiseks iga valiku puhul priskelt. Hämmeldust tekitab aga see, et 6. klassis on teemaks antud kogu Vana-Kreeka ja materjali tubli 500 lehekülge. Samas 6. klass on üldse nagu tõsisema ajalooõppimise algus?! Ja siis keegi imestab, et õpetajatest räägitakse kui eluvõõrastest ja imelikest inimestest. Mina küll ei näe mingit valemit, kuidas suurem osa sellisest meeletust ülesandest innustuks. Olnuks näiteks ainult mütoloogia või sõjad vms, olnuks kohe teine lugu. Aga mis see minu tänitamine siin ikka aitab...
Vähemalt saadakse väärtuslik kogemus ja ma ei arva, et see hirmus negatiivne oleks. Minul selline kogemus peaaegu et puudub. Ma olen käinud ainult ühe korra bioloogia olümpiaadil. Jah. Nii ongi. Mingil hetkel põhikoolis pakkusid mulle linnud ja liblikad suurt huvi ning õps saatiski olümpiaadile. Mäletan siiani neid õhtupoolikuid, kui minejad (selahulgas mina) ennast bioloogiaklassis ette valmistasid. Olümpiaadist endast ei mäleta suurt miskit. Mitte et suur hirm vajutanuks pildi tasku, vaid lihtsalt on see mälupilt kuhugi kadunud. Ei olnud järelikult midagi märkimisväärset. Seda ma läbi udu mäletan, et sain vist 7. koha. Ja ei olnud sellega sugugi viimane. Aga loomulikult olin pettunud, sest tahtsin paremat kohta. Aga kui ei, siis ei.
Ajaloo-olümpiaadil pole ma aga tõesti kunagi osalenud. Uskumatu aga tõsi. Ajaloohuvi tuli ilmselt lihtsalt sedavõrd hilja, et ei sattunud sellega õpetaja vaatevälja. Pean seda vedamiseks!