Naljakaim teatrielamus

Avastasin, et tänase päeva seisuga on vähemalt neli blogijat kirjutanud sellest, kuidas nad käisid koos lastega (võib ka ainsuses!) Vanemuises vaatamas Narnia lugu "Lõvi, nõid ja riidekapp". Mõnele meeldis, teisele mitte, aga täitsa kummaline, et inimesed minu blogosfäärist just nagu kokku lepitult ühele ja samale etendusele sattusid. Või äkki oli mingi teatripoolne eripakkumine blogijatele? Igatahes lahe kokkusattumus.
See kõik tõi mulle meelde minu enda naljakaima teatriskäigu. Käisime mõnede kolleegidega mitu aastat tagasi külas oma Soome sõpruskoolil Jyväskyläs. Sealsed inimesed olid meile ette valmistanud korraliku ja tiheda kultuuriprogrammi. Üheks selle osaks oli kohaliku vägeva teatrimaja külastamine. Teater oli uhke ja maitsekas, ikkagi nende tuntuima arhitekti Alvar Aalto projekti järgi valmistet.
Etenduseks oli muusikal (ooper?)"Sõrmuste isanda" ainetel. Soome keeles. Jajah... Nii oligi. Muidugi kartsin hullemat. Tegelikkus polnudki nii jube. Kuigi minu puhul tuli kasuks eelnevalt nähtud "Sõrmuste isanda" raamatutriloogia lugemine ja filmi esimese osa nägemine. Paljud kolleegid seevastu kurtsid, et neile jäi tegevus absoluutselt arusaamatuks.
Muidugi oli teatrietendus filmi (täpsemalt selle esimese osa - teine ja kolmas osa ei olnud tolleks ajaks lihtsalt veel kinodesse jõudnud!) töötlus. Ja kui filmi esimene osa ümber jutustatud, siis märgati ehmatusega, et see polegi ju veel kõik ning kiirkorras poogiti juurde ka ülejäänud sündmused.
Siiski oli etendus ka piisavalt vaatemänguline - väga uhked kostüümid, mitmed head näitlejad, mõne näitleja lausa suurepärane näitlejaoskus jne. Ent ikkagi oli naljakas, sest vähemalt sellisel kujul "Sõrmuste isand" küll lavalaudadele ei kõlvanud. Nüüdseks on maailmas valminud üks eriti vinge lavaversioon, ent seda pole näinud ning seetõttu ei oska midagi kommentaarida. Parim on ikkagi raamat ja siis filmid ja kõik ülejäänu.
Mnjah.. Aga kuidagi muhe tunne oli seal etendust vaadates, etkõik nagu jõuaks kohale, kuid samas on kõik täiesti valesti. Soomekeelne "Sõrmuste isand" oli vist siiski liiga sürrealistlik ettevõtmine.