Vandenõuteooria

Viimasel ajal on inimesed blogi- ja muidu internetimaailmas sõna võtnud vandenõude teemal. Mina küll ei usu selliseid teooriaid, aga ometi on elu kokku viinud selliste inimestega, kes selliseid uskumatuid stsenaariumeid vägagi armastavad.
Näituseks olin ma tudengipõlves allüüriline ühe sellise tädi juures. Elasin tol ajal üürikas Kaunase puiesteel, kui vahetult vastu kevadet pakkusid vanemad välja variandi, et neil on üks tuttav tädi kesklinnas (Raekoja plats sõna otseses mõttes kiviga visata), kes oleks mind märksa soodsama (praktiliselt olematu) üüriga enda juurde elama võtma. Noh... Vaese tudengi asi... Haarasin võimalusest kinni.
Esimene kohtumine polnud ka kuigi halvaendeline. Tädi oli igati sõbralik ja lahke. Korter oli küll paksult igasugu kola täis, ent tädi pidi peatselt sealt välja kolima ning mina oleks saanud elada seejärel täielikus üksinduses ja vaikuses.
Ometi osutus esmamulje väga petlikuks. Kuigi mutt oli lubanud mulle eraldi tuba, siis ometigi tundus, et erilist privaatsust seal ei saa. Pealegi oli tädil selles minule planeeritud toas televiisor, millest ta seebikaid ja muud kraami vaatas. Aegajalt oleksin juba hea meelega uinuda tahtnud, ent tädi istus nagu kägu teleka ees ja ei teinud nägugi, et minema asutaks.
Ja muidugi vingus ka igasuguste asjade üle. Näiteks, et ma külmiku peale sõrmejälgi jätan jne (külmkapp oli ropp ja kasimata ilma minutagi). Kuu pärast sissekolimist võttis asi aga lausa koomilise pöörde. Ühel päeval revideeris tädi oma esikus asuvat nö. kolikambrit ja avastas, et sealt on kaduma läinud lasteseepe (teate küll need kollase ümbrispaberiga ja koera pilt peal!), paar paari vanu naistekottasid, tangaineid jne. Mutt plaanis selle peale asja politseisse anda. Ta ei süüdistanud otseselt mind, ehkki peamine kahtlusalune ma muidugi olin (teadagi - pervo varastab vanu naistekingi jne.). Kui ma ta kuidagi maha rahustasin ja aru pähe võtta käskisin, läksid tema mõtted väga kummalistele radadele. Parim idee varaste kohta oli see, et miskid mehed sidusid katusel antennide külge köied ja laskusid alla (korter asus 5-korruselise maja 4.korrusel). Tungisid rõdu kaudu tuppa ning viisid mutilt eelpoolnimetatud asjad ära. Päris äge vandenõuteooria ju! Kindlasti olid need mehed mustades eriüksuslase vormides, kandsid maski, olid relvastatud ning meie elimineerimiseks pihustasid korterisse erilist gaasi, mis meid sügavalt magama pani jne.
Lõpuks sai selgeks, et mutil pole kupli all kõik päris korras ning siis tegin võimalikult kiiresti sealt vehkat. Kuna parasjagu oli käsil ülikooli lõpetamine (peaseminaritöö kirjutamine), siis ma temaga eriti palju kokku ei puutunud, aga need hetked, mis ma temaga suhtlesin, olid ikka paraja kultuurišoki eest.
Viimast korda nägin ma teda ülikooli lõpetamisel, kui ta leidis, et on paras aeg läbi rääkida lõpparve koha pealt. Ma pakun välja, et ma pole oma vanemaid väga tigedatena eriti sageli näinud, ent siis olid nad tõesti äärmiselt tigedad. Nojah, aga kes see ikka tahab, et mingi nõme mutt tuleb ja rikub tähtsal päeval teiste piduliste tuju ära.
Tagantjärele mõeldes - kuigi tollal ajas ta loomulikult kopsu üle maksa, siis praegu on väga lahe. Ise ka irvitan. Issanda loomaaed on ikka uskumatult kirju.