pühapäev, 27. jaanuar 2008

Tule taevas appi! ehk Eluterve suhtumise defitsiit

Vaatasin eile õhtul kodus (pärast väsitavat päeva Tallinnas) uudiseid ning mõtlesin hetke, et keegi teeb minuga lolli nalja. Nimelt oli AK uudiseks number 1 see, et mõningate ametnike arvates on raadios (antud juhul Vikerraadios) ette loetavad sünnipäevaõnnitlused vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Asi kõlas nõnda napakalt, et jäin kohe mõttega kuulama.
No tõesti on asjas iva sees - ma saan teada, kui vana on see inimene, kus ta elab, mis ta nimi on jne. Aga terve mõistus sunnib küsima, et kui paljudel on nende andmetega midagi peale hakata? Väga vähestel... Ja veel vähem on nende hulgas tõsiselt pahatahtlikke inimesi.
Vaatan enda vaatevinklist - mina raadiosse tervitusi ei edasta, seega puudub mul selliste saadete vastu niikuinii eriline huvi. Samuti ma kuulan selliseid saateid üliharva. Ja minu jaoks taandub asi ikkagi tasandile, et tädi Maali õnnitleb-tervitab tädi Juulit ning palub tervituseks lasta mõnda lugu Vello Orumetsalt. Kui mul üldse mingi reaktsioon tekib, siis ainult - ahah... Las olla! Seda mõtet, et ma tahaks tädi Juulile Kapa-Kohilasse külla minna, talle nuiaga pähe koputada ja kirsturaha ära varastada, mul küll ei teki...Ja kui selline mõte tekikski, siis on alati kümneid ja sadu paremaid võimalusi (infoallikaid), kuidas tädi Juulil nahk üle kõrvade tõmmata.
Näiteks on mul seoses tööga vaja iga kuu läbi vaadata tuhandeid erinevaid kuponge, mida meie fännid on meile saatnud. Seal peal on aga näiteks vanus, amet, isikukood, telefoninumber ja pangakonto number. Nii et, kui tahaksin pahandust teha, oleks kõik vajalik info nagu kandiku peal olemas. Aga... Igasugune sellelaadne sulimine on minu jaoks absoluutselt vastuvõetamatu. Nende inimeste tüssamine, kes mind ja mu kolleege sedamoodi on usaldanud, oleks äärmiselt ebaeetiline ning ei annaks surmani rahu.
Aga kui juba sellised süütud asjad nagu raadioõnnitlused on ametnikele jalgu jäänud, siis võiks ikka palju asju ära keelata. No näiteks on paljude koolide kodukal väljas õpilaste ja õpetajate andmed. Keelame ära! Ei ole teil vaja teada! Ajalehtedes avaldatakse reklaamides loosimiste võitjate nimesid. Keelame ära! Muidu saab naabrimees teada, et võitsin Selveri auhinnaloosiga paki teed ja tuleb ning teeb mulle otsa peale. Keelame ära kõik asjad, mis kuidagi viitavad inimese nimele või muudele andmetele. Veel parem - asendaks inimeste nimed üldse numbritega (need võiks lasta tätoveerida iga inimese randmele, nagu natsid juutidega Auschwitzis tegid) ning paljud probleemid jääks ära. Elaksime anonüümsete nummerdatud olevustena oma kivikarpides ja alluksime Suure Venna käskudele.
No nii hulluks ei lähe asjad muidugi kunagi, ent nagu eilses uudiseski rõhutati, et üks on elutu seaduse lõputu tõlgendamine ja pidev paranoiatsemine, teine asi aga asjade mõistusega võtmine. Nende õnnitluste keelamisest tõuseb kasu paarile ametnikule (saavad oma eksistentsi ja vajalikkust igakülgselt tõestada), kahju aga neile, kellele sellised tervitused korda lähevad. Paragrahvi pärast ei ole mõtet märkimisväärset rahvakildu ilma jätta ühest nende rõõmust.
Ja mida rohkem sarnaseid kaheldavaid keelde, seda enam meie armas kodumaa meenutab paindumatut politseiriiki, kus ainsaks lahenduseks ongi trahvimised ja inimeste raudu panemine. Seega - paluks rohkem tervet mõistust!

1 kommentaar:

Balzac ütles ...

Eesti politsei ju kogubki raha ainult, ega ta ju pätte ei püüa.

Meil on politsei selleks et riiki majanduslikult vähekenegi alal hoida.

Sellepärast vist ongi karistused nii leebed nagu lasteaia lastel kes ropu sõna ütlesid, muidugi, laseme tondid välja ja siis saab veidi aja möödudes jälle raha välja tampida neilt. Ja riik õitseb nagu rooma impeerium ammustel aegadel.