Kui siinsamas paar nädalat tagasi kuulutasin, et õige puhkus oleks ikka see, kui saaks kaks nädalat üksinduses lebotada, siis loomulikult oli asi tegelikkuses hoopis teistmoodi.
Õnneks oli nii sõpradega koosveetmisi kui ka kodus vedelemist. Kõike parasjagu. Miski ei tüüdanud üleliia ära. Ja vaim ja keha puhkasid. Vähemalt tööasjadest.
Külas oli ikka tore. Viimasel ajal tunnen sageli, et külas olles ei peagi midagi ütlema, sest niisamagi on hea olla. Aga et sõbrad-sugulased ei arvaks, et minusugune lobasuu enda keele verivorsti asemel ära sõi, siis aegajalt pidi ikka rääkima. Loodetavasti siiski mitte tüütuseni.
Akud said kenasti uueks töötsükliks ära laetud. Kahjuks ei ole esimeseks päevaks süttinud silmis sellist sadistlikku sädet, mille abil saab oma õpilastele piinarikkaid ja vastikuid ülesandeid ette sööta, ent küll ta homseks juba olemas on.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar