Võdistamise võlud

Tere taas üle pika aja. Elu on kiire, kuigi puhkus möllab juba mitu päeva. Aga unustanud ma seda kohta siin ei ole ning kirjan ikka ja jälle uusi postitusi (võimalusel :) ). Muidugi tuleb paljude puhul ajas tublisti tagasi minna, ent mis parata. Öeldakse, et niimoodi tulevadki õiged mälestused meelde.
Mai lõpus sattusin vaatama kõhutantsu. Sansaara stuudio tegi Sadamateatris etenduse, kus sai võdistamist vaadata. Tegemist oli küll algajate või natuke edasijõudnutega, aga kuna mina olen ka algaja vaataja, siis polnud minu jaoks suurt vahet. Tähtis oli see, et heal sõbral Inxil kõik hästi välja tuleks.
Põhiline, mida näha sai, oli muidugi klassikaline kõhutants, ent sekka oli ka tribalit, india ja kariibi tantsu jpm. Minu üllatuseks polnudki tegemist miski igava etendusega, vaid enamik ajast oli üsna põnev.
Inxi üle oli hea meel, sest mu meelest sai ta oma võdistamised tehtud ülimalt eeskujulikult. Üldmulje kogu esinemisest oli samuti positiivne. Ainult kaks tähelepanekut.
Esiteks - esinejate seas oli liiga vähe tõsiselt säravaid tantsijaid. Isegi kui keha oli ilus ja võdin korralik, kippus nägu olema peas üsna tuim või lausa kuri. Eks ilmselt sellest, et paljudel oli kõvasti tegemist sellega, et oma liigutused ilusasti ära teha. Ja seetõttu ei jäänudki säramiseks aega.
Teiseks - ideaalse kõhutantsija keha peab olema kenasti trimmis. Ei kondibuketi ega paksukese puhul ei paista võdistamine välja. Kellelgi ei tohiks olla kõhutantsuga tegelemine sellepärast veel keelatud, ent vaataja jaoks on huvitavad eelkõige ideaalilähedased esinejad.
Eks panen pildi ka illustreerimiseks. Esiplaanil Inga-beib säramas :-).

Mingem üles mägedele...

Kui peaks kellelegi rääkima või kirja panema miskit oma lemmikmäest (või õigemini künkast), siis hetkel (vähemalt meie kallil Eestimaal) on selleks Järvamaal asuv Valgehobusemägi. Olen sinna viimase kuu aja jooksul sattunud lausa kahel korral (ja mõlemal korral pooljuhuslikult). Ja mõlemal korral on olnud totaalne elamuslaks. Mis selles kohas siis nii erilist on? Ega midagi erilist polegi, ent kuidagi rahulik ja kodune on seal. Ja mäkke roninut premeeritakse hingematva ning suurepärase vaatega kaunile Kõrvemaale. Kel mahti, minge vaatama.

3:11.59

Selline numbrikombinatsioon tähistab minu aega eelmisel pühapäeval toimunud Tartu rattarallil. Sõitsin läbi 69 km pikkuse distantsi.
Olin pikalt plaaninud sel üritusel osaleda, ent küll oli üks või teine häda ning asja polnud väärt plaanist siiani saanud. Eks ilmselt oleks plaan vett vedama läinud ka tänavu, ent ühes vestluses Kristiga panin tähele, et tema eelmisel aastal osales. Haarasin õlekõrrest, tegin talle ettepaneku osaleda ja ühel hetkel kirjas olingi.
Tegin (õigemini - tegime!)isegi spetsiaalset trenni, suutes läbi sõita umbes sadakond kilomeetrit. Kindlasti olnuks kilometraaž oluliselt suurem, ent nädalake enne rallit hakkas Kristit vaevama kuri köha ja nohu ning mis sa seal üksi ikka väntad.
Üritus ise oli tore - ratturivarustus jalga-kätte-pähe-selga, rattale ja stardi suunas. Sigin-sagin jne. Kuna minejaid oli ligemale 2000, siis venis stardirivi päris pikaks. Meie startisime üsna lõpust, mis aja seisukohast ei olnud hea valik, ent üldise liikumise seisukohast küll. Lõpust minna oli väga rahulik.
Start (kuigi võttis õige mitu minutit aega enne, kui stardist läbi sai) lõi adrenaliini koheselt üles. Tuhanded ratturid koos, rühkimas ühise eesmärgi nimel, on kahtlemata võimas vaatepilt ning grupis on tunne veelgi vingem. Rahuliku alguse järel sai Võru teele tempo üles võetud. Taganttuul - mmmm... Seejärel pööre Otepää peale ja mägede vallutamine. Mäed mulle meeldivad. Pangodi vahefiniš - paar jooki sisse ja edasi. Elvasse - küljetuul, ent mõnus tee ja kiire tempo. Elva - vahefiniš ja jälle paar jõujooki. 37 km sõidetud.
Ja siis hakkas kannatamine. Elva-Tartu ots toimus lausvastutuules. Tempo läks hoobilt alla. Mõned tapvalt salakavalad tõusud ja tundsin end küpse kartulina. Eks puhkasin ja ootasin järele mõnd gruppi. Sõitsin mõnda aega grupis. Kui ei jõudnud enam, puhkasin jälle ja ootasin järgmist gruppi järele. 5 km enne Tartut oli juba väääga raske. Ainult tahtejõud hoidis veel sadulas. Lõunakeskuse kontrollpunktis kulistasin jõujooki liitrite kaupa.
10 km finišilõik oli pärast seda ok, kuid viimastel kilomeetritel Turu tänaval otse Emajõe luhalt puhunud vastutuul oli jällegi tõeliseks proovikiviks. Tore, et enne lõppu kohtusin ühes grupis tuttavate inimestega - see andis viimaseks ponnistuseks uut indu. Ja oligi finiš. Jessssss! Ära tegin! Terve keha oli väsinud ja kann tulitas, ent rahulolu oli suur. Üks ammune lubadus lunastatud ja enesele selle võimalikkus tõestatud. Kristi ületas end muidugi veelgi rohkem - tulla haigena rajale (antibiootikumid läksid manustamisesse veel võistluspäeva hommikulgi) ja sõita täitsa korraliku ajaga distants läbi... Vau... Mida muud mul öelda!
Aeg oli küll nigelapoolne, ent samas mitte midagi hullu (näiteks praegune Tartu linnapea sai minult poole minutiga pähe - Ansipi ajal poleks seda juhtunud :p ). Järgmisel aastal võiks teha aga järgnevaid muudatusi: 1)oluliselt rohkem eelnevat trenni - selle 100 km ettevalmistusega on ikka väga raske korralikku tulemust välja sõita;
2) registreeruda üsna varakult, sest siis ei lähe osa sõiduajast lihtsalt ootamise peale;
3) uurida korralikult toitumise algtõdesid spordivõistlusel - tänavu vaevlesin selgelt millegi (eriti vedeliku) puuduses;
4) võtta tubli hulk kilosid maha - eriti lõpuosas olid kõik üleliigsed kilod väga selgelt tunnetatavad;
5) investeerida uue ratta soetamisesse - Schwinn Frontier on norm ratas, ent esiteks maastikuratas, millega tee peal väga keeruline sõita ning lisaks veidi vanake (näiteks hakkas lõpuosas käiguvahetus jupsima, mis minu olukorra veel raskemaks tegi);
6) leida rajal sobiva kiirusega koostööpartnereid, et aeg veel parem tuleks jne.

Kogu selle baasil julgen välja käia veksli, et järgmisel aastal võiks lõpuaeg tulla kuhugi 2:40 - 2:50 vahele. Sest selgi aastal, kui kõik peatused maha arvata, oli puhast sõiduaega tubli 10 minutit vähem. Elame-näeme!

Aga kõigile teistele, kes pole osalenud: tulge ja osalege, väga fun üritus!