Kui analüüsida eelmise nädala üliedukat Viljandi üksikmängu selle pilguga, et kuskohast oleks väljateenitud 57 punktile veel lisa saanud, siis võib tuua välja järgnevat.
28. küsimuses, kus küsiti sitaseent, ma täitsa mõtlesin selle peale pikalt, a lõpuks läks sinna miski tindik, sirmik vms. kirja.
35. küsimuses Ilmar Trulli küsimine oli hea leid. Olen teda kirjutanud vastuseks mitmel korral, aga ei ole kordagi vedanud. Eks ikka on nii, et kui õiget vastust ei tea, siis sümfoonia puhul on tark kirjutada näiteks Tšaikovski, kui küsitaks suvalist inglast, siis kirjuta vastuseks Smith (Jones, Jackson, Johnson) jne. Kunagi läheb ikka täppi. Nagu nüüd juhtunudki.
Kindlad punktid läksid kaduma 38. küsimuses. Seal tuli jälle välja minu tüüpiline häda (sama häda vaevab teisigi mälureid), mis seisneb küsimuse lohakas töötlemises (ei viitsi teist korralikult läbi lugeda). Vaatasin, et küsitakse mingit rikkurit (möödunud aasta suurim eraisikust maksumaksja). Ahah, järelikult Tamjärv. Rocca al Mare kool... OK. Peaks ikka Tamjärv olema. Baltika juhiks sai.... Ei, siis vist on ikka Meerits. Pärast kui öeldi vastuseks Tiina Mõis, siis jäi pidama mu pilk küsimuses oleval faktil, et küsitav on TSIK-i lõpetanud. Muidugi Mõisa Tiina. Aaaaaaaaahhhhh. Loll, ma ütlen.
39. küsimuses oli selge, et tegemist Taani peaministriga. Tuli meelde, et perenimi koosneb kahest osast. Üks oli lühem. Mingi Fogh... OK. Aga oli see pikem nüüd Andersen, Rasmussen .... Läks viimane ja läks pihta.
41. küsimus - Mussorgski kooruvate tibude pala. Kes poleks seda mobiilihelinat kuulnud? Miski asi aga sundis mind kirjutama Saint-Saensi ja Luike. Fantastiline...
44. küsimus teatrist, mis moodustus Lõuna-Eesti teatri järglasena. Muidugi on see Nukuteater, aga kas see siis vastusena kirja läks. Muidugi mitte! Miski müstiline töölisteater tundus palju parema ideena.
45. küsimus - filmirežissöör Ed Wood. Mitu korda ma pean üht ja sama meest vastama. Erinevalt ühe ja sama mehe tapmisest on see muidugi meeldivam tegevus.
47. küsimus - "Selle maailmakuulsa "toote" teadaolevad mudelid on T-800, T-1000 ja T-X. Arvatavasti on enamus siinviibijatest vähemalt ühte neist mudelitest näinud. Küsimuse võiks paigutada kerge meelelahutuse valdkonda. Mis "toode"?" Suurepärane küsimus, Kalev! Arvestades seda, et Terminaatorit sai vaadatud juba koolipoisina, siis oli see minu jaoks ülielementaarne . Muidugi selgus, et selliseid minusuguseid oli veel ainult paar vastajat.
Järgmises küsimuses päriti Linuxi maskotiks oleva pingviini nime. Kuna ma teadsin, et tegemist on Linuxi maskotiga, siis tuli hakata otsima nime, mis lõpeb samuti x-iga. Algul tuli pähe Rex... No mul on olnud ka paremaid ideid. Aga Tux tuli lõpuks ikka meelde.
Ja 50. küsimuses šoti mägiveist küsida.... See polnud üldse paha idee. Plaanisin isegi kunagi seda kummalist elukat küsida.
Reaalselt vaadates oli siis nö. lauda jäänud punktide summa umbes 6-7. Seetõttu peab rahul olema ning mäng oli ju ka selline, kus väga leili minna ei saanud. Masendavalt lollid küsimused ja mängujuhid lihtsalt puudusid. Aitüma selle eest veel üks kord!
pühapäev, 28. jaanuar 2007
pühapäev, 21. jaanuar 2007
Naudingute aeg
Eile hommikul ei tekitanud eesootav sõit Viljandisse mingeid ootusi ega emotsioone. Ei osanud ühest üksikmängust midagi karta ja loota. Osaleda otsustasin ka alles sel nädalal ja peaasjalikult lihtsalt austusest Viljandi individuaali korraldava seltskonna vastu. Eelmisel aastal saavutasin 8. koha ja seda saavutust lootsin korrata. Insu & Co korraldatud mäng paistab alati silma oskusliku reklaami ja korraliku eelregistreerimisega. Seetõttu oli ka osalejaid täiesti arvestatav hulk - 44. Väärt järelikult kuulumist Eesti indiviaalkarika etappide hulka.
Mäng kujunes aga pauguks luuavarrest. Eks ikka ise tulistasin. Pärast 15 küsimust ehk 3 vooru asusin juhtima ja enam kohta ei loovutanud. Võit!
Vahepeal küll lõi vaim kõikuma, kuid seekord oli selline ebalus ainult ajutine. Võita individuaalkarika mäng on ikka väga uskumatu tulemus. Ei usu ise ka veel. Mis üksikmängija mina olen?
Tavaliselt on üksikmängudel osalemine üks kannatuste rada ja ma nean ennast, et miks ma pidin siia või sinna ronima. Pole peaaegu üldse enesekindlust ning mängulusti on ka kõvasti nappinud. Eile oli mõlemat parajal määral ja tõsiselt mõnuga mängisin.
Tasus ära! Tänud korraldajatele siinkohal. Tegite OK mängu ja need, kes teie kallal virisevad, peaksid meelde tuletama ühe staarmäluri üleskutset arenemisvajaduse kohta.
Mängujärgne õhtu kuulus kaasvõitleja Arko sünnipäeva tähistamisele. Peamiselt sisustas õhtu sõnamäng Scrabble, mida saatis hea muusika. Biitlid, Orelipoiss ja Diskreetse Mango Trio. Ning muidugi eilse õhtu suur leid Köök. Igatahes õhtu sisustus kuidagi märkamatult ning sama märkamatult sai õhtust varajane hommik. Muidugi on sellistel puhkudel oma osa seltskonnal, mis oli küll väike, aga see-eest mitmekordselt tubli. Eriti peab siinkohal kiitma Erri ja Marri. Te olete maailma lahedaimad kaksikud! Ja ärge unustage kunagi tänase loosimise võidunumbreid! Ja seda, et Tõrvas on igavesti lahe! :)))
Varahommik tähendas koduteed läbi üha tiheneva lumesaju. Igatahes oli väga lahe. See, millest terve talv on puudus olnud, oli nüüd ühe hetkega päral. Ja muudkui sadas ja sadas ja sadas ja sajab hetkelgi.
Mäng kujunes aga pauguks luuavarrest. Eks ikka ise tulistasin. Pärast 15 küsimust ehk 3 vooru asusin juhtima ja enam kohta ei loovutanud. Võit!
Vahepeal küll lõi vaim kõikuma, kuid seekord oli selline ebalus ainult ajutine. Võita individuaalkarika mäng on ikka väga uskumatu tulemus. Ei usu ise ka veel. Mis üksikmängija mina olen?
Tavaliselt on üksikmängudel osalemine üks kannatuste rada ja ma nean ennast, et miks ma pidin siia või sinna ronima. Pole peaaegu üldse enesekindlust ning mängulusti on ka kõvasti nappinud. Eile oli mõlemat parajal määral ja tõsiselt mõnuga mängisin.
Tasus ära! Tänud korraldajatele siinkohal. Tegite OK mängu ja need, kes teie kallal virisevad, peaksid meelde tuletama ühe staarmäluri üleskutset arenemisvajaduse kohta.
Mängujärgne õhtu kuulus kaasvõitleja Arko sünnipäeva tähistamisele. Peamiselt sisustas õhtu sõnamäng Scrabble, mida saatis hea muusika. Biitlid, Orelipoiss ja Diskreetse Mango Trio. Ning muidugi eilse õhtu suur leid Köök. Igatahes õhtu sisustus kuidagi märkamatult ning sama märkamatult sai õhtust varajane hommik. Muidugi on sellistel puhkudel oma osa seltskonnal, mis oli küll väike, aga see-eest mitmekordselt tubli. Eriti peab siinkohal kiitma Erri ja Marri. Te olete maailma lahedaimad kaksikud! Ja ärge unustage kunagi tänase loosimise võidunumbreid! Ja seda, et Tõrvas on igavesti lahe! :)))
Varahommik tähendas koduteed läbi üha tiheneva lumesaju. Igatahes oli väga lahe. See, millest terve talv on puudus olnud, oli nüüd ühe hetkega päral. Ja muudkui sadas ja sadas ja sadas ja sajab hetkelgi.
laupäev, 20. jaanuar 2007
Universumi lollike
Sellise pealkirjaga maalinäituse korraldas paar aastat tagasi peaasjalikult animafilmikunstnikuna tuntud Mati Kütt. Näib lahe sell ja maalib ka hästi. Väga huvitav pealkirigi.
Kohati tunnen ennast sellise universumi lollikesena. Kulgen oma rütmis ja ei lase ennast maailma asjadel kõigutada. Koolis töötamine tekitab sellist tunnet päris olulisel määral. Kipub ju nii olema, et ühiskondlik arvamus väidab järjekindlalt, et kool nüüd meesterahvale (nooremapoolsemale eriti) küll õige töötamise koht pole. Sellises olukorras on tore sedasama arvamust õrritada. Mina olen selles elemendis oma eluga vägagi rahul, mõnikord isegi liiga rahul. Pole stiimulit, mis ära meelitaks. Siiski terendavad taamal ähvardavad pilved, kuna linnas plaanis suur koolireform ja hiljemalt 2011/2012 soovitakse kaks kooli kokku panna. Meie majas hakkaksid olema seejuures 1.-6.klassid. Gümnaasiumist algkooliks järelikult. Üldiselt üsna pessimistlikus toonis arengukava. Inimesed ei arvesta võimaliku peatse beebibuumiga ka väikelinnas jne. Ei usu, et taolised pidevad reformid viiksid linna uutesse kõrgustesse, pigem jätkub nukker mülgastumine. Hakka või uskuma noori, kes mulle aastaid ajanud pommiaugu teooriat.
Aga vahest ongi siis aeg küps uuteks väljakutseteks ning uuteks ametiteks. Räägitakse ju, et inimene end teatud aja järel mingis ametis ammendab. Loodetavasti selline areng mind veel niipea ei taba, sest energiat ja tahet on hetkel küllaga. Rääkides naljaga pooleks kümnendikele oma võimalikust ametivahetusest, pakkus see neile kindlasti üsna kahjurõõmsat-kaastundlikku elamust, sest ega paljud vist ei usu, et õpetaja mõnes teises (eriti veel paremas) ametis hakkama saaks. Siiski-siiski selline kõrvalt rabamine käib täie hooga juba praegu ja see ei mõju mitte väsitavalt, vaid pigem värskendavalt. Tänud teile, Ristiku rahvas! Ja suvel tulen ma teile niikuinii appi. Puhkus jääb sellest küll lühemaks, aga olgem ausad, 56 päeva puhkust ongi natuke kurjast.
Päeva tutvus: eile esitles kallis kolleeg mind Andrus Vaarikule. Ehkki taolised asjad ei tohiks nagu üleliia ärevust tekitada, oli ikkagi selline puhevil koolipoisi tunne. Andrus Vaarik ju ikkagi!
Kohati tunnen ennast sellise universumi lollikesena. Kulgen oma rütmis ja ei lase ennast maailma asjadel kõigutada. Koolis töötamine tekitab sellist tunnet päris olulisel määral. Kipub ju nii olema, et ühiskondlik arvamus väidab järjekindlalt, et kool nüüd meesterahvale (nooremapoolsemale eriti) küll õige töötamise koht pole. Sellises olukorras on tore sedasama arvamust õrritada. Mina olen selles elemendis oma eluga vägagi rahul, mõnikord isegi liiga rahul. Pole stiimulit, mis ära meelitaks. Siiski terendavad taamal ähvardavad pilved, kuna linnas plaanis suur koolireform ja hiljemalt 2011/2012 soovitakse kaks kooli kokku panna. Meie majas hakkaksid olema seejuures 1.-6.klassid. Gümnaasiumist algkooliks järelikult. Üldiselt üsna pessimistlikus toonis arengukava. Inimesed ei arvesta võimaliku peatse beebibuumiga ka väikelinnas jne. Ei usu, et taolised pidevad reformid viiksid linna uutesse kõrgustesse, pigem jätkub nukker mülgastumine. Hakka või uskuma noori, kes mulle aastaid ajanud pommiaugu teooriat.
Aga vahest ongi siis aeg küps uuteks väljakutseteks ning uuteks ametiteks. Räägitakse ju, et inimene end teatud aja järel mingis ametis ammendab. Loodetavasti selline areng mind veel niipea ei taba, sest energiat ja tahet on hetkel küllaga. Rääkides naljaga pooleks kümnendikele oma võimalikust ametivahetusest, pakkus see neile kindlasti üsna kahjurõõmsat-kaastundlikku elamust, sest ega paljud vist ei usu, et õpetaja mõnes teises (eriti veel paremas) ametis hakkama saaks. Siiski-siiski selline kõrvalt rabamine käib täie hooga juba praegu ja see ei mõju mitte väsitavalt, vaid pigem värskendavalt. Tänud teile, Ristiku rahvas! Ja suvel tulen ma teile niikuinii appi. Puhkus jääb sellest küll lühemaks, aga olgem ausad, 56 päeva puhkust ongi natuke kurjast.
Päeva tutvus: eile esitles kallis kolleeg mind Andrus Vaarikule. Ehkki taolised asjad ei tohiks nagu üleliia ärevust tekitada, oli ikkagi selline puhevil koolipoisi tunne. Andrus Vaarik ju ikkagi!
pühapäev, 14. jaanuar 2007
Mälulaupäevak
Eilne suurepärane suusailm kujunes tõeliseks mäluorgiaks. Esmalt tuli asjad paika panna Maakilva kolmandas voorus. Enne mängu sai juba spekuleeritud, et kui ei läheks üldse kohale, kas siis ka oleks finaalipääs ikkagi olemas? Aga kuna sel aastal polnudki veel mälu mänginud, siis kõlbas see üritus küll. Küsimused olid sellised nagu nad olid, ehkki paremad kui eelmistel kordadel (siiski ka kergemad). Midagi suurepärast ja õhkuahmimapanevat küll mitte. Ainukesena jäi hinge veidikeseks ajaks kriipima üks spordiküsimus, kus küsiti, et mis alal esindas 1964.a taliolümpial Rootsit üks väliseestlane. No see oli kohe meeles, et oli kelgutamine või bobisõit. Aga kumb ta siis oli? Oli vist kelgutamine? Või oli bobi? Või ikkagi kelgutamine? No panime kelgutamine ja no oli bobisõit. Ebaõnn! Mis teha... Märtsis finaalis näeme! Raisk!
Mängujärgselt talvepealinnast vaimupealinna tagasi jõudes otsustasime pühenduda Jõgeva paarika arendamisele. Meeldiv tasub ühendada kasulikuga ning seetõttu tegime seda söögikohas. Tartus Rüütli tänava alguses on avatud uus restoran Balkan. Pakutakse peamiselt Kreekast ja mujalt sealtkandist pärit toite, mis hästi maitsevad. Ja portsud ei koorma liialt seedetrakti. Teenindus oli meeldiv ja asjalik (aga sellest küll aru ei saa, miks kelner pidi kaks korda üle küsimas käima, et mida me ikka nüüd tellisimegi). Koht pärastlõunaselt inimtühi ja seetõttu sai segamatult põhitegevustele keskenduda. Toiduvalik oli siiski üsna kesine, võinuks rohkem olla. Ja menüü kohati kummalises eesti keeles. Igaks juhuks ei hakanud proovima, kuidas maitsevad sea karbonaat ja frii kartulid. See külmsupp ja kebab kõlbasid küll... Parajalt täis kõht lasi tuletada päris huvitavaid küsimusi. Arvan, et Jõgeval tuleb tegija mäng. Prantsuse kastmes muuseas.
Aga andkem sellele söögikohale aega kosuda. Võib päris mõnusaks ja hubaseks saada tulevikus. Loodan, et minu blogi ei loe Postimehe (või mõne muu väljaande) ajakirjanikud, kelle ülesandeks ka toidukohtade arvustamine :))))))))))). Muidu lähevad sinna liigse eelarvamusega :).
Mängujärgselt talvepealinnast vaimupealinna tagasi jõudes otsustasime pühenduda Jõgeva paarika arendamisele. Meeldiv tasub ühendada kasulikuga ning seetõttu tegime seda söögikohas. Tartus Rüütli tänava alguses on avatud uus restoran Balkan. Pakutakse peamiselt Kreekast ja mujalt sealtkandist pärit toite, mis hästi maitsevad. Ja portsud ei koorma liialt seedetrakti. Teenindus oli meeldiv ja asjalik (aga sellest küll aru ei saa, miks kelner pidi kaks korda üle küsimas käima, et mida me ikka nüüd tellisimegi). Koht pärastlõunaselt inimtühi ja seetõttu sai segamatult põhitegevustele keskenduda. Toiduvalik oli siiski üsna kesine, võinuks rohkem olla. Ja menüü kohati kummalises eesti keeles. Igaks juhuks ei hakanud proovima, kuidas maitsevad sea karbonaat ja frii kartulid. See külmsupp ja kebab kõlbasid küll... Parajalt täis kõht lasi tuletada päris huvitavaid küsimusi. Arvan, et Jõgeval tuleb tegija mäng. Prantsuse kastmes muuseas.
Aga andkem sellele söögikohale aega kosuda. Võib päris mõnusaks ja hubaseks saada tulevikus. Loodan, et minu blogi ei loe Postimehe (või mõne muu väljaande) ajakirjanikud, kelle ülesandeks ka toidukohtade arvustamine :))))))))))). Muidu lähevad sinna liigse eelarvamusega :).
kolmapäev, 10. jaanuar 2007
Someone Like Me, Someone Like You
Täna oli haruldane päev mu elus. Osutasin ühele heale sõbrale teene. See eeldas muidugi kõikide loogiliste reeglite eiramist ja parajat valetamist. Õnneks on see vale selline, et ei tee kahju suurt kellelegi, seevastu rõõmu aga küll. Sõbral kohe hulk muresid murtud ja hakkamasaamine ka märksa lihtsam. Mina aga ei tunne seepärast mingeid süümepiinasid, kuivõrd lõpplahendus on sedavõrd positiivne. Muidugi kuulutas sõber end minu eluaegseks võlglaseks. Asjata! Läheb kalliks maksma lihtsalt. Nüüd peab üldsumma ja maksegraafiku kokku leppima. Sõbra lohutuseks peab ütlema, et arvestades vanusevahet ja meeste ning naiste keskmist eluiga Eestis, on tal suur lootus elu teises pooles võlast priiks saada :). Aga seniks...
Kolmapäeva õhtud, mis peaksid valemi järgi väga busy, on seoses talvepuhkusega mälumängusarjades üsna tühjad. Aga saabki midagi muud teha. Pealegi varsti tulemas hooaja tipphetk - Jõgeva paarikas. Selle jaoks peab niikuinii küsimuse hoolega mõtlema. Vana head konveierit ei saa siin kasutada, sest Jõgeva mäng peab olema parim parimate hulgas.
Õnnetuseks leidub siiski tegelasi, kes latti antud osas allapoole lasevad või üldse selle alt läbi joosta armastavad. Jutt teadupoolest ühest viimatisest paarismängust, kus küll ise mängimas ei käinud, aga kuuldavasti olevat olnud päris kole mäng. Ei hakka siin üleliia lahmima, aga kas siis tõesti on korrektse mängu läbiviimine mõnele nii pagana raske? Ja meie siin pingutame värvikoopiate, videoprojektorite, mitme sülearvuti, võimsa helisüsteemi ja muu sellisega... Peab ikka ka vist nii tegema, et küsimused on ainult suulised, heliküsimused möirgame ise ette, pildiküsimusteks on kokkukäkerdatud mustvalged ajaleheväljalõiked, tabelit peame papitükile ja oleme sealjuures veel mõnusalt jokkis, et kõik ikka lootusetult sassi läheks. Ja raha küsiks ka nii palju kui vähegi saab. Kas keegi tahaks sellisel mängul osaleda?
Päeva tegu: need on ikka tegijad, kes selle mõtte peale tulid, et Tartu Kaubamajas valimisjaoskond märtsivalimisteks avada. Mõte ju lausa fantastiline, aga miks mitte siis teha nii, et muuta terve kaups valimisjaoskonnaks ? Tartu nigela valimisaktiivsuse tõstmiseks on mul ka oma idee: see, kes hääletamas käib, saab poodides megaale osaliseks. Aga kui ei hääleta, vahid vesise suuga pealt. Niimoodi poleks mingi mure muuta Tartu kõige suurema valimisaktiivsusega piirkonnaks Eestis. Tehtud!
Kolmapäeva õhtud, mis peaksid valemi järgi väga busy, on seoses talvepuhkusega mälumängusarjades üsna tühjad. Aga saabki midagi muud teha. Pealegi varsti tulemas hooaja tipphetk - Jõgeva paarikas. Selle jaoks peab niikuinii küsimuse hoolega mõtlema. Vana head konveierit ei saa siin kasutada, sest Jõgeva mäng peab olema parim parimate hulgas.
Õnnetuseks leidub siiski tegelasi, kes latti antud osas allapoole lasevad või üldse selle alt läbi joosta armastavad. Jutt teadupoolest ühest viimatisest paarismängust, kus küll ise mängimas ei käinud, aga kuuldavasti olevat olnud päris kole mäng. Ei hakka siin üleliia lahmima, aga kas siis tõesti on korrektse mängu läbiviimine mõnele nii pagana raske? Ja meie siin pingutame värvikoopiate, videoprojektorite, mitme sülearvuti, võimsa helisüsteemi ja muu sellisega... Peab ikka ka vist nii tegema, et küsimused on ainult suulised, heliküsimused möirgame ise ette, pildiküsimusteks on kokkukäkerdatud mustvalged ajaleheväljalõiked, tabelit peame papitükile ja oleme sealjuures veel mõnusalt jokkis, et kõik ikka lootusetult sassi läheks. Ja raha küsiks ka nii palju kui vähegi saab. Kas keegi tahaks sellisel mängul osaleda?
Päeva tegu: need on ikka tegijad, kes selle mõtte peale tulid, et Tartu Kaubamajas valimisjaoskond märtsivalimisteks avada. Mõte ju lausa fantastiline, aga miks mitte siis teha nii, et muuta terve kaups valimisjaoskonnaks ? Tartu nigela valimisaktiivsuse tõstmiseks on mul ka oma idee: see, kes hääletamas käib, saab poodides megaale osaliseks. Aga kui ei hääleta, vahid vesise suuga pealt. Niimoodi poleks mingi mure muuta Tartu kõige suurema valimisaktiivsusega piirkonnaks Eestis. Tehtud!
pühapäev, 7. jaanuar 2007
S.Ööbik ja P.Isik
Reedel täitsin ühe valimiseelse lubaduse (või siis uusaastalubaduse - siiski ühe ma iseendale andsin) ja käisin hambaarsti juures. Korraline kontroll, ei midagi pakilist. Vaadati siis mu hambaid ja juhtus midagi enneolematut. Hambaarst hakkas mind korras hammaste eest kiitma. See on nüüd kindlalt esimene kord elu jooksul. Alati on olnud reaktsioon pigem vastupidine - toores ja ropp sõim ning õelad kommentaarid katkiste hammaste pärast. Nüüd siis soovitati rohkem lutsukomme süüa ja vähem hammaste eest hoolitseda. Muidu jäävat nad töötuks ja rahatuks, kui kõigil patsientidel hambad nii korras nagu minul.
Einoh... Päris meelitav olukord. Aga arvestades, et sellise seisundi saamiseks on kulunud mitmeid käike sama arsti juurde, siis oli pigem tegemist enesekiitusega. Töö kiidab tegijat. Las kiidab, arst on tasemel.
Päeva soovitus: kui soovite enda ümber kogunenud ebameeldivatest inimestest vabaneda, hakake rääkima hambaravi teemadel. Mida detailsem on jutt, seda kiiremini isikud su lähedusest lahkuvad. Aga ettevaatust, mõnigi meeldiv inimene võib ka minema hiilida. Ja seda me ometi ju ei taha?
Lähipäevade ilmaennustus: jutud talve vahelejäämisest on nüüd küll ennatlikud. Ega tali taeva jää. Need, kes juba kevadkülvile on mõtlema hakanud, kannatagu veel natuke...
Einoh... Päris meelitav olukord. Aga arvestades, et sellise seisundi saamiseks on kulunud mitmeid käike sama arsti juurde, siis oli pigem tegemist enesekiitusega. Töö kiidab tegijat. Las kiidab, arst on tasemel.
Päeva soovitus: kui soovite enda ümber kogunenud ebameeldivatest inimestest vabaneda, hakake rääkima hambaravi teemadel. Mida detailsem on jutt, seda kiiremini isikud su lähedusest lahkuvad. Aga ettevaatust, mõnigi meeldiv inimene võib ka minema hiilida. Ja seda me ometi ju ei taha?
Lähipäevade ilmaennustus: jutud talve vahelejäämisest on nüüd küll ennatlikud. Ega tali taeva jää. Need, kes juba kevadkülvile on mõtlema hakanud, kannatagu veel natuke...
neljapäev, 4. jaanuar 2007
Võta aega veidi ringi vaadata
Eile kulus teatud osa päevast Raadio 2 Aastahiti kuulamisele. Tõsi küll, sellest 24 tunnist (või midagi sinna kanti) õnnestus raadio juures olla maksimaalselt 3 tunnikest. Asja mõte oli iseenda testimine, et paljusid niiöelda hittidena esitatavaid lugusid kuulnud ka olen. 10 aasta tagusest õhinast, kus ise sai hääli antud ja saade korralikult algusest lõpuni ära kuulatud, pole enam midagi järel.
Peab nentima, et iga aastaga järjest hullem mandumine. Selle aasta tabavusprotsent jäi tublisti alla poole. ikka ja jälle pidin tõdema, et seda lugu kuulen ma küll esmakordselt. Eriti masendav seis oli väljamaa arvestuses. Siiski leevendab masendust tublisti teadmine, et rohkem kui ühe korra ma enamikke lugusid kuulata ei kavatsegi. Ja see kord oli eile ära.
Suurem osa õhtust sisustus õnneks mõnusas seltskonnas filme nautides. Mõlemad filmid ("Vihmamees" ja "Mooorrattapäevikud") pakkusid suure elamuse ja üldse ei tule kulunud aja pärast kahetseda.
Ja raadiolained voogasid taas mu tuppa hetkel, kui kuulutati välja võitjad. Timberlake ("oi, seda lugu ma olen küll kuulnud, kas see siis ongi Timberlake") ja Tannu ("näedsasiis").
Kui üritasin suurest pettumusest oma isiklikku edetabelit kokku panema hakata, siis väsisin peatselt. Milleks kogu see ajakulu? Võtan parem veidi aega ja vaatan ringi ka natuke :).
Peab nentima, et iga aastaga järjest hullem mandumine. Selle aasta tabavusprotsent jäi tublisti alla poole. ikka ja jälle pidin tõdema, et seda lugu kuulen ma küll esmakordselt. Eriti masendav seis oli väljamaa arvestuses. Siiski leevendab masendust tublisti teadmine, et rohkem kui ühe korra ma enamikke lugusid kuulata ei kavatsegi. Ja see kord oli eile ära.
Suurem osa õhtust sisustus õnneks mõnusas seltskonnas filme nautides. Mõlemad filmid ("Vihmamees" ja "Mooorrattapäevikud") pakkusid suure elamuse ja üldse ei tule kulunud aja pärast kahetseda.
Ja raadiolained voogasid taas mu tuppa hetkel, kui kuulutati välja võitjad. Timberlake ("oi, seda lugu ma olen küll kuulnud, kas see siis ongi Timberlake") ja Tannu ("näedsasiis").
Kui üritasin suurest pettumusest oma isiklikku edetabelit kokku panema hakata, siis väsisin peatselt. Milleks kogu see ajakulu? Võtan parem veidi aega ja vaatan ringi ka natuke :).
esmaspäev, 1. jaanuar 2007
Uus aasta, uus lehekülg
1. jaanuar peaks olema justkui mingite vahekokkuvõtete ja tulevikuplaanide seadmise päev, aga peas laiutab täielik tühjus. Ei mingeid kokkuvõtteid ja plaane! Kui möödunud aastat kuidagimoodigi meenutada, siis esimese teemana tõuseb esile töö küllus (sageli üleküllus) ning seejärel süümekad, sest kallite ja lähedaste inimeste jaoks jäi väga vähe aega.
Kas uus aasta toob ses osas muutusi? Ikka on nii, et uue aasta algul koostatakse nimekirju, et mida siis ära teha tuleks. Ind kipub tavaliselt vaibuma esimeste nädalatega. Parem mitte lubada, et olen parem inimene, et loobun söömisest-joomisest-suitsetamisest jne. Pahatihti ei tule sellest mitte kui midagi välja. Aga tööga on nii, et äkki õnnestub selleaastane suvi natuke vabamaks teha (kuna blogi loevad ka inimesed, kes neid ülesandeid jagavad, siis hakkab nende idee kohe ses osas töötama, et mu väikesed soovid juba eos kustutada). Vabaksjäänud aja kulutaks aga lähedaste seltsis. Loodan, et niimoodi ka õnnestub!
Uus aasta selles osas kärtsu ja mürtsuga ei saabunud, et oleksin kuskil suures seltskonnas melutanud. Vaikne äraolemine sobis sel aastal hoopis paremini. Vähemalt olid seltskonnas lapsed, kes päris vaikset olemist ei lubanud. Ja perepojaga mängitud mõttemängud hoidsid kenasti joone peal (st. ei lasknud ennetähtaegselt ära kukkuda). Kuigi veel õhtu hakul oli tunne, et mis sel aastal ikka rabeleda, puges õhtul hinge selline ootusärev tunne ja kogu seda aastavahetuse ilutulestikku vaadates oli meeleolu kaunis pidulik. Ei saa aastavahetuse melust kuidagi kõrvale hiilida.
Päeva soov: kõikidele sugulastele, sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, õpilastele ja muidu toredatele inimestele head uut aastat!!!!! Olgu uus aasta teile edukas ja õnnelik! Teadke, et olete ka sel aastal mulle väga kallid!
Kas uus aasta toob ses osas muutusi? Ikka on nii, et uue aasta algul koostatakse nimekirju, et mida siis ära teha tuleks. Ind kipub tavaliselt vaibuma esimeste nädalatega. Parem mitte lubada, et olen parem inimene, et loobun söömisest-joomisest-suitsetamisest jne. Pahatihti ei tule sellest mitte kui midagi välja. Aga tööga on nii, et äkki õnnestub selleaastane suvi natuke vabamaks teha (kuna blogi loevad ka inimesed, kes neid ülesandeid jagavad, siis hakkab nende idee kohe ses osas töötama, et mu väikesed soovid juba eos kustutada). Vabaksjäänud aja kulutaks aga lähedaste seltsis. Loodan, et niimoodi ka õnnestub!
Uus aasta selles osas kärtsu ja mürtsuga ei saabunud, et oleksin kuskil suures seltskonnas melutanud. Vaikne äraolemine sobis sel aastal hoopis paremini. Vähemalt olid seltskonnas lapsed, kes päris vaikset olemist ei lubanud. Ja perepojaga mängitud mõttemängud hoidsid kenasti joone peal (st. ei lasknud ennetähtaegselt ära kukkuda). Kuigi veel õhtu hakul oli tunne, et mis sel aastal ikka rabeleda, puges õhtul hinge selline ootusärev tunne ja kogu seda aastavahetuse ilutulestikku vaadates oli meeleolu kaunis pidulik. Ei saa aastavahetuse melust kuidagi kõrvale hiilida.
Päeva soov: kõikidele sugulastele, sõpradele, tuttavatele, kolleegidele, õpilastele ja muidu toredatele inimestele head uut aastat!!!!! Olgu uus aasta teile edukas ja õnnelik! Teadke, et olete ka sel aastal mulle väga kallid!
Tellimine:
Postitused (Atom)