Magic...

Vaatasin just filmi "The Illusionist". Täitsa hea asi pärast väsitavat tööpäeva. Mõrvamüsteerium, traagiline armastuslugu ja ohtralt mustkunsti. Taustaks Austria-Ungari keisririigi hiilgus ja viletsus. Ja kas üldse kõik oligi nii nagu algul paistis? Ei vist. Vähemalt on stoori samuti puhas illusioon. Ei mingit reaalset ajaloolist tausta. Ja parem ongi. Muidu tekiks pidevalt mingi võrdlusmoment, mis ainult häiriks vaatamist. Nüüd sai lihtsalt lugu nautida. Ei hakka sisu pikemalt ümber jutustama, sest keda huvitama hakkas, see saab selle filmi endale hankida ning oma silmaga kaeda.
Mulle meeldisid näitlejatööd. Ei olnud sellised punnitatud ja piinlikke stseene, vaid täiesti usutavalt mängitud. Eriti meeldisid muidugi Edward Norton mustkunstnik Eisenheimina ja Paul Giamatti inspektor Uhlina. Aga ka kõrvalosaliste hulgas oli piisavalt värvikaid kujusid.
Kõige rohkem pani mõtlema filmi puhul see, et mis köidab inimesi mustkunsti ja muu sarnase juures. Tegelikult teab ju suurem osa inimestest, et neid niimoodi trikitades ninapidi veetakse. Aga vaatamata sellele ei näita mustkunstnike populaarsus mingit kahanemise märki. Meie oma Trikimees on ju parim näide. On nende trikkidega nagu on, aga minu arvates on mustkunstniku juures oluline teda ümbritsev õhkkond ja tema enda suhtumine. Minu arust peab olema teatud salapära mustkunstniku ja tema isiku ümber. Kindlasti pole parim suhtumine selline lobasuine rahvamees, kes küll kõigile meeldib, ent kelle trikke üleliia tõsiselt ka ei võeta. Filmis oli mustkunstnik just selline salapärane kuju, kellest keegi täpselt aru saanud. Samas tõmbas see masse ligi ning kõik tahtsid näha, mis siis ikkagi täpselt toimub.
Neid inimesi, kes mustkunstnike trikke tõsiselt võtavad, ma lollideks ei nimetaks. Minu arust on see loomulik, et inimesed tahavad uskuda, et tavalise ja igapäevase elu kõrval on olemas midagi täiesti üleloomulikku ja mõistusega seletamatut. Olgu selleks või miski lihtne kaarditrikk.
Lõpetuseks ei saa ma üle ja ümber selle hea inimese tänamisest, kes mulle filmi vaadata andis. Tnx, Karru!