Eilsega sai tööaasta selleks korraks läbi. Tõesti-tõesti. Pole vist enam ühtki tegevust, mille eest mingit tasu loota oleks. Tegelikult muidugi on ikka, aga need tasud laekuvad alles kauge aja pärast. Seetõttu tööd ma järelikult üle pika aja ei teinud.
Aga erilist rõõmu ka ei olnud. Tühjus oli ja on hetkel ka. Ilmselt on sellest sahmerdamisest nii väsinud, et ei suudagi midagi korralikult teha. Isegi puhata ei suuda.
Mnjah. Kunagi rääkis üks kolleeg, et kui tunned end nagu tühjaks pigistatud sidrun, on see minu ameti juures õige tunne. Ma ei tea. Mis sidrun? Minu puhul on tegemist pigem selle selliga, kes teerulli alla jäi. Ja kelle võib lihtsalt kokku rullida.
Rabelemist oli tõesti meeletult... Eile seadsin eesmärgiks, et lõpetan kõik oma tööd hiljemalt lõunaks. No päris ei õnnestunud. Ütleme, et lõpetasin pärastlõunaks. Midagi jäi kindlasti tegemata ka, aga mis parata. Need tööd ei kuulu pakiliste hulka.
Koju jõudes ei osanud oma kohustustevaba eluga midagi peale hakata. Püüdsin netis surfata - ei viitsi... Lugesin miskit - ei viitsi... Vaatasin telekat - uinusin... Magasin - isegi seda ei viitsi. Seetõttu otsaga netis tagasi. Ja ikka ei viitsi miskit.
Eelseisva kahe vaba nädalaga ei plaaninud miskit peale hakata. Palmi alla ei lähe. Olen käinud. Ei ahvatle. Nädalake kuumas Lõuna-Carolinas oli küll tore, aga niipea sellistesse tingimustesse tagasi ei tahaks. Mõtlesin seega, et lebotan niisama. Kaks nädalat olesklemist. Isegi ei suhtle ka ühegi inimesega.
Optimistlik plaan. Vägagi. Selle nädala algul see plaan purustati. Mitmed inimesed kutsusid külla. Või tekkis ühiselt miski kokkusaamise idee. Et oleks, mängiks, naeraks, sööks ja jooks, vaimutseks jne. Nohjah... See juba on...ahvatlev. Ja siis saab tühjast tundest ka kenasti lahti. Mitte kuskile eraldi hoides, vaid ikka aktiivselt suheldes. Ühiskondliku looma asi. Eks kui miskit põnevat juhtub, siis kirjan ka.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar