Viimasel ajal pasundab ajakirjandus ühtelugu väikepoodide raskest saatusest. Ei kahtlegi. Kindlasti ongi nende elu raskevõitu. Suured maksi-, super- ja hüpermarketid pressivad peale ja suretavad pisemaid välja. Linnas pole see veel lõppude lõpp, aga maal kindlasti. Kuigi linnaski on minu lemmikuteks minu majast 50 meetri kaugusel asuvad paar pisipoodi. Kasvõi põhimõtte pärast külastan. Aga loomulikult teen oma suuremad ostud suurest poest. Inimene on ju laisk ja selle need suured poed on kenasti ära jaganud.
Okei, see selleks. Maal on aga see värk, et paneb kohalik külapood uksed kinni, pole paljudel enam kuskil poes käia. Või on oluliselt raskem. Kõige tugevamalt on löögi all loomulikult vanainimesed, kel liikumisvõimalused piiratud. Võib ju öelda küll, et minge sinna 5 km kaugusel asuvasse poodi, aga ega see nii lihtne polegi, kui oled vana ja väsinud.
Maapoodide hääbumist ma päris omal nahal ei tunneta, sest enda ainuke side päris maapiirkondadega on ühes alevikus asuv maakodu. Aga see alevik on ju 1000+ elanikuga. Ent siiski. Veel paar aastat tagasi oli seal mitu erinevat poodi, millest nüüdseks järel vaid üks. Selle tulevik on vast suhteliselt muretu, kuna on nn. ketipood.
Vaatamata monopolisti seisusele on see pood ikkagi minu jaoks selline armas külapoeke. Sageli kohtab tuttavaid ja saab paar sõna juttugi puhuda. Ja üldse on mõnusalt kodune tunne. Nostalgia... Hüpermarketist seda juba ei saa.
Maapoodide üks kirstunael on kindlasti kaupade kõrged hinnad. Arusaadav. Eriti kui kuskile ketti ei kuulu. Pole lootustki hulgimüüjatelt soodsamat hinda saada. Mäletan sellest ajast, kui ise müügimehena töötasin, et raudselt oli suurtel poodidel eelis. Spetsiaalselt nende jaoks tehtavad allahindlused jms. Väikses maapoes sain ainult käsi laiutada, kui sealne müüja minult soodsamat hinda küsis.
Aga just kõik see kallutab südant üha rohkem sellise pisikese poe poole. Nad peavad ellu jääma. Kui nemad surevad, sureb muu elu koos nendega ja inimesed koonduvad järjest rohkem anonüümsetesse kivikarpidesse või näotutesse uuselamurajoonidesse. Ja selline perspektiiv on oi kui ahvatlev. Jõudu võitlemiseks!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Hmm, sinu kodulähedased pisipoed meeldisid mullegi kunagi. Praegu on üks aga alla igasuguse kriitikataluvuse räpane ja teine niisama imelik. Ja mina satun sinna vaid kevadsuvistel jalutuskäikudel jäätist või limpsi ostma.
Nõus sinuga. Väiksus ei ole vabandus räpasusele. Minagi olen nendes poodides rohkem vorstijupi ja leivapätsi klient. Aga toonitan veel kord - vaatamata kõigele on sellised poed tükk maad armsamad kui mingid anonüümsed marketid.
Viimases osas olen sinuga täiesti ühel meelel :)
Postita kommentaar