Mulle meeldib muusika. Eriti meeldib mulle seda kuulata. Ja ma kuulan väga erinevat muusikat. Mul on seda arvutis ja mujal ikka üksjagu. Pidevalt lisandub muidugi uut ja vana juurde. Ja ühtteist kustutan-hävitan ära ka. Asjade loomulik ringkäik. Aga on ka kindlad lemmikud, mis või kes on ja jäävad.
Külastasin hiljuti plaadipoodi ja ostsin üle tüki aja CD-plaadi. Valikuks osutus Mr. Lawrence'i parimate lugude kogumik. Valik võib tunduda naljakas, ent 1990. aastatel oli see bänd raudselt üks lemmikutest. Aga nende muusika jäi koju soetamata ning seetõttu sai nüüd täidetud suur ja oluline tühimik.
Miks see ansambel mulle meeldib? Miks üldse asjad ja inimesed mulle meeldivad? Kindlasti väga professionaalne muusika ja muusikud. Mihkel Raud on andekas. Kriitikuna meeldib ta mulle ka - see kuidas ta noori lauljawannabe'sid peedistab, on lihtsalt superlahe. Aga lauljana ja kitarristina on ta Eestis samuti üks parimaid. Mr. Lawrence'i muusika jääb meelde. Võib küll öelda, et mõttetu mainstream jne. (no kamoon - The Smithsi kaverdamine ei päris mainstream siiski), aga aegajalt on seda peavoolu ka hea kuulata. Ja Eestis olid nad ajast ees. Kuskilt on meelde jäänud fakt, et nad olid ühed esimesed, kes said lepingu väljamaise plaadifirmaga.
Aga natuke muusikat on iga kell parem kui sõnamulin. Seetõttu sebige endale ka selle bändi muusikat (juhul kui juba ei ole) ning kuulake-nautige. Kui mujalt ei oska sebida, küsige minult.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar