Jõuluimed

Üleeile oma elamisest tolmuimejaga üle käies tabas mind ootamatu ja väga meeldiv üllatus. Või peaks ütlema - taaskohtumine. Kuna tolmuvõtt oli sedakorda põhjalikum, siis nihutasin paigast ka diivanvoodi ning ühe selle jala juures märkasin miskit tumedat mügarikku, mis lähemal vaatlusel osutus mu mõnda aega kadunud kindaks. Jehhhuuuuu!
Poleks uskunudki, et nii tühine asi nagu üks väike kinnas, võiks nõnda suurt rõõmu valmistada. Aga olin selle otsimisele kulutanud palju aega ja selle kadumajäämine oli mind tõsiselt ärritanud. Eks vahepeal olin juba uued kindadki ostnud, aga need uued olidki liiga umbsed ja paksud. Taaskohtunud paar on aga justnagu loodud nullilähedase ilmaga kandmiseks.
Imestama paneb asjaolu, et ma küll nihutasin sedasama voodit ka otsimise ajal, aga siis ei märganud seda kinnast. Huvitav. Ju ma olin vajaliku riideeseme kadumisest sedavõrd tigedaks läinud, et vihast pimestunud silmad seda lihtsalt ei märganud. Või olid mängus äkki päkapikud? No et sebisid salaja kinda ära... Ei tea. Sellisel juhul oleks võinud kinda sees ka miskit olla, aga polnud midagist. Ei kommi ega pommi.
Aga - lõpp hea, kõik hea. Kuni järgmise kadumise-kaotamiseni.
Teine jõuluime oli loomulikult eilseks hommikuks tänavatele tekkinud õrn lumekiht. Saimegi oma valkjad jõulud, nagu ilmajaam enne jõule oli lubanud. Aga tuju läks küll hoopis paremaks.