Lotoõnnest - ja õnnetusest

Liigses lotoõnnes ma end süüdistada ei saa. Pole isegi eriline mängijagi. Ja kes ei mängi, see ka ei võida. Ei tunne selle lotonduse vastu mingit erilist tõmmet. No pole miskit põnevat selles ning kõigi nende numbrite kontrollimine kulutab omakorda aega. Seetõttu ostsin lotopileti viimati vahest kuskil 5 aastat tagasi. Päris viimane kord oli siiski eelmisel nädalal. Tekkis ühel hetkel lihtsalt tahtmine.
See, et lotoga mul ei vea, oli selge juba ammu enne seda ostmist. Nüüdki oli tulemuseks mott. Tõestasin jällegi. 150 krooni kulutasin ja 25 krooni teenisin tagasi. Aga suur kahjum oli sellesse ostu juba sisse planeeritud.
Huvitaval kombel on mu ema samas väga hea lotoõnnega inimene. Kuigi ta kogu aeg kurdab, et ei vea kohe kuidagi. Aga juba nõukaajast mäletan, kuidas ta stabiilselt raha ja asju võitis. Väiksemat sorti need võidud olid, aga vähemalt oli asi plussis. Ja edaspidi on õnn püsima jäänud. Paar priskemat (loe: mõnetuhandest) võitu ja hulgaliselt pisemaid.
Järeldus - selles osas on käbi kännust ikka väga kaugele kukkunud.