Käitumispsühholoogiast

Vaatasin paar päeva tgasi telekast Pealtnägija kordust. Ainuke erinevus originaalsaatest on see, et saade on varustatud subtiitritega. Ja nagu nõiaväel läheb pilk nendele subtiitritele ja silm asub vilkalt lugema. Kuigi mingit vajadust selleks ei ole, sest enamik jutust ju niigi arusaadav. Püüan küll teha nii, et teksti ei jälgiks, aga mingil hetkel taban end ikkagi tähti jõllitamas. Järelikult puhas laiskus - nii kui võimalus avaneb, kukub aju kohe viilima.